Etnograafiline Kamtšatka

Kamtšatka poolsaarel, mis asub Eestist umbes 12 000 km kaugusel, on eestlased käinud põhiliselt loodusekspeditsioonidel või kala- ja jahiretkedel. Kamtšatka poolsaarel on 274 mineraalveeallikat, 30 tegevvulkaani ja ligi 12 000 (kaksteist tuhat) pruunkaru. Ja kalamari! Gorbuuša ja nekra kalade marja on käinud siin teiste seas püüdmas ka Urho Kaleva Kekkonen. Tiit Pruuli, kes käis Kamtšatkal koos Teet Margna ja Margus Malmiga telesaadet tegemas, räägib aga eelkõige Kamtšatka põlisrahvastest ja etnograafiast.

Kamtšatka poolsaarel, mis asub Eestist umbes 12 000 km kaugusel, on eestlased käinud põhiliselt loodusekspeditsioonidel või kala- ja jahiretkedel. Kamtšatka poolsaarel on 274 mineraalveeallikat, 30 tegevvulkaani ja ligi 12 000 (kaksteist tuhat) pruunkaru. Ja kalamari! Gorbuuša ja nekra kalade marja on käinud siin teiste seas püüdmas ka Urho Kaleva Kekkonen. Tiit Pruuli, kes käis Kamtšatkal koos Teet Margna ja Margus Malmiga telesaadet tegemas, räägib aga eelkõige Kamtšatka põlisrahvastest ja etnograafiast.Romantilised kujutelmad Kamtšatkast surevad Petropavlovsk-Kamtšatskis (umbes 200 000 elanikuga linn) maandudes ja linna vahel sõites üsna kiiresti. Siin ei ole eriti ilus. No ega ma muidugi ei oodanudki, et leian eest päris eheda itelmeenide Aušini küla, ajast enne seda, kui Vitus Bering siia linna asutas, ent ikkagi ... Siin on kõige tavalisem sovjetlik ümbrus oma laga ja naeruväärse Lääne-ihalusega. Aga linnast tuleb kiiresti välja saada, siis hakkab Kamtšatka ilu kohe avanema. Juba see, kust on tulnud sõna „Kamtšatka“, on ilus. Tegelikult on neid legende mitu ja kõik on ilusad, kuid kõige ilusam on legend armastusest. Poolsaart poolitaval mäeahelikul oli vapper ja tugev poeg – mägioja Kam. Aga habetunud vulkaanil Kizimenal oli ilus tütar – jõgi Tšatka. Armunud jooksid öösel vanemate juurest ära ja ühinenult sai neist võimas jõgi, mis andis nime kogu ümbrusele. Olgu faktilise märkusena öeldud, et Kamtšatka poolsaarel on 14 100 jõge ja oja. Olen kogenud, et igal võimatul maailma nurgatagusel on mõni tore seos Eestiga. Kõigel on kõigega seos. Sangaste krahv Friedrich Berg näiteks omas kunagi kalatehast Bolšaja jõe suudmes Kamtšatkal.

JOHANNES NIGGOL 1911−1921

Eesti lugeva rahva esimene tõsisem tutvus Kamtšatkaga sai teoks 1937. aastal, mil ilmus Johannes Niggoli raamat „Matkapilte Kamtšatkast“. Niggol oli veterinaar, kes oli Vladivostoki lähistelt eestlaste külast 1911 saadetud Kamtšatkale suu- ja sõrataudi likvideerima. Avarapilguline Niggol elas siin kümmekond aastat ja tegi hulga tähelepanekuid ka kohalike rändrahvaste kohta: „Kala on Kamtšatka leib, sest siin peaaegu puudub igasugune põllu- ja aiapidamine. Kala sööb vaene ja rikas, paikne ja kolija, koer ja karu. Ei ole vist ühtki maad, mis nii rikas oleks kaladest kui Kamtšatka. Püütakse neid rohkesti nii meredest kui ka jõgedest. Isegi kraavilaiused ojakesed annavad mõnikord kaunis head saaki. Säilitamiseks kuivatatakse neid, soolatakse, suitsutatakse või maetakse hulgana maasse, kaevatud aukudesse, kus nad hapnevad ja siis talvel on toiduks koertele ja häda korral ka inimestele. /.../ Kolijad on kõik kirjaoskamatud. Isegi pildist ei saa paljud aru. Keegi lamuutide (eveenid – toimetus) vanem pööris igapidi oma ülesvõtet ja küsis, mis see on. Kui vastasin, et see on ta enese pilt, viskas ta selle kohe maha. Ta kartis nõidumist. Ka pole neil aimu, kuidas nad välja näevad, sest kolija oma elus peegliga kokku ei puutu. Novomariinskis elades oli mul riidekapp suure peegliga. Kui ma kord hommikul ennast parajasti pesin, astus mu tuppa üks külla tulnud tšuktš. Et ma parajasti sirmi taga seisin, ei võinud ta mind näha, arvas aga, et ma olen ehk teises toas, mida ta peeglis nägi. Ta astus julgesti edasi ja põrkas peegli ees omaenese pildiga kokku, kuid ei tundnud ennast ära. Ja siis oli naljakas näha, kuidas ta tahtis mööda minna omaenese peegelpildist, tõstes seejuures jalgu kõrgele, et üle „läve“ astuda. /.../ Kõigile neile Kamtšatka harimatuile paganaile on ühine piiramatu kannatus võõraste ja üksteise vastu. 10 aasta jooksul pole ma nende suust kuulnud sõimusõna, ka pole näinud ühtegi löömist ega tapmist. Kui sageli on nad nurinata jaganud oma viimast kalatükikest, kes nende juurde püsima on jäänud nädalate viisi möllavate lumetuiskude pärast. Vaevalt möödub põhjamail aastat, kus ei sureks talvel mõni elanik pärast seda, kui ta on ära söönud isegi oma nälginud koerad, jalanõud ja rihmad.“ Niggolilt leiame paljugi huvitavaid etnograafilisi kirjeldusi, kas või näiteks riietusest: „Pärismaalaste riided on valmistatud peamiselt noorte põtrade nahast (püšikust). Voodriks tarvitatakse nende põdrapoegade nahku, kes on surma saanud varsti pärast sündimist (vüporotok). Et emapõder poegib märtsi- või aprillikuus, juhtub sageli, et palju noorkarja külmades lumetormides hävib. Saapasääred tehakse põdra jala säärelihast ( kamusest) või hülgenahast, saapatallad aga harilikult merihobude nahast. Iseäranis soojad on tallad, mis on kokku lapitud põdrajalgade tuttnaha tükkidest. Kel on, see kannab meelsasti ihu peal mõnd flanellsärki. Kõigi kolijate naised kannavad laiu nahkpükse, sest seelikuid seal ei tunta. Selline riietus on ülisoe ja kerge. Minu ülikond kaalus ainult 4 kilo. Paiksed külaelanikud, venelased, kannavad kodus juba rohkem Euroopa riideid. Nagu mujal, nii armastavad siingi naised end ehtida, ja mitte harva pole nende juures näha siidseid pealisriideid. Pesu seevastu tehakse millest juhtub – harilikult tarvitatakse seks tühje püülijahukotte. Kentsakas on algul näha, kui lahtiriietuv naine kannab särki, millele on trükitud suured kirjud viljavihud ühes jahuveski firmanimega, näiteks „Vene-Ameerika Jahujahvatamise Selts Harbiinis. Sõre jahu“.

NOORTEADLASED KAUG-IDAS 1960 ja 1961

Nõukogude aeg tõi lisaks poliitilisele mögale (näiteks seltsimees Žilini raamat „Kamtšatka“, 1950) ka ühe tõesti tähelepanuväärse eestlaste Kamtšatka-ekspeditsiooni. Noored teadlased korraldasid 1960. aastal Lennart Meri juhtimisel suurejoonelise Kaug-Ida reisi, mille käigus uuriti eelkõige Kamtšatka loodust. Rühma kuulusid geoloogid Kaarel Orviku ja Anto Raukas, klimatoloog Ants Raik, bioloogid Hans Trass ja Erast Parmasto ja teised. 50 aastat hiljem võtab Anto Raukas selle ekspeditsiooni saavutused kokku nii: „See andis tiheda koostöö erinevate teadusvaldkondade vahel, sest matkagrupi liikmetest said ju Eesti juhtivteadlased, neist 4 akadeemikut (Trass, Parmasto, Meri ja Raukas). Vaidlused lõkketule ümber, ühise raamatu kirjutamine, tohutu hulk loenguid ja vestlusi erinevates linnades, kaks Hans Roosipuu filmi ja palju muud. Kamtšatka oli erinevate põlvkondade koolipoistele omalaadseks sümboliks, istumine viimases koolipingis, kus sai teha kõikvõimalikke koerusi. Oma silmaga neid eksootilisi piirkondi näha oli paljude noorte unistuseks. Reisilt kasvas välja tugev sõprusringkond, mis kujundas tugevasti vabariigi teadust ja kultuuri. Ja ka ekspeditsiooni sportlikki panus oli üsna suur. Kljustševskajale viidi ju Kalevi lipp.“ Erast Parmasto lisab oma e-kirjas 5. novembril 2011: „1960. ja 1961. aasta ekspeditsioonid andsid märkimisväärse hulga faktilist andmestikku Ida-Aasia elurikkuste kohta. Seda avaldati juba siis kahes teadusraamatus, hiljem kümnetes uurimustes, kirjeldati ka mitmeid teadusele uusi liike. 1960. aasta ekspeditsiooni teaduskogumikuks oli „Issledovanie prirodõ dalnego Vostoka“.“ 1961. aasta eestlaste Kaug-Ida ekspeditsioon jagunes kolme rühma, Kamtšatkale seekord ei mindud, vaid lõunapoolsematesse kohtadesse (põhjapoolseimad punktid: Stanovoi hari Jakutski traktil (Sahha lõunapiiril) ja Komsomolskna-Amure). Erast Parmasto kirjutab: „See oli retk, mille ärasõidu eelõhtul Lennart Merele miilits piiritsooniluba ei andnud, ja ainsale tollasele akadeemikule ( kes oli 1940. aastal olnud − kasutades uuemat terminoloogiat − Eestimaa KGB ülem, eks sellesse süsteemi jäädi küllap eluajaks) oli antud juhend: kui Lennart Meri Tallinn-Moskva rongi siiski tuleb, siis hoolitseda ta üleandmise eest miilitsale.“ Kohalike inimestega oli neil aga kokkupuuteid vähe. Parmasto kirjeldab irooniliselt toonast tegelikkust: „Petropavlovskis, Kesk-Kamtšatkal, idakaldal elasid venelased, elades tolle aja Ida-Siberile iseloomulikul viisil. Pisierinevustega: tinti müüdi pulbrina, õlut toodi laevaga Vladivostokist kord kuus − lõunasöögi kõrvale jõid ( jõe)laevamehed selle kehva asendajana šampust.“ Pärast loodusteadusliku ekspeditsiooni lõppu siirdusid Kalju Polli ja Lennart Meri põhja poole, et tutvuda põlisrahvaste eluga. Sellest võib täpsemalt lugeda Meri reisikirjast „Tulemägede maale“ (1964; täiendatud variant „Lähenevad rannad“ 1977).

