Go Reisiajakiri küsib: Kus on parimad JAHTSADAMAD?

Uku Randmaa:

Mulle oli oma ümbermaailma reisi ajal kõige sürrealistlikum Belfasti kesklinnas asuv jahtsadam, kus oli kõik automatiseeritud. Ei ühtegi sadamatöölist. Kõik asjatoimetused said tehtud krediitkaarti välgutades. Kõige pisem jahtklubi (mitte jahtsadam) oli Niuel. Kõige jaburam Hiva Oal, kuna sealne jahtklubi asus kuskil mägedes.

Alati ei ole meremehele teenuste hulk või kvaliteet argumendiks. Nii näiteks sai väga armsaks Kanaaridel El Hierro saarel väikse La Restinga linna sadam. Seal ei olnud ei elektrit ega vett. Kaid olid eelmisest tormist räsitud ja katki. Sadamaülem ei osanud sõnakestki inglise keelt, kuid see jäi meelde kui üks toredamaid. Selles pingereas konkureerib Richards Bay jahtsadam, kus okstel kõõluvad baboonid kokpiti laualt võileivad ära varastasid, kus oli krokodillide eest hoiatav märk silla otsas ja kus jõehobu röhatused ajasid hommikul une ära.

Minule isiklikult sadamate tehnilised võimalused pinget ei paku. Pigem ikka meeleolu ja eksootilisus, mida oli võimalik nautida pärast merel oldud vintsutusi.  

Jaanus Tamme:

Lemmik on Lorienti sadam Prantsusmaal. See on mõeldud võistluspurjetajatele ja tiimidele (soolopurjetajatest trimaraanideni). Seal on hea infrastruktuur, on olemas kõik teenused ning jahiehitus ja innovatsioon. Oluline on ka Ocean Racing Community. Olulised teenused jahtsadamas on minu jaoks töökojad, spetsvarustuse poed, kraana, söömis- ja pesemisvõimalused.

Heiti Hääl:

Mul on esimene tingimus sadama puhul see, et mu naine oleks sadamaga rahul. Rohkem kui head sadamad – neid on palju – jäävad meelde hoopis need, kuhu on olnud suure alusega kehv sisse sõita. Nende esireas on minu kogemuses St Lucia Kariibis. Teeenuste pakett on üldiselt sarnane, kuid eelistaks väiksemaid ja hubasemaid kohti. Näiteks www.highbournecaybahamas. com/photo-galleries.php

Meelis Saarlaid:

Kiidaksin Valdivia jahtsadamat Tšiilis, küllap sellepärast, et see oli sadam jõel. Turvaline kaugel kurjast ookeanist, praktiliselt linnasüdames, kus kasvasid kased, pärnad, kastanid. Dušš, peldik ja elekter ei olnud seal esmatähtsad, tähtis oli turvaline kaikoht, mille vastu sai end poordiga sättida.

Herkki Haldre:

Ma pean muidugi nimetama, et minu sadamad on olnud mitte jahisadamad, vaid sadamad. Sest jahisadamad üldjuhul üle 24-meetriseid laevu vastu ei võta. Kajsamoor on aga 30-meetrine.

Enamasti on minu sadamakogemused olnud närvesöövad ja kallid: laevaagendid, lootsid, kauba- või kalalaevasadamatesse suunamised. Mida kaugemale lõunasse, seda rahajanulisemad sadamad. Positiivsed kogemused on olnud Turus, Kielis, Rostockis ja Brestis. Teenused on olnud väga head, oleme seisnud vanadele väärikatele alustele kohaselt mitte jahtklubides, vaid aukohal kesklinnas vana kaubakai ääres.

Oluline on:

• Sadamateenuste professionaalsus, st teenuste saadavus, asjalik asjaajamine, vajaduse korral maakleriteenus (st murede korral teenuste otsimine/vahendamine, see on klassikaline laevaagendi vastutusala, just sellel põhjusel nemad on ajalooliselt tekkinud, kuid tänapäeval asendavad paljud tsiviliseeritud sadamad mõistliku vahendustasuga, vahel isegi ilma vahendustasuta samad funktsioonid (laevaagendid on lihtsalt liiga ahneks läinud).

• Turistiinfo kättesaadavus ja teenuste korraldamise võimalus – saabudes sadamasse on tore saada infopakett sadamapiirkonnas leiduvast ja kui pardal on huvilised reisijad, siis on teretulnud ka siin maakleriteenus, mis võimaldab ekskursioone.

• Chandlery olemasolu – alati on vaja nipet-näpet pisitarvikud (impellerid, filtrid, seeklid, kaardid-lootsiad vms).

• Pesupesemisteenuse olemasolu (isegi suures laevas ei pruugi olla pesumasinat).

Margus Mets:

Minule meeldivad suurtest jahtsadamatest need, mis on looduslikult kaunite vaadetega, privaatsed, kuid samas melurohkest promenaadist ja vanalinnast vaid mõnusa jalutuskäigu kaugusel: Split, Hvar, Rab, Krk, Kos, Oslo, Visby, Hanko.

Alar Schönberg:

Minu lemmik on Sjökvarteret Mariehamnis. See on väike sadamake, mille omavalitsus on eraldanud ajalooliste laevade tarbeks. Ta on kodusadamaks näiteks Albanusele, Lindenile, Nordboenile ja mitmele väiksemale puust alusele. Kunstmaterjalist paadid ja jahid on seal minu arusaamise järgi suisa keelatud. Sadamas on lisaks kõigele elementaarsele head paadiehitustöökojad ja pidevalt viiakse seal läbi huvitavaid ehitusprojekte, Mariehamn oma meretraditsioonidega kubiseb erinevatest meie ala spetsialistidest. Ka näiteks Hoppeti taglastustöö sai suures osas Sjökvartereti merekvartalis tehtud. Mis aga kõige toredam, puust jahtide ja laevade omanikud pole vähemalt siiani pidanud seal midagi seismise eest maksma. Meiesugused tunnevad seal end alati hästi ja Haapsalus „puupeade” sadamat planeerides on silme ees eeskujuks just Sjökvarteret.

Maret Allik:

Meie tiim on tegelikkuses ankrusolemise fänniklubi. Olemine sadamas on nagu elamine car park’is, ankrus olles hüppad hommikul sinisesse vette 360-kraadise merevaatega terrassilt.

Esimesena pakuksin välja St Catherine’i doki Londoni kesklinnas, Tower Bridge’ist 100 meetrit. Kaikoht võrreldes hotellide või korterirendi hindadega imeodav, kui jääd pikemaks kui kuuks, siis üks öö ca 60 naela päeva eest. Metropoli kesklinn, aga samas ülivaikne ja rahulik koht, kus viskad ka riided seljast ja päevitad. Duširuumid igati okei, pesumasinad ja kuivatid tasuta.

Teisena London Cruising Associationi ja Limehouse’i sadam ca 2 kilomeetrit Tower Bridge’ist Canary Warfi poole. Klubis toimuvad jooksvalt huvitavad loengud, koolitused ja erinevad lustakad koosviibimised ning igal nädalal vähemalt üks kord midagi väga huvitavat − jalutuskäik mööda Thamesi kaldapromenaadi St. Catherine’i dokist 30 minutit.

Mihkel Kosk:

Minu jaoks teeb sadama heaks eraldatus ja looduslik ilu. Minnes suuremat maailma avastama, siis ühel hetkel Euroopast kaugemal sadamad lõppevad, eriti nendes kohtades, kuhu tasub minna. Siiski tooksin omalt poolt välja kaks paika Kariibi meres (talvel vesi +28 ja õhk eestlasele parajalt natuke üle 25, st mitte liiga kuum, purjetada kõikjal super, soe ja tuul puhub parajalt).

Tobago Cays, kus hobuserauakujulise rifi kaitses on neli väiksemat saart, mille sees/ümbruses ankrupoid ning lisaks vabadus ise ankrusse jääda endale sobivasse kohta. Ala ise on umbes 1,5 x 1,5 km ja mitte rohkem kui 5 meetrit sügav ja enamuses liivapõhi. Ala nii palju kitsas, et suured luksusjahid ligi ei saa, läheb kitsaks, kui aluse suurus üle 55 jala. Veealust maailma on palju. Päikesetõus idast on super. Miinuseks see, et rahvast võib palju olla, ehk ei tasu hiljaks jääda plaaniga ööbida. Ja kui juba, siis jääda ikka mitmeks ööks.

Pitons Bay St Lucial, vist vana vulkaanikraater, kus on võimalik kalda äärde ankrusse jääda. Kahe kõrge tipu ja suhteliselt kõrge kalda ääres on väga maaliline hommikul ärgata. Veealune elu ilus ja kaldal on ka avastada. Looduse võimsus annab siin tunda, Pitonide tipud vist 800 meetrit kõrged ja siis sealtsamast läheb meri 1,5 kilomeetrit sügavaks.

Jaan Tätte: Merel pikemaid otsi tehes hakkad lõpuks väga sadamat ootama. See käib meresõidu juurde. Ei suuda mõelda, kui paljudesse sadamatesse oma ümberilma reisil sisse sõitsime, ega oska ka välja tuua mõnd üksikut sadamat, mis teistest peajagu erinenud oleks. Sadamad kipuvad õnneks olema nagu McDonald’sid – kõik, mis sa sealt tead oodata, on olemas. Vahel on sadamad ka kui oaasid keset vaest riiki. Põhiline, mida sadamalt ootad, on mage vesi, pesemisvõimalus, pesumaja, internet, kaldavool, prügikast, turvalisus.

Aga esimene käik maale jõudes viib ikka kõrtsi ja pole paremat, kui pärast pikka ülekuumenenud loksumist laevas juua kindla maa peal üks kann külma kohalikku õlut ja eriti hästi on läinud, kui kannu laseb õlut täis kaunis naisettekandja.

Margus Kastehein: Hea sadam on tuule-laine eest kaitstud (nagu Pirital), vesi-elekter lähedal (Pirita), linn pole kaugel (Pirita), midagi huvitavat kohalikust ajaloost (Pirita klooster). No ja midagi siivutut, mida kodusadam ei paku, võiks kah olla.

Indrek Kasela: Sõru, Hiiumaa − sadam nagu vanadel eestiaegsetel postkaartidel. Faarvaatrit palistavad pukkidele tõstetud puitlaevad, teisel pool korralik kõrts. Sadama tagaosa on tihkelt täis topitud kalapaate. Ega seal palju manööverdamisruumi külalistele pole, mis teebki ta mõnusaks − suvalist rahvast sinna väga ei jõua.

Üks noist kaldaäärsetest kõrkjatesse peitunud majakestest on muide saun, mil mootor taga − kes soovib, võib sellega uhkelt Sõru- Triigi praamist mööda sõita, samal ajal leili visates. Ikka on oluline, kes sind sadamas tervitab ja ega hiidlaste huumorist paremat vastuvõttu palju pole.

Noblessner − kui sadamad oleksid elurajoonid, siis Noblessner oleks Kalamaja.

Seal ta ju asubki. Üle saja aasta vanused räämas sadamahooned, boheemlaslik atmosfäär, parim sadamarestoran linnas. Nagu ikka, on soomlased selle paiga enne avastanud kui eestlased. Sestap näebki seal vormelilegendide kaatreid ja Gazpromi 60-jalaseid Swane seismas pisikeste kohalike mootorpaatide vahel. Noblessner on ka ainuke sadam, kust sa võid paadist astuda otse Pärdi ooperit kuulama või Von Krahli etendusele Valukojas. Minu kodusadam.

Keri − tegelikult Keril pole sadamat, on kivid ja üks poi ning palju ukerdamist. Eriti kui sa üksi oled. Aga pole ilusamat vaadet kui Kerile lähenedes − kaugelt paistmas omapärase kujuga majakas. Keri on klassikaline rootsi muinasjutusaar oma paari majakase ja perfektse suurusega. Kuigi Bullerby asemel on tegemist nõukogude sõjaväe barakkidega, on see just õige pelgupaik, kui tahaks üksikul saarel olla. Mis on kiire sõiduga ainult tunnikese kaugusel Tallinnast!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga