Reisilt tulles ikka jutustame, kus käisime, mida nägime ja kogesime, mis meeldis, mis üllatas. Enamasti otsime välja ka albumi reisifotodega või klõpsame käima arvuti, et illustreerida oma jutustust. Hull lugu, kui siis pärast meeletus pildikuhjas õige otsimist peame tõdema, et seda triibulist kaelkirjakut ei pildistatudki ja tollest külakesest pole mul muud mälestust, kui need kaks palmipuud seal kaldal. Seepärast on oluline kaamerat reisi ajal tihti ja arukalt kasutada
Pildistamist võiks reisil olles võtta kui päeviku pidamist. Päevikusse kirjutame enamasti lühidalt selle kõige olulisema juhtunust ning elame välja oma emotsioonid. Pea samamoodi võiks toimida ka pildistamisel.
Kohast
Mis on reisil oluline? Kindlasti kohad, kuhu saabume. Olgu see siis linn, küla või maaliline koht loodusmaastikul. Esimest muljet võiks meenutama jääda mõni üldisem foto vaatega, mis saabujat ees ootab. Pisut ringi vaadanud, hakkame märkama detaile: tänavaid, maju, platse ja ausambaid. Looduses liikudes silmame looklevat rada, jõekäänakut, metsatukka või kive merekaldal. Ka pildistades peaksime liikuma üldisemalt detailidele. Nii tekib meie pildialbumisse lehekülg, mis talletab koha ja olustiku.
Neile, kelle hobiks on aga just detailide pildistamine, soovitan põnevate uksekäepidemete ja lillekastide vahele pildistada ka paar üldisemat vaadet tänavast ja linnajaost, et näidata, kus kõik need põnevad detailid asuvad.
Ajast
Kui me oleme samas kohas olnud juba paar päeva, jõuame märgata, mismoodi paistab ümbritsev hommikul, keskpäeval, õhtul või isegi öösel. Kui loodusfotograafid õpetavad tihti, et parim aeg pildistamiseks on hommikul ja et keskpäeval pole üldse mõistlik pildistada, siis ärge võtke seda tõsiselt. Pildistada võib, õigemini pildistada tuleb igal ajal, et näidata oma fotodel ka seda, kuidas päikese päevane teekond taevakaarel muudab ümbritsevat.
Inimestest
Kõik kaunimad vaated meie rännuteel on enamasti keegi teine juba ära pildistanud ja meil on raske midagi täiesti uut märgata ja pildistada. Kes oma reisi põhjalikult ette planeerinud, on neid pilte juba enne kohale jõudmist kas internetis või tutvustavas trükises näinud. Aga ühtegi paikkonda ei iseloomusta ainuüksi arhitektuur ega loodusvaated, vaid sealsed inimesed.
Mida kaugemal kodust oleme, seda põnevamad on meie jaoks inimesed. Pikk evolutsiooniprotsess on neid kohandanud eluks selles looduses, selles kliimas. Nemad omakorda on rajanud sealsed külad ja linnad. Pildistades neid inimesi, pildistame ju tegelikult seda paikkonda ja tema eripära.
Vahel küsitakse, et kas võib tänaval keda tahes pildistada ning kuidas seda teha ja mismoodi käituda? Kuigi eri maadel on erinevad tavad, siis üldjuhul ikka võib. Kui me kohalikke norme veel ei tunne, peame toimetama kõhutunde järgi. Esimene reegel inimesi pildistades on − ära muutu pealetükkivaks! Et seadused fotograafile avalikus ruumis pildistamisel üldjuhil piire ei sea, pole põhjust kelleltki otsest luba küsida. Kui aga kaamerat tõstes näed, et inimene sellele negatiivselt reageerib, lase kaamera taas alla ja jäta pilt tegemata.
Kui sa pole väga valmis inimestega suhtlema, siis pildista neid eemalt. Luuremängu mängida ega hiilida pole vaja. Astu lihtsalt inimvoolust sammuke kõrvale, et keegi sulle otsa ei jookseks. Kaameraga turist ei üllata linnades kedagi. Külakeses on palju raskem märkamatuks jääda, aga sellega harjub. Enamasti on nii, et mida kärarikkam on ümbrus, seda lihtsam on jääda märkamatuks.
Eemalt teleobjektiiviga (kitsas vaateväli, suumi pikem ots) on hea tabada portreepildil inimeste ilmeid ja emotsioone, aga neil fotodel jääb puudu ruumi sügavusest ja olustikust. Lainurkobjektiiviga (lai kõikehõlmav vaade, suumi laiem ots) saame lisaks inimesele pildile ka teda ümbritseva, aga peame olema palju enesekindlamad ja talle julgelt lähenema. See pole üldse keeruline ettevõtmine. Kui märkad eemal inimest või rühma, kelle olekut või tegevust tahad jäädvustada, võta tasapisi suund sinnapoole. Lähenedes jälgi tema toimetamist ja kui tunned, et õige hetk on käes ning kaugus on sobiv, tõsta kaamera ja tee oma klõps. Et teda mitte häirida, hoidu pikalt kaameraga sihtimisest.
Fototehnika
Fotoõpikud räägivad pikalt avast ja säriajast. Õpetajad kursustel jutustavad peenest ja põnevast tehnikast, ilma milleta polevat võimalik head pilti teha. Reisile minnes ära seda väga südamesse võta. Võta kaasa üks töökindel kaamera, mis pole liiga suur, et teda kaasas kanda. Tänapäevased ka kõige väiksemad kaamerad on küllalt tublid, et enamikus olukordades pildi tegemise tehnilise poolega hakkama saada. Reisil on oluline, et me ei peaks mõtlema, kuidas pilti teha, vaid võiksime nautida ümbritsevat ja selle jäädvustamist. Kaamera ei tohi vaevata meid ega hirmutada neid, keda pildile püüame.
Tuhanded pildid
Reisikaamerat kotti pistes meenub, et ees ootavad miljonid vaated, inimesed ja eripärased detailid selles kirevuses. Väike eneseunustus ja me suudame pildistada päevaga ka tuhat fotot. Kui palju on siis vaja mälukaarte, et see kõik salvestada ja koju tuua ?
Palju pole kunagi hea. Kui reisi peaeesmärk pole pildistamine, siis tuleks võtta siin pisut aega kalkuleerimiseks. Vaata üle oma mälukaartide tagavara. Tühjenda nad esmalt senistest piltidest ja puhasta (menüüs on toiming Format). Nüüd otsusta, milleks ja kui suurena sa pärast reisi fotosid kasutad. Kui sa ei kavatse välja anda raamatut, kirjutada artiklit läikiva paberiga ajakirjale ega plaani ka plakatisuurustest fotodest näitust teha, siis pole üldjuhul vaja kasutada kõige suuremat pildisalvestusformaati L (large). Keskmine pildisuurus M (medium) rahuldab, kui tahad panna pilte albumisse või vaadata ekraanilt.
Arvuta kokku, palju sinu mälukaartidele fotosid mahub. Jäta 20% tagavaraks ja ülejäänud hulk jaga reisi päevade arvuga. Kui ühe reisipäeva kohta on mälukaardil ruumi enama kui saja foto jaoks, siis peaks sellest piisama. Kui kahtled, mõtle sellele, kas sul on reisilt tulles kunagi aega tuhandeid fotosid läbi sorteerida. Seepärast tulebki endale piirid seada.
Tagasi kodus
Kui oled tagasi koju jõudnud, on aeg oma saak üle vaadata. Võta aega ja vaata kõik fotod rahulikult läbi. Lootusetult ebaõnnestunud kaadrid tuleb paratamatult kustutada, aga ka ülejäänutega tuleb kriitiline olla. Veel reisimuljete võimuses toob iga foto vaatamine meelde mingi seiga, koha, isegi heli ja lõhna. Need on pildivälised tunded ja mälestused, mida kodused fotot vaadates ei taju. Seepärast hinda oma pilte selle järgi, mis on seal peal kõigile ühtviisi näha.
Kui sõbrad on kokku tulnud reisifotosid vaatama või kui teed pisut pidulikumat ülevaadet oma reisist kolleegidele, siis ära väsita vaatajat. Kõik on rahul, kui piirdud pooletunnise etteastega. Selle ajaga jõuad midagi juurde rääkida ja ka küsimustele vastata. Hinnanguliselt mahub poole tunni sisse 30–60 fotot. Vähem on isegi parem. Ära torma, lase teistel oma jäädvustusi vaadata.
Et fotosid on palju ja kõik need on omamoodi kallid, siis on raske valikuid teha. Seepärast ära vali häid fotosid, vaid parimatest parimad. Jäta valikusse need, mille kohta sul on lisada mõni huvitav fakt või lõbus vahejuhtum. Hoidu liigsetest sama motiivi kordamisest, kui see ei loo just mingit ajalist kulgemist.
Kuidas fotosid järjestada? Esmalt lähtu sündmuste toimumise järjekorrast. Kui see sobib sinu jutustuse kulgemisega, alusta iga alateemat üldisemate kaadritega ja mine edasi detailide juurde. Jäta parimad pärlid lõpuossa.
Ka sõnadeta on su fotoseeria reisikiri. Vaataja võtab selle, mida sa talle fotoga jutustad, ja mõtleb juurde oma loo sellest, mis jääb kahe pildi vahele. Nii rändab ta sinuga kaasa.