KAMTŠATKA ENNE JA NÜÜD

Püsielanikke on Kamtšatkal ametlikel andmeil 345 670, põlisrahvaid selle sama statistika järgi 23 900. Enamik elanikke elab linnades või jõgede orgudes. Tähelepanuväärne on hiinlaste pidev juurdekasv viimastel aastatel. Kunagi XVII sajandil hakkasid aga samamoodi samm-sammult võimust võtma venelased, esimesed neist jõudsid kohale XVII sajandi keskel. Esimene teadaolev rünnak sooritati Vladimir Atlassovi juhtimisel 1697. aastal. Kamtšatkal viibinud Jaanus Paal kirjeldab oma raamatus „Kolm reisi kaug-Itta“ seda koloniseerimise lugu päris täpselt: „1731.−1732. a tõusid itelmeenid vene kolonisaatorite vastu üles ja kasakatel tuli mässu mahasurumiseks sõdida üle kahe aasta. Pärast itelmeenide vastupanu murdmist said vallutajatele peamisteks vastuhakkajateks 18. sajandi keskpaiku korjakid. /.../ 1740. a haaras uus ülestõus peaaegu kogu Kamtšatka põliselanik- konna. 1748 õnnestus korjakkidel maha põletada Oklani kindlus. 1753 aprillis ründasid korjakid venelasi edukalt Giziga kindluse lähistel. Sellest innustatuna piirati sisse ka Tigil. Garnisonil oli kitsas käes: suurest näljast söödi ära ka nahast paadid ja rihmad, seedermändidelt ja lehistelt koor. Kuid siis algas korjakkidel kalastushooaeg ja nad jätsid kindluse piiramise katki.“ Korjakid Korjakid asuvad põhiliselt poolsaare põhja- ja keskosas. Nad on Kamtšatka poolsaare arvukaim põlisrahvus. Korjakke on olnud kahte liiki – põdrakasvatajad ehk rändkorjakid; paiksed ehk nõmõlanid. Rändkorjakkide peamine elatusallikas oli põder – liha söögiks, nahk riieteks ja jaranga katteks, luud – töövahendite ja tarbeesemete valmistamiseks, põdrarasv valgustuse allikaks. Kui lugeda XVIII sajandi lõpu kirjeldusi põdrarakendi kohta Krašeninnikovilt1 ja sama asja kirjeldusi XX sajandi algusest Jokhelsonilt , siis mingisuguseid olulisi muutusi korjakkide- põdrakasvatajate liikumisvahendites ja paljus ka eluviisis nende sajandite vältel ei ole olnud. Korjakid-nõmõlanid tegelesid põhiliselt kalapüüdmisega jõgedest ja rannikualadelt. Ujuda nad aga ei osanud ja ei kujutanud ka ette, kuidas see üleüldse käima peaks. Kala püüti võrkudega, mis valmistati nõgestest tehtud köitest ja nööridest. Taoliste võrkude tegemine oli väga vaevanõudev tegevus. Nõges tuli kuivatada, siis leotada ja taas kuivatada, siis eemaldati nõgesest puisem osa, saadud kiust keerutati käsitsi paelad. Et sellest lõpuks võrk saaks, pidi üks perekond kaks aastat tööd tegema. Ja kahjuks selline võrk ei kestnud kaua, ta muutus kasutuskõlbmatuks juba teisel kasutusaastal. Nõmõlanid tegelesid ka mereloomade püügiga. Loomade liha ja rasv läksid toiduks ja koertele söögiks, nahku kasutati väga mitmel otstarbel. Mereloomade nahkadest tehti paate, aga kasutati ka suuskadel, tehti rihmu, jalanõusid, majapidamises tarvilikke kotte. Luid kasutati majapidamistarvete tegemisel. Mereloomi püüti relvade, harpuunide, võrkude ja puunuiade abiga. Korjakid usuvad, et pärast inimese surma üks inimese hingedest läheb taevasse, ülemisse maailma, aga teine (vari) läheb alumisse maailma. Itelmeenid Itelmeenid elavad põhiliselt poolsaare kaguosas. Ametlik üleliiduline rahvaloendus fikseeris 1926. aastal 4207 itelmeeni elunemise Kamtšatka poolsaarel. 1959. aastal oli itelmeenide ametlik arv kahanenud 1096 inimeseni. Põhiliselt asuvad nad Kovrani külas. Itelmeenid elasid jõgede ääres, korjasid taimi ja püüdsid kalu. Nad liikusid nahast nartadega ja neil olid talvised ja suvised elamud. Suvel elasid nad täiesti vee ääres ja isegi vee peal. Toidunõud olid valmistatud puust, riided ja jalanõud kohevanahaliste loomade nahkadest, põdranahkadest, aga ka kalanahkadest. Nartad, millega nad liikusid, olid tänu nahksetele rihmadele väga pehmed, kujutan ette, et nad õõtsusid teel nagu tänapäevased Ameerika džiibid. Tänapäevastest liikumisvahenditest erinevalt olid aga itelmeenide nartad kaunistatud ornamentidega. Süüa tehti kuumutatud kividel. Praegu asuvad nad põhiliselt poolsaare edelaosas, Tigilski ja Milkovski rajoonis. Riietus on kõikidel nendel rahvastel põhiosas sarnane – naised ei kandnud seelikut, vaid pükse, samuti kleiditaolist ürpi. Alusriietel olid karvad seespool, pealisriietel väljaspool. Eveenid Eveenid on keeleliselt lähedased evenkidele (tunguusid), kes elavad Ida-Siberis. Eveenid asuvad Kamtšatka poolsaarel kompaktsete gruppidena Bõstrinski, Penžinski ja Oljutorski rajoonis. Nagu teisedki, muudeti nad paikseks kollektiviseerimise käigus 1929.−1930. aastal. Nemadki olid põdrakasvatajad, ent koeri kasutasid nad ainult jahilkäikudeks (teistel rahvastel ka sõiduloomad). Neil oli hästi väljaarenenud sepatöö oskus. Aleuudid Asuvad Aleuudi rajoonis (Beringi saarel). Põhiliselt asub see rahvas aga Ameerikas. Lisaks kõigele muule teistelegi kohalikele hõimudele omastele tegevustele, koguvad aleuudid talveks lindude mune, säilitades neid hülgerasvas. Tšuktšid Põdrakasvatajad ja mereloomade jahtijad, kes elavad Beringi mere ja Tšuktsi mere kallastel, põhiliselt siis Tšukotka poolsaarel. 2002. aasta rahvaloenduse järgi oli neid Venemaal 15 767 inimest. Kuni XIX sajandini tšuktšidel oma kindlat elupiirkonda ei olnud. Mööda maid liikusid nad põdra- ja koerarakendite abil. Kamtšatka poolsaare tšuktšid asuvad praegu põhiliselt poolsaare põhjaosas, Oljutorski ja Penžiski rajoonides. XVIII sajandil keelas tsaarivalitsus müüa tšuktšidele rauast valmistatud esemeid, kuna kardeti, et nad muudavad need esemed relvadeks. Alused sellisteks oletusteks olid olemas, kuna tšuktšid muutsid kõik vasest ja rauast pajad nooleotsteks või isegi raudrüüks. Tšuktsid korraldasid pea igal suvel jahiretki baidaridel (kergetel paatidel) Kresti lahest kuni Anadõri jõele. Selliseid julgeid sõite avamerele said ette võtta ainult need, kes merd hästi tundsid. On ka andmeid, et tšuktšid sõitsid Ameerika rannikule terve väikese laevastikuga, et eskimotega kaubelda. Ainud Ainud elasid kunagi Hokaidol, Kuriilidel, Sahhalinil ja Kamtšatka poolsaare lõunaosas. Praegu neid Venemaa territooriumil enam pole. Senini pole leitud ühtegi elavat keelt, millega ainude keel suguluses võiks olla. Aga oletatud on, et nad võivad ehk suguluses olla soome-ugri rahvastega. Oletusi on muidugi palju ja igasuguseid. Lennart Meri on küsinud, et mida võlgneb Kamtšatka ainudele. Ja andnud ise sellised vastused: • Jaapani soomusrüüde, kiivrite ja jalakaitsete jõudmise tšuktšide juurde, kus neid lugupidamisest vanade traditsioonide vastu säilitati veel XX sajandi alul; • Jaapani müntide ja vähesel määral ka raua jõudmise korjakkide juurde; • tõenäoliselt tuleb neid tänada dokumentide eest, mis avastati Tigili-äärses linnuses; • ja et punaka helgiga Aldebarani (Sõnni tähtkujus) tuntakse korjakkide ja tšuktšide juures Vasknoole nime all, vaske ennast aga poolsaarel ei leidu, siis on ainude vahetuskaubandus nähtavasti ka mõjustanud kohalikku folkloori, suutmata küll murda kivikirve ainuvalitsust.

ESIMENE KALA

Täiesti juhuslikult sattusime oma reisil Petropavlovskis esimese kala peole. Kohale oli tulnud hulgaliselt poolsaare põlisrahvaid ja ka käputäis muid linnakodanikke ning võimuesindajaid. Tantsiti, lauldi, söödi kalaroogi, müüdi vaalaluust ja põdrasarvest suveniire. Pärast esimese kala pidu saime kokku Jekaterina Trifonovna Giliga, kes on olnud pikka aega tegev rahvakunstiansamblis Menge. Kokkusaamine ei olnud päris juhuslik, meie venelasest kohalik teejuht soovitas Jekaterinat kui teadjat inimest. Kiitsime Teeduga eelmise päeva värvikat pidu ja tunnistasime samas, et ega me päris kõigest aru saanud. Jekaterina selgitas: „Eilne pidu oli teatraliseeritud etendus, päriselt tehti nii viimati umbes 20−30 aastat tagasi. Vahepeal me arvasime, et selliseid asju meile enam vaja ei ole. Nüüd aga taastame kõike seda. Isegi keelt oleme asunud taastama. Mina olen pärit põhjast. Mu õde elab siiani kodukandis, seal põhja pool. Ka seda rituaali oleme oma õega varemalt korduvalt läbi teinud. Me läksime jõe äärde ja viisime sinna patsi, mis oli punutud heinast ja kala sisikonnast. See oli kalapüügihooaja avamise rituaali täitmine. Kui me kõike tegime just nii, nagu vaja, siis peab kala tulema kõikidesse jõgedesse, veehoidlatesse, ookeani. Palju kala peab siis tulema. Eile õhtul õde helistas ja küsis, et kuidas pidu läks? Mina vastasin: „Hästi. Tegime kõike nii, nagu vaja.“ Täna hommikul helistas õde uuesti ja ütles: „Tundub, et te tegite kõike hästi!“ Ta rääkis, et kõndisid täna hommikul sõbrannaga jõe ääres ja järsku kostus selline laksuv heli, ootamatu ja terav, nagu mingi lask. Vaatavad ümberringi – kedagi ei ole. Uuesti sama heli. Vaatavad jõkke – seal on hiigelsuur tšavõtša, see on üks suuremaid kalu. Kala sõna otseses mõttes hüppab õhku ja maandub vette tagasi. Sellest siis ka see laksuv heli. Tähendab eilne pidu mõjus – kala on kohal, saab püüdma hakata. Õde ja tema sõbranna siis rääkisid kalale – sa oled tubli, aga põgene, võrgud on välja pandud. Selline jutuajamine, mõnele võib see muidugi tunduda sulaselge jamana, aga meie niimoodi suhtleme siiamaani loodusega. Eile me seega viisime läbi kala ligitõmbamise kombetalitust ja avasime hooaja tõeliste kokkulepetega ja kõigile maailmas. Me täitsime kombestikku ka tule suhtes, see on oluline. Edasi rääkisime, et suur on akvatoorium ümber Kamtšatka ja palju on inimesi, kes püüavad mereloomi ja erinevaid kalu. Ikka selleks, et kõik tuleksid tagasi suure saagiga, et kõigil oleks edu. Samuti me rääkisime sellest, et need, kes on leidnud igavese rahu nendes vetes, et nad oleksid rahulikud ja aitaksid neid, kes on elus. Selline jutuajamine on selle rituaali sisuks.“ Vaatasime Teeduga teineteisele väheke mõistmatult otsa, tahtsime nagu veel midagi küsida. Et mis tulerituaal ja mis kalasisikonnast punutud pats. Aga Jekaterina jõudis meist ette: „Me kõikidele kuuldavalt palju ei räägigi. Eile võis tunduda, et me olime sootuks vait, sest meil liigub palju informatsiooni – no kuidas öelda – telepaatiliselt, mõtte abil. Me ei räägi sõnadega palju. Me võime rääkida silmadega vaadates. Mõistame üksteist vaadates. See on saladuslik pidustus. Sellepärast ei tohi palju rääkida sellest, mida me teeme.“ „Kas see tähendab, et šamanism on siinkandis ikka elus,“ küsime. Võib-olla on elus. Võib-olla on elus. Need kordused on öeldud väga aeglaselt ja väga mõtlikult. Võib olla üks nendest istub praegu siin meie hulgas. Võib-olla. Sest, meie näeme elu veidikene ette. Ja mitte ainult unes, vaid ka aimdustes, intuitiivselt. Kui me saame kokku – vanasti nii oli – kui vanad saavad kokku, räägivad nad elust erinevates kohtades ja see on sellise info vahetamine, mis on kasulik kõigile. Sest homme hommikul selles kohas enam kedagi ei ole ... Kui ma olin väikene, see on siis 60ndatel, siis ma kuulsin, kuidas vanakesed, kes tookord ju veel elus olid, rääkisid: „Lõpetame meie saladuste rääkimise ära. Noortele seda ei ole enam vaja. Nad hakkavad elama oma reeglite järgi.“ Lisasid siis veel, et nad lõhuvad oma päid sellega, kui meie anname neile oma teadmised, teiselt poolt tuleb aga kaasaeg ja hoopis teine informatsioon ning kui need kokku saavad, siis võivad nad hoopis hulluks minna. Tunneme Teeduga, et nüüd tuleb vestlus kiiresti maisemale pinnale tagasi tuua ning küsime põlisrahvaste kaasaegse elu kohta. Meil on siin põhiliselt 4 rahvust: korjakid, eveenid, itelmeenid ja aleuudid. Põhjas on veel tšuktšid. Aborigeene on väga, väga vähe. Korjakke on kõige rohkem, umbes 4000, itelmeene aga vähem kui tuhat. Itelmeenid elavad Kamtšatka läänerannikul. Kovrani külas on enam-vähem säilinud keel ja ka traditsiooniline elukorraldus – mereloomade püük ja kalandus. Noored räägivad väga vähe oma keelt, see ei puuduta ainult itelmeene, vaid ka teisi rahvuseid, välja arvatud eveenid, kes eile ka peol olid. Nemad elavad kompaktselt Bõstrinskij rajoonis. Seal võttis rajooni juhtkond õigel ajal asja käsile. Nad hoiavad oma kultuuri ja keelt! Korjakid räägivad ka oma keeles. Nendel on 8 dialekti. Nad elavad erinevates Kamtšatka osades ja peale eveenide on nad oma keelt enim kõnelev rahvas siinmail. Milline oli nende rahvaste omaaegne traditsiooniline elu? Huvitav elu oli. Selliseid pidusid, nagu eile, sellised oli varem palju. Kõik tegelesid kas siis põdrakasvatuse või kalapüügiga. Selles sõnas „traditsiooniline“ on tegelikult kõik sees, kogu elu on selles sõnas. Jaht, aga pigem ellu jäämine – selleks, et nendes oludes siin elus püsida, tuli olla tugev, ei tohi karta mitte mingisuguseid ilmastikuolusid ega muud. Praegu seda tugevust ei ole. Kuidas püüate oma keelt elus hoida? Meil on selline täiendusinstituut, mis asub Palanas ja kus tegeldakse nende nelja rahva keele säilitamisega. Omal ajal tehti palju salvestusi keelte kohta, anti välja raamatuid ja sõnastikke, seetõttu võib millist iganes keelt ka taastada. Väga-väga palju salvestati õnneks tekste neilt keeleoskajailt, kes siis veel elus olid, meie onud, vanemad ... Me eile nägime teie ajalehte ... No lehti oli ka erinevates keeltes, lausa erinevates dialektides. Kui te homme juba ära ei sõidaks, ma võiksin teile veel anda. Seal on isegi minu esinemine nõmõlamski keeles. Millised on veel erinevad tähtpäevad teie kalendris? Neid on palju. Näiteks päikese vastuvõtmine, tervitamine. 22. juunil tuleb teine päikese tulemine (solntse-stojanije), esimene on 25. detsembril. Siis kui teil on jõulud. Meil on see päikese püha. Päikese pöördumine, see on siis pööre talveks. Tuleb hommikul väga vara ärgata ja päikest tervitada, vastu võtta. Selline traditsioon, komme. Lihtsalt näha päikest. Ja väga vähestel see õnnestub, aga me püüame kõik seda hetke tabada, seda hetke kinni püüda, sest järsku meile antakse sel momendil midagi tähtsat edasi, me saame midagi teada. Sest side loodusega ja kõigega on olemas. Seda ütlen kindlasti. Sa ei jõua veel mõtet lõpuni mõelda, kui juba tuleb vastus sellele. Või siis teade, kust vastust leida. See on isegi veidi hirmutav. Seletage palun, kes on kamtšadaal. Seda terminit on kasutatud erinevates seostes läbi ajaloo. Jah, ajalooliselt oli see venelaste ja itelmeenide segu. Aga seda terminit on kasutatud ka kõigi Kamtšatka elanike kohta. Põhiliselt nimetame kamtšadaalideks neid, kes on sündinud venelaste ja põliselanike segaabieludest. Neid segunemisi on meil ikka väga palju. Mina näiteks olen ema poolt korjak, isa poolt eveen. Mis te arvate, kui kaua need väikesed rahvad püsivad? Vaikselt hakkavad nad kõik hääbuma. Juba 10−15 aasta pärast ei ole võimalik eristada, kes on kes. Kõik võib tagasi tulla. Aga kunagist ilu enam tagasi ei tule. Meile, Tallinnast tulnuile tundus kõik see Jekaterina jutt võib-olla natuke „sealpoolne“, aga huvitav ja tähelepanuväärne oli see kindlasti. Võib-olla ta oligi üks vähestest šamaanidest, kes neile rahvastele veel jäänud. *** Kogu Kamtšatka põlisrahvaid ümbritsev maailm on hingestatud. Mäed, kivid, meri, valgus ja teised looduselemendid on justkui elusolendid ja käituvad nagu inimesed. Universumis on aga erinevaid vaime, kes siis jagunevad halbadeks ja headeks. Head reeglina aitavad inimesi, kuigi võivad ka pahaseks saada ja siis halba teha, halvad aga ongi haiguste ja surma põhjustajad. Igal korjakil, itelmeenil oli, ja paljudel on praegugi, oma kaitsevaim. Selle kujutis oli õmmeldud lastele riiete külge, et see siis lapsi kurjade vaimude eest kaitseks. Hing võib inimesest lahkuda aeg-ajalt, näiteks haiguse ajal või siis alatiseks (surm), aga šamaan saab oma maagilise väega hinge tagasi tuua, isegi peale surma, kui hing oli sattunud kurjade vaimude kätte. On ka häid ja abistavaid vaime. Kunagi Andres Ehini tõlgituna eesti keeles ilmunud tšuktši muinasjuturaamatus „Unesnõiduja“ on lugu „Ussinuumaja“, kus räägitakse ämblikust, kes annab naisele nõu, mida teha, et oma kurjast mehest lahti saada. Krašeninnikovilt on jälle teada, et naised, kes tahavad käima peale jääda, peavad sööma ämblikke. Kamtšatka põhjaosa rahvad usuvad, et inimhinge elu ei katke kunagi. Inimese hing ilmutab ennast varem või hiljem uuesti. Korjakkidel ja tšuktšidel ei olegi tõmmatud väga suurt piiri elu ja surma vahele. Paljudes jutustustes surevad inimesed mitmel korral, tõusevad jälle surnust, ja surnuna käituvad nagu elavad. Paljud usuvad, et surm on ajutine nähtus ja surnu sünnib uuesti ja tuleb sealt teisest maailmast siia ilma tagasi. Samasugust tagasitulekut näeme praegu, kui vaatame kogu põlisrahvaste kultuuri Kamtšatkal. Esimese kala peo, mis toimus ühel kõrvalisel muruplatsil, lõppsõnas ütles selle organisaator: „Meid on siin sel aastal juba nii palju, et järgmisel aastal läheme Lenini väljakule ja peame oma peo seal!“

