Haute Route – igaühele!

Eesti Matkaliidu president Tõnu Pihelgas käis koos Maris Koertiga Haute Route’i matkarajal ning veendus, et see on jõukohane nii edasijõudnutele kui ka päris algajatele. Imekaunid mäevaated ja mõnus füüsiline koormus koos toreda puhkusega on garanteeritud!

haute-jpg

Haute Route on umbes 180 km pikkune matkarada Prantsuse ja Šveitsi Alpides. Raja läbimiseks kulub enam-vähem kaks nädalat. Klassikaliselt alustatakse matkamist Mont Blanci lähedal Chamonix’st (Prantsusmaa) ja lõpp-punkt asub Matterhorni mäe lähedal Zermattis (Šveits). Haute Route tähendab prantsuse keelest tõlgituna kõrgrada. Samanimelisi radu on rohkem kui üks. Järgnevalt tuleb juttu nn jalutajate Haute Route’st, aga olemas on ka alpinistlik rada ning ratastel või suuskadel läbitav Haute Route. Radade kohta on välja antud hulk raamatuid, mis kirjeldavad detailselt põhirada ja selle võimalikke alternatiive ning sisaldavad kogu vajalikku infot, sh ligipääsud, majutus jms. Soovitatav ajavahemik on juuni keskpaik kuni septembri keskpaik.

Mõni aasta tagasi üllitas reisinõuandeid pakkuv Lonely Planet nimekirja maailma kümnest parimast matkarajast. Nimetatud kümne matkaraja seast jäid Tõnule silma Korsika GR20 ja Haute Route. Pärast Korsika GR20 raja läbimist 2013. aastal tekkis kindel soov läbida distantsilt, raskusastmelt ja majanduslikult kättesaadav Haute Route. Nüüd, olles mõlemad läbi käinud, võib kokku võtta, et Haute Route oli võrreldes Korsika GR20-ga palju tsiviliseeritum, sest lisaks kaunile looduse läbis rada hulgaliselt külasid, kus oli näha Šveitsi igapäevaelu ning oli võimalik suhelda kohalike inimestega.

Kuigi teadsime, et veidi hiljem läheb sama rada kõndima matkagrupp, kellega me tavaliselt matkame, siis otsustasime endale sobivamate kuupäevade kasuks ning võtsime matka ette kahekesi. Tandem koosnes ühest kogenud matkajast ja ühest algajast, kes mägedes varem käinud ei olnudki. Alustasime oma matka planeerimist üsna aasta alguses. Piletid Genfi ostsime juba veebruaris, mil need olid soodsamad. Teada oli, et Šveits on väga kõrge elatustasemega riik ja seetõttu on teenuste hinnatase harjumuspärasest märkimisväärselt kõrgem. Arvestasime matka planeerides sellega, et matkates tuleks osta toitu kohalikest söögikohtadest minimaalselt, ning võtsime kogu kahe nädala toidu Eestist kaasa matkakottides. Kaasa võtsime ka matkapliidi, telgi ja kogu muu jalgsimatkaks vajaliku varustuse.

Matka algus ja kaunid vaated

Matkaga alustasime 2016. aasta 9. juulil. Selleks lendasime Genfi Šveitsis, sealt edasi sõitsime bussiga Prantsusmaale Chamonix’sse (1037 m). Chamonix’s täiendasime matkavarustust toidutegemiseks vajaliku gaasi ja veega. Rohkem vett osta enam vaja ei olnud. Ülejäänud aja kasutasime tühje pudeleid külades asuvatest kaevudest või mägijõgedest veega täitmiseks. Chamonix’s oli kolmekümne soojakraadi ümber, ilm oli ilus ja vaated ümbritsevatele mägedele selged. Teiste seast paistis silma Lääne-Euroopa kõrgeim mäetipp Mont Blanc. Lõunatasime, nautisime esimesele matkapäevale kohaselt eriti ahnelt kauneid vaateid linnale ja mägedele ning asusime kiirustamata orgu mööda Argentiére’i (1251 m) poole teele. Meie esimese päeva teekonnaks oli üheksa kilomeetrit kergelt ülesmäge, läbides Chamonix’ oru parkmetsa ja väikseid külasid. Esimese päeva lühimatk oli hea varustuse katsetamiseks, 27 kilogrammi kaaluva seljakotiga harjumiseks ja tsiviliseeritud ümbruse nautimiseks. Õhtuks jõudsime Argentiére’i kämpingusse, mis oli oma hinnalt ja pakutavatelt teenustelt igati meeldiv. Vaated ümbritsevatele mägedele ja liustikule olid lummavad!

Esimene eksimine

Esimene mäekuru ületus ja rajalt eksimine juhtus juba järgmisel päeval. Matkasime Col de Balme (2204 m) mäekuru suunas, läbides alpimaastikke ja külasid. Col de Balme mäekuru on piiriks Prantsusmaa ja Šveitsi vahel. Mäekurult avaneb uhke vaade Mont Blancile ja Chamonix’ orule. Mäekurule viib rada mööda suusanõlva. Puhanud ja indu täis, ronisime kurule, kuigi võimalus oli osa maad sõita ka köisraudteega. Kuna matkasime veel raskete seljakottidega ja rada kulges 30-kraadises kuumuses lagedal maastikul, „küpsetas“ ronimine meid üsnagi läbi. Puhkasime mäekurul, nautisime kauneid vaateid ja alustasime laskumist Šveitsis asuva Trienti (1279 m) küla poole. Laskumisel ületasime kohe ka matka esimesed lumekeeled, sealhulgas õnnestus Tõnul üht lumekeelt ületades pind jalge alt kaotada. Tõnu sõitis lumekeelt mööda alla justkui kelguga, kuni lõpuks õnnestus hoog kandadega peatada. Ehmatus oli küll suur, aga peale mõne marrastuse teisi vigastusi ei olnud.

Jätkasime teekonda, mis kulges kõrgust kaotamata horisontaali pidi mööda mäekülge edasi. Kuivõrd õhtune sihtpunkt oli all orus näha, siis jätkasime kahtlustele vaatamata teed. Lõpliku kinnituse oma eksimisest saime siis, kui rada konkreetselt suuna järgmise mäe poole võttis. Uurisime kaarti lähemalt ja jõudsime järeldusele, et olime kohe mäekurult lahkudes liikumisele vale suuna valinud. Et aega oli kulunud üksjagu, otsustasime mitte tagasi minna, aga võtta üsna järsu otsetee alla mööda aimatavat rada ja kulgesime sedamööda ettevaatlikult mäekülge mööda oru poole. Kokkuvõttes osutus esimene täis matkapäev pikemaks kui planeeritud, mistõttu jäime laagrisse Trienti asemel hoopis kohe mäe all asuvasse Le Peuty (1328 m) külla. Tegemist on RMK-laadse telkimiskohaga, kus on lauad, pingid, katusealune, vesi ja tualett. Seega kõik, mida väsinud matkajatele pärast rasket matkapäeva vaja. Söök ja ulualune olid meil ju endal kaasas…

Järgmised matkapäevad

Järgmisel päeval jätkasime teekonda uue tõusuga. Pärast kaunitelt looduslikelt terrassidelt mägede ja oru imetlemist jõudsime järgmisele mäekurule Col de la Forclazile (1562 m), kus avanes võimalus külastada Šveitsis esimest poodi. Pood oli aga suunatud turistide teenindamisele ning kaubad ja hinnad ei olnud matkajate jaoks sobivad. Poleks tahtnud käokella kaasa tassida… Taas eksisime ka rajalt. Eelmisest päevast õppinuna avastasime aga eksimise seekord kiirelt. Jätkasime teekonda järve ääres paikneva linnakese Champex-Lac’i (1466 m) poole. Selleks tuli ületada Alp Bovine’i (1987 m) mäehari ja sinnani tuli veel tublisti astuda. Kui meie mäeharjal parasjagu hinge tõmbasime, saabusid ka paarkümmend jalgratturit, kes väikese puhkepausi järel juba allamäge kihutasid. Meeldiva üllatusena avastasime mäeharja lähedusest koduse kohviku, kus pakuti nii karastavaid jooke kui ka kergemaid sööke. Tagantjärele tarkusena teame, et seal ostetud õlu osutus kogu raja kallimaks. Seejärel matkasime edasi juba allamäge, nautides vaateid ümbritsevatele mägedele ja mäetippudele. Rada kulges üle mitme purdeta väikese mäestikujõe. Õhtuks jõudsime järveäärsesse õdusasse linnakesse, kus meie rõõmuks oli olemas ka väike kämping.

Kui õhtul oli ilm igati ilus ja päikesepaisteline, siis hommikul algas teekond esmalt seenevihmaga ning jätkus hiljem juba paduvihmas. Vaated olid aga ilusad ja vahelduseks kahele eelnevale päevale oli tegemist kergema päevateekonnaga. Plaan oli õhtuks jõuda Le Chable’ (821 m) väikelinna, mille läheduses asub maailmakuulus suusakeskus Verbier. Le Chable’sse jõudmise tegi lihtsaks see, et sisuliselt tuli päev otsa allamäge kõndida ja nautida rajale jäävaid väikeseid linnakesi. Oli ka tõusumeetreid, aga võrreldes eelmiste päevadega ei tasu need isegi mainimist. Suure osa päevast liikusime orus ja Le Chable ise oli samuti orus. Kohale jõudes hakkas tänavapildis silma hulgaliselt hotelli- ja hostelipakkumisi, kuid meie soovisime leida kämpingu. Tänu turismiinfost saadud juhisele sõitsime postibussiga Le Chable raudteejaamast Champseci, mis nagu selgus, ei olnud üldsegi kauge maa taga. Kämpingus peale meie kedagi teist ei olnudki. Kämpingut pidas suhtlemisaldis ja sõbralik tätoveeritud vana hipinaine. Tema pakutud isevalmistatud vahuvein maitses priimusel valmistatud õhtusöögi kõrval imeliselt. Telgi püstitasime suure kuuse alla, kuhu laotasime kuivama oma päeval läbimärjaks saanud riided. Paranenud ilm ning lihtsam päev lausa kutsus ümbruskonnas veel ringi vaatama. Laagri läheduses asuvale mägijõele oli paigaldatud silt, mis keelas jõe vahetus läheduses viibimise põhjendusega, et elektrijaam võib jõe igal hetkel üle ujutada. Otsustasime ohtu trotsida.

Lumetuisk ja matkamine „pimesi“

Hommikul sõitsime postibussiga tagasi Le Chable’sse. Ees ootas etapp ainult tõusu, kokku 1636 meetrit. Marise tungivale soovile vastu tulles istusime pärast põgusat Le Chable vanalinnaga tutvumist postibussile ja sõitsime maailmakuulsasse suusakeskusesse Verbier (1490 m). Verbier on väga omapärase ja tänapäevase puitarhitektuuriga. Linnas liikus ringi hulgaliselt keskmisest jõukamaid turiste, kes tundusid aega veetvat ratastega mäest alla kihutades, poodeldes ja välikohvikutes puhates. Ka päevamatkajaid kohtasime – perekonniti ja paariti. Meie oma suurte seljakottidega tundsime end kui valged varesed. Tegelikult kordus see tunne pea iga päev. Ega me sarnaseid matkajaid, kes kogu oma matkavarustust ise kaasas tassisid, teel ei kohanudki. Verbierist otsustasime edasi liikuda köisraudteega ja tõusime sellega suusanõlvale Les Ruinettes (2195 m). Sealt jätkus teekond juba matkates. Rada läbis madala taimestikuga maastikku, rõõmsaks kaaslaseks oli raja kõrval voolav mägioja. Kogu tee kulges paksus udus, mille taga olevaid kauneid vaateid võisime vaid ette kujutada. Õhk oli kõigi teiste päevadega võrreldes tuntavalt jahedam.

Mägimajja, Cabane du Mont Forti (2457 m), jõudsime juba poole päeva ajal, mistõttu otsustasime järgmise päeva etappi lühendada ja liikuda edasi Col de la Chaux’ (2940 m) mäekuru poole. Paraku keeras ilm aga veelgi kehvemaks ja hakkas hoopis lund tuiskama. Üsna varsti tuli pühale üritusele alla vanduda, sest kividel asuvad rajatähised olid lume alla jäänud. Rada leidmata pöördusime tagasi mägimajja, uurisime ilma paranemise ja edasi minemise kohta infot majaperemehe käest ning suhtlesime koguneva rahvusvahelise matkaseltskonnaga. Õhtu lähenedes püstitasime mägimaja lähedusse telgi, sõime ja nautisime huvitavat olukorda, kus keset juulit lund sajab. Õhtu arenedes saabus jahedus ja tihe lumesadu. Hommikuks oli meie telk kaetud paksu lumevaibaga.

Hommikul, kui meie oma laagris alles hommikukohvi jõime, väljus mägimaja soojast sisemusest rahvusvaheline matkagrupp, kelle eesmärk oli GPS-i abil mäkke ronida. Seejärel tuli veel teinegi grupp ja läks eelmiste jälgedes. Loomulikult pakkusime möödujatele oma telklaagriga erakordset vaatepilti ja imestamist oli üksjagu. Pakkisime telgi ja varustuse. Lund otseselt ei sadanud, kuid udu püsis ja pilved ennustasid pigem lund. Lootes ilma paranemisele, asusime eespool läinud gruppe jälitama; nüüd olid lumel ju jäljed ning rajamärkide nägemine polnud hädavajalik. Kui olime mõnda aega Col de la Chaux’ (2940 m) kuru suunas matkanud, hakkas aga tihedat lund sadama. Lisaks vähenes nähtavus pea olematuks. Ümbrus oli nii valge, et enam ei olnud näha, kas astud siledal maal või ootab ees mäeserv. Ees liikunud gruppide jälgedes jätkasime matkamist, samas lahknesid rajad mitmel korral ja teadmata, kuhu eesliikujad tegelikult teel olid, siis liikusime justkui käsikaudu ja iga lahknemise ees nuputades, kumb rada valida. Kuna eesliikujatel olid seljas vaid kerged seljakotid ja nad liikusid GPS-i abiga, siis pikenes vahemaa meie ja eelpool liikuvate matkajate vahel niivõrd, et jäljed hakkasid hägustuma, samuti muutus lumi järjest sügavamaks. Jätkasime põlvini lumes sumpamist, lootes ilma paranemisele. Mäekuru lähistel otsustasime siiski tiheda lumesaju tõttu tagasi pöörata. Edasiminekul oleksime pidanud ületama kuru, jätkama lumes sumpamist järgmised kümmekond kilomeetrit ja võib-olla veelgi enam.

Matkasime tagasi Les Ruinettes’i ja sealt edasi Verbieri. Et aeg oli juba hiline, siis Verbierist sõitsime postibussiga Le Chable’sse. Eelmisest päevast juba tuttav turismiinfopunkt jagas seegi kord hüva nõu, kuidas jõuda ühistranspordiga ümber mäe oma rajale tagasi. Õhtuks jõudsime linna nimega Sion ja meie suureks rõõmuks asus äärelinnas ka sobiv kämping. Temperatuur oli taas meeldivalt 30 kraadi lähedal. Kui hommikul lumest kokku korjatud läbimärga telki püstitasime ja lund leidsime, siis tundus eelnenud ööpäev kui kummaline unenägu. Külm ööpäev ja pikk matkapäev mäel seljataga, kulus õdus laagriõhtu koos kämpingu mugavustega vägagi ära.

Hommikul jätkus meie seiklus postibussiga Sionist Les Haudéresesse ja sealt Arollasse, kust jätkasime taas oma Haute Route’i rajal matkamist. Lõuna paiku alustasime silmailu poolest üht kõige nauditavamat lõiku. Rada viis Arollast (2006 m) Villasse (1714 m). Vaated olid kauged, ümber lõputud alpiaasad. Rada oli keerukas ja käänuline, kaljuservadel ja nii mõneski kohas oli matkajate julgestamiseks mäe külgedele kinnitatud ketid. Vastu tuli grupp lapsi, kelle juhendaja oli lõvi kostüümi maskeerunud. Lapsi kohtasime oma teel veel järgmistel päevadelgi. Kohalikud läbisid neid eestlaste jaoks ikka väga kõrgeid radasid imetlusväärse kergusega.

Päeva tipphetk saabus kristallselge helesinise veega mägijärve Lac Bleu (2090 m) juurde jõudmisel. Istusime järve ääres pikalt, nautisime vaateid järvele ja ümbritsevatele mägedele ning pidasime piknikku. Jätkasime teekonda Les Haudérese (1452 m) linnakesse, kus olime hommikul postibussiga peatunud. Linnake on toreda puitarhitektuuriga – muudkui pildistasime. Leidsime linnakesest kohaliku toidupoe ja premeerisime end portsu jäätisega, nagu suvepuhkusele kohane. Linnakesest viis tee ülesmäge La Sage’sse (1667 m) ja sealt Villasse, kus püüdsime leida reisikirjas kirjeldatud öömaja. Selgus, et kämpingut ega muud taskukohast öömaja külas ei ole. Läbirääkimised kohaliku hotellipidajaga ei õnnestunud. Hind oli liiga kallis, et ööbida hotellis ja aeda ei lubatud telki panna. Selgitati, et kui ülesmäge minna, siis võib igal pool tasuta telkida. Šveitsis ei ole otseselt igaüheõigust, küll aga võib telkida riigimaal väljaspool külasid. Reisikirjad otseselt sellist „metsikut“ telkimist ei soovitanud, aga kohalikud inimesed olid seisukohal, et väljaspool eramaid on telkimine igati aktsepteeritav. Liikusimegi siis järgmise päeva rada mööda ülesmäge ja valisime endale sobiva telkimiskoha kauni vaatega kohas mägijõest mõistlikul kaugusel. Veetsime meeldiva kämpingumeluta õhtu.

Järgmise päeva teekonnaks kujunes vähem kui kümme kilomeetrit. Hommik algas kerge ehmatusega, kui Maris üle mägijõe asetatud purdelt kolinal alla kukkus. Öösel olnud miinuskraadid olid purdele märkamatu jääkihi tekitanud. Kukkumine kividele piirdus õnneks vaid märjaks saamise ja paari sinikaga. Esimeseks eesmärgiks oli ronida Col de Torrent’i (2919 m) mäekurule. Rada sinna oli suhteliselt üksluine, esialgu mööda rohuseid karjamaid läbi lehmakarjade, üleval pool oli maastik kivine. Meeldejääv ja piltidele püüdmatu oli matkamist saatev pidev lehmakellade kolin. Enne mäekurule jõudmist möödusime järjekordsest mägijärvest, kus hinge tõmbasime ja pidasime põgusa pikniku. Mäekurult vaateid nautides laskusime aga kauni Lac des Autannes’i mägijärve äärde. Eemalt paistis juba tohutult suur ja ebamaiselt helesinine tehisjärv Lac de Moiry, mis oli ümbritsetud samanimelisest liustikust ja mitmest valgest mäetipust.

Mägijärve juurest tehisjärve ääres paikneva restorani Barrage de Moiry (2249 m) juurde astumine võttis veel mõne tunni. Selleks tuli muuhulgas läbida eriti uudishimulik ja ligitükkiv lehmakari. Päevateekonna lõpp-punktis kämpingut ei olnud. Samuti polnud seal peale restorani, mägimaja ja bussipeatuse üldse muud asustust. Ümbrus oli lage ja varjulist kohta telgi püstitamiseks ei paistnud. Pärast mõningast kaalumist panime oma telgi püsti tehisjärve äärde toova tee kõrvale. Vaated olid tehisjärvele, eemalt paistvale liustikule ja lumistele mäetippudele – suurepärane koht puhkamiseks ja ümbruse nautimiseks. Šveitsile iseloomulikult olid hinnad restoranis niivõrd kallid, et meie piirdusime vaid kohviga.

Järgmise päeva mäekuruks oli Col de Sorebois (2847 m). Kuna tõusmeetreid kõrgelt alustades väga palju ei tulnud, siis jõudsime kurule juba lõunaks. Rada sarnanes eelmise päevaga: rohumaad, lehmad, kivid. Kurult avanesid aga kaunid panoraamvaated Lac des de Moiry tehisjärvele ning ümbritsevatele väikelinnadele ja küladele. Kurule ronimine oli küll lihtne, aga alla Zinali (1675 m) laskumine võttis enamiku päevast. Nii rasket laskumist polnud rajal veel olnud. Laskumise meetreid tuli ca 1200. Rada oli järsk ja läks mitmes kohas üle karjamaa, kus raja olid hõivanud lehmad, kes sellel häirimatult lesisid. Pea kohalt sõitsid üle suured köisraudtee gondlid, mis turiste üles ja alla viisid.

Šveitsi mägikuurortlinn Zinal osutus väga toredaks. Zinalist räägiti kui linnakesest, kus tegeletakse aktiivselt suusa- ja mägiturismi arendamisega ning on selleks välja arendanud hulk teenuseid. Turismiinfopunkti juhatusel leidsime linnakese lõpust väga toreda kämpingu. Koos kämpingus registreerimisega tutvustati meile, et seoses turismimaksu tasumisega on meil järgmisel päeval võimalik tasuta kasutada mitmeid kohalikke teenuseid, sh postibussiga sõitmine ümbruskonna külastamiseks ja köisraudteega sõitmine, aga ka golfimäng, ujula kasutamine ja palju muud. Et olime nädala jagu matkanud ja lume tõttu katkestatud etapi vahele jätmisega ühe päeva võrra graafikust ees, siis otsustasime ootamatut võimalust kasutada ja lubada endale ühe puhkepäeva.

Zinalis asuvad lisaks siseujulale ja spaale ka jäähokiväljak, lauatenniselauad ning palju teisi kohalikele ja turistidele suunatud ajaveetmise kohti. Puhkepäev algas nii, et istusime esimesse ettejuhtuvasse postibussi ja see viis meid Vissoie linnakesse. Kesksuviselt uimases linnas asus kirik ja muuseum. Pikemalt jäime pidama linnas asuva välibasseini äärde, kus lebotamise ja päevitamisega kulus aeg märkamatult. Zinali tagasi jõudes varustasime end poeskäigul ühe-teise meeldivaga ning sõitsime köisraudteega üles mäkke, et eelmisel päeval jala läbitud teekonda õhust üle takseerida, ning nautisime Col de Sorebois’ lähistel võrratut ilma ja vaateid tohututele mägedele. Uurisime tõukeratastel laskumise võimalust, kuid hilise kellaaja tõttu ei olnud see enam võimalik. Orgu tagasi jõudes tutvusime põhjalikult Zinaliga ja tõdesime, et oli ütlemata mõnus päev juba rutiinseks kujunenud päevakavaga matkapäevade vahel.

Järgmisel hommikul alustasime pikka tõusu Forcletta (2874 m) mäekurule. Kurule jõudmiseks tuli taas ületada lumekeeli ja ka kuru ise oli kaetud paksu lumekihiga. Huvitav fakt on see, et Forcletta eraldab omavahel prantsuskeelset Šveitsi ja saksakeelset Šveitsi. Tõnu jaoks oli prantsuse keeles suhtlemine lihtsam, aga saksakeelses Šveitsis räägiti jällegi meile sobivamalt rohkem inglise keelt. Kurul kohtusime grupi päevamatkajatega Hollywoodist. Koos alustasime mäest allalaskumist. Lõbus oli vaadata, kuidas nooremad ja hulljulgemad neist jalalabade peal lumekeeli mööda mäest alla „suusatasid“. Teel Grubeni (1822 m) külla kohtusime sama grupiga veel korduvalt ja korduvalt. Selgus, et üks neist oli ka soomlanna, kes rääkis püüdlikult meiega eesti keelt. Gruben oma saksa-šveitsiliku arhitektuuriga ja selgeveelise mägijõega moodustas muinasjutulise linnakese. Selgus, et Grubeni ainsaks ametlikuks ööbimise võimaluseks oli hotell Schwarzhorn. Uurisime kohalikelt külalähedasi telkimisvõimalusi ja meid juhatati lähedal asuvale kohale jõe ääres, kus võis telkida ja suisa lõket teha. Jagasime telkimiskohta ühe automatkajatest paariga Hollandist. Telkisime ja tegimegi lõkkekohas lõket. Tõeline puhkus…

Hommikul jätkasime tõusuga Augstbordpassi (2894 m) mäekurule. Rajaraamatut lugedes kiideti läbitavat rajalõiku kui kõige ilusamat. Mäekuruni tõustes tundus rada siiski sarnane eelmistel päevadel kogetuga, aga pärast kuru ületust muutus rada tõesti erakordseks. Kurult laskumine kujunes ootamatult pikaks, sest see oli väga kivine ja oli palju turnimist. Lisaks laskus ja tõusis rada korduvalt, kulges mõnda aega lihtsalt horisontaalselt, kuni hakkas ka järsumalt laskuma. Kirjeldamatult ilus oli, kui jõudsime oru kohale, kus kaljunukkidelt avanesid kaunid vaated matka sihtkohaks olevale Mattertali orule. Jõudsime vahepeatusesse nimega Jungen (1955 m), kus asus puhkeala ja väga ahvatlev ujumiskoht. Pikk päev seljataga, otsustasime viimase lõigu laskumist St Niklausi (1127 m) linna läbida köisraudteel. Kuna külas kämpingut ei olnud, sõitsime postibussiga Niedergrächeni külla oru vastasnõlval. Kämping oli traditsiooniline autokämping, aga selle asukoha ilu oli kämpingupidaja arvates võrreldav Rosamunde Pilcheri seebikast tuttavate vaadetega. Veetsime meeldiva õhtu kämpingu mahajäetud terrassil ja hommikul olime valmis jälle edasi liikuma.

Viimane matkapäev

Matka lõpupäeva, 21. juuli hommikul suundusime kämpingust postibussiga St Niklausi, jõime tassi kohvi ja asutasime viimast võtma. Eesmärk oli lihtne – jõuda õhtuks mööda oru põhja kergelt ülesmäge astudes Zermatti (1606 m). Päeva raskeimaks ülesandeks osutus rajaviitade virvarrist Zermatti juhatava viida leidmine. Suund oli teada – raja alguse kõndisimegi mööda sõiduteed, osati ilmselt liikluseeskirju rikkudes. Järgmisesse külla jõudes ristus meie tee viimaks siiski ka õige rajaga. Pikka aega lookles rada Mattervispa mägijõe kõrval, teele jäi mitu küla: Mattsand, Herbriggen, Breitmatten Randa ja Täsch. Vähem oli loodust ja rohkem inimtekkelisi alasid. Rada läbis muuhulgas näiteks golfiväljakut ja puhkeala väikese veekoguga. Möödusime ka kohast, kus 1991. aastal varises looduskatastroofi tagajärjel alla terve mäekülg, jättes sinna alla lisaks sõiduteele ka raudtee, mistõttu Zermatt koos mitme eespool loetletud küladega olid muust maailmast eraldatud. Zermatti jõudsime pärast kerget tõusu õhtuhakul – pilvemütsiga Matterhorn (4478 m) eemalt paistmas.

Zermatt osutus omanäoliseks turismimagnetiks. Tänavapildi muutsid omanäoliseks spetsiaalsed elektrisõidukid – miniatuursed autod, mis tänaval jalakäijate vahel liikusid. Linnas puuduvad tavasõidukid, mistõttu on kohale võimalik jõuda jalgsi, jalgrattal või rongiga. Zermatti vaieldamatuks pärliks, lisaks uhketele hotellidele ja luksuskaupade poodidele, on linnast hästi vaadeldav Matterhorn. Mäge pildistati ohjeldamatult ning linna kohal kõrguva Matterhorni nime abil tundus pea kõige reklaamimine võimalik. Linnas on ka kitsaste tänavatega ja hästi korrastatud vanalinn. Ööbimiseks Zermattis on ohtralt võimalusi, hotelle on sadu. Meile sobis suurepäraselt kohe raudteejaama kõrval asuv kämping, mis otse loomulikult kandis nime Matterhorn. Zermattist saavad alguse erinevad matkarajad ja erinevalt meist olidki enamik kämpingus kohatud rändureid Zermatti saabunud selleks, et päevamatku ette võtta.

Kokkuvõttes tuli meie matk välja just selline, nagu ta tuli. Nii ei olnud plaanitud, kuid enamasti valisime lihtsamaid alternatiivradu ning mõnel korral kasutasime ühistransporti ja mäetõstukeid. Isegi lihtsamaid valikuid tehes tuli sellegipoolest ette ka keerulisemaid olukordi ning tegemist oli korraliku füüsilise ja emotsionaalse pingutusega. Suvepuhkusena väga väärt ettevõtmine ja vinged mälestused on garanteeritud.

Haute Route kuulub põhjusega kümne parima matkaraja hulka ning kui olla valmis korralikuks füüsiliseks pingutuseks, on see kindlasti enamikule matkajatele paslik. Raja läbimiseks tuleb valida jõukohane marsruut, mõelda läbi toidu, ööbimise jm varustusega seonduv, pakkida kott ning seejärel lihtsalt teele asuda. Haute Route on igaühele!

Tekst ja fotod: Tõnu Pihelgas ja Maris Koert  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga