Andri Maimets ja Markko Pärtelpoeg käisid Goas patareisid laadimas ega pidanud pettuma − värviderikas ja külluslik Goa pakub igale maitsele midagi avastamisväärset.
Kui ütlete, et teie järgmiseks reisisihiks on India, siis ega teil eelarvamuste eest pääsu pole. Keegi võdistab kindlasti õlgu ja keelitab teid sellest tõvetandrist ja mustusemekast iga hinna eest eemale hoidma. Võtmata vastutust kogu selle hiidriigi sanitaartingimuste ja suurlinnade sudu eest, kinnitan, et India väikseimale osariigile, juba briti hipide poolt palavalt armastatud Goale teeks säärane suhtumine ülekohut. Enamgi veel, just sealt võiks selle riigiga tutvust sobitama hakatagi.
Üks peamisi põhjusi, miks see piki Araabia mere rannikut looklev osariigike nii oskuslikult stereotüüpe purustab ning oma eluoluga ülejäänud Indiast tänini eristub, on ajalooline: üle viimase poole tuhande aasta kuulus Goa Portugali võimu ja vaimu alla. See, et siin eksisteerivad rahumeeli kõrvuti hindu templid, Buddha pühakujud, lopsakate palmisalude kohal kõrgustesse tõusvad katoliku kiriku tornid ja moslemi minaretid või et jumalateenistuse ja ilutulestikuga peetavatele kristlikele jõuludele eelneb alati diwali, suur valguse pidu, on kultuurisulami üks silmanähtavaid tulemusi. Eri maailmade ristumist ja harmoonilist kooseksisteerimist tunnetab rändur siin kõikjal – inimestes, loomades, looduses ja kogu keskkonnas.
Elus lihtsalt peab olema värvi.
See tõdemus tabab igaüht, kes Goasse jõuab. Olgem ausad, kohe paneb imestama, miks meil seda ometi nii vähe on. Tõsi, hinduismis on igal värvil oma kindel tähendus ning nii on kõik siinsed põlisusu objektid püüdlikult tugevaisse ja silmipimestavaisse toonidesse võõbatud. Sinine – meelekindlus. Punane – sensuaalsus. Kollane – tarkus.
Rõhutatult ülevärvitud on siin isegi katoliku kiriku hoonete pühakujud ja seinakaunistused, värvide virvarrile annavad lisa kõikjal rippuvad diwali-laternad ning kümnetes nurgapoekestes müüdavad õnneehted ja elevandikujukesed. Elevandil, nagu teada, on hinduismis keskne koht, sest selle looma pead kannab oma õlgadel nende armastatuim jumalus Ganeša, peajumalapaari Šiva ja Parvati poeg.
Täpselt niisama värvikirev on ka siinne ilmalik elu. Näiteks on Goa pealinna Panaji Ladina kvartalis Fontainhases plahvatanud justkui elurõõmus värvipomm. Siinsele kirevale arhitektuurile annavad lisa põnevad tagahoovid ja tänavarägastik, mis on täis pikitud ida-lääne kööke ristavaid restorane. Muidugi on vikerkaarevärvilises rüüs ka osariigi põhjapoolseid külakesi läbiv rannajoon, mida valitsevad lärmaka muusika ja tasuta internetiga ahvatlevad rannabaarid. Ehkki need kohaliku võimu poolt litsentseeritud ajutised hurtsikud püsivad rannal üksnes turismihooajal ehk oktoobrist jaanuarini, püütakse üksteist ka välimuses üle trumbata kui emaslindu ahvatlevad isased paabulinnud.
Ent ka kirevaimas ehteis rannabaaril tuleb alla vanduda Anjuna linnale, mis on viimastel aastakümnetel olnud nii peatuspaigaks kui ka koduks tuhandetele hipidele ja seljakotiränduritele läänest. Hotellide asemel eelistatakse siin ööbida rannale püstitatud bambuspartel ning igal neljapäeval muutub linn hiiglaslikuks turuplatsiks, kus müüakse kõike, mil vähegi värvi: pašmiinadest, saridest ja vaipadest vürtside, tubaka, ehete, mängutooside ja paabulinnusulgedeni. Ole vaid mees ja ära mõistust kaota.
Goa vaieldamatult hingematvaim värvidemäng on aga üdini looduslik – igal õhtul mähib Araabia merre vajuv päike kogu rannajoone kuldseisse toonidesse, täites meeled sõnulseletamatu rahutundega. Seda looduse nauditavat vaatemängu armastavad ühtviisi nii turistid kui ka kohalikud, kes seks kuldseks tunniks koos peredega ilmtingimata mere äärde voorivad.
Võta aega veidi ringi vaadata
Ehkki peamine, miks eurooplane Goa poole kiikab, on igavene suvi ja rannarõõmud, tuleks võimaluse korral ringi seigelda ja oma meeled kõigele uuele valla hoida. Siinsete seiklusmatkade kuningas on Candolimis pisikest kontorihoonet pidav John’s Boat Tours, kes küsib isegi oma reklaamvoldikus intrigeerivalt: „Millal sa viimati tegid midagi esimest korda?”
Pigem oleks selle kohalike kalameeste poolt püsti pandud äri kohta õigem öelda „seiklusrestoran” – astu sisse, vali midagi nimekirjast ja naudi! Soovitusi on siinkohal raske anda, sest maitsed on erinevad: romantilised rannad, krokodilli- ja delfiinivaatlused, vürtsiistandused ja džungliretked. Meie oma hoolikalt valitud retki, ööpäeva kestnud sõitu paadimajaga piki Chapora jõge või suplust Goa ja Karnataka piiril asuva Dudhsagari hiidkose all hetkekski ei kahetse. Pealegi pakkusid mõlemad retked head võimalust teistegi Euroopa ränduritega tutvuda ja nende lugusid kuulata.
Kui te aga John’s Boat Touri pakutavast reise valite, siis on mul teile üks väike palve – ärge laske end iial ahvatleda võimalusel elevantide turjal sõita, saati neid pesta. Need vaesekesed on hullemas olukorras kui puuriloomad, sest nende uhkus ja metsikus on neilt näljutamise ja peksuga eemaldatud.
Seigelda saab muretult omalgi käel. Kuna asulate vahel kihutavate ja kohalikke pilgeni täis liinibusside kasutamine kuulub pigem ekstreemspordi valda (silme ette kerkib stseen filmist „Parim hotell terves Indias”, milles vana kohtunik pressib protesteerivaid briti prouasid bussi peale ja ütleb: „India esimene reegel: ruumi on alati!”), siis kasutage heaga taksosid, pisemate distantside korral on abiks ka motoriseeritud rikšad. Kokkuleppel, sõiduhindu vajaduse korral sõrmega maapinnale sirgeldades on juhid teie käsutuses kogu päeva, saabudes kokkulepitud ajal kas või hotellitoa akna taha.
Keskused, nagu Panaji, Vana Goa ja Margao, on just sellist päevaretke väärt. Kõige pikem nn taksomõistlik vahemaa on umbes sadakond kilomeetrit ehk ajaliselt umbes kaks-kolm tundi – just nii kaugel asuvad üksteisest kaks kuuma rannalinna, pidutsev Anjuna põhjas ja hurmav Palolem lõunas.
Omaette avastusretkeks saab pidada ka põhjalikumat tutvumist siinse köögiga. Käsi südamel, aga kehva einet ei saa kusagil – ka pealtnäha viletsam rannabaar suudab teid toiduga heas mõttes üllatada, sest siinsed toidumeistrid suhtuvad oma töösse ülima hoolega. Avastada ja maitsetele anduda saab hõlpsalt ka siis, kui India toitude nimed ja eri piirkondade valmistamisviisid teile midagi ei ütle.
Esmalt otsustage, kas soovite taime-, liha või mereannirooga, seejärel pärige vürtsikuse kohta („nii ja naa” või „õige pisut” tähendab mulle kui elukutselisele pipravõõrikule, et see toit on päris pisarakiskuja) ning lubage end lihtsalt üllatada. Ehkki mul oli võimalus einestada ka ühe ülipeene Lõuna-Goa kuurorthotelli restoranis, mis uhkeldas – ja õigusega! – muuhulgas ka suurepärase Itaalia köögiga, kuulub mu süda siiski siinsetes rannabaarides ja lugematutes tänavaäärsetes söögipaikades pakutule.
Siin on su rahu ja tasakaal...*
Kui valite peatuspaigaks Põhja-Goa ehk Dabolimi lennujaamast põhja poole jäävad rannad, siis võib esmapilgul tunduda, et rahust pole raasugi. Külast külla looklev kitsas asfalttee on täis lärmakaid rollereid, kaubikuid, busse ja taksosid, mille vahel püüavad endale sageli üpris tulutult teed rajada nii kaubitsejad kui ka turistid.
Melu eest pagejail tasub seega laotada end Goa lõunarandadele, mille kuurortidesse kohalik melu ei ulatu, kus silm hingelistki ei seleta ning ainsaks vaikust häirivaks hääleks on laisalt randa uhtuva mere kohin ja heledal rannaliival krabistavad krabid.
Ent andke ka põhjapoolsele Goale aega oma rahu esitleda. Pärast mõnepäevast paigalpüsimist saate ühtäkki aru, et see nähtamatu rahu peitub hoopis inimestes. Siinne rahvas on hooliv, uudishimulik, soe ja osavõtlik ning kui keelebarjäär takistabki üksteisemõistmist, leiavad nad kiiresti kellegi, kes nende mõtted sulle arusaadavaks teeb. Nende kõigi soov on mõista anda, et oled siin teretulnud ja ütle vaid, kui sind kuidagi aidata saame. Uudishimu on siiras ning ei maksa ehmuda, kui koolist koju tormavad koolipoisid, vees kohatud noorpaarid või õhtut rannal veetvad perekonnad paluvad häbelikult luba end teiega pildistada. See tähendab neile palju. Põnevil silmapaarid saadavad teid ukse- ja aknaavadest isegi siis, kui te enda meelest läbi täiesti inimtühja küla jalutate.
Goalased tahavad rääkida endast ja kuulda sinust. Eriti just viimasel juhul puurivad kohalikud oma särava pilgu su suule ja asuvad hindudele ainuomaselt päid nõkutama. Ikka vasakule ja paremale. Kuulavad. Mõistavad. Elavad kaasa. Ühtäkki on nad sinu inimesed – heatujuline Lucky elevandikujukeste poest, kes mäletab täpselt, mis sulle meeldib; elukogenud taksojuht Krishna, kes ei kauple ühegi ruupiaga ning on valmis kas või kogu osariigi läbi sõitma, sest on su seltskonnast lummatud; või valuutavahetaja Aksham, kes tervitab sind alati laia naeratuse ja värske mahlajoogiga, vabandades teiste sabasseisjate ees, sest tahab just sind esimesena teenindada. Nagu sina külale... Lihtsalt ettevaatust, eks leidu siingi käremeelseid taksoärikaid, kelle suurim soov näib olevat sul nahk üle kõrvade tõmmata, ent õnneks on selliseid käputäis ning piisab, kui ütlete korra konkreetselt: „Tänan, ei!”
Sarnast õhushõljuvat igavikulist rahumeelsust aimub ka päeviti rannal tatsavatest ja õhtuhämaruses trotuaaril lösutavatest lehmadest. Oma pühaduses ja puutumatuses nad lihtsalt on ega seda kedagi. Või sellest unisest ja sagris koerast, kes palavuse eest just sinu rannatooli alla peitu poeb ja seal end jahedasse liiva rahulolevalt kerra kaevab.
Goas ootab ees tõeline hingerahu meistriklass.
***
Mõistujutt sellest, et mis te sinna võõrsile kipute, kui kodus on parem. Loo jutustas üks Candolimi baarmen, sellal kui ta meile kokteile kokku segas.
India lõvi
Ühes vaeses India loomaaias elas lõvi, kes oli meeleheitel – iga päev sai ta söögiks ainult ühe kilogrammi liha. Suur oli lõvi rõõm, kui ühel päeval külastas teda Dubai loomaaia juht ja palus loom nende juurde saata. Lõvi oli nii õnnelik, unistades juba konditsioneeriga puurist ning ühest või kahest kitsest päevas.
Saabumispäeva hommikul anti talle söögiks kenasti pakitud suur kott. Lõvi tegi selle kiiresti lahti ja leidis sealt oma jahmatuseks eest ainult paar banaani.
Olgu, mõtles lõvi, ilmselt hoolivad nad minust nii palju, et ei taha mu kõhtu kohe hea toiduga ära rikkuda; mind toodi siia ikkagi Indiast. Ent järgmisel päeval kordus sama lugu. Ja nii läks ka kolmandal päeval.
Lõvi oli maruvihane, peatas toidujagaja ja röögatas ta peale: „Kas sa ei tea, et ma olen lõvi, džunglikuningas!? Mis teil viga on ja miks te mulle banaane söödate!?”
Toidupoiss aga vastas viisakalt: „Sir, ma tean, et te olete džunglikuningas, aga... teid toodi siia ahvi viisaga!”
Parem elada lõvina Indias kui ahvina kusagil mujal.
* Paul-Eerik Rummo kogumikust „Tule ikka mu rõõmude juurde. Teine vihik luuletusi”, 1964
Tekst: Andri Maimets
Fotod: Markko Pärtelpoeg