Hõimuretked ja hõimuhetked

Kes teist on vaadanud Lennart Meri filme „Veelinnurahvas“, „Linnutee tuuled“ või „Kaleva hääled“? Või kuulanud muusikat Veljo Tormise kogutsüklist „Unustatud rahvad?“ Vaadanud Kaljo Põllu graafikasarju „Kalivägi“ ja „Kodalased“? Need kes on, on ehk tunnetanud, et kusagil eksisteerib üks isevärki maailm, omasem kui see ülejäänu. See on soome-ugri maailm, kus elavad hõimurahvad.

Olin selle maailma olemasolust teadlik ilmselt juba koolipõlves, möödunud sajandi kaheksakümnendail. Julgus ja pealehakkamine seda enese jaoks põhjalikumalt avastada tekkis seevastu alles kümmekond aastat tagasi. Sestpeale on rännutee viinud mind nii mõnegi hõimurahva juurde – alguses lähemale, siis juba veidi kaugemale. Kõige kaugemad rahvad on veel avastamata.

Hõimurahvaste juures ei pruugi leiduda üleilmselt tuntud turistimagneteid – majesteetlikke loodusmälestisi või aastatuhandete vanust arhitektuuri. Eriliseks teevad seal käimise just kohtumised inimestega, kes oludele vaatamata püüavad säilitada oma keelt ja kultuuri. Sinna juurde kuulub külalislahkus ja sagedane äratundmine, et oled „keskel häid ja omaseid“. Arusaamine, et mõnikord oled külla oodatud ainuüksi seepärast, et oled eestlane. Rahva liige, kel on oma riik.

Enamik hõimurahvastest on riigita rahvad. Põlisrahvad. Oma riik on lisaks meile veel vaid ungarlastel ja soomlastel. Kipume selle juures sageli unustama, milline au ja õnn on omada riiki. Parim võimalus seda enesele meelde tuletada on külastada mõnd hõimurahvast, kellele seda õnne pole jagunud. Olime ise tühised kolmkümmend aastat tagasi üsna sarnases olukorras.

Meile peaks sellest ajast olema tuttav, mis tunne on olla suurema poolt alla surutud. Nüüd mõtlevad lugejad kindlasti kohe meie idanaabri peale, kelle territooriumil elab kõige suurem arv soome-ugri rahvaid. Tegelikult aga on ju euroopalikud ja „head“ rootslased survestanud meälasi, norrakad kveene, lätlased liivlasi, soomlased saame. Tugevama õigus. Õnneks on mõnel pool ajad muutunud või vähemasti muutumas.

***

 

Inglise keelt kõnelev liivi poiss Liivi rannas 

august 2013

Liivlaste kunagine asuala paiknes nii lääne pool Liivi lahte Kuramaal kui ka lahe idakaldal, ulatudes otsapidi Edela-Eestisse. Mäletan aegu, kui liivlastest kõneldi kui väljasurnud rahvast. Viimane liivi keelt emakeelena kõnelnud inimene lahkuski siitilmast selsamal 2013. aastal, mil me Jaak Prozese juhatusel Liivimaad avastasime. Selleks ajaks oli aga peale kasvamas noor liivi verd põlvkond, kes on omandanud emakeele ning Valts Ernštreits kirjutanud ja kaitsnud liivi kirjakeele arengust lausa doktoritöö.

Kuramaa lääneranniku liivi külasid mööda sõites oli kokku lepitud lõunapaus Valtsi õe Ulla juures Miķeļtornise (liivipäraselt Piza) külas. Söögi juurde laulis Ulla kitarri saatel paar liivikeelset laulu ja tõi seejärel välja oma venna koostatud liivikeelse luule kogumiku „ līvõ lūolkub. Ma akūb sīnda vizzõ, tūrska!“ (’Ma võtan su õnge, tursk!’). Lõunauinakult tuli seltskonna juurde Ulla poeg, hoides ühe käega kinni oma isa käest ja kandes teises liivlaste rahvuslippu. Samal ajal kui poiss üritas lippu punutud õunakorvi külge kinnitada, suhtlesid isa-poega omavahel... inglise keeles, sest lapse isa on pärit Suurbritanniast. Noor liivlane kannab nime Alistair Ansis Fraser.

Miķeļtornisest veerandsada kilomeetrit põhja poole jääb Mazirbe (liivi Irē) küla, kus asub mälestusmärk suurimast soome-ugri riikide vahelisest koostööst, mis iial aset leidnud – liivi rahvamaja. Hoone valmis 1939. aastal. Pool rahast tuli Soomest, Eesti ja Läti eraldasid umbes kolmandiku. Ungari rahaline osa jäi sümboolseks, küll aga osutati moraalset tuge. Maja peaukse kõrval on siiani kaks mälestustahvlit, kuhu on see erakordne ettevõtmine viies keeles kivisse raiutud. Eesti keeli on kirjas: „Selle maja on liivlased püstitanud oma isamaa Latvia ja hõimlaste Eesti, Soome ja Ungari rahva abil.“

Eesti-Läti piirist vaid pisut lõuna pool asub Staicele väikelinn. Ka selles piirkonnas Salatsi jõe ääres elasid kunagi liivlased, kellest viimane suri arvatavasti 1868 – ajal, kui eestlased hakkasid valmistuma oma esimeseks laulupeoks. Linna vanimas majas tegutseb Metsepole liivlaste kultuuri- ja infokeskus ning muuseum-kõrts Pivālind (’pühalind ehk toonekurg’).

Liivlased: rahvaarv 250, keelekõnelejaid 40* (*andmed rahvaarvu ja keelekõnelejate kohta pärinevad Fenno-Ugria Asutuse kodulehelt)

 

Laulev memm vepsa haiglas

juuli 2010

Vepslaste tähtsaim küla Šoutjärv’ (vn k Шёлтозеро) asub suure Äänisjärve ääres. Aastatel 1994–2005, kui säärane administratiivne moodustis eksisteeris, oli küla Vepsa rahvusvalla keskuseks. Vepsa puitarhitektuuri hiilgavaks näidiseks olevas Melkini majas (ehitatud 1814) tegutseb nüüd Rürik Lonini nime kandev vepsa etnograafiamuuseum. Lonin oli lihtne kolhoosilukksepp, kes 1950. aastate keskel hakkas omast vabast ajast koguma vepsa folkloori ning asutas 1967 kõnealuse muuseumi.

Muuseumi juures tegutseb täiesti korralik folklooriansambel, kes meie saabumise puhul kandis ette põhjaliku kava vepsa rahvalauludest, -pillilugudest ja -tantsudest. Lõpetuseks haarati julgemad eestlasedki tantsuringi. Millegipärast aga puudus kogu etteastest teatav ehedus, võib-olla oli viga minus kui vaatajas. Meenusid rahvakunstimeistrite etteasted nõukaaegses Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, kus kõik oli ühest küljest lihvitud täiuslikkuseni, aga teisalt jäi puudu loomulikkusest ja spontaansusest.

Ühel hetkel kutsus fennougrist Taisto Raudalainen mu kõrvale, palus kaasa võtta fotoaparaadi ja ütles, et läheme kohalikku haiglasse. 2005. aastal oli Taisto kunagises kloostrikülas D’azarvis (Jašozero) jäädvustanud filmi „Elavana maetud“ tarvis sealse viimase päriselaniku Maria Anisimova tegemisi. Nüüd oli Maria Šoutjärvis haiglas. Läksime teda vaatama.

Taisto pagižes (räägib) Mariaga vepsa keeles ja lindistas teda. Minu fotoaparaat plõksus. Maria palatikaaslastele oli see liig, mis liig. Et tulevad kaks noort väljamaa meest ja Maria saab kogu tähelepanu endale. Kordamööda üritasid memmekesed vestlusse sekkuda ja oma lugu jutustades eelkõnelejat üle rääkida. Üks naistest, pealtnäha päris kehva nägemisega, ei osanud esialgu kuidagi kaasa rääkida, aga tahtis temagi. Siis, ühel hetkel, hakkas ta kõlaval ja selgel häälel laulma üht vepsakeelset rahvalaulu. Laul tuli kogu südamest ja täitis suure palati nii, et kõik jäid korraga kuulama. Vot see on ehe rahvalaul, vot selline on muusika jõud!

Vepslased: rahvaarv 5900, keelekõnelejaid 3600

 

„Oskavad alles inimesed asju teha!“

juuli 2010

Kinnermäki (Кинерма) on vana Karjala küla, kus püütakse soomlaste abiga säilitada ajaloolist külakeskkonda. Kogu ettevõtmise hinged on aktiivsed õekesed Nadežda Kalmõkova ja Olga Gokkoeva, kes ühtlasi pakuvad külalistele majutust ja vajaduse korral ka süüa.

Saabume Kinnermäele Looduse Omnibussi kaubamärki kandva kahekordse bussi ja suure hõimurahvaste huviliste seltskonnaga. Nii suurt bussi Karjala külateedel ei kohta.

Kui suur osa reisilistest oli läinud küla uudistama, põikasin korraks tagasi bussi juurde ja nägin: ümber bussi jalutab vanem meesterahvas, koos temaga kari kitsi. Mees vaatas bussi kaugelt ja lähedalt, pistis nina bussi ukse vahelt sisse ja tõmbas ehmunult kohe tagasi. Siis puges peadpidi rattakoopasse, vaatas üles ja vaatas alla. Kogu tegevust saatis lakkamatu karjala- (või soome-?)keelne pomin: „No osaavatko ihmiset tehdä asioita. No osaavat...“ (’No oskavad alles inimesed asju teha! No oskavad...’). Sõiduriist, mis kümne aasta eest oli Eestis juba täiesti tavapärane, isegi suhteliselt vana, kutsus Karjala kitsekarjusest tehnikahuvilises esile siira imetluse.

 

77 aasta järel taas laulupidu

juuli 2012

2012. aasta juulikuus korraldati Laadoga järve põhjakaldal Sortavala linnas laulupidu. Eelmine selletaoline oli leidnud aset siis, kui Sortavala kuulus veel Soome riigi koosseisu, 1935. aastal. Tollest aastatetagusest laulupeost räägitakse nüüdki veel imelugusid, kuidas peopäevil kasvas linna elanike arv viiekordseks, kui kokku tuli umbes 20 000 inimest. Selle peoga tähistati „Kalevala” ilmumise 100. aastapäeva.

Erinevalt meie laulupidudest, mis on läbi aegade pannud pearõhu neljahäälsele koorimuusikale, on Sortavala laulupeod püüdnud elustada ja tutvustada „Kalevala” traditsioone. Suurte ühendkooridega harjunud eestlasele oli harjumatu, kui suurele lavale astus korraga üks koor või tantsutrupp, igas nii 10–20 esinejat. Oli kollektiive Soomest ja Venemaalt, aga kui aus olla, siis kõige enam Kalevala-tunnet voogas publikusse eestlaste Kuldjala lauluseltsi kavast, mis koosnes Veljo Tormise teostest.

Pidu peeti politseinike valvsa pilgu all. Lavanurgale olid korraldajad asetanud Vene, Soome ja Karjala vabariigi lipu. Üks ja ainumas rahvuslipp, mida peoplatsil lehvitati, kuulus eestlastele. Kohe pärast viimaste akordide helisemist pandi suurtest kõlaritest väga valjusti mängima venekeelne estraadimuusika. Meenusid meie nõukaaegsed laulupeod, kus kiivalt jälgiti, et „Mu isamaa on minu arm“ kordamisele ei läheks.

Laulupeo esinejad käisid paarikaupa kontserte andmas ka Sortavala ümbruskonnas. Eesti koor sattus niiviisi koos kohaliku Karjala kollektiiviga esinema Ruskeala kunagisse marmorikaevandusse, õigemini selle kõrval asuvasse parklasse. Veidrale paigale vaatamata pandi püsti korralik soome-ugri pidu karjala tantsude ja ringmängudega. Ning muusikute käes sai näha ka tillukesi Karjala rahvuslippe, millest suurel peol millegipärast märkigi ei olnud. Karjala vabariigi ametlik lipp on trikoloor, rahvuslipp aga ristilipp nagu soomlastel, rootslastel ja teistel.

Karjalased: rahvaarv 61 000, keelekõnelejaid 26 000

 

Kogu maailma põlisrahvad kogunevad polaarjoone taga

juuli 2013

Eriti uhke peo on igal aastal korraldada võtnud Põhja-Norras elavad saamid. Festival Riddu Riđđu toimub igal aastal tillukeses kohas nimega Gáivuona (Kåfjord). Siin ei aeta enam üksnes ugri-mugri asja, vaid kokku tulevad riigita põlisrahvaste esindajad kogu maailmast.

Nii võis 2013. aasta suvel festivaliplatsil ja -laval lisaks saamidele kohata tõvalasi, maoore, aga ka ainusid. Rahvariiete mitmekesisus oli silmipimestav. Keset peomelu juhtus, et leidsin end lava eest maailma asju lahti rääkimas sõjapealikuga kaugest Aafrikast. Kontsertide kõrval toimusid töötoad ning festivalialale oli püstitatud rohkesti eriilmelisi püstkodasid ja jurtasid.

Kõige ehedamana on Riddu Riđđult meelde jäänud saami hõimubändi (või isegi perebändi?) Ánte Mihkkal Joavku esinemine. Etteaste lõpus, pärast suurepäraseid joige, moodustati rahvaga koos lava ette uhke tantsukett. Samuti on festivalilt meeles kohtumine saami lipu disaininud kunstniku Astrid Båhliga. Lipu taustal on saami rahvusvärvid punane, kollane, roheline ja sinine, esiplaanil aga ring, millest pool on sinine (kuu) ja teine pool punane (päike).

Saamid: rahvaarv 75 000–100 000, keelekõnelejaid 20 000

 

Meä lipp on tehtud Tallinnas

juuli 2013

Pean tunnistama, et enne 2013. aasta hõimuretke ei teadnud ma meälastest suurt midagi.

Soome keelega sarnanevat meä keelt rääkivad meälased elavad Põhja-Rootsis Tornio jõe läänekaldal. Pärast Soome liitmist Venemaaga 1809. aastal peetakse neid iseseisvaks rahvaks. Siis veeti tähtsate riigimeeste poolt maha Rootsi ja Vene riigi vaheline piir, mis hakkas kulgema mööda Tornio jõge. Võis juhtuda, et talupere elamine jäi ühele poole, heinamaad aga teisele poole piiri. Tegelik etniline ja keeleline piir asus riigipiirist kuni 40 kilomeetrit läänes, Rootsi poolel. Meä keelel puuduvad hilisemad, 19. ja 20. sajandi soome keele mõjud.

Meä rahva hing on oma emakeeles kirjutav kirjanik Bengt Pohjanen, kes lisaks raamatutele on maha saanud meälaste ajaloost pajatava ooperitriloogiaga. Tema ajaloolise romaani „Faravidin maa“ peategelane satub eksirännakutel muuhulgas ka Hiiumaale.

Pohjaneni eestvedamisel tähistatakse Kattilakoskis meä lipu päeva. 2013. aastal heisati sel puhul suur kolla-valge-sinine trikoloor, mis oli vastselt valminud... Tallinnas Lipuvabrikus.

Meälased: keelekõnelejaid 40 000–70 000

 

Neli õhtusööki ja neli hommikusööki paganate juures

juuli 2018

Marid on ainus rahvas Euroopas, kes on järjepidevalt säilitanud looduseusu. Kristlane võib öelda, et viimased paganad.

Juulikuus peetakse Marimaal (2019. aastal ka soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kandnud) Untšo (Шоруньжа) küla külje all hiies maride suurt ohvripüha nimega Sürem.

Juba varahommikul alustasid mari pühamehed ehk kardid tseremooniaks valmistumisega – nad talutasid hiide ohvriloomad. Seekord leidsid hiies oma otsa vasikas, mitu kitse ja hane. Ohverdamist vaatama võõraid ei lubatud.

Ohvriroogade valmistamine on puhtalt meeste töö. Iga puu-jumala juures – kokku oli neid, kellele annetati, kolm – podises lõketel mitu pada. Palveid esitati kõrgemate puude juures, mille ladvad on taevale lähemal.

Iga puu-jumaluse juures seisti järjekorras, et kohaliku pühamehe ehk kardi vahendusel edastada palved (loomulikult koos annetusega) ja paluda leevendust muredele. Kõige tähtsam – Suur Valge Jumal (Ош Кого Юмо) – on kasepuu. Tema juures võib paluda pea kõike. Kaks vähemat jumalat on pärnad ja nende „teemavaldkond“ on kitsam.

Pärast isiklikke palveid koguneti Suure Valge Jumala juurde ühispalvusele, milleks ühinesid ka kõik kohalolnud kardid. Kahjuks ei võimaldanud olematu mari keele oskus mul palvest mõista enamat kui sõnu „traktor“ ja „kombain“ ehk ilmselt palvetati ka põllutöömasinate töökorras püsimise eest. Pärast söödi enamik ohvriks toodud toite ühiselt ära, sest ega üks õige loodusrahvas saa lasta söögipoolisel raisku minna. Kübeke puistati ka lõkkesse jumalatele.

Marid on ka erakordselt külalislahke rahvas. Iga rajooni ja küla piiril tervitatakse kaugelt saabunud hõimlasi soola ja leivaga. Viimane on meie mõistes pigem sai, teinekord ka pannkoogid, mille juurde käib kali või mõdu. Paljudes kohtades toimub „rahvusroogade degusteerimine“, kus pikad lauad on toidu all lookas ning loomulikult ei puudu ka käsitööna valmistatud kangem kraam. Lisaks degusteerimistele olid meil Marimaal ringi sõites päevakavas ka tavapärased söögikorrad. Nii juhtuski, et ühel õhtul pakuti meile neli söögikorda, millest ühestki polnud paslik keelduda. Järgmine päev jätkus hommikul kella kuuest alates samas tempos: kõigepealt hommikusöök kodumajutuses võõrustajate juures, seejärel seitsme paiku ametlik hommikusöök kogu bussirahvale koolisööklas. Kella üheksaks jõudsime järgmisse külla, kuhu oli kaetud pikk „degusteerimislaud“, millele järgnes tunnipikkune rahvakunstimeistrite kontsert. Et seejärel kella poole 11 paiku „lõunat“ süüa.

Marid (mäemarid ja niidumarid): rahvaarv 548 000, keelekõnelejaid 365 000

 

Mitusada kilo kaaluv vahaküünal kui laulupeotuli

juuli 2019

Ersa suurt palvepüha Rasken Ozks (Раськень Озкс) peetakse igal kolmandal aastal, viimati 2019. aasta 13. juulil. Tõlkes tähendabki see kogu rahva või suguvõsa palvust.

Kunagi ammu peeti seda püha väga harva – nii iga 25 aasta tagant. Sedasi kuni 1629. aastani, mil Ozks tsaari ukaasiga keelati. Traditsioon taaselustati 1999. aastal ja nüüd peetakse Ozksi Mordva vabariigi Bolšeignatovski rajoonis Tšukalõ küla lähistel heinamaal.

Pidustusteks koguneti aasa ühes servas asuva kurgaani ehk Maari jalamile, kuhu olla väidetavalt omal ajal pärast lahingut nogaidega maetud 11 000 ersa sõjameest. Künkal lehvisid valge-puna-mustad rahvustrikoloorid. Nende kohal kõrgus kolme meetri kõrgune ja mitmesaja kilo raskune vahaküünal Štatol, mille süütamine tähistas peo algust. Peaaegu nagu meie laulupeol.

Näitlejate kehastuses ilmusid küünla jalamile ersa rahva kuulsad esivanemad, kes edastasid kokkutulnutele oma sõnumi. Järgmiseks kündis hobune kurgaani ümber sümboolse vao, millesse kõik osalejad võisid puistata oma kodupaigast kaasavõetud mulda. Oli meilgi lennukisse mahtuva käsipagasi nurka peidetud tilluke mullakotike, mille sisu segunes nüüd Mordva pinnasega.

Pidustuste palvuse osa lõpetuseks moodustati kohaletulnutest pikk inimkett, mis tegi tiiru ümber peoplatsi.

Sellega sai peo pühalik osa läbi ja algasid pesni i pljaski (’laulud ja tantsud’). Toimusid võistlused, näha sai kohalikku käsitööd ja maitsta rahvusroogasid. Viimase tarvis oli iga piirkond pannud välja oma telgi hea ja paremaga. Peo lõpetuseks söödi ühiselt suppi, mis oli valminud kohapeal lõkketulel kümmekonnas suures katlas.

Peole järgneva õhtu veetsime Vir Tavla (Подлесная Тавла) külas, mis on tuntud oma rahvusliku meele, puuskulptuuride ja nende valmistajate poolest. Mitu neist ehk täpsemalt kolm venda ja mõned nende järeltulijad on Rjabovite suguvõsa liikmed. Külas asuva muuseumitare õuel loovad otsekohe kodusema tunde Ain Raali ja Evar Riitsaare taiesed. Rääkimata muuseumiriiulist vastu vaatavast raamatust „Setomaa tsässonad“ ja Anne Veski autogrammiga plaadist selle kõrval.

Mordvalased (ersad ja mokšad): rahvaarv 745 000, keelekõnelejaid 393 000

 

Obi ja Nizza vahel...

oktoober 2019

... poolel teel asub teadagi Setomaa küla Obinitsa, soome-ugri kultuuripealinn aastal 2015. Sellest ajast on Obinitsa keskväljak ainus koht Eestis, kus lehvivad uhkelt kõigi hõimurahvaste lipud. Kas tunned need ära?

Setod: rahvaarv 12 000, keelekõnelejaid 12 000

 

Tekst ja foto: Heiko Kruusi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga