Heinz Buchholz: Hingehobune iWan

Need, kes sõidavad läbi maalilise Ida-Preisimaa (maa, mille territoorium hõlmas Kaliningradi oblasti, tüki praegusest Poolast ja Leedust), võiks lugeda läbi ühe autentse mälestusteraamatu II maailmasõja lõpupäevist, mil mõne kuu jooksul hävitati 700 aasta pikkune saksa kultuur ja kogukond kunagisel preislaste maal.

Need, kes sõidavad läbi maalilise Ida-Preisimaa (maa, mille territoorium hõlmas Kaliningradi oblasti, tüki praegusest Poolast ja Leedust), võiks lugeda läbi ühe autentse mälestusteraamatu II maailmasõja lõpupäevist, mil mõne kuu jooksul hävitati 700 aasta pikkune saksa kultuur ja kogukond kunagisel preislaste maal.

„Hingehobune Iwan“ on liigutav jutustus sellest, kuidas 1944. aasta sügisel sai üks 13-aastane Ida-Preisimaa poiss, kes elas Preisimaa ja Leedu piiri lähistel, endale oma kaitseingli – lahinguis haavata saanud hobuse. Koos selle hobuga põgeneti pealetungivate punavägede eest lääne poole. Loodeti jõuda danzigisse (praegune Gdansk), kus oleks saanud istuda mõnele Saksamaale suunduvale põgenikelaevale. Ent saatus jättis nii selle pere kui veel tuhanded perekonnad Nõukogude vägede kätte. Ja punaarmee oli siis esimest korda sõja käigus jõudnud „vaenlase territooriumile“ ning asus kohalikele tsiviilelanikele kõige brutaalsemal viisil kätte maksma natsipartei tegude eest. Nappide, ent sugestiivsete ridadega kirjeldatakse neid õudusi, mida Buchholzid oma põgenemisteekonnal nägid – pommitamisi, paanilist pagemist, kaost, tapmisi, venelaste poolt vägistatud ja mõrvatud naisi, tapetud tsiviliste.

„Veel enne pimenemist nad tulevadki, terved hordid vatikuubedes ja-pükstes ning viltides venelasi. Peas kõrvikmütsid, millel ees punane sovjetitäht. Nad tormavad meist mööda, et kiriku siseruumides naisi rünnata. Kõik, olgu noor või vana, vägistatakse. Üks vanem mees, kes püüab oma naist kaitsta, lüüakse põrandale ja lastakse maha”

Nähes neid meeletuid vägistamisorgiaid pealt, tekib poisil loomulik küsimus: „Kas natsipropaganda oli siiski õige, et venelased on alamat tõugu ja loomadega samal tasemel? Kõik, tõesti kõik, mida olen siiani läbi elanud, kinnitab seda.“

Kui otsene vägivald ka lõppes, siis ebainimlikke alandusi, nälga ja hirmu tuli neil inimestel taluda nii veel venelaste kui poolakate valitsemise all, kus polnudki selge, „kas me oleme olemas või mitte“. Osalt enda kombineerimisoskuse, osalt riikliku poliitika abil (saksa rahvusest inimesed vanalt Ida-Preisimaalt lõplikult minema kihutada) õnnestus Heinzil lõpuks jõuda Saksamaale.

Autori ema suri põgenemisteel, isa küll pääses, ent ei näinud oma kodumaad enam kunagi. „Ehk oli nii paremgi,“ arvab Buchholz. „Armastuseta selle maa vastu on seal tegutsevad uusasukad selle viljaka, imeilusa maa lasknud soostuda ja laostuda. Ida-Preisimaa – tumedate metsade ja kristallselgete järvede maa, avarate põldude ja tugevate talunike maa – on viiesaja aasta võrra taandare- nenud.“

Raamatu on tõlkinud Anne Rekkaro, vist ainuke idapreislane Eestis, kes pääses siia Königsbergist 1946. aastal.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga