Gröönimaal eksinud

Kaarel Liivamäe kirjutab, kuidas ta Gröönimaal päevasele jalgsimatkale läks, selle käigus ära eksis ning tagasi tsivilisatsiooni pääses alles pärast viiepäevast ekslemist, külmetamist ja nälgimist.

Kaarel Liivamäe kirjutab, kuidas ta Gröönimaal päevasele jalgsimatkale läks, selle käigus ära eksis ning tagasi tsivilisatsiooni pääses alles pärast viiepäevast ekslemist, külmetamist ja nälgimist.

Kõik me oleme kuulnud lugusid inimestest, kes on kuskil looduses kadunuks jäänud või lootusetult eksinud. Heal juhul leitakse nad mitme päeva pärast üles või jõuavad ise tagasi, halvemal juhul aga jäävadki kadunuks. Ega me neid lugusid kuuldes eriti mõtle, et ka minuga võib midagi säärast juhtuda. Aga võib. Saan seda nüüd iseenese kogemusest öelda.

Me reis oli plaanitud tavalise suvelõpureisina Gröönimaa läänerannikule. Et vaataks liustikke ja jäämägesid... Väga lootsin näha ka vaalasid.

Algus nagu ikka: kogunemine lennujaamas, väljasõit, saabumine Gröönimaale, lühike siselend ja olimegi Ilulissati linnas, mis asub poolsaare tipus, Disko saarega praktiliselt kohakuti.

Kohe alguses leidsin reisisemu, kes pidas samuti lugu matkamisest. Saabumispäeval tegime väikse õhtuse jalutuskäigu linnalähedastes mägedes, mille käigus valmis plaan minna järgmisel päeval pikemale matkale. 
Start oli kell 8.00. Kõik algas kenasti: märgitud matkarada, maaliline mägine ümbrus, tohutud jäämäed fjordis triivimas ja kahuripaukudena lõhenemas. Ühel hetkel aga sai matkarada otsa ja tulnuks tagasi pöörduda.

Aga see ei sobinud kahe matkaselli plaanidega kuidagi kokku. Otsustasime edasi minna ja siis iseenese tarkuse abil senikäimata rada pidi tagasi tulla. Liikusimegi edasi, kuni teele jäänud järv meil tee ära lõikas ja olime sunnitud tagasi Ilulissati poole pöörama. Kiirustasime, sest õhtuks oli meil ette nähtud ringreis laevaga.

Esimesed märgid eksimisest jõudsid meie teadvusesse kesköö paiku, kuid lootus lahkub ju viimasena – veel teise matkapäeva hommikul kell kuus olime veendunud, et küllap järgmise mäe taga ongi oodatud linn.
Mu reisikaaslane oli võimeline kiiremini liikuma ja nii otsustasime, et Leonid kõnnib ees ära, et rahustada meie reisigrupikaaslasi. See oli viga – mingit linna järgmise mäe taga ei olnud. Kahe matkamehe seiklus jätkus juba üksteisest sõltumatult.

Kuidas me suutsime kõik suunad lootusetult segi ajada, pole selge tänagi, kuid poolsaare kaart oleks meile kahtlematult abiks olnud. Ühesõnaga – eksimine, see on imelihtne. Soovitus minu tagantjärele tarkusest: kui liigute tundmatul maastikul, ükskõik kui lihtne see esmapilgul ka ei tunduks, võtke ikka kaasa kompass ja, kui vähegi võimalik, siis ka kaart.

Meil oli abiks vaid mälupilt peatuskoha seinal olnud matkaraja skeemist ning sellelt skeemilt olime ilmselt juba välja kõndinud. Kuidas meie ekslemisala ilmakaarte suhtes paikneb, mis kaarde jääb meri, mis kaarde sisemaa – polnud aimugi.

Vahemärkusena olgu öeldud, et esimese matkapäeva hommikul oli äärmiselt tuuline ja külm ilm. Minu õnn, sest seetõttu olin olnud sunnitud selga panema korraliku sooja jope, võtma kaasa suusamütsi ja kindad. Ilma selleta oleks ekslemine kindlasti saanud oluliselt raskemaks katsumuseks. Kaasas oli mul veel väike seljakott paari võileiva ja termosetäie teega – plaan oli ju olnud teha vaid ühepäevane jalutuskäik Gröönimaa looduses.

Esimesed mõtted, mis mind valdasid teise päeva hommikul, ehk siis, kui oli selge, et olen eksinud ja üksi jäänud, oli paar vihapurset stiilis „pidi see nüüd kõik niimoodi minema”. Tuju hakkas käima üles-alla nagu ameerika mäed. Olukord oli minu jaoks uudne – kohe ei osanud hakkama saada – ja nii ma olingi alul päris murtud mees. Hiljem õppisin tujulanguse momente valitsema ja vältima.

Üks tähtsamaid tujulanguse vältimise võtteid selle viiepäevase ekslemisperioodi vältel oli see, et alati oli mul kindel suund silme ees, kordagi ei lasknud ma tekkida tundel, et ekslen täiesti sihitult. Loomulikult oli iga uue liikumissuuna valikul kahtlusmomente, ent kui valik oli tehtud, tekkis ka motivatsioon võimalikult jõudsalt edasi liikuda kuni järgmise tõdemuseni, et järjekordne plaan oli osutunud valeks.

Tõhus meetod tujulangustega võitlemiseks oli ka endale pettemaailma välja mõtlemine. Näiteks väga hea oli mõelda end mõne suure hästivalgustatud toidukaupluse piimaleti äärde ja arutleda, millist kohukest valida. Sama efekti andis näiteks pitsa peale mõtlemine: kas tellida siit või sealt firmast ja mida lasta katteks panna. Olin nõus ära andma pool kuningriiki õuna ja teise poole kohukese eest. Parim oli aga siiski mõelda ennast oma sõprade keskele mingil toredal peol või koosviibimisel.

Gröönimaa lääneranniku maastik on mägine, 300-700 meetriste mägedega. Puid ei ole, on vaid samblikud ja marjataimed. Kuna matk toimus augusti keskel, siis ei olnud öised temperatuurid veel väga madalale langenud (madalaim ca. 5–10 °C) ning öösel pimedaks ei läinud, ainult hämardus. 
Nende viie päeva jooksul magasin või puhkasin ma öösiti 1–2, päeval kuni 3 tundi. Magamine toimus loomulikult lageda taeva all, padjaks seljakott. Üleväsimus muutus nii kurnavaks, et magama jäin ka siis, kui korraks kivile istusin. Tänan veelkord õnne, et soojad riided sai kaasa võetud. Just puhkepauside ajal valitseb tõsine oht alajahtuda, langeda apaatiasse ja mitte kunagi enam tõusta.

Suureks probleemiks said jalad. Matkasaapad olid küll korralikud, aga kogusid sellest hoolimata niiskust ja tekitasid tohutuid ville. Päevased puhkepausid hakkasid alates kolmandast ekslemispäevast pikemaks venima just seetõttu, et hädavajalik oli saapaid ja sokke kuivatada, samuti ville „opereerida” ja puhastada. Liikumistempo langes iga päevaga. Jälle tagantjärele tarkus – kui ees seisab vähegi pikem jalgsimatk, viska kotti plaastrirull, see ei kaalu palju.

Veevajaduse rahuldasid igal pool leiduvad ülipuhta veega allikad ja ojad. Toiduks olid mõrud mustikalaadsed marjad, mida leidus kõikjal. Mustikaid jagus vaid magustoiduks. 
Neljandal päeval hakkas mu peas idanema ka mõte, kuidas mõni lind kinni püüda. Mõtte teostamiseks siiski ei läinud. Küll sai aga pooltahtmatult pisut mekitud pidevalt pea ümber tiirlevaid sääski – puhas energiarohke Gröönimaa proteiin. Elusolenditest oli veel märgata linde ja polaarrebaseid ning kohtusin ka ühe metsiku kassiga.

Alpinistide memuaaridest saab lugeda uskumatuna tunduvaid lugusid hallutsinatsioonidest, mis tekivad kas hapnikupuudusest ja/või väsimusest. Kuna minu marsruut kulges maksimaalselt 700m kõrgusel, siis enda nägemused saan kirjutada vaid väsimuse arvele. Ise nimetasin neid tuttavaid ja tundmatuid inimesi, kes mul „külas käisid”, headeks ingliteks.

Esimesed inglid saabusid siis, kui olin kivile istudes magama jäänud ja ärkasin talumeeste toimingute peale vanas Eesti külas. Nimelt tundus mulle, et olen sattunud külla, kus külamehed valmistuvad linna laadale sõitma. Minulgi oli sama tee jalge alla võetud. Laadisin parajasti omi kotte ja nahku vankrile, kui üks külamees minuga kohapeal kaupa tegema hakkas. Olin juba mõnda aega koos „äripartneriga” vankri kõrval kõndinud, kui kogu nägemus õhku haihtus ja ma end endiselt Gröönimaa maastikul leidsin. Üksinda, kuid sihikindlalt ekslemas.

Teine juhtum oli selline: kivil tukkudes tundsin korraga, kuidas keegi mind õlast raputas ja ütles, et ma edasi liiguks, kuna olen postiljon ja pean kaks tähtsat kirja viivitamatult kohale toimetama. Ärgates tundsin lõikavat külmatunnet ja nii asusingi oma kangetel jalgadel vaarudes teele. Peagi tundmatu sõnumitooja kadus.

Kolmas ja viimane ingel käis külas tuttavaks kehastununa, kui olin kivil pikali magama jäänud ja ärkasin külmatunde peale. Tuttav, kellega olin kunagi mägimatkal käinud, õpetas mulle, kuidas õlgu liigutades endale sooja saab teha. Tõusimegi koos istuli ja väristasime õlgu, kuni soe hakkas ja siis magasime edasi. Une täis maganud, ärkasime koos, kuid pärast lühikest kõndimist kadus temagi.

Selgema liikumissuuna sain kätte siis, kui jõudsin välja sisemaad katva igijää servale. Siis oli selge, et pean liikuma vastassuunas. Igijääd olin Gröönimaale tulles tahtnud väga näha, aga nüüd ei suutnud enam uudishimulikuks geograafiks ümber kehastuda. Fotoaparaat oli küll kotis, aga ma ei teinud ühtegi pilti. Keskendusin vaid sellele, et pean saama tagasi inimeste juurde, muule ei tahtnud tol hetkel jõudu raisata. Uus pääsemisplaan peas, komberdasin jälle teele.

Mõni sõna ka teise matkamehe saatusest. Kolmandal päeval leidis ta kalurionni, kus olid voodi ja söögiks kuivaineid. Tema edasiliikumist takistasid täiesti puruks hõõrdunud jalad. Onnis veetis ta kaks päeva, kuni suutis äratada mööduva kaluripaadi tähelepanu. Sellega jõudis ta meie matka alguspunkti tagasi. 
Ilulissatis andis Leonid kiire ülevaate kohalikule politseile korraliku kaardi abil ja see andis aimu, kuidas olime liikunud. Nii leiti mindki viienda päeva õhtul helikopteriga üles. Kui suur, must, lendav ja mürisev objekt maapinna kumeruse tagant ilmus, siis oli emotsioon kõikehõlmav, pisarad ei olnud kaugel. 
Kas oleksin ka ilma välise abita välja pääsenud? Janu sai igal pool kustutada ja ka nälg ei oleks mind veel niipea murdnud, ent füüsiline väsimus ja eriti jalgade halb seisukord oleksid võinud mulle saatuslikuks saada. Ei julge ka pead anda, et mu psüühika, mis viis päeva korras ja teovõimelisena püsis, poleks lõpuks murdunud.

Mu matkahimu see juhtum ei tapnud ja tagantjärele annab eksimisest isegi mõelda kui eredast reisielamusest. Arvestades, mida elasid minu otsimise ajal üle kodused, on see muidugi väga egoistlik mõte. Teine kord võtan matkale minnes – kasvõi lühikesele – ikka kompassi ja kaardi kaasa.

Loo autor soovib tänada Gröönimaa politseiohvitser Tom Ostermani, Eesti välisministeeriumi ja Eesti Vabariigi Kopenhaageni Suursaatkonna ametnike, kes ei hoolinud ei kellaajast ega väsimusest ja tegid kõik endast oleneva, et hättasattunuid abistada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga