Enam ei ole inimesi! See oli esimene suur erinevus, mis mullu suvel Narva- Jõesuust Jõelähtmesse kõndinud Piret Õunapuule ja Tiina Taelale silma torkas, võrreldes oma mullusuvise matka muljeid Pääsukese 1913. aasta piltide ja päevaraamatuga.
Arvatavalt 1912. aastast on Eesti Rahva Muuseumiga seotud üks meie fotoajaloo kuulsaim nimi – Johannes Pääsuke, kes oma lühikese elu jooksul suutis nii foto- kui filmivallas olla teerajajaks ja kelle pildid oma ehedusega vaimustavad ka tänapäeva vaatajat.
1913. aastal saatis Eesti Rahva Muuseum Pääsukese koos kaaslase Harri Volteriga pikale pildistamisretkele. Nad matkasid poolteist kuud mööda Põhja-Eestit, Muhus ja Saaremaal. Peale pildistamise tegi Pääsuke ka filmi ning kogus muuseumile vanavara. Reis on hästi dokumenteeritud, sest alles on nii Pääsukese päevik, tema teekonnalt saadetud kirjad ja postkaardid kui ka 317 ülesvõtet. See materjal kokku annab suurepärase ülevaate elust ja inimestest 1913. aastal, sellest kuidas maainimesed suhtusid ringireisivatesse kummalistesse linnanoormeestesse ja kuidas filmikaamerat järjekindlalt leierkastiks peeti.
Koostades Eesti Rahva Muuseumi pildialbumit, tekkis meil vastupandamatu soov seda matka nüüd, 96 aastat hiljem korrata. Käia läbi samad paigad, mida Pääsuke ja Volter omal ajal ning vaadata, mis on ligi saja aastaga Eestimaal muutunud ja kas on midagi veel sellest ajast ära tunda.
Pääsukese reis põhjarannikul on päeviku järgi päris hästi tuvastatav. Meie otsustasime, et ei ahista ennast üks ühele teekonna otsimisega, mis nagunii oleks arusaadavatel põhjustel võimatu. Meie matk oli Pääsukese teemadel. Pääsukese piltidel on kindlad lemmikud nagu eesti tüüpused, keda Eesti Rahva Muuseum oli käskinud pildistada, loodust ja külasid ning loomulikult palju merd. Meie tegime oma matka, aga Pääsukese ja Volteri vaimud saatsid meid.
Kohe matka planeerides oli selge, et meie oma asju kogu aeg seljas ei tassi. Mis sellest, et meil ei olnud leierkastisuurust pildiaparaati ega ka mitte puukasti platede jaoks (klaasnegatiivide plaadid), tundus siiski mõttekas kasutada kaasaja eeliseid ja sebida endale saateauto. Loomulikult ei saatnud auto meid matkaradadel, vaid sõidutas meie suuremaid pampe ja vahel korjas meid õhtul üles, et öömajale viia ning hommikul samasse kohta tagasi tuua. Sest meie matk oli aus, viimase kui sammuni jala. Saateauto juht Indrek Tirrul, Eesti Rahva Muuseumi puidurestauraator, veetis oma päevi vabalt, sõites vahel ka paariks päevaks hoopis Tartusse, aga muidu siiski tiirutades paarikümne kilomeetri raadiuses talle huvitavates paikades.
Meie teekond algas 14. juunil kohast, kus algab Eestimaa, ehk siis Narva jõe suudmest. Varahommikul olime Tartust teele asunud, Narva-Jõesuus kohalikku koloriiti ja muistset hiilgust nautinud ning suurepärase seljankaga kõhtu kinnitanud. Vaim oli valmis nagunii. Vanajumalale tundus ilmselt ka meie ettevõtmine meelepärane, sest hoolimata ilmaprognoosidest säras taevas päike. Sama randa olid kõmpinud ka Pääsuke ja Volter. Narva-Jõesuu liivarand on ligi 18 kilomeetrit pikk ja silmapiiril ei paistnud veel isegi mitte Sillamäe kõrgeid korstnaid. Hinge tuli tõeliselt mõnus ärevus ja vabaduse tunne nagu ikka, kui kõik on veel ees. Rand oli üllatavalt tühi, oli ju mändide vahel lausa mitu sanatooriumi, puhkekodu või spaad – kuidas neid ka nimetada. Aga päikeselisel rannaliival kohtasime vaid paari jalutajat, ühte kepikõndijat ja ühte jooksvat kaunitari.
Paari kilomeetri möödudes liitus meiega kohalik koer, kes kõigist käskudest hoolimata keeldus meist maha jäämast. Lõpuks taipasime, et ta on ju ilmselt venelane ja ei saa eesti keelest aru. Nii oligi. Peale käsklust „Idii damoi!!!“ lah- kus ta meist solvunult, nukrameelselt. Üks jalg kaldal, teine vees, marssisime jõudsalt edasi ja Sillamäe korstnad kasvasid silmnähtavalt.
Sillamäele jõudsime kella nelja paiku. Taas tsivilisatsiooni rüpes käisime poes, pidasime pikniku ning üritasime linnast välja murda uuesti mere äärde. See aga osutus tänu suurele kinnisele sadamaalale võimatuks ja me olime sunnitud tegema seda, mis on matka puhul kõige nõmedam – kõndima mööda suurt maanteed. Lisaks oli päikse asemel saabunud laussadu ja nii me marssisime mööda meie kõige suuremat maanteed, kus lisaks vihmale regulaarselt iga paari minuti tagant mööduvad rekad meid poriga üle valasid. Aga kui umbes 3–4 kilomeetri möödudes avanes võimalus teelt ära keerata, tuli päike uuesti silmapilkselt välja.
Olime jõudnud Päite külla ja siin sattusime kimbatusse. Tahtsime minna Vaivina poole ja sealt edasi Toilasse, ent ei leidnud teeotsa. Kaardil on, aga silm ei näe. Õnneks tuli jalgrattaga üks kuldhammastega ronk – värvikas tüüp, kelle pikk must vihmamantel mõjus ronga tiibadena. Tema juhatas meid põllule ja selgus, et need roopad ongi maantee.
Vaivina on koht, kus elavad ainult noored mehed. Vähemalt meile jäi selline mulje. Ja kõik nad olid meie tulekuks ülesrivistatud nagu sõrulased Pääsukese pildil. Meil jäi suurest erutusest pilt tegemata, millest on ääretult kahju. Aga elevil olid meie noorhärradki, kes arvasid, et nad elavad maailma lõpus ja ilmvõimatuna näis, et keegi sinna üldse tuli ja veel jalgsi ning tahavad kuhugi edasi minna, sest edasi ju midagi ei ole. Ka läheduses asuvast talust väljasõitvad noormehed olid hämmeldunud – pole vist tõesti igapäevane näha kõndimas seljakottidega tädikesi, kes rõõmsalt igasugusest küüdist keelduvad.
Päeva lõpp ei tahtnud ega tahtnud tulla. Öömaja Toila kämpingus ootas, aga meie läbisime muudkui Voka asundusi. Üks väiksem, teine suurem ja kolmas keskmine. Tundus, et oleme nõiaringi sattunud. Siin saime ka esimest korda selgeks, et meil kaasasolevad kaardid on väga erineva täpsusastmega ja kõige suurema mõõtkavaga kaart ei ole sugugi kõige täpsem. Kaarte oli meil üldse igasuguseid: leheküljed Regio suurest maanteede atlasest, jalgrattateede kaart ning veel päris täpsed Eesti Kaardikeskuse kaardid.
Aga kõik kulges oma rada ja Toila tuli siis, kui tulema pidi. Olime planeerinud sinna kella kümneks jõuda ja umbes sel ajal ületasime ka asula piiri. Veel küm- mekond minutit ja võisime kämpingus jalad seinale visata. Päeva bilanss oli ca 45 km, Tiinal 57274 sammu, Piretil 61054.
Sel ajal, kui meie matkaväsimust välja puhkame, olgu lugejatele vahepala Pääsukese päevaraamatust:
"Säält edasi minnes algas kohe kaljuline rand, mis kõrgelt allalangenud kivi tükkidest koos seisis, mõnest kohast pidime koguni teed läbi tegema, sest kuni vee pinnani oli sääl puid ja oksa täis. Enne aga saime veel kanget pikse vihma, mis meid koguni läbi märjaks tegi, õhtuks arvasime Oru lossi juure jõuda, kuid pime tuli kätte ning pidime lahtise kalameeste putka oma hotelliks valima, kus ka rohkesti vanu kasukaid meil siidipatjade asemel saada oli.
Hommikul selgus, et jalad ei taha niigi paar numbrit suurematesse jalanõudes- se ära mahtuda. Tegelikult oli ebameeldiv neid märgadesse jalatsitesse suruda ja siit üks esimesi õppetunde pikemateks matkadeks: mugavaid jalavarje olgu kaasas mitu paari ja paha ei tee, kui kaasas oleksid ka kummikud – need oleksid eriti sobinud soiste metsateede läbimiseks. Ka riidevarude ülevaatus tegi natuke nukraks: ainuke jope oli eilsest vihmast veel niiske, kampsuneid oli kaasas vaid üks ning vahetusriideid ka nappis. Mis siis saab, kui täna ka vihma kallab? Pealegi oli saabunud jääaeg: temperatuur vaevalt 10 kraadi ning tugev tuul oleks peenema inimese murdnud või lennutanud kesk Soome lahte.
Teele saime asuda alles siis, kui kell oli juba mitmeid tunde peale lõunat tiksunud. Esmalt olime toimetanud oma matkakraami järgmisesse ööbimispaika, sest meie saateauto jättis meid mitmeks päevaks maha ning teiseks olime sattunud kohaliku meedia huviorbiiti.
Kuidas meie matk edasi kulges, ei hakka siin kirjeldama. Kel huvi, võib lugeda meie blogi: jalgsieestimaal.blogspot.com juunikuu 2009 sissekandeid.
Oma edasist teed kirjeldab Pääsuke aga nii:
“Siinpool on tee hirmus halb, selged kaljud ja ümmargused kivid nagu erned, ning kaldalt maha langenud puud teevad edasisaamise mõneskohas koguni võimatuks. Pühapäeva lõunaks jõudsime Valaste randa, kuhu treppi mööda ülesronimine nagu taeva näis minema. Olen küll mägede otsa roninud, kuid sarnasest äkilist seinast ülesminek on kümme korda raskem. Niipea kui meie mäe pääle jõudsime, et puhkama jääda, oli meil kari neidusid ümber, kes üles- võtta tahtsivad, tegime neist ülesvõtted ära ning makseti kõige postikuluga kohe ära."
Saime meiegi ranniku ekstreemsusi tunda. Toilast küll üritasime mere äärest minna, ent kui jalad hakkasid iga kivi tundma, keerasime otsa ringi ja läksime teed mööda. See-eest Sakast Aserisse läksime küll mere äärest: alguses oli ilus liivane rand, aga mida Aserile lähemale, seda hullemaks läks. Vaated pankadele olid küll uhked, aga mida uhkem vaade, seda raskem oli teed jätkata, sest maha- langenud puud takistasid edasiliikumist ning pankade all laiutavatesse sinistesse savimülgastesse oli kerge uppuda. Lõpuks leidsime, et kõige õigem on kõige riiete ja jalanõudega merest minna.
Igavamad teelõigud olid maanteed – eriti need, mis tuttavamad, näiteks sirge teelõik Viru-Nigulast Kundasse, kus va- hetpidamata voorisid suured koormaga ja koormata veoautod. Silmapiiril ikka Kunda korstnad, mis kuidagi lähemale ei tule ja nii vastutuult ... Ei tea, kas Pää- sukese ajal ka tee sirge oli, aga ega tema s“eda teed ka jala ei käinud.
Siit saime ka hõlpsasti Viru Nigula alevisse, kus me Päevapiltnik Türn’i käest hulk huvitavaid negativisi museu- mi jaoks kingituseks saime, see lahke mees kauples meile möödaminnes ossi(?) pool vangert aparaatide jaoks ja saime siis hõlpsasti Kunda. Jäime ööd sellesama sõidutaja juure, kus hir-
mus ale magamine oli, meid aeti ühte kuuri, kus juba 6 inimest palja maa pääl magasivad, saime siiski suure hädaga natuke õlgi pää alla ja – hääd ööd – pean ka juurelisama, et siin kirpudega lahingu löömist oli.
Meie lahendasime öömaja küsimuse mugavusest lähtudes. Heitlikud ilmad ja märjad riided soovitasid katust peakohale ja nii surfasime hommikuti internetis, et õhtuks kindel peatuspaik leida. Vaid korra Mahu rannas testisime telgiga ka õige matkaja öörõõme. Külm just polnud, aga paekivine küljealune ei lasknud ka päris välja puhata.
Milline siis oli meie matka tulemus? Peale enda rahulolu ja mõnusa võidu- rõõmu, et saime tehtud ja rohkemgi veel kui Pääsuke ja Volter.
Pildistamise meisterlikkuses me end Pääsukesega ei võrdle ja see polnud meil plaaniski. Sageli mängis elu meile ette juhuseid, mida oleks võinud pildistada, aga kaamera oli seljakotti ära pakitud ja sealt välja urgitsedes polnud enam seda tunnet. Sestap jäigi meie kaamerasse
rohkem pilte Eestimaa kaunist loodusest ning mõned kaadrid sattusid olema pea samast kohast või oli sarnaseid tegelaskujusidki. Nii on Pääsukesel rohkesti pilte jugadest ning meidki paelusid kärestikud. Sarnasust leidsime ka Võsu teel, Viru-Nigula kiviristides, pankades ja Toolse linnuse varemetes ning loomades, kus küll ühel sead ja teisel kitsed juhtusid olema. Ka toainterjööriski tabasime hiljem üllatuslikult sarnaseid komponente. Samas Pääsukese taluhoonete järgi polnud tollaseid paiku enam võimalik tuvastada.
Ligi saja aastaga on tõesti väga palju muutunud. Esimene, mis tõsise erinevusena silma torkas – enam ei ole inimesi! Pääsuke käis külast külasse, suhtles ja pildistas tüüpusi. Praegu võib käia kilomeetreid ja läbida mitmeid külasid, ilma et sa ühtegi inimest kohtaks. Külateel ju keegi enam jala ei kõnni, värvikaid jalgrattureid kohtasime aga küll. Üks katsus meiega isegi kosjakaupa sobitada, teine mõistis aga ainult inglise keelt jne.
Inimesed ei tööta enam põllul, nüüd töötavad seal masinad. Need inimesed, kellega meie kokku puutusime, olid kõik sõbralikud ja lahked. Nad võisid küll meie kõndimise üle imestust tunda, aga kurjas ei kahtlustanud meid keegi. Eks mõjus ju ka üllatavalt meie seletus, et tuleme jala Narvast ja läheme Tallinna alla. Ühe öömajagi saime sellepeale poole hinnaga.
Kõhedust tekitas aga tendents püstitada ERAMAA ja LÄBISÕIT KEELATUD silte. Eriti nõmedalt mõjusid sellised sildid Lahemaa rahvuspargi territooriumil ja ametlikul matkarajal. Kindlasti on eestlane muutunud maailma avardudes ise kinnisemaks ja pelglikumaks. Sest selline suhtumine näitab ikka eelkõige enesekindluse puudumist. Korralikul taluperemehel polnud midagi varjata ega häbeneda.
Oma nädalase matka lõpetasime Jõelähtme kiriku juures, mil selja taha jäi ca 272 km ja ehkki tahtnuks isegi ühe hooga edasi minna, lõppes puhkus ning tuli naasta igapäevasesse töörutiini. Pääsuke jätkas oma matka ja seda kavatseme meiegi saabuval suvel teha. Ja alustame sealt, kus eelmine aasta lõpetasime – Jõelähtme kiriku juurest. Erinevalt noortest meestest, kes vahepeal ka rongi peale läksid, jätkame meie ikka jalgsi mööda Eestimaad.