Gran Paradiso – Itaalia vanim rahvuspark

Põhja-Itaalias Aostas lumiste Alpide mäetippude vahel asub peidetud paradiis Gran Paradiso, mis on Itaalia vanimaid ja Lääne-Euroopa üks suuremaid rahvusparke. Heidi Koolmeister soovitab seda kanti külastada igal aastaajal, sest tegevusi jagub kõige erinevamatele maitsetele.

rahvuspark-jpg

Pargi loomislugu on seotud Alpi kaljukitse (itaalia keeles lo stambecco) kaitsmisega – päästmaks neid loomi ülejahtimise eest, kuulutas kuningas Vittorio Emanuele II (1820– 1878) need alad 1856. aastal kuninglikuks jahialaks (riserva reale di caccia). 1920. aastal annetas Vittorio Emanuele III kaitseala Itaalia riigile ning ametlikult rajati riiklik rahvuspark 3. detsembril 1922. aastal, mis langes kokku Benito Mussolini valitsuse algusajaga.

Tänaseni on pargi sümboliks Alpi kaljukits ning pargis elab ligikaudu 300 isendit, kuid pargis matkates võib kohata ka teisi loomi. Näiteks järskudel kaljunõlvadel elegantselt liikuvat mägikitse (il camoscio) ja Alpi ümisejat (la marmotta). Matkade ajal kohtasime eeskätt just neid oravlaste perekonda kuuluvaid närilisi, kes elavad metsapiirist kõrgemal päikselistel mäenõlvadel asuvates urgudes. Nad tavatsevad läheneva võimaliku ohu korral oma liigikaaslasi vilistamisega hoiatada, mille peale haihtuvad kõik justkui silmapilguga maa alla. Lindudest lendlevad orgude vahel röövlinnud, nagu kaljukotkad, ja värvulised. Seetõttu on peaaegu et võimatu läbida matkaradu ilma ühtegi looma kohtamata ning sageli on need kohtumised väga lähedalt ja ootamatud, mistõttu kaameraga jäädvustamiseks jääb aega napiks.

Eriline loodus

Park kulgeb läbi maaliliste kaljude ja liustikega mägede, metsade ja mäeharjade, mille vahel voolavad tormaka vooluga ojad, moodustades kauneid jugasid ja täiendades idüllilist maastikku. Orgudes laiuvad metsad on täis mände ja kuuski, mis kõrgemale tõustes asenduvad suvisel ajal õites niitudega ning tõustes veelgi kõrgemale, jäiste liustikega. Rahvuspark pakub oma avaral ja mägisel territooriumil paljusid marsruute alates kõige lihtsamatest (turistico T) kuni kõige keerulisemateni (escursionistico E ja escursionisti esperti EE) vastavalt ajale, kõrgustele ja läbitavatele piirkondadele. Matkaradade võrgustik on hästi märgistatud, kajastades raja pikkust ja läbimiseks kuluvat aega. Arvestada tuleb, et märgistusel näidatud ajavahemikud võivad võtta kauem aega, sõltudes isiklikust füüsilisest vormist, ilmastikuoludest ja varustuse kaalust.

Metsad vahelduvad alpi loodusega ja jäästikega ning tulenevalt pargi kõrgusest merepinnast ja mäestikest tuleb olla ettevalmistatud ootamatuteks ilmaoludeks ja temperatuurimuutusteks. Nii võid päeva alustada orus pikkade matkapükste ja jakiga, keskpäevakuumuses vahetada need lühikeste pükste ja särgi vastu ning õhtupoolikul kõrgustesse jõudes lisada peale termosokid, -püksid ja paksema fliisi või jope.

Kõrgeim mägi

Pargi kõrgeim mägi Gran Paradiso (4061 m) on andnud pargile nime, kuid siit võib kaugemal näha ka Euroopa kõrgeimat mäge Mont Blanci. Mäe ümber asetsevad ulatuslikud orud, millest kolm paiknevad Valle d’Aostas: Valle di Cogne, Valsavarenche ja Val di Rhêmes. Pargi suurim linn ja mitteametlik pealinn Cogne asub 1534 meetri kõrgusel ja on pargi külastajatele kõige ligipääsetavam ning seetõttu matkamiseks populaarseim alguspunkt. Cognest saab alguse mitu lühemat rada, kus on võimalik tutvuda kohaliku floora ja faunaga ning alustada pikemaid matku teistesse orgudesse. Üheks kaunimaks vaatamisväärsuseks peetakse Lillazi koski (Cascate di Lilaz) Cogne piirkonnas, kuhu on võimalik jõuda tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäiguga ning üsna vähese pingutusega. Samuti on võimalik Cognes jalutada Valnonteysse, jälgides liustikuveest tulvaveega täitunud jõge, kus avaneb võimalus näha võimsaid vaateid lumistele mäenõlvadele, mis jõge veega toidavad.

Cogne orus asuvas Valnontey asulas võib leida samuti alpi botaanikaaia Paradisia, kus võib suviti leida võrratu ampluaa taimi ja lilli. Ambitsioonikamad matkajad saavad raja nr 18 ja Alta Via nr 2 kaudu tõusta mägedesse Rifugio Vittorio Sellani (2584 m), kus saab veeta öö pärast väsitavat päevapikkust ülesmäge rühkimist ning jätkata järgmisel päeval öömaja lähedal asuvate mägijärveni Laghetti di Lauson (2655 m). Alaline lumepiir asetseb umbes 3000 meetri kõrgusel, mistõttu on suvel need rajad üldiselt lumest vabad, kuid sõltuvalt aastast võib juba sellel kõrgusel kohata radadel lund, mis võib raskendada edasiliikumist.

Siit on võimalus minna kõrgematele aladele, järgides alati Alta Via 2, või laskuda oru poole tagasi mööda rada 18B, mis viib vanade mägihüttideni Casolari dell’Herbetet (2435 m). Viimane on märgistatud EE-ga, tähistades mõnevõrra kitsamat ja nõudlikumat rada, kus ohtlikumad teelõigud on varustatud rauast kinnitustega, kuid mis pakub kauneid vaateid nii kõrgemal paiknevatele liustikele kui ka sügavatele orgudele, mille külgi mööda langevad alla mäestikest oma vee ja jõu saavad joad. Seda rada pidi on võimalik jõuda tagasi Valnonteysse, kuhu tegime kohalikku kämpingusse oma telgiga baaslaagri, kuhu pärast päevaseid matku naasta.

Enne vaata ja siis telgi

Rahvuspargis ei tohi telki suvalisse kohta niisama naljalt maha panna – selle reegli täitmist jälgitakse rangelt ning eirajaid ootab rahatrahv. Gran Paradisost võib leida palju hotelle, kus peatuvad jõukamad turistid, et kogeda mugavust pärast päevaseid matku, kuid palju levinum on peatuda oma karavani, auto ja/või telgiga kämpingutes. Üldiselt pargitakse ennast sobilikule platsile, kus veedetakse päevi (kui mitte nädalaid) ning sellest saab teine kodu puhkamiseks, pesemiseks ja söömiseks. Hästivarustatud kämpingud pakuvad lisaks majutuskohale ka elektrit, internetti ja pesemisvõimalusi, mille eest tuleb üldjuhul lisaraha maksta. Üsna pea sai meile selgeks, et sooja duši all ligunemine jääb siin ära – mündimasinasse kaheeurose soetamise järel jagatakse soojemapoolset vett täpselt neli minutit ning kui selle ajaga ei jõua seepi maha pesta, tuleb leppida jäise veega. Seega annab kämpingus ööbimine võimaluse kogeda looduses olemist mõningate mugavustega, kuid ka siin on kohtumised metsloomadega lähedased. Näiteks võid öösel avastada kämpingus telgis magades, et telgi läheduses luurab toidujäänuseid otsiv rebane või üritab mõni mägikits lakkuda hommikuhämaruses telgikattele kogunenud kastepiisku.

Köisraudteel kõrgustesse

Kui mõnel päeval on jalad juba matkamisest väsinud, on võimalik Cognest startida köisraudteega, mis viib ilma jalavaevata kõrgustesse (2064 m). Nii saab hea vaatepunkti alla orgu ning soovi korral võib istuda maha kohvikusse. Teisalt algab ka siit matkarada Agnello al Montesuc − ringikujulisel matkarajal on 15 märgistatud vaatluspunkti koos informatsiooniga kohalikust mäestiku tekkimise ajaloost ning floorast ja faunast. Selle raja läbimine võimaldab ilma mingisuguse erivarustuseta vallutada Montesuci mäetipu 2332 meetri kõrgusel. Nagu võib eeldada, ei tule üksi mäevallutus kergelt ning selleks tuleb läbida küllaltki järsk ja nõudlik 300-meetrise tõusuga rada, kuid jõudes metallist ristiga tähistatud tippu, saab vaev tasutud – avaneb muinasjutuline panoraam Valnontey orule ja Gran Paradiso liustikele ning saad võimaluse jätta enda saavutusest jälg maha kohalikku kividesse peidetud logiraamatusse. Kolm mägedes matkamise kuldreeglit, mida tuleks siin meeles pidada, on, et see eesmärgiks seatud mäetipp on alati kaugemal, kui tundub, see on alati kõrgemal, kui tundub, ning see on alati raskem, kui see tundub. Ükski mäetipp ei ole ilma pingutuseta kiiresti kättesaadav, kuid jätkates tipu poole omas tempos rühkimist on kõik saavutatav − kui läheb raskeks, tuleb meenutada meie lastesaatest tigu, kes oma retkedel alati tõdes: „Edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.“

Kulinaarsed ahvatlused

Igaüks rajab oma teekonna ja kogemuse Gran Pradiso rahvuspargis viibides ise, kuid see ei pea olema piiratud ainult matkamisega. Kuna ka organism vajab pikkadel aktiivsetel päevadel kütust, pakub see piirkond Aostas ka muljet avaldavat kulinaarset kogemust. Pikad talved, ilmaolude tõttu raskendatud teeolud ja värskete toiduainete puudus on jätnud oma jälje kohalikule kulinaariale. Näiteks kasutatakse siin piirkonnas paljusid toiduaineid, mis on säilitatud soolaga. Seetõttu on piirkonnas levinud vintske sink la mocetta, mida vanal ajal tehti mägikitse või kaljukitse lihast, kuid tänapäeval enamasti veiselihast. Tuntumad juustud on siin La Fontina ja La Toma, mis on mõlemad tehtud lehmapiimast, kuid valikus võib leida ka rohkelt kitsejuuste. Kohalikud toidud käivad käsikäes kohalike veinidega Valle d’Aosta ja Valle d’Aoste Doc. Prantsusmaa mõjutustega võib leida Aostas traditsioonilisi prantsuse veinitüüpe, nagu Chardonnay, Grenache, Gamay, Pinot Nero ja Grigio. Mägedes paiknevate ürtide baasil toodetakse ka likööre, mida pakutakse söögikorra lõpus digestiivina. Levinud on näiteks kadakamarjal põhinevad liköörid, millel usutakse olevat raviomadusi.

Mööda radu matkates võib näha silte, mis viitavad mõne kohaliku talu suunas ja kutsuvad ostma kohalikku leiva-saia-, piima- või lihatoodangut. Kohalikud on sõbralikud ja varmad seletama, kuidas mingi juust või jogurt on valmistatud, ning müüvad kaupa võrdlemisi soodsate hindadega. Maitsed on omapärasemad ja robustsemad kui poetoodangu puhul, aga absoluutselt proovimist väärt. Magusatest tasuks ära proovida le tegole – küpsised, mille lõid kohalikud pagarid 1930. aastal ning millega koos serveeritakse tuntud magustoitu Crema di Cogne.

Talvespordiparadiis

Suvehooaja lõppedes avanevad siinses maapealses paradiisis ka suurepärased suusatamisvõimalused. Kõikides Gran Paradiso rahvuspargi orgudes saab teha murdmaasuusatamist ja mäesuusatamist ning matkata lumeräätsadega. Rahvuspargi südames Cognes leiduvad rajad erinevate oskustega suusatajatele. Gran Paradiso rahvuspargis saab harrastada nii mäesuusatamist (Cogne, Chanavey, Valgrisenche ja Dégioz) kui ka murdmaasuusatamist (Cogne, Rhêmes-Notre-Dame, Saint-Nicolas, Valgrisenche ja Valsavarenche). Samas leidub ka Valle d’Aosta teistes piirkondades olulisi suusakeskusi. Nii itaallaste kui ka turistide poolt on armastatuimad Mont Blanci jalamil asuv Courmayeuri ja Pila suusakuurordid, mille rajad on lihtsasti ligipääsetavad ka Aosta linnast tänu moodsale köisteele, ning Monterosa Ski ja Cervinia suusakuurordid, millest viimane on ühendatud Zermattis (Šveitsis) asuvate radadega. Üldiselt on siinsed rajad vähem üherahvastatud kui Prantsuse või Šveitsi Alpides ning seetõttu on selle piirkonna suusakeskused ka mõnevõrra soodsamad kui ülejäänud.

Valle d’Aosta on ilma kahtlusteta tõeline paradiis talvespordi harrastamiseks – siinsel territooriumil paiknevad mõningad kõige kõrgemad Alpid tipud (Mont Blanc 4810 m, Monte Rosa 4634 m, Cervino 4478 m ja Gran Paradiso 4061 m). Kokku pakub see piirkond ligi 900 km allamäge radu, 176 suusatõstukit ja 300 km murdmaasuusatamise radu, mistõttu Valle d’Aostas paiknevad kõrged mäenõlvad on ideaalsed suusatamiseks, lumelauaga sõitmiseks, ronimiseks mööda külmunud jäiseid nõlvu, iluuisutamiseks, matkamiseks lumeräätsadega ja teiste talviste spordialade harrastamiseks või lihtsalt lumise looduse nautimiseks. Suusakeskuste valik on selles piirkonnas väga lai ja suudab rahuldada erinevaid vajadusi-soove ning tagavad siia reisinutele lumise, lõbusa ja unustamatu nädala.

Lisaks sellele on Valle d’Aosta ka ideaalne neile, kes otsivad lõõgastavat puhkust ja võimalust hoolitseda oma vaimu ja keha eest. Piirkonnas leiduvad mitmed spaad (i centri termali või le terme), millest kuulsaimad on Terme di Pre-Saint- Didier, kus saab välisbasseinides soojas termaalvees olla ümbritsetud lumest ja vaadelda mäetippe (sh Mont Blanc), ning Terme di Saint-Vincent, kus saab samuti nautida erinevaid hoolitsevaid teenuseid ning nautida terrassilt võrratut ümbritsevat panoraami. Peale nende kuulsamate termide pakuvad sarnaseid teenuseid ka hotellid. Kauguses paiknevad grandioossed mäed aitavad vabastada mõistuse ja vaimu argipäevamõtetest ning ümbritsev Alpi loodus kutsub nautima aktiivset puhkust ka väljas.

Gran Paradiso on külastamist väärt igal aastaajal – kevadel on mäestikud õites, suvel on ka kõige kõrgeimad matkarajad avatud matkamiseks, sügisel on puud eri värvivarjundites ja paaritumishooajal on võimalik näha liikvel tavalisest rohkem loomi, keda saab vaadelda ja pildistada, ning talvel saab kõndida lumel räätsadega, suusatada ja nautida lumiseid vaateid. Kuna looduspark asub laial alal, on siin võimalik leida tegevusi kõigile lihtsamatest kuni keerukamateni, eri piirkondades ja kõrgustel vastavalt igale eale ja maitsele.

Tekst ja fotod: Heidi Koolmeister  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga