1926. aastal ilmus Ernest Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“. Oluline osa kirgliku romaani tegevustikust toimub Baskimaal Pamplona linnas, kus seltskond välismaalasi joob, pidutseb ja jälgib San Fermini festivali ajal härjavõitlusi. Pea saja aasta jooksul pole festivaliaegne Pamplona palju muutunud. Tiit Pruuli intervjueerib Hispaania Tallinna saatkonna asejuhti Mikel Irisot, kes on samuti Pamplonast pärit.
Millised on sinu esimesed mälestused härjajooksust?
Ilmselgelt on vaatepildil, kus 550-kilosed pullid mööda linnatänavaid jooksevad, või isegi üksnes mõttel sellest, potentsiaali väiksele lapsele sügavat muljet jätta. Mu esimesed mälestused on segu elevusest, segadusest ja ka teatud hirmust, kui kogunesime tädi rõdule härjajooksu vaatama. Läbi rõduvõre ja sinna kogunenud inimeste jalge vahelt nägin esmakordselt neid hiigelsuuri ja ilusaid loomi elegantselt korratu rahvahulga järel jooksmas.
Mäletan ka, kuidas mu vanaisa Faustino mulle rääkis sellest ainsast korrast, kui ta ise jooksul osales 1939. aastal, mil Hispaania kodusõda lõppes. Ta oli arvanud, et pärast kõike seda, mis ta sõjas oli näinud, ei suuda teda miski hirmutada. Just sel päeval murdis aga üks eriliselt õel ja tugev pull läbi tarast, mis eraldas jooksjaid publikust ja jooksis pealtvaatajate seas amokki. Politsei laskis ta maha pärast seda, kui ta üht daami ründas.
See on ainus kord ajaloos, kui selline asi on juhtunud ning sellest ajast on ka tarad kahekordsed ja härgadele läbimatud. Sellest siiski vanaisale piisas ja ta otsustas, et et ta ei osale härjajooksul enam kunagi.
Sarnaselt paljudele Pamplona lastele ei suutnud ma aga vältida kujutluspilte tänavatel vabalt tormavatest ja inimesi ründavatest härgadest. Vanaisa kinnitas mulle, et härjad ei roni treppidest ega hüppa vette, seega õudusunenägudes oli parimaks pääsemisvõimaluseks mõnest trepist ülesronimine või sobiva tiigi või jõe leidmine, kuhu hüpata. Mu unenägudes ei käitunud härjad aga ootuspäraselt, vaid ronisid treppidest ja ujusid perfektselt ...
Taolised lapsepõlvepildid asenduvad noorukieas bravuuriga, kus püütakse tõestada, et ollakse meheks saamas. Samas usun, et esimene kujutluspilt ja hirm jäävad kuskile kuklaajusse alatiseks alles.
Kas oled ka ise jooksnud?
Olen, kuid vaid kahel korral ja ei pea ennast olulisel määral „jooksjaks”. Tahtsin jooksukogemust saada, sest see on tõesti väga võimas elamus ja erilise tähendusega neile, kes Pamplonaga seotud. Plaanin kunagi joosta kolmandagi korra, kuid olen kaugel neist, kes igal aastal jooksevad.
Jooksin mõlemal korral koos kogenud jooksjast sõbraga. Samas, kui härjad on lahti lastud, tegeleb igaüks iseendaga ja on väga raske jälgida, mis lahinguudus toimub. Tänavad on nii kitsad, et mõ- lemal korral sattusin pullidega küllalt lähestikku. Teisel jooksul tekkis just mu oma rõdu all ebameeldiv situatsioon, kus mu ees jooksnud pull keeras end ümber, samas kui tagant lähenes teine. Kuidagi – vähemalt selline on minu kogemus – võtab sellises situatsioonis juhtimise üle autopiloot, ja enne kui jõuad arugi saada, on härjad möödas. Jooksu lõpus, muidugi kui oled pääse- nud arvestatavamate marrastusteta, on tunne suurepärane: turvaline, õnnelik, erutatud ja uhke.
Jooksukogemuse osas asetaksin esikohale hirmutunde ja ülevoolava adrenaliini, iseäranis juhul, kui oled täielikult teadlik, milles härjajooks seisneb. Esimesel korral ei maganud ma jooksule eelneval ööl ja pidin kõvasti pingutama, et jooksurajale paigale jääda, enne kui härjad lahti lasti. Kui aga oled hirmu ületanud ja jooksu ära teinud, siis tunned triumfijoovastust, uhkust ja rahulolu, et oled ühes tükis.
Teine asi, mis meelde jääb, on omamoodi relvavendlus jooksjate vahel. Kui enne jooksu pühakule palvet lauldakse, on tunne, et juuksed tõusevad ülevusest peas püsti. Edasi spontaansed nõuanded ja naljad võõraste vahel mõned minutid enne härgade lahtilaskmist... ja siis jooksu ajal võid kindel olla, et alati on keegi, kes on valmis eluga riskides kätt ulatama ja sind hädast välja aitama.
Kas välismaalased tohivad ka joosta?
Mitte ainult et tohivad joosta, vaid sajad ka jooksevad. Meil on näiteks üks juristist perekonnasõber Philadelphiast, kes osaleb juba 25 aastat vähemalt ühel jooksul iga San Fermini ajal.
Mingit registreerumist ei toimu ja nii säilib natuke härjajooksu spontaanset meeleolu. Pead lihtsalt kaitsepiirde ületama ja jooksul osalema. Politsei teeb parima, et rahvahulgast välja sõeluda alaealised, joobetunnustega või kaasjooksjaid ohustada võivate kottide, kaameratega vms inimesed (ma ei tea küll ühtegi pamplonalasest jooksjat, kes tahaks jooksu ajal pilti teha).
Valjuhäälditest antakse juhtnööre, soovitusi ja hoiatusi, mis sageli mõnegi jooksja ära hirmutab. Samas, nagu eelpool öeldud, kui tead, mida teed, siis sõltub see vaid sinust endast, et hüpata ja joosta.
Mis tähendus on härjajooksul kohalikele inimestele?
Härjajooks on muidugi pamplonalastele kõige hingelähedasem traditsioon, millel on peaaegu müstiline staatus. Need, kes San Fermini ajal Pamplonast ära on, ärkavad varahommikul, et härjajooksu televiisorist vaadata ja seletavad uhkelt välismaalastele, et just nende kodulinn ongi see paik, kus jooks toimub.
Ma usun, et härjajooksul on olnud ka initsiatsiooniriituse roll, mis tõestab meheikka jõudnu julgust. Samas näitab see ka truudust traditsioonidele ja lojaalsust oma juurtele.
Tuleb siiski öelda, et kuna San Ferminist on saanud rahvusvaheline atraktsioon ja linn on härjajooksu ajal kohutavalt ülerahvastatud, lahkub üha enam pamplonalasi tegelikult festivali ajaks linnast. Tegelikult on Pamplonas väga vähe neid, kes on vähemalt korra jooksnud, ja pole vähimatki sotsiaalset survet jooksma minna. Emad ja vanaemad teevad kõik neist oleneva, et nende pojad ja poja- pojad jooksma ei läheks. Mul on sõpru, kes jooksevad poolenisti maskeeritult, et nende emad neid televiisoris ära ei tunneks.
Kas naised ka jooksevad?
Veel üsna hiljuti pandi naised samasse klassi laste ja vanuritega, kes ei tohtinud joosta. Seitsmekümnendatel hakkasid feministide grupid püüdma seda reeglit lõhkuda ja tänapäeval on naistel luba joosta meestega samadel tingimustel. Naisjooksjaid on siiski väga vähe ja nad on põhiliselt välismaalased. Mina isiklikult ei tea ühtegi Pamplona naist, kes oleks jooksnud.
Mis on Pamplonas võrreldes muu Hispaania härjajooksudega erilist?
Härjajooksud said alguse vajadusest härjad pärastlõunasteks härjavõitlusteks maalt linnadesse või küladesse ajada. Mõnel pool tekkis mõte joosta härgade ees ja üks neist oli Pamplona.
Tänapäeval veetakse härgi enamasti veoautodega, kuid paiguti on vanad traditsioonid säilinud. Mõnel pool saadavad jooksjad härgi ratsa (Cuéllaris või Medina del Campos), teisal moodustab publik tara härgade ohjeldamiseks (Segorbes), härjajooks toimub öösel (Navalcarneros) või noored härjad liigu- vad järsakust alla (Falces).
Pamplona on ainus arvestatava suurusega linn, millel on pikaajaline härjajooksu traditsioon ja kus jooks toimub vanalinna erilise õhkkonnaga kitsastel munakivitänavatel osana väga energilisest ja hingestatud San Fermini festivalist. Muidugi on Hemingway olulisel määral Pamplona härjajooksule rahvusvahelist tuntust lisanud. Mu isa mäletab veel, kuidas ta lapsena nägi Hemingwayd ja Orson Wellesi kohvik Iruña ees istumas. Tänapäeval pole Pamplona tänavatelt raske leida tosinajagu ameerika, skandinaavia või saksa päritolu Hemingway teisikuid, kes annavad tunnistust ameerika kirjaniku suurest mõjust.
Kui ohtlik härjajooks tegelikult on? Läinud aastal, kui meiegi Pamplonas olime, sai taas üks inimene surma.
Vigu teha ei tohi: härjajooks on ohtlik ja alati on risk saada raskeid vigastusi või isegi surra. Statistiliselt on see tegelikult väga harv juhus ja rohkem kui saja aasta jooksul on registreeritud vaid 15 surmajuhtumit, samas kui igal jooksul osaleb umbes 2000 inimest ja seda 7 korda iga San Fermini ajal. Pamplonalased usuvad, et see arv on suhteliselt väike tänu San Fermini „imepärase” mantli kaitsele, mis hädas jooksjaid katab.
Sellele vaatamata on raske jooksust vähimagi kriimuta pääseda. Enamasti saab kergemaid kriimustusi vastu seinu jooksmisest või saad tõugata avalainest, kui härjad lähemale jõuavad või kukkumisest juba varem komistanud kaasjooksjale. Tegelikult öeldakse, et härjajooksu põhiohuks on teised jooksjad, iseäranis kogemusteta jooksjad, kes võivad tahtmatult kas härja tähelepanu endale tõmmata või teisi jooksjaid kukkuma panna.
On mõned olulised reeglid, mida järgides saab enda ja kaasjooksjate riske minimeerida. Nende hulka kuulub kahtlemata see, et joostakse kainelt, ei puudutata ega provotseerita härgi, ei joosta härja taga – sest ta võib ümber pöörata –, ei jääda raja äärde seisma ja vaatama (sest just seda ruumi võib jooksjatel vaja minna ja teiseks paneb see seisja iseäranis suurde ohtu, kui härg sealsamas peatuda otsustab). Kui keegi kukub, on oluline jääda pea maas lamama, sest ühed raskeimad juhtumid on need, kus püütakse tõusta valel hetkel, kui härg on just tulemas ja ollakse nii väga haavatavad.
Tähtis on ka jooksuks sobiva päeva valimine: kas see on väga rahvarohke või mitte (nädalavahetused on ilmselgelt halvimad), kas on sadanud või millised härjad just sel päeval jooksevad (mõned arvatakse olevat kavalamad või rohkem siksakke tegevad, samas kui teised jooksevad otse lõpuringi). Esmajoones tuleb alati arvestada, et härjajooks pole mingi nali: hispaania võitlushärjad on 500–600-kilosed metsikud loomad teravate sarvede ja tohutu jõuga ja neid tuleb väga tõsiselt võtta.
Kirjelda ka härjajooksu korralduslikku ja tehnilist külge.
Jooksevad needsamad härjad, kes on välja valitud pealelõunaseks härjavõitluseks. Pamplonal on reputatsioon, mille kohaselt tuuakse välja eriti suured ja tugevad härjad, kes on väga ohtlikud härjavõitlusel, kuid tavaliselt väga suuremeelsed härjajooksul. See õilis pullitõug pannakse jooksma just nädalavahetustel, et rahvarohketel jooksudel riske vähendada.
Alustada võiksime ehk sellest, kuidas härjad tuuakse öösel tulevärgi saatel Pamplonasse paika, kust järgmisel hommikul algab härjajooks. See toimub ilma publikuta, ehkki mõnedest kohtadest linnamüüril on võimalik seda näha.
Varahommikul hakatakse tarasid üles panema ja jooksjad asuvad endid valmis seadma. Traditsiooniliselt juuakse pisut calcido’t , lihtsat suppi, mis peaks inimesed üles äratama, soojendama ja andma jooksuks üleloomulikku jõudu. Pamplona jooksja ostab ka kohaliku ajalehe ja seda mitte ainult lugemiseks, vaid rulli keeramiseks ja härja nina ette panemiseks teda jooksul niimoodi suunates.
Edasi järgneb kõige emotsionaalsem osa: palved või cánticos San Ferminile pühaku seinaorvas oleva pildi all, mille ümber on küünlad ja Pamplona vennaskondade vapid. Mõne meetri kaugusel ootavad aga härjad väravate avamist. Jooksjad rullivad ajalehed torusse ja laulavad kolm korda San Ferminile: 5, 3 ja 1 minut enne härgade lahtilaskmist, paludes kaitset lähenevate ohtlike momentide jaoks. Need on jooksu tipphetked. Siis soovitakse ümbritsevatele edu ja otsitakse jooksu alustamiseks sobiv koht.
850-meetrise raja võib jagada nelja ossa: Santo Domingo – kitsas ja järsk tänav, mille härjad välkkiirelt läbivad. Sellesse etappi jääb muljetavaldav moment, kui väravad avatakse ja härjad lahti lastakse. Järgneb lühike etapp, kus Santo Domingo kallak lõpeb ja tänav avaneb laiemale Raekoja platsile ja Mercaderese tänavale. See on teatud üleminekufaas, mis lõpeb väga järsu pöördega, kus härjad tihti kukuvad. Peab olema väga ettevaatlik, et mitte kukkuda koos nendega. Ilmselt kõige mõnusam osa tuleb pikal ja ainult väikese kallakuga Estafeta tänaval. Siin aeglustavad härjad tempot ja on võimalik nende ees joosta, mida kogenumad jooksjad ka tegema kipuvad. Samas jagunevad härjad just siin gruppideks ja tihti jäävad üksikud härjad maha, mis on eriti ohtlik. Samuti pole siin peaaegu üldse kohta, kuhu varjule minna, sest tänav on kogu pikkuses palistatud vanade majadega. Viimane etapp avaneb taas laiemale tänavale, laskub härjaringi ja moodustab väga ohtliku pudelikaela härjaringi sissepääsu ehk callejón’i ees.
Mõni sekund enne härgade vabastamist lastakse raketti, et jooksjaid hoiatada. Sel hetkel lõpeb igasugune jooksjate omavaheline naljatamine, rahvahulk ahmib õhku ja jääb vaikseks, kuni lastakse teine rakett, mis annab märku, et härjad on lahti lastud. Siis hakkavad kõik jooksma. Sa tead, et härjad lähenevad, sest rõdudelt kostab karjumist ja sinust tagapool olevad inimesed hakkavad korraga iseäranis kiiresti jooksma. Kui taha vaatad, näed jooksjate peade kohal omamoodi sarvede pataljoni sörgi rütmis üles-alla liikumas.
Jooksvate härgade hulgas on ka neli kodustatud härga, kes teavad teed ja tihti juhivad jooksu. Härgade järel jooksevad n-ö karjused, kes muidugi vahetuvad. Neil on kepid käes, et härgi juhtida ja hoopi anda neile, kes püüavad härgi küljelt puudutada või neid kõrvale juhtida.
Härjaringi jõudes lähevad härjad sageli otse tarandikku, kuid mõnikord peavad endised härjavõitlejad neid oma keepidega sinna ajama.
Millised on sinu soovitused San Fermini külastajatele?
San Fermini festival toimub 6.–14. juulini. Härjajooksud toimuvad igal hommikul kell 8 alates 7. juulist. Härjajooksu jälgimiseks sobiva koha leidmine on paras kunsttükk. Kõige mugavam on üürida rõdu (või leida rõduga sõber!) vaatega jooksurajale. Internetist leiab arvukalt kodulehekülgi, kus rõdusid pakutakse. Tuleb aga arvestada päris kõrge hinnaga, sest nõudlus on väga suur.
Odavam variant on püüda leida koht rada piiraval aial või müüril, kuid see eeldab, et ollakse kohal kell 6 hommikul ja hea koha leidmine nõuab ka siis oskust ja leidlikkust. Nagu näete, on teatud spontaansus säilinud ka selles. Muidugi on ka kolmas võimalus – joosta ...!