Assürioloog ja tõlkija Amar Annus kirjutab müütilisest geograafiast, mida kirjeldatakse Gilgameši rännakus maailma lõppu. Nagu näeme, on selles mõistukõnes kõige enam juttu inimese teekonnast iseenda juurde.
Muistse Mesopotaamia inimese kujutlusi maailma geograafi ast on võimalik välja lugeda kiilkirjas kirjutatud savitahvlitelt. Teadmised geograafi ast võib selle põhjal jagada kaheks: müütiline kujutlus ja realistlikud topograafi lised teadmised. Mõlemas valdkonnas on muistse Mesopotaamia inimeste teadmised ja kujutlused päris hästi tuntud. Mida kaugemale kodust, seda müütilisemaks muutuvad tekstide kirjeldused, mille hulgas on ka päris muinasjutulisi.
Inimese saabumist siia maailma kirjeldatakse Mesopotaamia tekstides sageli reisina, eeskätt paadireisina üle vete, mis lahutasid siitilma teispoolsusest. Naist, kes oli sünnitamas, võrreldi metafooriliselt paadiga, mis seilab ohtlikul tormisel veel teel sadamasse ja mis võib iga hetk põhja minna. Muistses maailmas oli sünnitamine seotud märksa suurema riskiga kui tänapäeval, seetõttu käsitleti seda metafoorses kõnes väga mitmekülgselt. Sündivat last võrreldi preesterlikes loitsudes paadireisijaga, kelle tormised vood pärast suuremaid või vähemaid vintsutusi kaldale ehk inimeste maale heidavad. Metafoorses kõnes samastus lootevesi, mis lapse kaldale uhtus, selle jõe või mere vetega, millel inimese sündimata hing enne paadiga eksles.
Sama sümbolismi esineb ka veeuputuse loos. Veeuputuse laeva, kuhu oli koondatud kogu elava seeme, samastati metafooriliselt emaüsaga ja seetõttu oli iga uue lapse sünd justnagu veeuputusloo kordamine. Piibli veeuputuseloo järgi kestis uputus 270–280 päeva, mis on üsna täpselt inimese embrüonaalse arengu aeg viljastamisest kuni sündimiseni.
Surematuse saavutamine rännaku kaudu
Reis mööda merd või jõgesid oli selgelt metafooriliselt laetud sümbol Mesopotaamia looduslikus keskkonnas, kus kogu elu ja heaolu sõltus jõgedest. Nii nagu siia ilma sündivad hinged seilasid paadiga, et heita ankur surelike sadamasse, lahkusid surevad inimesed sama veeteed pidi teispoolsusesse. Need, kellele oli antud sellelt reisilt veel elusana tagasi tulla, sündisid uuesti. Gilgameši eepose viimastes osades ongi juttu sellisest rännakust, mille kuulus kuningas tervikuna läbi tegi. Kangelase eesmärk oli surematuse leidmine, milleks ta pidi tegema pika rännaku maailma lõppu, et kohtuda veeuputuses ellu jäänud muistse kuninga Uta-napištiga, kes ainsana inimestest oli saavutanud surematuse. Maailma idapoolse serva poole rännates jõudis ta Mašu mäe juurde, kust Päike iga päev tõuseb. Selle mäe ja päikese tõusu üle valvas deemonlik Skorpion-mees oma abikaasaga. Ta üritas veenda Gilgameši mitte minema ohtlikule rännakule mäe taga, kuid ei takistanud teda, kui pooljumalik kangelane oma soovile kindlaks jääb. Mäe taga alustas Gilgameš teekonda pimeduses „Päikese teel” valgusega võidu ning jõuab oma teekonna lõpul koos esimeste koidukiirtega imelisse aeda maailma äärel, kus puude otsas kasvavad kalliskivid.
See rännak on samuti seotud sündimise metafoorikaga. Sünnitamist toetavates rituaalides kasutati loitse, mis kutsusid sündimata last pimedusest välja tungima ja nägema päikesevalgust. Päike ise tegi igal ööl läbi rännaku läbi surnuteriigi ja teispoolsuse, kus ta kohtas surmavalda saabunud uusi hingi ja mõistis nende üle kohut. Kogu ilmaruum ja tähistaevas muutus ööajal võrdseks surmavallaga, kus särasid tähed nagu kuulsate surnute hinged. Surmavallast pääsemine ehk liikumine pimedusest valgusesse oli igavese elu eeldus.
Gilgameš, kes kõndis hiigelpika rännaku läbi pimeduse tandri, jõudis maailma äärde kohale koos esimeste päikesekiirtega, mis tähendab, et ta ei jäänud vangi pimeduse riiki, vaid läbis justnagu teekonna emaüsas. Uta-napišti ainsa surematuks saanud inimesena elas kohas, mida võib nimetada „teispoolsuseks“. Kui tavalise sureliku hinge eksistents Allilmas oli rõõmutu, siis jumalate teispoolne eluase on märksa sulnim ja peaaegu ligipääsmatu. See oli surnute maailmaga ühendatud suurem tervik, taevalike ja maiste sfääride sümbioos, mida kutsutakse „suureks allilmaks“ (ki-gal). Inimese, deemoni või pooljumaluse staatus allilmas olenes tema tegudest või teenetest inimeste ilmas, mille üle peeti kohut. Peale pimedas käidava teeosa lahutab seda elavate maailmast veel ookean, mida võib samastada surmavalla vesise osaga, mida nimetati Apsu’ks. Selle veekogu viimases osas on hädaohtlik „surma vete“ vöönd, millega kokkupuutumisest närbub otsekohe iga elav asi. Gilgameši teekonna viimane osa kulges mööda „surma vesi” õnnelikult, mille käigus utjasid ja purje kasutades seilati sihtkohta.
Isiksuse spirituaalne kasvamine
Teiste sõnadega jõudis Gilgameš paika, mida võib samastada teispoolse paradiisiga, kus viibivad surematud. Seal kuulas ta veeuputusest eluga pääsenud ja surematuks saanud Uta-napišti lugu. Soovides ise saavutada surematust, käskis viimane tal prooviks kõigepealt jagu saada surma nooremast vennast unest. Sellest katsest kukkus Gilgameš läbi, magades seitse päeva järgemööda. Teiste sõnadega, Uruki kuninga katse askeesi abil surematust saavutada läks luhta. Siiski sai ta oma pingutuste tulemusena Uta-napišti juurest kuninglikud rõivad ja nõuande, kuidas mere põhjas kasvava taime abil tagasi nooreks muutuda. Tavaliste surelike maale tagasi jõudnud, viskas laine Gilgameši mereranda, justnagu vastsündinud lapse.
Teekonnad maailma lõppu ja tagasi on omavahel sümmeetrilised, tagasi jõudnu on vaimselt uuestisündinud inimene. Ta küll ei saavutanud surematust ega ka nooremat väljanägemist, sest nooruse taime kaotas Gilgameš maole. Gilgameši teeneks inimkonnale Babüloonia eeposes peetakse tema reisi käigus omandatud tarkust, millega ta taastas maa peal õiglase kuningavalitsuse abil veeuputuseelse korra ja riitused. Seega oli pika teekonna siht isiksuse spirituaalne areng, mitte otseselt kuulsus ja omakasu. Ka tänapäeval võib kohata inimesi, kes ei reisi üksnes lõbu ja eduka tarbimise pärast, vaid kes tahavad sellest endale vaimset kasu saada, selles suhtes võib Gilgameši niisuguste rändurite eelkäijaks pidada.
Uruki kuninga rännakud viisid teda kogu kujuteldava maailma piiridele, millega kaasnes risk maailmast täielikult ära kaduda ja surmavalla vangiks muutuda. Seda võib järeldada Babüloonia rituaalidest, mis tegelevad kurja ja halva ärasaatmisega. Kurja kehastavad sümbolid või esemed pandi paati ja saadeti allavoolu mööda jõge, kuhu nad pidid uppuma. Sellega sattusid deemonlikud tegelased surmavalda, kus nende üle peeti kohut ja mõisteti igaveseks ajaks vangi.
Babüloonia mütoloogias oli Gilgameš ka surnute maailma paadimees, kes, nagu Kreeka Charon, viis hingi teispoolsusesse. Need hinged võisid olla lihtsurelike omad, aga ka haigusdeemonite ja halbade ennete poolt kehastatavad kurjuse jõud, kes olid kuidagi elavate maailmas tegutsema pääsenud. Kurjade vaimude hingi neeti surmavalda vangi alati, kui nad inimeste maailmas tegutsemiselt tabati, kuid haigused ja ebaõnn pöördusid ikka ja jälle tagasi. Preestreid, kes lugesid loitse nende minema ajamiseks, nimetatakse kreekapärase terminiga eksortsistideks ehk siis „kurjade vaimude väljaajajateks“, kes ei kihutanud kurjade surnute vaime välja mitte ainult inimeste seest, vaid kõikjalt, kus inimesed elasid. Nende ainuke õige koht oli surmavalla pimedus, mille väljapääs pidi olema kinni pandud kõige tõhusama lukuga, nimelt preestri loitsu ja needusega. Ka Gilgameš oli ametis nõidade ja deemonite surmavallas kinnihoidmisega. Nõnda tuli maailma sündival lapsel ja kurja kavatseval deemonil läbida sama teekond, mida preestrid vastavalt püüdsid soodustada ja takistada. Metafoorses kõnes sooviti, et deemoni sõiduriist läheks ümber ja lapsi toovad paadid jõuaksid sadamasse.
Justnagu maailma saabuva ja seal lahkuva inimhinge sõiduvahend oli paat, nõnda pandi ka kurjadest deemonitest, nõidadest ja halbadest ennetest lahtisaamiseks need sama sõiduvahendiga jõele ning saadeti minema, et nad lõpuks jõuaksid surmavalla vangistusse. Paadi või laevaga seilates jõudis kindlasti surmavalda, kuid kriitilisi kohti edukalt läbides võis jõuda ka helgemat laadi teispoolsusesse, nagu Gilgameš, kelle reis viis välja maailma lõppu. Veetee eduka navigeerimise korral läbis paat ohtliku piirkonna surmavallas ja võis siirduda sealt edasi taevasse.
Mitme jumalaks peetud Sumeri kuninga puhul on teada matuserituaalid, milles kuningas astus Taevalikku Paati ja seitsme päeva jooksul läbis kogu kosmose, selleks et viimaks taevasse jõudes saada surematuks täheks taevalaotusel. See oli maa peal surnud kuninga apoteoos ehk taevasse tõusmine, mis järgis teataval määral Gilgameši rännaku mustrit. Surnud kuningas reisis paadis, mis kuulus jumalanna Inannale, keda taevas kehastas planeet Veenus. Taevasse jõudes muutus kuningas surematuks täheks Veenuse lähedal. Matuserituaalide käigus mängiti mitme päeva jooksul läbi kuninga kulgemine läbi surmavalla ja taevasse tõusmine koos nutulaulude retsiteerimisega.
Sarnane ülesehitus on ka rituaalidel, milles kuningas lahkub oma paleest tühermaale ning pärast kriitilist perioodi tuleb tagasi linna valitsema. Gilgameši puhul teame, et ta ei jäänud õndsate elupaika, kus surematu veeuputuse kangelane elas, vaid saabus oma linna tagasi valitsema. Selles paljastub tema inimlik loomus. Babüloonia rituaalis, mida nimetatakse „Veega piserdamise kojaks”, viidi kuningas tühermaale, kus ta pidi ühe öö veetma rituaalses „vanglas”, kus ta hädaldas ja laulis kaebelaule. See oli vajalik tema kuninglikkuse ennistamiseks, mis toimus järgneval hommikul, kui preestrid teda veega piserdasid ehk pühitsesid. Vangistus pilliroost kojas sümboliseeris kuninga ajutist langemist surmavalda, kust ta uue ja terviklikumana üles tõusis. Mainitud rituaali korrati Babüloonias iga aasta sügisel, kui suvine kuiv aeg asendus perioodiliste vihmadega. Sümboolselt on selle rituaali tähendus võrdne Gilgameši rännakuga maailma lõppu, kust ta tuli tagasi uuestisündinuna.
Maise rännaku eesmärkidest
Mainitud lood ja rituaalid järgivad kõik sarnast mustrit – müütiliste või tegelike kuningate identiteet ja võimekus muudetakse küsitavaks ja fragmentaarseks. Selleks, et see piiratud võimekus uuesti täies mahus ja isegi suuremana tagasi saada, pannakse kuningas proovile – rännakuga maailma lõppu, nagu Gilgameš, või lühiajalise vangistusega tühermaal, nagu Babüloonia rituaalis. Nõnda on selline reisimine seotud vaimse rännakuga, milles saadud kogemused teevad identiteedi kindlamaks ja kuninga suutlikkuse paremaks. Tema fragmenteeritud identiteet kogutakse uuesti kokku ja taastatakse täiuslikumana, kui see oli enne. Kuninga surma puhul võis sarnase ülesehitusega rituaal teha tema hinge surematuks ja viia ta igaveseks taevastesse sfääridesse.
Reisimine Gilgameši eeposes on küll müütiline ja ebamaine, kuid kannab endas kindlat tähendust kui jutustus vaimsest kasvamisest, mis kuningale kui „rahva karjasele” pidi olema loomuomane, selleks et väärida oma ametit. Seda mõistulugu võis iga babüloonlane soovi korral kohandada ka iseendale kui lugu tema enda maisest rännakust ja vaimsest kasvamisest, mis annab elule sisu hoolimata sellest, et iga sureliku jaoks päädib see teekond paratamatult surmavallas.