Hõimuretked ja hõimuhetked

Kes teist on vaadanud Lennart Meri filme „Veelinnurahvas“, „Linnutee tuuled“ või „Kaleva hääled“? Või kuulanud muusikat Veljo Tormise kogutsüklist „Unustatud rahvad?“ Vaadanud Kaljo Põllu graafikasarju „Kalivägi“ ja „Kodalased“? Need kes on, on ehk tunnetanud, et kusagil eksisteerib üks isevärki maailm, omasem kui see ülejäänu. See on soome-ugri maailm, kus elavad hõimurahvad.

Olin selle maailma olemasolust teadlik ilmselt juba koolipõlves, möödunud sajandi kaheksakümnendail. Julgus ja pealehakkamine seda enese jaoks põhjalikumalt avastada tekkis seevastu alles kümmekond aastat tagasi. Sestpeale on rännutee viinud mind nii mõnegi hõimurahva juurde – alguses lähemale, siis juba veidi kaugemale. Kõige kaugemad rahvad on veel avastamata.

Hõimurahvaste juures ei pruugi leiduda üleilmselt tuntud turistimagneteid – majesteetlikke loodusmälestisi või aastatuhandete vanust arhitektuuri. Eriliseks teevad seal käimise just kohtumised inimestega, kes oludele vaatamata püüavad säilitada oma keelt ja kultuuri. Sinna juurde kuulub külalislahkus ja sagedane äratundmine, et oled „keskel häid ja omaseid“. Arusaamine, et mõnikord oled külla oodatud ainuüksi seepärast, et oled eestlane. Rahva liige, kel on oma riik.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga