Harju Matkaklubi kuulsad matkareisid pakuvad kõneainet kaugemal ja lähemal. Matkaklubi rattamatkade korüfee Tõnis Puss räägib GO Reisiajakirjale klubi tegevusest läbi aastate.
Kuidas te matkate?
Meie matkaklubi on aktiivne kõikides matkaliikides: klubiliikmed on tegelenud nii jalgsi-, velo-, suusa-, mägi-, speleo- ehk koopamatkamisega kui ka auto-motomatkadega. Näiteks speleomatk kui matkaliik oli 1984. aastani eesti matkajatele tundmatu, Harju klubi liikmed eesotsas Enn Välguga korraldasid esimese koopamatka Krimmi.
Välk kirjeldas seda matka intervjuus Spordilehele toona järgmiselt: „Vaikuse maailm oma saladustega on minu jaoks ammu huvi äratanud. Tahaks käia sellises kohas maa all, kus on vähesed olnud ning kõik puutumatult säilinud. Veetilk on suurepärane kunstnik. Selles veendusime läinud suvel koopamatkal. Koopamatk on alpinism allapoole...” Kahjuks tänaseks on speleomatkamise hoog raugenud.
Klubi liikmeteks on väga erinevad inimesed: õpetajad, põllumehed, tudengid... Klubi algusaastatel oli rõhuasetus ka suurtel rahvaspordiüritustel, korraldasime tervisespordiüritusi, orienteerumisneljapäevakuid ja rahvamatku. Ent klubi kaubamärgiks on jäänud sportlik matkamine ja matkareiside korraldamine.
Mis teid teistest klubidest eristab?
Oleme üks vähestest, kes veel tegutseb MTÜ-na. Paljud klubid on läinud seda teed, et korraldavad reise raha eest.
Küllap eristumegi eelmainitud matkareiside korraldamisega. Matkareisidega alustasime juba 1993. aastal, tegime neid koostöös Järva matkaklubiga. Matkareisilt tulnuna saan öelda, et olen saanud „kaks ühes” – tugeva spordiürituse ja kultuurielamuse. Matkareis näeb üldjoontes välja nii, et üürime bussi, kaugematesse kohtadesse lendame lennukiga ning kohapeal teeme sportliku matka ja üks nädal jääb ka kohaliku kultuuriga tutvumiseks. Tavaliselt on bussi roolis matkajad ise. Ühes rühmas on maksimaalselt 12 inimest. Jalgrattaohutuse mõttes peab rühmajuht nägema viimast inimest. Eelmisel nädalal tulime just Bulgaariast, Rila mägede rattamatkalt.
Nii oleme käinud matkareisidel näiteks Norras, Horvaatias, Rumeenias, Mont Blancil, Austrias ja Saksamaal. Mägimatkajad on käinud Itaalia Dolomiitides, Alpides Mont Blanci piirkonnas, Altais, Georgias, Austria Alpides, Elbrusel. Mägimatkamise eestvedajaks klubis on olnud Kristi Mägi ja Ülo Kangur.
Millised on olnud meeldejäävamad matkareisid?
Sitsiilias käisime jalgratastel 2012. aastal, käisime Etna kraatri peal, see purskas enne ja pärast, aga meil vedas, siis oli kõik rahulik. Kolm aastat tagasi olime Mont Blancil, tegime tiiru ümber mäemassiivi ja siis tõusime ka Mont Blancile. Minu rühm ilma tõttu kahjuks päris tippu ei jõudnud, sest ilm pööras ära. Tenerifel tegime ümber Teide mäe jalgrattamatka ja siis ronisime ka mäe otsa. Aga mäetipp oli nii lumine, et kontrolli ei olnudki ja me käisime seal mägedes plätudega 3,5 kilomeetri peal ära.
Meiega on alati koos ka jalgsi liikuvad rühmad. Meie reisidel käis sageli kaasas ka kadunud Veljo Ranniku, kelle mälestust soovime hoida.
Mulle on meelde jäänud ka seik, kus meie mägimatkamise guru Kristi Mägi soovitas mul kõrgusekartust testida Ida-Virumaal mööda veskiseina ronides, öeldes: „Ega muudmoodi teada ei saa, kas kardad või mitte, roni mööda seina.” Mul kartust ei tekkinud, aga mägimatkamisega tegelevad klubis siiski teised, minu ala on jalgrattamatkamine.
Kas korraldate huvilistele ka matkakursusi?
Jah, korraldame igal aastal klubi ruumides väga järjepidevalt ka matkakursusi, need on väga põhjalikud ning lektorid on erinevad. Põhilised oskused, mis matkajal peavad olema, saavad osalejad kätte. Kursusele on oodatud nii jalgsi-, suusa-, mägi kui ka jalgrattamatka huvilised.
Millised on klubi traditsioonid?
Veljo Ranniku andis meile toreda võimaluse korraldada üritust „Jõulud metsas”, nii meie lapsed kui ka ise veedame alati jõulud metsas. Seal teeme teed, lapsed panevad küünlaid ja loomadele toidupoolist. Sellele üritusele on mitu aastat tulnud ka Jaan Riis oma bussiga. Klubiüritused on kõik pereüritused, välja arvatud sportlikud matkad. Tavaliselt ollaksegi koos perega klubi liikmed. Kipub nii olema, et meie nooremad klubiliikmed on kõik meie lapsed või lapselapsed ning nende sõbad.
Pärast jõulust metsaüritust käime suusamatkadel, siis tuleb peale kevadine metsaistutamine, mis toob klubile tulu. Igal aastal on meil suvine sportlik kokkutulek. Valime ilusa koha, seal peab kindlasti saama harrastada mägironimist suurtel puudel, veekogul toimuvad süstamatkad. Aastaringi viimane üritus on aastakokkuvõtete tegemine ja lõpupidu. Vaatame filme, pilte ja ilmtingimata tantsime. Harju klubi on väga aldis tantsimisele, keegi nurgas kunagi ei istu.
Tänu Veljo Rannikule alustasime ka matkaradade tähistamisega. Näiteks sageli matkatakse Euroopa rannikuraja E9 lõikudel, mis on märgistatud Eestist kuni Atlandi ookeanini. Esimesed matkarajad märgistas klubi 1992. aastal Nelijärvel Norra väikelinna Horteni tervisekäijatele. Meil on praegu 11–12 tähistatud matkarada.
Mida klubi liikmetele annab?
Saan öelda, mida see isiklikult mulle annab. 65-aastasena saan jalgrattaga sõita 40-aastastega võrdselt. See on andnud mulle tervist. Ja kui ma matkajuhina näen, et inimestel on ühe või teise ürituse järel sära silmis, siis see ongi kõige suurem tänu.
Kuidas klubiga liituda saab?
Kõik uued liikmed on väga teretulnud. Kodulehel on kontaktid olemas, see on väga lihtne. Liituda võivad ka täiesti algajad.
****
Maie Itse meenutus
Aasta oli 1997.
Matkareis Prantsusmaal, Šveitsis ja Itaalias, matka sportlik osa toimus Prantsusmaal.
Osalejad: jalgsi liikujad, jalgrattarühmad ja ca 12 inimest puhkepäevamatkajaid.
Šveitsi viisad tuli taotleda Soomest. Sedakorda kasutasime selleks ühe turismibüroo teenust. Neile sai kenasti selgitatud, et liigume väikeste rühmadega, ja meie soov oli, et igale väikesele rühmale tehtaks eraldi viisa. Kuid juhtus nii, et meile vormistati ühe suure rühma viisa kogu bussiseltskonna peale.
Matkajatel see kenasti sujuski, õigemini neilt ei küsitudki piiri ületades viisat, kuna nn kõrvalistel teedel puudus alaline piirikontroll.
Bussiseltskonnal ilmnes Prantsusmaa-Šveitsi piiril aga tõrge: kus on ülejäänud seltskond ja miks me ikka sedasi väikese rühmaga soovime piiri ületada. Igatahes jäi piir meil ületamata. Lahkusime piirilt, tegime peatuse plaanitud Genfi asemel väikeses Annecy linnakeses. Seal olid just rahvapidustused (midagi meie vanalinnapäevade sarnast). Rühm sai linnaloa, samal ajal meiega kaasas olnud Veljo Ranniku, Maie Itse ja bussijuhid võtsid ette Euroopa atlase ja hakkasid võimalikke tegevusplaane arutama. Maie luges kaarti, Veljo pakkus välja võimalikud peatuskohad ja bussijuhid ütlesid oma sõna sõiduks vajaliku aja kohta. Meie käsutuses oli viis päeva ja kokkuvõttes mahtus selle aja sisse väga huvitav ringreis Lõuna-Prantsusmaale ja Monacosse.
Matkad lõpetatud, kogunesid ka matkarühmad Chamonix’sse ja nüüd oli uuesti vaja marsruuti muuta, sest lubatud ja unistatud Šveits vajas ju külastamist. Otsustasime läbida Mont Blanci tunneli ja ületada piiri Itaalia poolt. See õnnestus kenasti ja nii sai kogu reisiseltskond nautida nii pimedat pöögimetsa kui ka tutvuda Zürichiga. Adrenaliini lisasid võrratud mägiteed Altdorfi piirkonnas.
Kui vahepeal oli oht, et näeme plaanitust vaid väikest osa, siis tänu Veljole kujunes programm põhjalikumakski.
Lõpp hea, kõik hea!