Läbimaks kuu ajaga kogu Kesk-Ameerikat, ei olegi vaja pööraselt kihutada ega teha meeletult pikki sõidupäevi, avastasid mootorratastel ümbermaailmareisi tegevad Kariina Tšursin ja Margus Sootla. „Kesk-Ameerikat vahele jättes jäänuks nägemata ja kogemata suur hulk hämmastavaid asju,“ võtab Kariina muljed kokku.
Kesk-Ameerika alla kuulub kaheksa riiki: Panama, Costa Rica, Nicaragua, El Salvador, Honduras, Guatemala, Belize ja Mehhiko. Sestap tundub mõte Kesk-Ameerikast vaid mõne nädalaga läbi uhada parajalt pöörane – nii vähe aega ja nii palju riike? Kas jõuame ikka nad kõik läbi tunnetada? Kas oskame neil oma mälestustes hiljem vahet teha?
See küsimus käib Kesk-Ameerika marsruuti planeerides peast läbi päris mitmel korral. Peab märkima, et ülemäära palju võimalusi erinevateks marsruutideks Kesk-Ameerika ei anna – kuna tegemist on maakitsusega, siis tähtsam sellest, kas minna ida või lääne suunas, on see, kas minna põhja või lõunasse. Sageli on nii, et idarannikut lahutab lääne rannikust napp mõnisada kilomeetrit, nii et suuremad või väiksemad kõrvalepõiked ei saa olla probleemiks. Meie eesmärk on saada Lõuna-Ameerikast PõhjaAmeerikasse ning sellega on meie teekond laias laastus ka paigas.
PANAMA KUI MIRAAŽ
Niisiis, pärast pikki kuid Lõuna-Ameerikas maandume ( just nimelt maandume, lennukiga, mitte ei veere tsiklil kohale, sest kahe mandri vahel puudub teeühendus) lõpuks uuel kontinendil, riigis nimega Panama, mis tähendavat „küllaga kala”.
Panamale mõeldes näib sel olevat mingi eriline aura – väike riik kusagil teisel pool maakera, ja suur kanal seda läbimas. Muide, arvestades kanali tähtsust maailma majanduses, näeb kanal ise välja küllaltki tagasihoidlik – vähemalt noil hetkil, kui sellest ei ole parasjagu läbi minemas ühtegi hiiglaslike mõõtmetega kruiisi ega kaubalaeva.
Panama Cityga on sama lugu. Eemalt linna siluetti vaadates tundub selles olevat küllaga glamuuri, näeb see ju kõigi kõrgustesse sirutuvate hoonetega välja nagu oaas keset kõrbet. Lähemale jõudes valdav osa särast haihtub, sest äkitselt oled end avastanud keset kaootilist, üpris maitselagedat arhitektuuri ning rentslis vedelevaid prügihunnikuid.
Panama Cityst riigi põhjapiirini on ühe päeva sõiduteekond. Kui oled Lõuna Ameerikas jõudnud suurte riikidega ära harjuda, ajab teistsugune mõõtkava parajalt segadusse – jõuame järeldusele, et läbimaks kuu ajaga kogu Kesk-Ameerikat, ei olegi ilmselt vaja pööraselt kihutada ega teha meeletult pikki sõidupäevi.
Kui esimene Kesk-Ameerika riikide vaheline piiriületus lähemale jõuab, tunneme teatud määral ärevust. Siitsealt motomatkafoorumitest oleme lugenud ning paljudelt matkajatelt kuulnud, et Kesk-Ameerika piiriületused on kõike muud kui stressivabad – maadelda tuleb tohutu bürokraatiaga, maksta palju raha ning peletada kärbestena ligi lendavaid nö abimehi, kes sümboolse või mitte nii väga sümboolse tasu eest sinu eest kõik vajalikud paberid täidavad ja vajalikesse kohtadesse viivad. Vastavalt külajuttudele võib mõni piiriületus võtta kuni kuus tundi ...
Kuna riigist väljumine on alati lihtsam kui riiki sisenemine, jätame Panamaga suurema paberimäärimiseta hüvasti ning olemegi juba sisenemas Costa Ricasse. Kitsaste õlapaelte ja sügava dekolteega särgis tolliametnikul kulub tükk aega, et kõik andmed tsikli tehniliselt passilt ajutise impordiloa dokumendile ümber kirjutada, ent pärast seda, kui oleme piiril veetnud umbes tunnikese, oleme taas teel. Ainus rahaline väljaminek, mille teeme, on kohustusliku liikluskindlustuse ostmine tsiklile.
Sama võib öelda ka piiriületuse kohta Costa Ricast Nicaraguasse. Peale liikluskindlustuse ja tsikli rehvide ülepritsimise (ametlikult tuntud kui desinfitseerimine) muid väljaminekuid pole.
Üks asi, mis meile edasi põhja suunas liikudes selgeks saab, on see, et seagripipaanika tõttu on igas piiripunktis üles seatud tervishoiutöötajate büroo, kellele peame kinnitama, et me ei köhi ega aevasta, meil pole peavalu, kõrget palavikku ega väsimustunnet. Viimasega on küll nii, et pärast kõiki piiriületus protseduure troopikapäikese all ei vasta see täiel määral tõele.
Kõige rohkem närve ja raha kulub sisenemisel Hondurasesse, nii et päris mitmel korral tabame endid mõtlemast, mida me sellest riigist üldse otsima läheme. Vastus küsimusele on aga proosaline – kui tahame edasi minna Guatemalasse, on Honduras lihtsalt ees ning muud võimalust pole, kui sealt läbi minna.
Piiril kulub jälle umbes tunnike, kuid seekord on see tunnike täis tihedat sagimist tollikontrolli, transpordiministeeriumi büroo, panga ja koopiamasina vahet. Loomulikult asuvad kõik need institutsioonid piiril küllaltki hajali ning nende leidmiseks tuleb piiluda kõikvõimalikesse ebatõenäolisena näivatesse
kohtadesse. Transpordiministeeriumi ametnik istub sillutamata kõrvaltänava lõpus asuvas putkas, mille seinad on täis kleebitud poolpaljaste naiste pilte. Kaheldes annan talle nõutud 14 dollarit ja saan vastu mingi paberilipiku, millega pean panka minema. Kui üleni higisena panka jõuan, tabab mind külmašokk, sest kontor on korralikult konditsio neeritud. Seejärel tuleb jälle minna tollikontrolli, siis veel kuhugi, anda 20 dollarit, 4.50 teise kohta, ja nii edasi. Kui lõpuks piirilt lahkume, oleme 42 dollari võrra vaesemad ning mul on tahtmine kedagi kägistada.
TURISMIST RIKKUMATA KOHAD
Honduras, nagu Nicaraguagi, ei ole säärane turistimeka, nagu näiteks Costa Rica või Mehhiko. Nii mõneski kohas tekitab välismaa turisti ilmumine koha likes kohmetust ning paneb neid oma vahel kihistama. Peab ütlema, et see on täitsa värskendav. Veel on ruumi vabalt hingata – olla ainus inimene rannas või lummava vaatega kalarestoranis.
On meeldiv näha, et suure turismi potentsiaaliga looduskaunid kohad, näiteks Ometepe saar KeskAmeerika suurimas, Nicaragua järves, ei ole veel sattunud innukate arendajate raudsesse haardesse. Kahest vulkaanist koosneva saare kaht suuremat asulat ühendab mõnekümne kilomeetrine sillutatud tee, samas kui kauneimatesse paikadesse saarel viivad ainult pinnaseteed, mis on kohati nii kehvas seisus, et mul hakkab saare ühes kaugeimas nurgas kohatud veisekarjuse hobusest siiralt kahju. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et saar on pii savalt suur, või käib seal nii vähe turiste, et mitme päeva jooksul komistame vaid paarile välismaalasele.
Sama võib öelda Yojoa järve ümbruse kohta Hondurases. Orus paiknev järv on kui kaunis pärl peopesal, millel pilvede ja valguse peegeldus huvitavaid pilte maalivad. Järveäärne ise on aga jäänud igal pool lokkavast konkurentsimajandusest puutumata – tee ääres on reas mõnikümmend ühesuguse näoga restorani, mille menüüs on justkui kokkulepitult ainsaks nimetuseks kala. Kui me pisut segaduses olevatena püüame otsustada, millisesse nendest lõunat sööma minna, ei püüa ükski restoraniomanik meid enda juurde meelitada, ehkki meid kui välismaa turiste võiks korralikult lüpsta. Või on lihtsalt tegemist sombuselt unise päevaga. Igal juhul astume suvalisse restorani sisse ning laseme end vaatest lummata. Ja kui mahlane kala koos praetud plaata niga lõpuks lauda tuuakse, ei häiri meid enam seegi, et samal ajal, kui me laseme toidul hea maitsta, uhab kokk põranda lapiga laudade vahel ringi.
MAIADE SALAPÄRANE KULTUUR
Guatemalasse sisenedes teeme tutvust maiade kultuuriga. Ehkki suurem osa maiade tsivilisatsiooni jäänustest asub Mehhikos Yucatáni poolsaarel, saame meie oma võimsaima elamuse sellest üle ilma tuntud kultuurist Guatemalas, kui külastame Tikali linna. Eriline on linn selle poolest, et see asub sügaval vih mametsas, nii et kui öeldakse, et põhjus, miks see kunagi maha jäeti, oli põud,
on seda raske ette kujutada. Igal juhul näevad lopsaka džunglitaimestiku vahel kõrguvad püramiidid välja väga salapä rased, nagu mõnest teisest tsivilisatsioo nist Maale saabunud kosmoselaevad.
Mehhikos Yucatáni poolsaarel nähtu ei jää samas Tikalile kuidagi alla – Chichén Itzás on peale massiivsete püramiidide muudki kaunist ja erilist. Huvitav on minu jaoks aga see, kuidas eri tsivilisatsioonide mõtteloogika maailma eri paigus, kui mingisugusest omavahelisest kommunikatsioonist ei saanud juttugi olla, saab niivõrd sarnane olla – nii Pärsias, Kreekas kui üle ookeani maiade juurest leiab ehituskunsti ühisosana rohkelt sambaid.
ÜLLATAV BELIZE
Meie Kesk-Ameerika matka üllatajaks võib aga pidada Belizet. See on riik, mil lest suurt midagi ei teata. Meie teadmised piirdusidki peaasjalikult faktiga, et Belize riigikeeleks on inglise keel. Võttes arvesse selle geograafilist asukohta, loob see küllaltki veidra, kohati lausa kummastava pildi: loodus, arhitektuur, inimesed ... kõik on ülejäänud Kesk Ameerika riikidega esmapilgul nii sarnased. Siis aga vaatad ja kuulatad lähemalt ning avastad, et kauplustel on korrektses inglise keeles sildid ning inimesed räägivad nagu vanas heas reggaemuusika loos ikka. For real, man!
Aju keeldub taju ja teadmist kokku viimast – miks on üks ingliskeelne riik niivõrd räämas? Kunagise pealinna, tornaado laastatud Belize City kesklinna tänaval peatudes tekib koledat linna pilti vaadates korraks tunne, nagu oleks sattunud getosse, ent ühesuunalisse tänavasse valest otsast sisse sõites meid peatanud mustanahaline politseinik on sõbralik ja selle asemel, et meid trahvida, annab soovitusi, kuidas lihtsamini sihtpunkti jõuda. Mingi maagia on siin õhus!
Belizesse jõudes tabab mind paraja kahetsustundega esmakordselt mõte sellest, et meie aeg hispaaniakeelses keskkonnas hakkab peagi läbi saama ning et peame juba veidi armsakski saanud, raskelt õpitud hispaania keele varsti inglise keele vastu välja vahetama. Suhtlemine ja asjaajamine muutub küll lihtsamaks, aga ... kaob üks väljakutse, mis muudab reisimise põnevamaks.
Pärast Belizet ootab meid ees Kesk Ameerika põhjapoolseim riik – Mehhiko. Sinna saabudes saame aru, et tillukeste riikide osa on läbi saanud, ning et pärast seda, kui oleme kahe nä dalaga jõudnud läbida kuus riiki, kulub meil nüüd sama palju aega, et läbida üksainus.
PõHJENDATULT POPULAARNE BAJA CALIfORNIA
Põnevaimaks palaks Mehhikos on meie jaoks Baja California poolsaar. Kahtlemata on see USA kodanike seas üks popp turismi sihtkoht. Tunnistust sellest annab kas või see, et kohalikud pöörduvad meie poole kõhklemata inglise keeles ning ka paljud sildid ja viidad on ingliskeelsed. Suurem osa turistidest koguneb poolsaare Los Cabosi nime all tuntud lõunatippu, kus kohtuvad Cortési mere (ehk California lahe) ja Vaikse ookeani veed. Kahtlemata on see väga kaunis piirkond, sinisinised lained kaldasse loksumas, ning seepärast on kogu ranna äär täis ehitatud kalleid ja väga kalleid kuurorte.
Et turismi epitsenter jääb lõunasse, on poolsaare kesk ja põhjaosa üksikute uitajate päralt ning just seal leiame oma ulmelise paradiisi. Ehk ei ole „paradiis” sealse looduse ja maastike kirjeldamiseks siiski kõige parem sõna, sest vaevalt keegi kaktuseid ja põletavat kuumust paradiisiks nimetada võiks – pigem kõlab see kui põrgu. Ent peateelt eemale sõites avastame end täiesti üksi keset veidraid maastikke, kummalised kaktused ja muud ebareaalsena näivad taimed, mida ka unes ei oskaks ette kujutada, sinise taeva poole sirutumas, kuum õhk nahka paitamas. See on kui hallutsinatsioon.
Ehk soodustab taolisi emotsioone ka asjaolu, et vaid mõni päev enne Baja Californiale jõudmist olime alles Mexico Citys, ühes maailma suurimas linnas, mis on kahtlemata üks ülerahvastatud ja sudune paik. See ei tähenda aga sugugi, et sel puuduks igasugune võlu. Meile avaldas muljet see, kuidas on sellesse metropoli, pilvelõhkujate vahele ära ma hutatud niivõrd palju parke ja haljasala sid, et see linn näeb kõrgustest vaadates välja rohelisem kui nii mõnigi teine, palju väiksema elanike arvuga linn.
Mexico City elanikest rääkides – nemad on ilmselgelt ülerahvastatuse ja hullumeelse liiklusega harjunud. Kui me raevunult meid ründavast suurest koerast tsikliga mööda põigates ühe autoga ninapidi kokku põrkame, ei pilguta roolis olnud vanaonu selle peale silmagi. Ehk on asi ka selles, et auto on paras logu ning üks mõlk lisaks juba niigi kõveral kaitseraual on pigem kaunistuseks. Oleks see olnud Sklassi Mercedes ... oleks tulemus olnud ehk pisut teistsugune.
Omapäi Mexico City liiklusesse sukeldu mine oleks kindlasti omaette elamus. Meid aitavad sellest õnneks läbi mõned kohalikud mootorratturid, kes loovad oma eeskujuga meile linna elanikest väga positiivse pildi. See linn pulbitseb energiast ning seda paljuski tänu oma soojadele, impulsiivsetele inimestele, kes ei virise selle üle, et taevas on pilves.
Kui Kesk-Ameerika teekond oli meil alles planeerimisel, kaalusime hetkeks isegi nende korruptsiooni poolest ku rikuulsate riikide vahelejätmist – neid saab ju edukalt vältida, minnes laeva või lennukiga LõunaAmeerikast otse PõhjaAmeerikasse. Kuid nüüd teame, et hirmul on suuremad silmad, kui asi väärt. Selle asemel et karta bürokraatiat ning pistisemaiaid piiriametnikke, tuleb karta seda, et KeskAmeerikat vahele jättes jääb nägemata ja kogemata suur hulk hämmastavaid asju.