Hispaanlane on rahulik inimene. Manjaanakultuuri ei eksisteeri. Härjavõitlus pole loomapiinamine, vaid sümboliseerib ürgset võitlust loodusega. Pärast kümmetkonda külaskäiku ja paari aastat keeleõppimist näeb näitleja Peeter Oja Hispaaniat hoopis teistsugusena kui stereotüüpidesse takerdunud paketiturist, leidis Helen Eelrand.
“Kui ületad Püreneed, muutub kõik – kliima, loodus, kultuur. See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Euroopa. Araabia mõju sealkandis on tohutu,” kirjeldab Peeter. Ta ei oskagi enam täpselt kokku lugeda, kui palju kordi ta teisel pool Püreneesid viibinud on, kuid on sellest hoolimata alati valmis särasilmsete, lahkete ja väärikate inimeste kodumaale naasma. Aga tal on üks tingimus: avastamise tempo peab ta saama ise valida, giidi kamandamise saatel turistidegrupis ühest kirikust teise lidumine talle mingil juhul ei istu.
“Ma ei kannata, kui mingid sepad on ees ja taga: üks-kaks-kolm, kus Viktor on? Ah Viktor on jälle juua täis!” kirjeldab Peeter grupireiside ebamugavusi. “Esiteks mulle ei sobi massid ja teiseks on turismireisidel programm sageli nii tihe, et aju ei jõua kõike selekteerida. Mina pean saama omal käel ringi vaadata. Kõige rohkem meeldib mulle minna, jalutada, et poleks kiiret, lihtsalt olla ja sulanduda linnaõhkkonda, sest eeskätt olen siiski linnainimene.”
Tavalistes lihtsates väikestes kohvikutes, mida kõigis Hispaania linnades leiab igalt tänavanurgalt, tunneb Peeter end suurepäraselt: istub, jälgib inimesi, võtab maad, kus külas viibib, vastu kõigi meeltega ... Pärast paari kohtumist mäletab teenindaja juba enamasti lisaks tema näole ka ta eelistusi.
“Sa oled teretulnud, kuid samas keegi sind ei tülita,” iseloomustab Peeter tüüpilist hispaania kohvikuõhkkonda. “Seal käivad samad kliendid, toimub oma kindlate reeglitega elu – teinekord näiteks peretülid ja leppimised. Kõik see on väga vahva.”
Ühel suvel elas ta Pamplonas oma lemmikkohvikus koos kohalike senjooridega hommikuti kaasa linna igasuvi- sele tähtsündmusele San Ferminile ehk härjajooksule.
“Tüübid tulevad hommikul kell kaheksa kohale, telekas pannakse käima, arvustatakse ja kommenteeritakse. Lõpuks jõuavad kõik aga samale järeldusele: sepad on ikka segased küll, et härgade ees jooksevad. Löövad käega ja lähevad ära tööle – nii igal jumala hommikul!” räägib ta lõbusalt.
Tele vahendusel jälgis ta San Fermini ka möödunud suvel, kui selle ürituse käigus kaks meest surma said. “Ühega läks kiiresti, aga see teine – oh jumal, kuidas teda rapiti! Tal, vaesel, polnud aluspükse ka jalas ja ta oli üleni verine!”
Punaste kaelarättidega uljaspäid, kes härja eest plagamise sageli jommispäi ette võtavad, ta sellegipoolest hukka mõistma ei kiirusta. “Inimesele ongi omane, et ta tegevus ei ole alati väga mõtestatud. Ka eestlastel on küllalt selliseid arusaamatuid kombeid,” leiab ta.
Hispaania kultuuri juurde paratamatult kuuluvat härjavõitlust tõlgendab ta kui ürgset võitlust loodusega ning härjavõitlusringid arhitektuuriobjektidena vaimustavad teda väga.
“Stereotüüpne arusaam Hispaaniast on jube lärm, kõik see oleee ja flamenko, aga see pole kaugeltki ainuke Hispaania nägu,” nendib ta. “Minu meelest on hispaanlane väga rahulik inimene, kasvõi juba sellepärast, et ta pole nii neurootiline kui eestlane. Hispaanlane on väärikas, temperament tema sees on loomulik – ta suudab ennast väljendada.”
Peetri tähelepanekute põhjal on portugallased veelgi rahulikumad, küll aga suudavad hirmsat lärmi toota itaallased.
“Kaks kõige hullemat kampa turiste on alati jänkid ja itaallased! Kilomeetrite kauguselt võib kuulda, et nad tulevad,” iseloomustab ta. “Aga hispaanlased pole agressiivsed, minule seepärast nad meeldivad.”
Teiseks mõttetuks eelarvamuseks Hispaania suhtes on tema meelest vankumatu manjaanajutt: nagu oleksid hispaanlased laisad, lükkaksid kohustusi ja kokkuleppeid edasi, liigutaksid end vaid äärmisel vajadusel. “Väga totter arusaam, aga ümber seda lükata pole mõtet. Kui inimene sellise küsimuse esitab, on tal vastus peas valmis ja pole põhjust hakata peale suruma seda, mida ta kuulda ei taha,” kommenteerib Peeter.
KATEDRAAL KUI RABAV JUTUSTUS
Nagu paljud eestlased, avastas temagi Hispaania esmalt Kanaari saarte kaudu. “Üheksakümnendate keskel käisime Leinatamme ja meie mõlema peredega Gran Canarial. Las Palmase linn mäe peal oli iseenesest vahva ja saar meile küll meeldis, kuid midagi väga erilist sellest sõidust meelde ei jäänud.”
Järgmine kohtumine Hispaaniaga leidis aset pea kümme aastat hiljem Barcelonas. “Saatuse sõrm,” leiab Peeter. “Sõit- sime naisega mööda Järvevana teed, jube viletsa suve augustikuu oli. Tulime ootamatult mõttele, et ah, lähme parem lennujaama!”
Lennujaama piletimüügikassas esitasid Ojad sihtkohale ainult kaks tingimust: et oleks soe ja et saaks kohe sõita. Peast käisid esimeste variantidena läbi Itaalia ja Prantsusmaa, kuigi Peeter oli pikemat aega mõelnud ka Barcelonast – seda eeskätt just Gaudi ja Sagrada Familia pärast. Kui piletimüüja Barcelona võimaluse välja pakkus, ei vajanud see pikalt kaalumist. Sõideti järgmisel päeval.
Peeter, kes enda kinnitust mööda ei ole üldiselt selline suu-jääb-lahti-oh-mil- line-vaatepilt-tüüp, oli siiski rabatud kohtumisest Sagrada Familiaga. Metroost väljudes peatus ta hetkeks pilguga lubatud katedraali otsides ning avastas selle siis kõrgumast täpselt selja taga.
“Kui sa hakkad eemalt midagi nägema, on see tunne hoopis teistmoodi. Nagu kingikoti lahti harutamine, kui umbes tead, mis seal sees on,” mõtiskleb ta. “Aga ma tulin metroost välja, ajasin pea kuklasse ja mõtlesin: ei, see on võimatu!
Sagrada Familia on nagu jutustus!”
Gaudi on tema hinnangul mõjutanud ka Nikolai von Glehni nii oma lossi kui Kalevipoja loomisel. “See on selline diletantlik Gaudi,” muigab ta.
KUMB TEIST SANCHO PANZA ON?
2005. aastal viis muusikali “Mees La Manchast” klipi valmistamine ta otse Don Quijote kodukanti, Toledo lähistele. Novembrikuine Castilla y La Mancha jäi lisaks tuuleveskitele meelde tohutu rõskusega.
“Ööbisime väikeses külas. Õhtul kuuma duši alt läbi ja kohe paksu teki alla! Seal ju ei köeta ka! Aga päeval mägedes lööb kahekümne kraadi peale ja võid vabalt käia t-särgiga.”
Kui eesti publikul Jassi Zahharovit ja Peeter Oja koos laval mängimas nähes ei tekkinud küsimust, kumb on Don Quijote ja kumb Sancho Panza, siis klipi valmistamist uudistanud hispaanlased ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas need kaks kirjanduse põhjal füüsiselt nii erinevat meest ikkagi ühes mõõdus saavad olla!
2006. aastal sõitis Peeter koos naisega rendiautoga läbi Andaluusia, alustades Malagast ning läbides Lõuna-Hispaania pärlid Granada ja Sevilla. Alhambras jäi sedakorda küll käimata, sest piletid tulnuks juba mitu päeva varem ette osta – sedavõrd suur oli turistide nõudlus.
“Andaluusias on igal sammul väga tugevalt tunda Araabia mõjutusi. Kokku olime vist kümme päeva, aga seal võinuks veel pikemaltki konnata, kõik oli väga põnev.”
Midagi nende mitme sõidu kokkuvõtteks aga juhtus, sest pärast Andaluusia reisi asus Peeter Tallinnas tegutsevas Picasso keskuses hispaania keelt õppima.
“Vat, on asju, mida ma ei oska seletada,” ütleb ta sellest otsusest rääkides, “lapsepõlves mulle hispaania keel üldse ei meeldinud, hoopis itaalia keel tundus ilus. Mingil hetkel aga asi muutus ning ma mõtlesin: why not! Lähen ja tutvun selle keelega. Mul ei ole ka mingit eesmärki, lihtsalt hea, kui saan midagigi aru ja lihtsamaid asju ajada.” Kuigi regulaarsed õpingud on praeguse seisuga pooleli jäänud, teab Peeter, et teed küsides või poes sisseoste tehes ta Hispaanias enam hätta ei jää.
MUDILASEST HÄRG JA HOMOPARAAD
Õpingute loogilise jätkuna sõitis Peeter sama akadeemia stipendiaadina 2007. aasta suvel Põhja-Hispaaniasse, Burgose ülikooli kahenädalastele suvekursustele.
Algas seekordne Hispaaniasse sisseelamine tema jaoks üleeuroopalise homoparaadiga, mille keskele ta Madridis vahepeatust tehes ootamatult sattus. Hotell asus kesklinnas Gran Via lähedal ning mida õhtule lähemale, seda enam hakkas sinnakanti tekkima meespaare.
Teleuudistest selgus, et tegemist on ajaloo suurima homofestivaliga Eu- ropride, mis tõi Madridi kokku enam kui kaks miljonit pidulist. Peetri esimene tagasihoidlikkus eufooriliste, värvilistes kostüümides pidutsejate pildistamisel hajus õige pea, sest sajad tuhanded rõõmsad homod otse nautisid kaamerale poseerimist. “Kesklinn oli suletud, helikopterid lendasid – tõeliselt mastaapne üritus!” meenutab Peeter.
Keeleõppe kõrvalt rentis ta nädalavahetusteks auto, et lisaks Burgosele tutvuda Leoni, Salamanca ja Zamoraga. Kursuste lõpuks tuli pere Peetrile järele, et koos Baskimaale ning seejärel Katalooniasse Costa Bravale sõita.
“Baskimaale soovitaksin küll reisida,” lausub ta. “Värvilised puust majakesed, orkestrid mängivad sees. Sattusin ühe maja hoovis stseenile, kus väikesed jõmmid vanuses kolmest kaheksani mängisid ... no mida muud kui San Fermini! Kõige suurem jooksis ees ja kõige väiksem pandi loomulikult härjaks! Aga ta ei jõudnud ju joosta, suured tegid talle ümber maja ringiga sisse! Enne käidi nagu kord ja kohus pühakule vandumas – ikka täismäng. Seda oli nii armas vaadata!”
RAHVUSTE ERINEVAD NÄOD
Järgmisel aastal täiendas Peeter oma hispaania keelt kolmenädalastel kursustel Salamancas. Selle sõidu käigus sattus ta uuesti Madridi ning sealsesse maailmakuulsasse Prado muuseumisse.
“Muuseumid mõjuvad mulle tegelikult väsitavalt – ja Prado on ju ka mammutsuur. Lõputud, lõputud saalid, ei saa omale lubada luksust üht maali väga pikalt imetleda. Aga mingi mulje muidugi ikka sain kätte.”
Kahe aasta eest aprillis jõudis Peeter käia veel Valencias, kus teda hämmastas kuivanud jõe põhja ehitatud ning tervet linna läbiv park, kus inimesed saavad joosta ja jalgratastega sõita.
Valencia rannast pärineb tema elu ainus päikesepõletus. “Jäin päevitades magama ja järgmisel päeval oli palavik üle kolmekümne kaheksa kraadi. Apteegist öeldi, et siin pole teha midagi – mucho sol, läheb ise üle!”
Hispaania muudab Peetri jaoks eriliseks asjaolu, et riik koosneb sõna otseses mõttes erinevatest rahvustest. “Itaallane võib ju ka öelda, et ta on sitsiillane ja mis kõik veel, aga Hispaanias ongi konk- reetselt baskid või kataloonlased, mis on hoopis midagi muud! Kui sa baskiga hakkad tönkama hispaania keeles ning ta tajub, et sul on aktsent juures, läheb ta automaatselt üle inglise keelele – et mis lolli sa mängid!”
Hispaania köögi puhul kiidab ta tapaseid ja mereande. “Praekala, mejillones, singid – see on väga kihvt, aga üldiselt ei anna näiteks itaalia köögiga võrreldagi. Olen praktiliselt Madridi kesklinnas saanud nii mõttetut vintsket liha, et ei kannata läbi närida. Igav on see hispaanlaste tavaline toit!”
Looduse ning muidugi kliima poolest meeldib talle ka turistide lemmikpiirkond Costa del Sol. “Rannad on seal ju ilusad ja päike paistab õigelt poolt, mitte nagu Baskimaal. Aga paganama kahju, mis selle kandiga tehtud on! Kogu see kupatus pole ju Hispaania! Kui ma ka kunagi saaksin rikkaks ja sinna oma raha paigutaksin, siis igal juhul kuhugi sisemaale, et sellest melust eralduda.”
Järgmiste sihtkohtadena mõlguvad tal meeles hoopis Galicia ja miks mitte Extremadura – piirkonnad, kuhu turist reeglina ei satu.