Teadlased kiirendasid kevade tulekut

Eestlane Johannes Niggol tõdes XX sajandi alguses Kamtšatka kliima kohta, et „vili kusagil ei valmi, ainult oder mõnes üksikus kohas Kamtšatka jõe orus. Leiba (saia) tarvitatakse vähe. Jahu selleks importeeritakse“. Õnneks saabus mõne aja pärast ka Kaug- Itta nõukogude võim ning kommunistid lahendasid selle probleemi. Loeme Nikolai Žilini raamatut „Kamtšatka“, tegevus toimub aastal 1931: „Ammust oli teada, et rukis ja nisu ei saa Kamtšatkas küpseks – sealne suvi on selleks liiga lühike. Sellepärast ei olnud seal mitte kunagi oma leiba, elati sisseveetavast leivast. Tähtsamaks ja nagu näis, ületamatuks takistuseks oli Kamtšatka lühike suvi, mille kestel teraviljad ei jõudnud valmida: nad olid just küpseks saamas, kuid juba tuli lumi maha ning viljasaak hävis. Vajalikust ajast jäi puudu umbes üks kuu. Kui oleks saanud pikendada suve, oleks saadud oma leiba! Kuidas aga pikendada suve? Siis tulid Kamtšatka kolhoosnikele appi nõukogude agronoomiateadus ja ... Kamtšatka tulemäed. Noorte agronoomide Lebedeva ja Titljanovi tähelepanu köitis ühe Kamtšatka uurija jutustus, et tulemägedest väljaheidetud tuhk, mis katab lume, kiirendab päikesekiirte mõjul selle sulamist. Tähendab, kui katta lumi põldudel kunstlikult tumeda kattekihiga, see on puistata see üle virna (vulkaaniline tuhk) või tuhaga, sulab lumi kiiremini. Tehti katse. Aprilli algul raputati väike põllulapp virnaga üle. Lumi hakkas sulama neli korda kiiremini kui harilikult. Mai alguspäevadeks oli lumi täiesti kadunud ning päike kuivatas mulla. Kolhoosnikud jälgisid imestunult, kuidas väikesel, lumehangedest ümbritsetud katsepõllul tehti kevadkülvi, ja isegi terve kuu võtta varem kui tavaliselt. Noored agronoomid olid oma taibukusega Kamtšatka kliima üle trumbanud: tol aastal jõudis rukis valmida enne sügisesi lumesadusid. Järgmisel aastal raputati kolhoosides Bezbožnik, Krasnoje znamja ja XIV let Oktjabrja kümned, veel alles lume all olevad põlluhektarid üle virna ja tuhaga. Saabus maikuu. Ümberringi kattis maad veel paks lumi. Neil katsehektaritel aga vedasid pingutusest vahule läinud hobused juba enda järel külvimasinaid, vajudes ise kõhuni lumme; sealsamas kihutasid neist , lumetükke õhku paisates, toredalt mööda kerged koerasaanid, mis vedasid seemnevilja. Eemal mustendasid mahlakalt külviks ettevalmistatud põldude kvadraadid. Nii algas esimene varane teraviljakülv Kamtšatkas. Sügisel aga söödi oma lõikusest saadud leiba.“ Paraku lõppes lume sulatamine Kamtšatkal samamoodi, nagu jõgede teistpidi voolama panemine, kartulite ruutpesiti kasvatamine ja paljud muud nõukogudeaegsed rumalused.

Keelest ja sugulisest lodevusest

Itelmeeni keel kuulub koos tšuktši, korjaki, alutori ja kereki keelega paleoaasia keelte tšuktši-kamtšatka keelkonda. Alutori ja kereki keelte rääkijaid enam pole. Itelmeeni keel erineb üsna tuntavalt nii korjaki kui tšuktši keelest. Korjakkide ja tšuktšide vahekorda on Lennart Meri võrrelnud eestlaste ja soomlaste vahelise sugulusega, „see tähendab, nad võivad vestelda peaaegu ilma tõlgita, ilmutavad üsna suurt lähedust materiaalses ja vaimses kultuuris“. Kadunud akadeemik Paul Ariste kirjutas 1976. aastal ajalehes Tartu Riiklik Ülikool, et „nagu itelmeen oma tüübilt sarnaneb indiaanlasega, nõnda sarnaneb ka tema keel paleoaasia keeltest kõige enam Põhja-Ameerika põliselanike keeltega. On usutav, et Põhja- Ameerika sai oma vanimad asukad Aasiast, nad tulid üle Beringi väina“. Nii võib siis arvata, et itelmeeni keelel ning teistel tšuktši-kamtšatka keeltel ning mitmetel Põhja-Ameerika põliselanike keeltel on olnud ühine substraat. Teet Margna küsis meie teejuhilt Kamtšatkal, et kuidas on eveeni keeles „ma armastan sind“. Püüdsin vastuse võimalikult täpselt üles kirjutada: bi iju ajavrm. Sama lause korjaki keeles: gõmnan gõtši gaimno dgungri. Mõlemaid lauseid tasuks öelda läbi nina ja võimalikult laulvalt. Edu peaks olema garanteeritud. Seda enam, et romantiliste müütide järgi valitsevat ju põhjarahvaste juures tava, et kaugelt tulnud võõraga ühte heitmine on au- ja ihaldusväärne tava. Võib-olla polegi tegu vaid müüdiga. Niggol kirjutas: „Võib-olla ainelise kehvuse, võib-olla degenereerumise tunnusena paistab silma naiste suguline lõtvus sissesõitnud meeste suhtes, millele omad mehed vaatavad väga rahulikult.“

Ronk Kutha on üks Kamtšatka sümboleid

Ronk Kutha on üks olulisemaid tegelasi korjaki ja itelmeeni folklooris. Kamtšatka aborigeenide esivanemad nimetasid ennast Kutha lasteks. Kuna neil rahvastel ei olnud jumalate hierarhilist süsteemi, siis ei asunud Kutha ka teistest kuidagi kõrgemal. Korjakid-itelmeenid uskusid erinevatesse vaimudesse, hingestatud ilma. Ronk Kuthas on koos väga erinevad jooned. Mõnes loos on ta maailma looja, teisal hoopis madalamas staatuses – petis, koomiline narr või ka pahatahtlik õgard. Kutha lõi maailma. See oli kunagi nii ammu, et isegi väga vanad vulkaanid ei mäleta seda aega, kui ronk Kutha selle maa lõi. Ta lendas üle veevälja ja käskis pojal Sõmskalinil hakata maaks. Ise suusatas ta mööda maad ja kust läbi läks, tekkisid nõod, orud, kuristikud, mäed. Ja et kõik ära ei külmuks, siis ta hingas mägedele sisse oma kuuma hingeõhku. Nii tekkisid vulkaanid. Ta lõi enneolematu iluga koidikud ja kaunistas tundra pohlade ja murakatega, kõikidesse orgudesse pani ta voolama jõed ja pisemassegi ojakesse kižutša või tšavõtša (imelised sealtkandi kalad). Teine legend räägib, et Kutha koos oma õe Hutlõžitšiga tõid maa taevast ja kinnitasid ta merre, aga mere lõi Utleigõn, kes siiani seal asub. Ühes ollakse kindlad – maa loomiseni elas Kutha taevas. Ja inimesed lõi ta elama loodusega kooskõlas. Ta õpetas neile, kuidas jahti pidada ja kalal käia. Samuti õpetas ta neid tegema erinevat käsitööd ja andis neile hea ning rõõmsa iseloomu, et nad ilma kurbuse ja mureta elaksid. Kui Kuthale sai selgeks, et tema loodud maailmas saabki elada, siis ta lendas kuskile kaugele jääst ookeani taha. Vahel tuleb ta sealt tagasi ja vaatab, kuidas siinsetel läheb. Kui kuskil taevas ronka nähakse, siis võib-olla ongi see Kutha.

Ekspertarvamused

Arvamusi põlisrahvaste olukorra kohta Kaug-Idas on erinevaid. Peterburis elav geobotaanik Valentina Nešatajeva on käinud teadusekspeditsioonidel Kamtšatkal umbes 20 aastat ja ta näeb, et olukord on aastatega paranenud: „90ndatel võeti Venemaal vastu Põhja vähemusrahvaste seadus, millega kinnitati neile erinevad soodustused. Näiteks jahipidamisalad, kalapüügikvoodid, võimalus moodustada oma ametlikud organisatsioonid – „Põhja vähemusrahvaste kogukonnad“, millel on omakeelsed ajakirjandusväljaanded, juriidiline aadress, arve pangas, kõik väikeettevõtetele mõeldud õigused, aga samal ajal on neil ka maksusoodustused. Praegu on selliseid majandus- ja kommertstegevusega seotud kogukondlikke organisatsioone erinevates Kamtšatka külades mitmeid, kuna need on inimestele ka kasulikud – nimelt on nad vabastatud käibe- ja veel mõnedest maksudest. Kultuuriline elu on samuti jõudsalt edasi arenenud. Erinevad Venemaa, aga ka rahvusvahelised stipendiumid toetavad nende keele ja kultuuri arenguga seotud tegevusi. Essos, Ossoras ja Tilitšikis tegutsevad rahvatantsuansamblid, mis taaselustavad itelmeenide, korjakkide ja eveenide traditsioonilist muusikat ja tantse. Bõstraja, Oljutoi ja Pnežina rajoonis töötavad eveenid ja korjakid suurtes põdrakasvatusmajandites, põdraliha müüakse poodides ja Petropavlovsk-Kamtšatski restoranides. Iga päev on eetris korjakikeelne televisiooniprogramm ja koolides õpetatakse lastele korjaki keelt.“ Eestlasest põhjarahvaste tundja Andres Heinapuu näeb ikka ka vajakajäämisi: „Kõigi Siberi keelte olukorra kohta saab infot lehekülgedelt http:// lingsib.iea.ras.ru/ru/languages/, www.raipon.orj ja www.raipon.info. Korjaki ja itelmeeni keelt õpetatakse koolides küll, aga ainult algastmes (korjaki kohta on teada, et 1.−2. klassini, hiljem fakultatiivselt; 1998. aastal 15 koolis). Probleemiks on korjaki keele vabalt valdajate pidev vähenemine. Analoogia põhjal oskan arvata, et keeli õpetatakse 2−3 tundi nädalas. Võimalik, et olukord on halvenenud seoses uuele õppekavade süsteemile üleminekuga. Raadios on korjaki- ja itelmeenikeelseid saateid 3 tundi nädalas. 2007. aastast on esmaspäevast reedeni algusega kell 14.30 korjaki- ja itelmeenikeelsed uudised (10−15 min). Mujal Venemaal on kahanenud rahvuskeelsete uudiste alustamisega muude omakeelsete saadete (folkloori-, kunsti-, meelelahutus-) maht peaaegu nullini. Riiklikul telraadiokompaniil on kavas luua korjaki-, itelmeeni- ja eveenikeelne veebisait, millest oleks võimalik vaadata ka teleuudiseid. Põlisrahvaste õigusi kaitsev valitsusväline õigusbüroo Rodnik on aidanud 2004. aastal moodustada Kamtšatkal kümmekond põlisrahvaste kogukonda.“

Traditsioonilised Kamtšatka pulmad

Folklorist Jekaterina Gil, Petrovavlovskis 2011 Korjakkidel oli vanal ajal komme – kui tahtsid tüdrukuga abielluda, siis pidid tööga tüdruku välja teenima. Noormees läheb sellesse peresse, kus tüdruk elab, isegi 2−3 aastaks. Ta võib tüdrukut näha, aga ta peab tegema seda, mida pereisa ütleb, näiteks olema põtradevalves, jahil käima, kala püüdma ja kogu saagi tooma perele – vanemad näevad siis, et ta on väärt nende tütart. No siis umbes kolme aasta pärast mängitakse maha nn kosjaskäigu rituaal, mida nimetatakse ka haaramise, krabamise rituaaliks. Kui selgub, et noored võiksid abielluda, siis tüdruk mässitakse nahkadesse ja noormees peab tüdruku siis lahti harutama. Aga tüdruku ümber on mitukümmend meetrit nahku. Ja lahti harutada tuleb kätega. Peab harutama tüdruku lahti, püüdma riideid ära võtta, aga seal on ees igasuguseid väikeseid rihmakesi ja muud. Noormees peab jõudma kõige naiselikuma kohani tüdruku kehal ja seda puudutama. Siis on kõik. Ta on võitnud! Tüdrukut ei valitud mitte ainult ilu järgi. Ta peab oskama kenasti majapidamist vedada, ilusasti ja hästi õmmelda, oskama pere ja laste eest hoolt kanda. Ka pidudel valiti endale partner välja ja lepiti omavahel kokku. Näiteks noored tantsisid ja rääkisid omavahel. Noormees: „Sa meeldid mulle, ma tulen ja röövin su ära.“ Neiu: „Hästi. Ma valmistun selleks.“ Aga seda keegi teine muidugi ei kuule. Näiteks minu ema valmistasid selliseks minekuks ette tema õed. No sellised jarangad või püstkojad, mis eile ka näha olid, need mustast presendist, vanasti olid need nahkadest. Isa, peremees, oli selle väga kindlalt maa külge kinnitanud. See oli punutud väga tihedalt, nii et sealt alt vahelt läbi lipsata ei olnud üleüldse võimalik. Aga õed valmistasid sellise koha ette, et nende õde, minu ema, saaks põgeneda. Uuristasid sellise käigu jaranga alla, muidugi sättisid nii, et see ei oleks kellelegi näha. Kui oli õige päev käes, tuli minu isa kahel valgel põdral ja kõik muidugi olid tuleku põhjusest juba kuulnud. No tuul kõneles ja linnud kõnelesid. Ja teised siis aitasid seda uuristatud käiku avada ja ema läks sellest läbi ja tuhatnelja viis isa ta minema. Ja nagu kõikidel tšuktšidel, eveenidel, korjakkidel, kõikidel põdrarahvastel – kuu aja pärast tulevad sealtsamast suunast paljud nartad kingitustega, et hüvitust tuua sellele perele, kust tütar ära viidi. Koos kingitustega tulevad ka noored ise. Ja siis tuleb selline suur pidustus. Stepan Petrovitš Krašeninnikov raamatus „Kamtšatka kirjeldus“ 1755 Kui kamtšadaal tahab abielluda, siis ta valib endale pruudi tavaliselt mitte enda, vaid teisest asulast. Ta asub sinna elama, teeb seal tööd mingi aja vältel ja siis palub vanematelt luba „haarata pruuti“. Kui noormehe kavatsused perekonnale ja ka pruudikandidaadile meeldivad, siis tal lubataksegi asuda seda rituaali täitma, kui aga mitte, siis tema kõik senimaani tehtud tööd sisuliselt lähevad kaotsi. Mõnel juhul talle tehtud töö eest midagi ikka antakse. Vahel sellised peigmehed tulevad ja hakkavad tööd tegema, aga ei ole kellelegi midagi selle kohta öelnud ja keegi nendelt ei küsi ka seni, kuni nad ise sellest ei räägi või siis ei palu enda eest kellelgi pruudi vanemaid teavitada. Kui peigmees on saanud loa pruuti haarama hakata, siis hakkab ta otsima hetke, kus tabada tüdrukut selliselt, et ta ümber oleks võimalikult vähe inimesi. Selleks ajaks on aga see tüdruk juba ette valmis- tatud ja selle asula naiselanikud valvavad ja ei jäta teda sugugi üksinda. Peale selle on ta riietatud kolme-nelja kleidi taolisse ürpi, seotud ja mähitud kalavõrkudega ja erinevate rihmadega nii, et ta ei saa ennast pööratagi ja on suhteliselt liikumatu nagu kuju. Ja kui siis peigmehel õnnestub pruut kätte saada, siis peab ta kõik need ürbid ja võrgud ära võtma ja puudutama pruudi salajasimat paika kehal – seda loetaksegi nende kihlumiseks. Sellel ajal kõlab pruudilt, aga ka teda valvavatelt naistelt kõva karjatus. Kuigi pruut ise mingit vastupanu ei osutagi. Samas peksavad peigmeest kõik pruuti valvavad naised, tirivad teda juustest, kriibivad nägu ja teevad kõikvõimalikku, et mitte lasta tal pruuti haarata. Kui tal õnnestub oma eesmärk täita, siis ta põgeneb ruttu pruudi juurest, aga pruut annab peigmehe võidust teada kaeblikult hüüdes – ni, ni. Aga alati ei pruugi see peigmehel kõik esimesel korral õnnestudagi. Kogu see haaramiserituaali täideviimine võib ka kesta aasta otsa või rohkemgi. Pärast igat korda tuleb aga peigmehel veidi jõudu koguda ja haavad parandada. Saksa loodusteadlane Georg Steller raamatus „Reis Kamtšatkalt Ameerikasse kapten Beriniga“, 1793 Peigmees ei ole üldse huvitatud sellest, et tema pruut oleks neitsi. Ta isegi on rahul, kui tal on enne teda olnud intiimsuhteid – sellist pruuti pidasid itelmeenid hoopis väärtuslikumaks, sest tal oli juba kogemusi. Varasematel aegadel pahandas peigmees ämmaga väga kõvasti, kui selgus, et pruut oli neitsi – halvasti ja rumalalt oli ta oma tütart kasvatanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga