Hääletame Iraaki?! – Olgu!

Mihkel Männik, kes õpib praegu vahetusüliõpilasena Põhja-Türgi linnas nimega Eskisehir, hääletas õppevaheajal koos seitsme sõbraga 1500 km kaugusele Iraaki, täpsemalt Iraagi Kurdistani.

Mihkel Männik, kes õpib praegu vahetusüliõpilasena Põhja-Türgi linnas nimega Eskisehir, hääletas õppevaheajal koos seitsme sõbraga 1500 km kaugusele Iraaki, täpsemalt Iraagi Kurdistani.

Reisiidee ja seltskond tekkisid spontaanselt, kui keegi seltskonnas ütles niivõrd eksootilise sõna, nagu Iraak. „Hääletame Iraaki“ kõlab siin Türgis Eskisehiris ootamatult teostatava plaanina – Lähis-Ida on vaid 1500 km kaugusel.

Plaan paistis esialgu lausa hulljulge, kuna peale uudiste, mis räägivad pommiplahvatustest ja sõduritest tulvil Bagdadist, ei teadnud keegi meist Iraagist tegelikult midagi.

Juba samal õhtul sai selgeks, et külastame Põhja-Iraaki, see tähendab Kurdistani, mis alates 1991. aastast on autonoomne piirkond Iraagis. Nagu nimigi ütleb, elavad seal kurdid – keerulise ajalooga rahvas, keda on hinnanguliselt kokku 30 miljonilt, neist vaid ligikaudu 5 miljonit elab tänase Iraagi territooriumil. Saddam Husseini režiimi ajal genotsiidi ohvriks langenud rahvas toetab avalikult Lääne liitlasi ning tervitab kõiki uudishimulikke välismaalasi äärmiselt külalislahkelt ja sõbralikult.

Meie reisi kontseptsioon oli lihtsamast lihtsam ning ökonoomsest veel ökonoomsem. Igaühel meist oli 200 dollarit, madrats ja magamiskott ning 11 päeva aega, et pöidlaküüdiga Iraagis ära käia. Minule suureks üllatuseks asusid 11. märtsil teele kõik, kes seda nädal varem mõtlematult lubanud olid, kokku 8 matkaselli.

CIZRE JA PIIRIÜLETUS

Juba teise päeva õhtuks olime 1500 km Türgit selja taha jätnud ning Iraagi piiri lähedale Cizresse jõudnud. Iga kilomeetriga ida poole oli Türgi muutunud üha vaesemaks ja räpasemaks, kuid inimesed seevastu sõbralikemaks. Teel saime aimu ka kurdide ja araablaste suhetest, mida illustreeris kenasti kur- dist autojuht, kes alati araablast nähes või neist rääkides üle õla sülgas. Cizre ise oli trööstitu. Linn elatus veokijuhtide teenindamisest, piiri ületamiseks vajalikust taksoteenusest ja muidugi smugeldamisest.

Järgmisel hommikul võtsime 75 liiri eest piiri ületamiseks takso. Taksojuht täitis meie eest vajalikud paberid ja kogus piiril kõik vajalikud templid. Erinevaid kontrollpunkte oli kokku ligi kümme, aega võttis see bürokraatia kokku 3 tundi. 10-päevase turistiviisa eest Iraagi Kurdistani raha ei küsitud. Kuniks seda vormistati, pakuti meile hubases ooteruumis ka tasuta teed. Omal käel ja jala piiri ületada võimalik ei ole, nimelt on piiripunktis kõndimine keelatud ning ükski ametnik seal nii ehk naa inglise keelt ei rääkinud.

Kell 11 hommikul astusime taksost välja ja olimegi lõpuks Iraagis! Loomulikult oli meie taksojuht petis ning esimesse linna nimega Zakho, kuhu ta meid viia oli lubanud, ta ei sõitnud. Et piiripunktist edasi saada, ootas meid parklatäis Iraagi taksosid, mis erinevalt Türgis nähtust olid kõik uued ja korralikud. Iseäralik oli taksojuhtide hoolitsus oma autode vastu – kõik vähegi kuluvad kohad salongis olid üle kiletatud ja teibitud. Ka istmeid kattis veel tehasest jäänud kile, mis oli kleeplindiga fikseeritud.

Esimene tund Iraagis mööduski kleepuval ja palaval taksoistmel Dohuki kihutades. Võttis pisut aega, et harjuda sealse liikluskultuuriga. Kaos oli meile juba Türgist tuttav, kuid Iraagi autojuhid armastasid sõita just nii kiiresti, kui nende auto vähegi lubas. Järgnevate päevade jooksul mõistsime, et Kurdistan siiski on ohtlik – väga kõrge risk on oma elu autoõnnetuses kaotada.

DOHUK JA ESIMESED MULJED

Me teadsime, et Kurdistan on rikkaim piirkond Iraagis, kuid keegi ei osanud seda ette kujutada väliselt nii moodsana, kui paistis Dohuk. Seda muidugi Lähis-Ida skaalal.

Pärast halli ja kahvatut Ida-Türgit, kus nägime mitmeid külasid, kus elati sõna otseses mõttes mudast onnides, oli meie ees värviline Dohuk. Uued ehitised, uued autod, värvilised kostüümid ja teatud positiivne aura. Inimesed naeratasid ja tänavatel käis rõõmus sagimine. Sealne energia kandus üle meile kõigile ning hetkekski ei olnud me mures oma julgeoleku pärast. Tänaval ei kohanud me raha nõudvaid lapsi ega turiste tüütavaid spekulante.

Spekulantide asemel saime tuttavaks hoopis Ahmetiga – kurd, kelle taskus oli nii Hollandi kui Kurdistani pass ning kes suutis end väljendada inglise-flaami keeles. Ahmet oli aastaid Hollandis elanud ning töötas nüüd UNICEFi heaks. Sellest juhuslikust kohtumisest algas sündmuste jada, mille me hiljem võtsime kokku sõnadega „painav külalislahkus“.

Algatuseks kostitas Ahmeti ema meid rikkaliku lõunasöögiga. Meil kõigil läksid silmad üllatusest suureks, kui maitsesime ta riisivokki mandlite ja pähklitega. Selles oli peidus saladus, millele me jälile ei saanudki – mingi võõras, aga väga hea maitse. Loomulikult ei puudunud laualt kohalik juust ja seal väga levinud, justkui äädikaga konserveeritud juurviljad. Kahjuks ei mõistnud me Ahmeti keelt piisavalt, et nende valmistamise tehnoloogia kohta teada saada. Lõunasöögist sai lõpuks kaks ööd, mis me Ahmeti juures tasuta täispansionis veetsime.

Meie esmamulje Dohukist ei olnud petlik. Vaid kahe päevaga, mis me seal veetsime, sai Dohuk väga koduseks. Ka Lonely Planet kirjutab Dohukist kui linnast, kus turist võib märkamatult veeta rohkem aega, kui ta algselt planeeris. Kuulsime mitmeid erinevaid versioone Dohuki rahvaarvust, hinnanguliselt on see üle poole miljoni. Peale tammi ja veehoidla Dohukist paar kilomeetrit lõunas ja ümbritsevate mägede, kust avaneb terviklik vaade tervele linnale, ma midagi turisti jaoks olulist Dohukis välja tuua ei oska. Siiski on linn just paraja suurusega ning läbinisti ohutu, et vaadata ringi turul ja äärelinnades, harjuda Kurdistani olustiku ja iseärasustega. Dohukis oli ka midagi turismiinfopunkti sarnast, kuid meie seda avatuna ei näinud.

Tänavapilt, nagu ma ütlesin, oli kirju. Naised kandsid julgelt värvilisi salle ja kleite ning ei olnud enamasti kaetud. Siiski on enamik inimestest tänaval meesterahvad. Lisaks kurdi meeste rahvuslikele riietele – laiadele pükstele ja samas toonis pintsakutele – kohtab ka hulgaliselt mehi läänelikes riietes, mida ehivad logod nagu Prada, Dolce & Gabbana jne. Paistis, et sedasorti kaupa on kohalikele tutvustanud türklased.

Kindlasti jäävad meelde ka kohalikud lapsed, kes hoovides ja tänavatel mängisid. Vähe sellest, et nad meid kunagi pahatahtlikult või kiusavalt ei tülitanud, oskasid nad teatud määral inglise keelt. Turul puuvilju ostes olime ümbritsetud rõõmsatest lastest, kes näitasid puuviljadele ja nimetasid neid inglise keeles. Ahmeti noorimast, 7-aastasest õest sai meie kurdi keele õpetaja, kes läbi mängu meile olulised sõnad ja hädavajalikud numbrid õpetas.

Dohukis avanes meil tänu Ahmetile võimalus käia ka kurdi pulmas, kust lahkusime vastakate tunnetega. Olime ärevil ja lootsime näha midagi vaid kurdidele omast ja traditsioonilist, kuid millegipärast me pigem pettusime. Kõigepealt söödi kõhud täis, siis oodati, kuni naised söövad, õnnitleti ükshaaval abielupaari, tantsiti pisut ning mindi kibekähku koju. Imestasime, et abielupaar ise oli kogu ürituse vältel surmtõsine ja morn. Seda selgitab muidugi tõsiasi, et tegu oli tavalise perekondadevahelise kokkuleppega. Ka Ahmet oli oma kahele keskmisele õele abikaasad juba kokku leppinud. Tuleval suvel paari pandavad naisterahvad ise teadsid ehk vaid oma tulevase peigmehe perekonnanime, kui sedagi.

MÄGINE PÕHJA-KURDISTAN

Kolmanda päeva hommikul kohtusime teise poolega meie reisiseltskonnast, kes meist Türgis päeva jagu maha jäid. Nemad omakorda olid hotellis kohanud abielupaari, mees Tšehhist ja naine Kanadast, kes samuti olid äsja Iraaki jõudnud. Meid oli nüüd kokku 10 ja me tahtsime asuda teele Amedyasse Dohukist 50 km põhjas. Kuidas me ka ei üritanud Ahmeti ümber veenda ja takistada, kutsus ta kohale oma sõbra ning koos viisid nad meid kahe pikapiga Amedyasse. Ime läbi jõudis ta ema meile ka lõunasöögi kaasa pakkida.

Teel Amedyasse tutvusime esimese pešmerga kontrollpunktiga. Pešmerga (nimi viitab meestele, kes on näinud surma) on kurdide armee, mis kaitseb nii piiri araabia Iraagiga kui patrullib kõikjal Kurdistanis. Pešmerga on ka ajalooliselt ääretult oluline jõud kurdi rahva eest võitlemisel ning inimeste hulgas on pešmerga sõdurid ja veteranid väga austatud. Kõikidesse linnadesse sisenedes tuleb läbida kontrollpunkt ning aeg-ajalt kohtab neid ka maanteede ristumiskohtadel. Pelgama neid ei pea, sest nad on samuti osa sõbralikust kurdi rahvast, kes läänest pärit uudistajaid lahkelt tervitavad.

Enne Amedyat peatusime Sulevis, kust avaneb ilus vaade Amedyale. Amedya on väike küla künka otsas, mis omakorda asub orus. Sulevist vaadates paistab see tõesti ainulaadselt ilus. Sulevist algas ka väike matkarada, mis lookleb mööda oja kallast mägede vahele ja on kindlasti väärt jalutamist. Kahjuks rikub ilusa mulje prügi, mis oja kaldaid palistab. Siiski leidsime seal kena paiga, et maha pidada viimane piknik koos Ahmetiga. Nii väga kui ta ka ei üritanud meid veenda endaga tagasi Dohukisse minema, tahtsime edasi minna omal käel, et Kurdistani vahetumalt kogeda ning teisi kohalikke kohata.

Amedyas, kuhu paistis viivat vaid üks käänuline tee, jätsimegi Ahmetiga hüvasti. Küla oli piisavalt väike, et sellele 20 minutiga jalgsi ring peale teha. Peale ühe mošee ei leidnud me sealt midagi tähelepanuväärset. Saime aga kogemuse võrra rikkamaks, kui üritasime leida endale ausat taksot Kurdistani presi- dendi nime kandvasse külla Barzani. Nimelt ei tohi takso valimisega venitada, kuna vastasel korral jõuavad taksojuhid omavahel kokku leppida ebaausa hinna, millest soodsamalt ühelgi taksojuhil sind peale võtta lihtsalt ei lubata. Ahmet oli meile öelnud, et aus takso viib meid kohale 20 dollari eest takso kohta. Leidsime härrased, kes olid valmis meid 30 dollari eest kohale viima, kuid ei jätnud siiski jonni. Viis minutit hiljem oli hinnaks 50 dollarit takso kohta ja ei dollaritki vähem.

Oli juba meie kolmas päev Iraagis ning olime igal sammul leidnud kinnitust, et Kurdistanis me inimesi kartma ei pea. Nii asusimegi teele hoopis pöidlaküüdiga ja avastasime, et maailmas ei ole paremat kohta hääletamiseks. Seisma jäid kõik autod, kus vähegi ruumi oli ja meil oli võimalik autosid oma maitse järgi valida. Loomulikult kasutasime juhust ja veetsime ülejäänud päeva koos oma kottidega pikapi kastides loksudes ja teeäärsetele inimestele vastu lehvitades justkui kuulsused. Kõik autojuhid tegid ilusama vaatega kohtades peatusi, et meiega koos pilti teha ja pooled tahtsid meid ka toidu ja peavarjuga kostitada. Tagantjärele oli Kurdistani põhja osas veedetud päev meie kõige ehtsam elamus Iraagi loodusest, inimestest ja eluolust. Kolmas öö Barzani lähistel jõe kaldal oli meie esimene ja viimane öö, mille saatsime mööda telgis.

KANJON OLI, KOSED OLID, AGA...

Edasi viis tee meid Lonely Planetis põhjendamatult ülehinnatud Gali Ali Baki, mis pidavat olema piltilus kanjon koos mitmete koskedega. Kanjon oli, kosed olid ka, aga midagi imelist, nagu kir- jeldas raamat, ei olnud. Jõevees hulpis prügi ja kosed olid peidetud teeäärsete inetute restoranide taha. Olime kõik niivõrd pettunud, et otsustasime Gali Ali Bakist Iraani piirile viiva Hamilton Roadi vahele jätta ja otse pealinna Erbili minna. Hiljem Erbilis kuulsime teistelt turistidelt, et Hamilton Road oli kiidusõnu igati väärt.

Erbili kiirustasime ka seetõttu, et mu telefoni saabusid alalõpmata sõnumid meie sõbralt Ahmetilt, kes väitis, et on meile järgmiseks hommikuks organiseerinud kohtumise Kurdistani üliõpila- sühingu presidendiga ja võib-olla õnnestub külastada ka Kurdistani parlamenti. Ahmet oli erinevate presidentidega kohtumisest soigunud alates esimesest päevast, kuid me ei võtnud teda kunagi tõsiselt, kuna ta armastas kõigega eputada. Ühtlasi paistis ta olevat pidevalt meeleheitel, et meiega koos aega veeta. Meile tundus, et tema meelitamistel peab olema mingi inetu tagamõte.

PEALINN ERBIL

Igal juhul jõudsime Erbili juba sama päeva pärastlõunal. Ülejäänud linnast kõrgemal asuv müüriga ümbritsetud kindlus Erbili südames paistis loojuva päikese käes ääretult efektne. Väidetavalt on tegu ühe vanima jätkuvalt asustatud asumiga maailmas. Kui see tõepoolest tõele vastab, peab ütlema, et antud ajaloohäll on inetult alahinnatud ja teenimatult kasimata. Kindluses jalutades jäi mulje, et jätkuvalt asustatud tähendab antud kontekstis kodutuid ini- mesi, kes varemetes ööd veetmas käib. Mulje oli muidugi petlik, kuid lisaks tavapärasele prahile, nagu veepudelid ja šokolaadipaberid, võis varemetes majades näha katkiseid toole, diivaneid jms. Õnneks ilutses sissepääsu juures suur tahvel, mis väitis, et UNESCO juba tegeleb asjaga.

Erbil ise oli taas uus nägu Kurdistanist. Linn on tõesti suur ja tormilise kiirusega arenev. Linnapilt, alates liikluskorraldusest ja kallitest autodest, lõpetades ehitusjärgus, kuid siiski juba muljetavaldavate pilvelõhkujatega, paistis väga jõukas. Kindluse ümbruses ja internetikohvikus kohtasime ka mitmeid Ameerikast ja Euroopast pärit matkajaid.

Öö veetsime loomulikult kõige soodsamas hotellis, mille turu ümbrusest leidsime. Maksime 15 dollarit inimese kohta ja saime vastutasuks ilma linadeta voodi ja kesise duši, aga keegi meist ei vajanudki enamat. Dohukis sai sama raha eest ka linad, rätiku ja lääneliku WC. Nõudlikumad inimesed ei pea muretsema, sest suuremates linnades on olemas ka paremaid hotelle, mis ei olnud rohkem kui 2 korda kallimad.

Nii Erbilist kui ka Dohukist leiab mitmeid internetikohvikuid ja kõikvõimalikke poekesi, kust hästi otsides leiab kõik, mida reisil olles vaja võib minna, sh ka moodsaid fototarbeid ja rahuldavat matkavarustust. Keerulisem on aga leida kohalikku toitu pakkuvat söögikohta. Omal käel leidsime vaid kiirtoitu ja kebabi, mis on seal muidugi väga odav. Kebabivõileibade ja lahmacuni (lihtne pizza lambahakklihaga) eest tuli tavaliselt välja käia 1000 dinaari ehk vähem kui 1 dollar.

Mõlemas linnas leidus ka kristlikke kvartaleid, kus asusid ka alkoholipoed ja baarid. Õlle hind poes oli 1000 dinaari, baaris 2500. Kurdistan on selle koha pealt oluliselt liberaalsem kui Ida-Türgi, kus baaripidamine oli nii suur patt, et üksikud julged, kes seda siiski teevad, lähevad juba täispanga peale ja vahendasid ka tasulisi naisterahvaid ja narkootikume.

KÜLALISLAHKUSE VANGIS

Neljanda päeva hommikul olidki meie hotelli ees valged Kurdistan Students Unioni logo kandvad autod. Ahmetil oli tõepoolest tõsi taga ja ühtäkki leidsimegi end kaamera ees üliõpilasühingu presidendi kätt surumas. Vaid kümme minutit hiljem nägime end Kurdistani TV-st, kus meid tutvustati kui külalis- üliõpilasi Euroopast. Me teadsime, et kurdid on väga külalislahked, kuid sellist vastuvõttu ja järgnenud lõunasööki peenes restoranis ei osanud meist keegi oodata.

Siis jõudsime aga punkti, kus külalislahkus hakkas häirima. Meile tutvustati meie järgnevate päevade kava ja siis me vaidlesime enam kui tund aega, et me EI soovi ööbida nende raha eest uhkes hotellis, me ei soovi kohtuda teiste Student Unioni presidentidega, me ei vaja autojuhte ja me soovime tagasihoidlikult oma käel Suleymaniasse minna, et külastada genotsiidimuuseumi. Varsti saime aru, et meid ei hoia kinni mitte üliõpilasorganisatsioon, vaid meie sõber-tõlk Ahmet, kes tundus väga tahtvat koos meiega erinevate presidentidega kohtuda, hotellis ööbida ja tasuta restoranis süüa. Me ei saanudki lõpuni aru, mis Ahmeti tegelik tagamõte oli, kuid igal juhul ei mahtunud meile kui eurooplastele pähe, et ta teeb seda omakasupüüdmatult.

Meie läbirääkimised olid üsna edutud. Lõpuks lasime end ikka neil Suleymaniasse sõidutada, mis oli väidetava 2 tunni asemel 4 tunni kaugusel Erbilist. Vastu meie tahtmist ja täiesti ootamatult läksime läbi ka kohalikust messikeskusest, kus oli parajasti väljapanek erinevatest tootmismasinatest. Muuseumi juurde jõudsime nii hilja, et see oli juba suletud.

Pettumus meie kõigi silmis oli nii suur, et seda üritati siluda ettepanekuga kohtuda president Barzaniga isiklikult. Seda juba järgmisel päeval kell 11 Erbilis. Pärast sellist päeva tundus, et see võib tõesti võimalik olla.

Nii jäigi meil Suleymania jaoks vaid too sama õhtu. Õnneks lasti meid pärast tunnikest kehakeeles võimlemist oma- päi linna peale. Jalutasime varajaste hommikutundideni ja tundsime ennast kui kodus. Linn ei paista küll tegelikult euroopalik, kuid pärast viit päeva Iraagis ei mõtlegi enam, et oled Iraagis, kus iga teise eurooplase teada on ainult sõda ja terroristid. Jalutad südamerahuga võõrastel tänavatel, kiikad uudishimulikult nurgatagustesse, kust sa mistahes Euroopa linnas pilk maas läbi kiirustaksid. Me kõik olime enne reisi kahtlustanud, et jutud läbinisti ohutust piirkonnast Iraagis peavad olema liialdatud, kuid tuli välja, et see oli üks väheseid asju, mida oli adekvaatselt kirjeldatud.

EKSKURSIOON KURDI PARLAMENTI

Tõelise presidendiga, s.o Kurdistani regiooni presidendi Massoud Barzaniga me järgmisel päeval siiski ei kohtunud. Kuid siiralt oli suur au viibida ka asepresidendi ja haridusministri vastuvõtul. Seekord oli meiega ka tõlk, kelle vahendusel saime lõpuks küsida küsimusi, mis Ahmetil olid üle jõu käinud. Saime teada, et Iraagi Kurdistan ei soovi ega kavatse Iraagist eralduda. Ameeriklased on kurdide jaoks nende vabastajad ja kurdidel vedas, et Saddam Husseini režiimis nähti ohtu ka muule maailmale. Kurdistani koolides enam araabia keelt ei õpetatagi, juba 1990. aastatest on lastele õpetatud inglise keelt. Tõsisemad regionaalpoliitilised probleemid, nagu võiski arvata, on korruptsioon, kanalisatsioon ja puhas vesi ning elektrienergia. Ühtlasi napib neil vajalikke teadmisi ja kompetentseid õpetajaid.

Kohtumisele järgnes pisike ekskursioon parlamendihoones ning siis jälle tund aega võimlemist, kuni me lõpuks lõplikult oma kasvatajatest vabanesime. Ka Ahmet oli lõpuks väsinud ja läks oma Erbili sugulaste juurde puhkama.

Pooltel meist, kaasa arvatud minul, oli tarvis juba hiljemalt järgmise päeva õhtul piir ületada, et esmaspäevaks tagasi Eskisehiri eksamitele jõuda. Me asusime teele Dohukisse, et teel külastada jezidismi usundi kõige pühamat paika Lalishi. Ülejäänud võtsid jalge alla tee tagasi põhja, Hamilton Roadile, sest kõik kohatud turistid kinnitasid, et see on kõige looduskaunim koht Põhja-Iraagis.

KUIDAS VÄLTIDA MOSULIT?

Üks Kurdistanis reisimist raskendav tõsiasi on, et kuskilt ei ole saada vähegi kasutuskõlbulikku kaarti. Lonely Planetis on kehv must-valge kaart, mis toob välja teed, mida mööda külastada nende soovitatud paikasid. Aga kuidas saada Erbilist Lalishisse ja Dohukisse, külastamata nn päris Iraaki ja Mosulit?

Pildistasime kõiki internetis leitavaid kaarte ja asusime teele, lootes kohalike inimeste heatahtlikkusele. Võimalik, et see tuli alateadlikust hirmust araabia Iraagi läheduse ees ja tõsiasjast, et ilm muutus väga pilviseks, kuid iga kilomeeter Erbilist Mosuli suunas paistis muutuvat vaesemaks ja vaenulikumaks. Maantee ääres ei olnud enam rõõmsameelseid ja lehvitavaid inimesi, nagu põhjas olime kohanud. Meie autojuhid ei olnud enam kurdid, vaid tihtilugu araablased, keda me negatiivse eelarvamuse tõttu algul pelgasime.

Kuid nagu arvata võis olid ka araablased tegelikult väga abivalmid. Just araablased hoiatasid meid kiivamalt Mosuli eest ja kirjutasid üles meile külad, mille kaudu me minema peame. Õhtuks jõudsime õnnelikult Lalishi vahetusse lähedusse ja ärevus asendus taas mugavalt koduse tundega.

Otsustasime oma viimase öö Iraagis telgis magada, kuni meie kõrval peatus vana Opel, kust vaatasid vastu meieealised noored, õllepurgid näpus, taustaks mängimas Whitney Houstoni „I Will Always Love You“. Loomulikult avaldasid nad soovi meid aidata ja võõrustada.

Vaid 22-aastane autojuht Ferhat oli juba oma kodu peremees, kuna ta isa oli varakult surnud ning ta oli kõige vanem poeg. Ferhat rääkis kõigist seni kohatud kurdidest kõige paremat inglise keelt. Kodus ootasid teda loendamatu arv õdesid-vendi ja enda lapsi ning ema.

Majapidamine oli naabritega võrreldes lihtsam ja tagasihoidlikum. Euroopa standardite järgi tähendab see, et nad olid väga vaesed inimesed.

Sellest hoolimata ei õnnestunud meil tagasi lükata õlut, mille Ferhat lasi oma vennal meile osta ning 10 minutit pärast meie saabumist serveerisid naisterahvad meile ka kõikvõimalikke puuvilju. Üleüldse oli kõikjal Kurdistanis pakutust keeldumine väga keeruline ja nende jaoks solvav. Tundus, et keeldudes annad sa mõista, et sulle nende pakutu ei kõlba.

LALISH

Meie viimasel reisipäeval viis Ferhat meid Lalishisse. Muidugi tulid meiega kaasa kaks tema sõpra, kokku oli meid vanas Opelis siis 9 inimest koos 6 inimese kottidega auto katusel.

Vahetult Lalishi ümbruses elavat vaid 5000 jeziidi kokku hinnangulisest poolest miljonist. Jeziidid hoiavad tugevalt kokku ja kogu Lalishi ümbrust ja külasid valvavad vaid jeziididest sõjaväelased. Jeziidid ja moslemid omavahel läbi ei saa. Pingestatud olukorrast annab aimu näiteks tõsiasi, et ka Ferhat ei lahkunud kodukülast ilma relvata.

Jeziidid on tundlikud oma religioosse puhtuse osas. Mõni aasta tagasi jõudis YouTube’i video, kuidas jeziidid ise peksid surnuks jeziidi tüdruku, kes oli armunud moslemi poissi. Ferhat väitis, et see võis olla hoopis moslemite lavastatud.

Kohtusime hiljem ka jeziidide vaimse liidriga, kellelt saime Fehrati vahendusel jezidismi kohta küsida. Kuigi Ferhat mõistis väga hästi meie küsimust näi- teks nende usundi peamise õppetunni või selle sümboli paabulinnu kohta, oli vastus alati üks: moslemid tahavad meid hävitada, me tahame ainult rahu.

Ferhat ise oma usundit väga hästi ei tundnud. Lalishis ringi jalutades vastas ta meie küsimustele enamasti: „I don’t know.“ Hiljem lugesime, et jeziidid kummardavad paabulind-inglit, kelle üks nimedest on Shaytan. Moslemid nimetavad just seetõttu neid saatana kummardajateks.

Lalish ise oli vaat et kõige kenam paik, mida Iraagis külastasime. Rohelise oru põhjas on jeziidide pühamu, mis on Ferhati sõnul sisuliselt nende usujuhi hauakamber. Oru nõlvadel on elumajad ja terrassid, kus jeziidid reedeti ja lau- päeviti piknikke peavad. Enne piknikku on neil kombeks käia läbi ka kambrid nende pühamus, kus nad suudlevad nii seinu kui haudu. Kõikjal selles orus käiakse sokkis või paljajalu, mis aga ei tähenda, et seal prügi ei vedeleks.

Lõunaks jõudsime tagasi kodusesse Dohuki, kus külastame viimast korda Ahmeti, et tema toredatele õdedele kingituseks inglise-kurdi sõnaraamat ja muinasjuturaamat kinkida. Ahmet ei anna alla enne, kui laseme tal meid Zak- hosse piiripunkti viia. Enne hüvastijättu mõlgib Ahmet meie hirmude kinnitu- seks terve oma auto külje ära.

Piir õnnestus meil tänu heale õnnele ületada taksot võtmata, kuigi Türgi poolel jala käia ei tohi. Kilomeetripikkuse järjekorra eesotsas kohtasime tühja mikrobussi, mis ei olnud takso. Härra bussijuht luges meie näod kokku ja jooksis tax-free’sse suitsu juurde ostma.

VASTUOLULINE PILT

Tagasi Türki jõudes hakkas pea tasapisi selginema ja Iraagi Kurdistanist joonistus üks vastuoluline pilt.

Meil vedas, et läksime Kurdistani otsima vaid seiklust ja ei midagi muud. Kui inimene tahab külastada Lähis-Ida, et näha meie tsivilisatsiooni algeid või mi- dagi tõeliselt ahhetama panevat, tuleks ilmselt minna näiteks Jordaaniasse ja Süüriasse, aga mitte Iraaki.

Minu jaoks seisnes Iraagi võlu selles, et peale taksojuhtide ei tahtnud keegi turisti arvelt ja eriti veel ebaausalt rikastuda. See üüratu erinevus näiteks Türgiga andis tunda juba esimesel tunnil tagasi Türgis, mil lastekamp meid röövida üritas.

Tõsiasi, et keegi meist ei kulutanud seitsme päeva jooksul rohkem kui 150 dollarit ning fakt, et Iraagi Kurdistan on hääletamise paradiis, teeb sellest ideaalse sihtriigi igale seiklushimulisele inimesele, kes tahab kogeda midagi, mida ta ette kujutadagi ei oska. Lõppude lõpuks ei saa olla ettekujutust Iraagist, ilma et sa seal käinud oleks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga