Esimest korda Indias

Parem müüa end maha ühele „peremehele”, kui näägelda kümnetega, soovitab Indrek Jääts esmakordselt Indiasse sõitjatele.

Parem müüa end maha ühele „peremehele”, kui näägelda kümnetega, soovitab Indrek Jääts esmakordselt Indiasse sõitjatele.

Tänavu jaanuaris võtsin koos kolme sõbraga ette reisi In- diasse. Kuna kõik olid Indias esimest korda, siis otsustasime, et kõige mõistlikum on üürida kohalikust reisifirmast kaheks nädalaks juhiga auto. Autojuht Ram vedaski meid oma valge Ambassadoriga kaks nädalat ringi mööda Rajastani linnu ja külasid. Autotuuri lõpetasime Agras, seejärel käisime rongiga ära ka kuulsas Varanasis. Tavaline turismireis sellist võib igaühel ette tulla.

Reede, 12. jaanuar, Delhi

Delhi Indira Gandhi nimelisel lennuväljal maabume pisut enne südaööd. Väikesekasvuline tolliametnik laseb kõik rahavahetusse töllerdama jäänud seljakotimehed lahkelt kontrollimata läbi ning seejärel tuleb meil juba reaalse India kobrutavasse rahvavoogu sukelduda.

See on hirmutav. Igasugu hindudest koosnev rahvamass – valdavalt tumedais riietes, sildid otsitavate saabujate nimedega pea kohal turritamas – vaatab meie poole, sirutab käsi ja käratseb. Otsime üles ettemakstud taksode putka, anname sealsetele ametimeestele teada oma arvu, pagasi suuruse ja sihtkoha, maksame 320 ruupiat ning saame vastu arve ja takso numbri, kes peab meid selle raha eest kohale viima.

Nüüd tuleb meil eri mõõtu kollase-mustakirjude sõidukite kaootiliselt liikuvast summast autonumbri järgi oma takso üles leida. Valgust on vähevõitu, heitgaasi paljuvõitu ning olukorda destabiliseerivad pruunidesse tekkidesse mässitud, meie suunas hõiklevad tõmmud mehed, paksud kootud mütsid peas. Aga me tuleme toime.

Sõit linna vältab pea tunni. Peamiselt sõidame mööda suurlinna äärealadele iseloomulikke laiu liiklussooni. Palju on liikvel ohtralt värviliste kirjade ja joonistustega kaunistatud TATA veoautosid. Ajuti on hirm, et meid pressitakse rohmakate veoautode vahel puruks, ent signaalitamise ja põiklemise abil õnnestub seda vältida.

Pärast seda, kui taksojuht on paar korda teed küsinud, jõuame Arakashan Road ́ile ning leiame ka oma hotelli. Kitsa põiktänava ääres paiknev väike hotell on küllaltki edev.

Käterätid, seep ja kempsupaber sind reeglina India hotellitoas ees ei oota. Need tuuakse eraldi, vahel alles (korduva) küsimise peale ja odavamates urgastes üldse mitte. Odavamates võõrastemajades pole tavaliselt ka tekilinu või -kotte, ent sellest teadlikuna on meil magamiskotid kaasas.

Kui oleme end sisse seadnud, läheme veel veidi tänavale ringi vaatama. Õhus on suitsuving: tänavatel elavad inimesed teevad öösiti lehmasitast, kilekottidest ja muust prügist lõkkeid, et end soojendada. Talveööd on Delhis üsna jahedad, 7-8 soojakraadi on keskmise öine temperatuur.

Pühapäev, 14. jaanuar, Delhi- Mandawa

Kell 6.30 on äratus. Paneme asjad kokku ja lahkume hotellist. Personal alles magab fuajeepõrandal. Main Bazaaril läheb juba elu käima. Ram oma valge Ambassadoriga on kohal ning me sõidame linnast välja. Ühest putkast linnapiiril ostab Ram kaasa kaks pappkastitäit poolteiseliitriseid joogiveepudeleid.

Reis kulgeb läbi Haryana osariigi tihedalt asustatud tasase kultuurmaastiku. Rapsipõllud on rohekas- kollastes õites, seemned valmivat märtsis. Lisaks kasvavad põldudel puud, mille oksad minevat kaamelitoiduks.

Maanteeäärsetes külades ja väikelinnades on teeservad palistatud igasugu kaupmeestest, teenusepakkujatest ja nende kohalikest klientidest. Liikluses osalevad jalakäijate, jalgratturite, velo- ja motorikšade, sõidu- ja veoautode ning busside kõrval ka kaamelikaarikud, lahjad lehmad ja kõrge jalaga kõhnad koerad.

Maanteesilte kohanimedega on vähe ja needki on enamasti devanaagaris. Asulasse sisse sõites ei tea reeglina, millise asulaga on tegu. Omal käel kaardi järgi oleks siin üsna raske orienteeruda.

Üle osariigi piiri Rajastani jõudes jätkub põhimõtteliselt samasugune maastik, ainult traditsioonilistes värvilistes sarides naisi on enam näha. Osa neist varjavad oma nägu võõraste eest, samas on osadel vanematel naistel lõdvalt rippuv kõhunahk paljas.

Sõidame läbi Jhunjhunu ning õhtuks saabume Mandawasse, oma tänasesse ööbimispaika. Ramil oli plaanis meid kuhugi oma kohta viia, aga ta on sunnitud meie valikut aktsepteerima. Üldiselt on nii, et sellised turiste vedavad autojuhid on neis samades paikades käinud kümneid ja sadu kordi. Ram ütles, et ta on seda tööd teinud 15 aastat. Neil on kõikjal tutvusi ja sidemeid. Tavaliselt viivad nad “oma turistid” mõnda kindlasse hotelli ning saavad selle eest teatava tasu ja tasuta öömaja. Sama lugu on ka marsruudile jäävate söögikohtade ning poodidega. Reisifirma on neist komisjonitasudest muidugi teadlik ja arvestab nendega. Meie oma isepäisuses jätsime Rami enamikust saadaolevatest tasudest ilma ja see tekitas meievahelistes suhetes pingeid kogu automatka vältel.

Mandawa on keskaegse ilmega väikelinn lahtise kanalisatsiooni, tänavail hulkuvate lehmade ja kriimude lastekarjadega, kes võivad pahaaimamatul turistil rõõmsalt hõigeldes ning raha ja pliiatseid mangudes pikalt sabas jõlkuda. Ma saan neist lahti alles siis, kui mingisse templiõue lipsan. Mandawa peamisteks arhitektuurilisteks vaatamisväärsuseks on haveli ́d, kunagiste rikaste kaupmeeste suured uhked linnamajad, mis praegu küll räämas.

Laupäev, 20. jaanuar, Jodhpur

Meie tuba asub köögi all ning umbes kell 7 algab lae peal elu, inimhääled ja nõude kolin. Tuleb üles tõusta ja sööma minna. Hommik on poolpilves ning jahe. Olen nohune ja enesetunne on pisut närb. Tellin kannu chai ́d, köögiviljadega raita ning kaks chapati ́t võiga. Kelneri sõnul koostasin ma spontaanselt hommikusöögi, nagu seda söövad radžastanlased ise.

Ronime Vopsiga Mehrangarhi kindlusse ja vaatame selle üsna heatasemelise audiogiidi jutu saatel üle. Kõikjal silkavad ringi vöötoravad – nad on siin tavalised linnaloomad.

Võtame ette kaks paaritunnist retke vana- ja kesklinna. See on nagu väsitav suplus sogastes voogudes – aeg-ajalt tuleb kaldale (hotelli) hinge tõmbama tulla. Igasugu noored müügimehed on alatasa kallal: “Hello sir, which country? Oh, Estonia, nice country!” Pikemast keskustelust me reeglina hoidume.

Lapsed aina norivad, et „picture, picture, nice pictu- re!” ja „rupees”, „money” või „pen”. Neile tuleb tõrjuvalt öelda „shallo, shallo!” (mine, lase jalga!). Ram õpetas.

Ent ega seegi alati aita. Kord ühes kitsaste vanalinnatänavate labürindis hakkas lastekamp meid lausa kiusama. Nad nägid juba ära, et meilt midagi ei saa, ent jooksid aina järel ja lärmasid. Mõned vanemad mehed küll keelasid neid, kuid sellest oli abi vaid hetkeks. Eriti kaugele oma kodudest see lastejõuk siiski õnneks ei tulnud.

Nai Sarak ́il ja Cloth Marketil satume suure protsessiooni peale. Tähelepanu keskmes on mingi Neptuni sarnaseks kostümeeritud suure valge kunsthabemega mees, keda hobusetõllaga sõidutatakse. Tema ümber on veel hulk kirevates idamaistes rõivastes tegelasi, värvilised turbanid peas, peenikesed kepid käes. Rahvast on murdu ja kogu liiklus seisab. Nai Sarak ́ile on üles seatus lava ja sealt peetakse kõnesid.

Keegi noormees, kes end kohaliku ajakirjanikuna esitleb ja mulle oma visiitkaardi ulatab (Ashok Jhalamand, reporter), paneb mulle kaela oranžidest ja kollastest õitest vaniku. Samasugune vanik riputatakse kaela ka Vopsile ning küsitakse selle eest 100 ruupiat, ent lepitakse ka ilma.

Üldiselt tõmbavad need vanikud meile liialt tähelepanu ning me sokutame nad kaelast ära, mingite poiste kaela. Liha süüakse siin väga vähe. Ühel restoranisildil, kus oli kirjutatud “veg & non-veg” oli “non” maha tõmmatud. See on sümptomaatiline. Menüüd on siin koostatud nii, et algul tuleb suur taimetoitude osa ning siis kuskil lõpus on heal juhul ka mitte-taimetoidu (non-veg) osa. Paljud restoranid pakuvad ainult taimetoitu. Meie sööme sel päeval kõik kolm korda oma hotelli restoranis. Lõunaks söön sama, mida hommikuks ning õhtuks tellin seenesupi, chapat ́i ja hiina nuudliroa. Kohalikust karrilögast on isu täis saanud.

Pühapäev, 21. jaanuar, Pushkar

Sõidame edasi. Meie tänaseks sihiks on Pushkar. Enne Beawari ületame vana madala mäeaheliku. Hõredast kuivast metsast raamitud, tugevasti kulunud, kohati skulptuurseid vorme võtvad kaljupinnad. TATA veoautodele ja bussidele valmistab aheliku ületamine tõsiseid raskusi.

Üsna pikalt sõidame mööda üleriigilise tähtsusega Delhi-Mumbai maanteed. Tegemist on tavalise kahesuunalise asfaltteega, mis kannatab liigsuure liikluskoormuse all. Siin-seal teepervel võib näha ilmselt kummi lõhkemise tagajärjel kummuliläinud veokeid, millelt kaupa ümber laaditakse.

Pushkar on väikese püha järve ümber tekkinud väike püha linnake, kus on palju templeid, kavalaid brahmaane ja santivaid sadhu ́sid, aga ka valgeid turiste, sh kohalik- ku olustikku sulandunuid ehk hipirämpsu, nagu Vops suvatseb neid tituleerida.

Ümarat järve raamivad praktiliselt kõigist külgedest väljaehitatud kivist kaldapealsed ehk ghat ́id, mis astme- tena järve suunas laskuvad. Veepiirile minekuks tuleb jalad lahti võtta. Järve äärde minevaid turiste seiravad ikka mõned pulstunud pühamehed, kes üritavad neilt erinevate võtetega ruupiaid välja meelitada.

Teeme tiiru ümber järve ja sätime end ühes teiste turistidega idakaldale päikeseloojangut imetlema. Üks pikakasvuline ja hästitoidetud keskealine brahmaan astub ligi ja ulatab mulle oranži lilleõie. Mis siis ikka, otsustan selle nalja läbi teha ja võtan õie vastu.

Edasi tuleb mul kingad ära võtta ning sokkis järve äärde minna. Brahmaan tuleb minuga kaasa, juhatab mu mingile betoonkaile ja õpetab, mida teha. Hoian õit ilusti kahe käega pihus ja kordan oma „õpetaja“ järel, et Brahma, Višnu, Šiva, mina, minu maa, minu isa, ema, vend ja õde ja nii edasi, mitu korda. Seejärel tuleb õis pihustada ja vette heita. Tuul kannab minu lilleräbalad kõrgelt kailt kaldakruusale, mitte vette, ent brahmaani ei näi see häiri- vat. Kogu see tseremoonia tulevat kasuks mu karmale.

Ta seob mu vasaku randme ümber pruuni-kollasekirju lõngajupi (see sobib kenasti mu särgi värviga) ja ütleb, et see on Pushkari pass, mis näitab, et olen oma annetuse teinud ning edaspidi minult enam andamit ei nöörita. Siis läheb jutt rahale. Mees räägib, et tavaliselt antakse 100-1000 ruupiat, dollarit või eurot. Kui palju mina annaksin? Ah et 50 ruupiat? Kui mitu pereliiget mul on? Viis? Noh, anna siis 250 ruupiat. Ütlen, et olen raha hotelli jätnud. Brahmaan usutleb mind veel mitu korda üle, et kas raha tõesti pole, ja lubab mu siis homme üles otsida, et saaksin ära maksta.

Õhtust sööme restoranis Lakeview, kus õhtusele järvele ja seda ümbritsevatele ghat ́idele on tõepoolest suurepärane vaade. Läheb kiiresti pimedaks ning selges taevalaotuses ilmub nähtavale noorkuu sirp, otsad ülespidi. Et näha on ka kuuketta varjujääv osa, siis meenutab see kõik halloween ́i kõrvitsat. Vops sööb vegetaarburgerit. Alkoholi pühas Pushkaris ei pakuta. Alkoholivaba õlut oli ühes poekeses turistide rõõmuks siiski saada.

Tagasiteel oma pesapaika satume suurde pulma, kuhu igaüks võib sisse astuda. Vähemasti turistid võisid, puutumatuid võib-olla ei lastud. Uhkelt rõivastatud pruutpaar istub eredalt valgustatud dekoreeritud laval ja laseb end pildistada. Mõned plikad ja neiud tantsivad tantsulaval väga valju muusika saatel. Müüri taga müriseb kogu seda pillerkaari elektriga varustav generaator. Pikkadelt laudadelt saab võtta mitmesuguseid sööke, ent meil on kõhud täis. Rahvast on palju, aga neil on isekeskiski küllalt tegemist ning meile keegi erilist tähelepanu ei pööra. Nägu noored naised siin ei varja, erilisi iludusi ei märka.

Laupäev, 27. jaanuar, Agra

Ärkame Vopsiga kell 6, et päikesetõusu ajaks Taj Mahali vaatama jõuda. On alles pime. Sõidame velorikšaga mausoleumi Läänevärava juurde. Sissepääs maksab välismaalastele 750 ruupiat, hindudele 20 ruupiat.

Ehkki jõudsime kohale pisut vara, tükk aega enne päikesetõusu, on rahvast kohal juba päris palju. Tegemist on tõelise turistide palverännupaigaga.

Hommik on udune, tasapisi läheb valgemaks. Mausoleumi taga voolava Yamuna kohalt uhkab udu üha juurde. See annab võimaluse teha üpris kunstilisi fotosid. Taj Mahal kuulub ilmselt maailma enimpildistatud paikade hulka. Kohas, kus saab teha ilusa sümmeetrilise pildi mausoleumist ning selle ees asetsevatest basseinidest, moodustub fotokatega turistidest lausa väike järjekord.

Mausoleumi sisemuse külastamiseks tuleb jalatsite peale tõmmata kilesussid, mis peaks kaasa antama piletikassast, nagu ka pooleliitrine veepudel. Meile neid ei pakutud ja küsida ka ei osanud. Ent õnneks tegutseb mausoleumi ees rühm mehi pruugitud susside taaskasutamise äriga. Turistid viskavad kasutatud sussid prügikasti, mehed õngitsevad need sealt välja ning vahendavad mõõduka tasu eest meiesugustele eksinud lammastele, aitavad jalgagi.

Ega seal mausoleumi sisemuses suurt midagi vaadata olegi. Kogu see kompleks on mõeldud väljast vaatamiseks ning sedagi peamiselt ühest küljest. Lõpuks tõuseb punane päikeseketas läbi udu pargipuude kohale ning varsti pärast seda oleme selle atraktsiooni enda jaoks ammendanud ja suundume Taj Ganji hommikust sööma. /.../

Kella viie paiku pärastlõunal pakime oma asjad viimast korda Rami valgesse Ambassadori ning alustame teekonda Tundla raudteejaama, et minna öise Varanasi rongi peale. Tundlas jätame Ramiga hüvasti. Ega me temaga ülearu hästi läbi ei saanud. Samas oli temast India oludes orienteerumisel siiski suur abi.

Tagantjärgi arvan, et meie otsus sohvriga auto rentida oli õige. Omal käel seigeldes poleks me selle ajaga ilmselt nii palju näha jõudnud. Kardetavasti oleksime kohalikku transporti kasutades kõvasti ekselda ja oodata saanud ning tõenäoliselt igasugu petturite küüsi sattunud. Nii et lõppkokkuvõttes võitsime võib-olla isegi rahas. Siinseis oludes tundub mõistlik olevat end pigem ühele „peremehele” maha müüa, kui kümnetega näägelda.

Pühapäev, 28. jaanuar, Varanasi

Ärkame poole kaheksa paiku, enne Mirzapuri. Läbi ähmaste kollakate aknaklaaside paistab Gangese viljakas tasandik, suured laiavõralised lõunamaised lehtpuud seisavad põldude keskel. Nagu vana ORWO slaidfilm. Mööda vaguneid edasi-tagasi rändava valges kitlis mehe käest saab chai ́d osta. Mõned tarakanid näitavad end. Akna vahel toimetab üks hiir. /.../

Pärastlõunal Varanasis jalutame tasapisi piki Gangest allavoolu, aegajalt treppidel istudes, inimesi vahtides, pildistades. Ghat ́idel jalutavatele turistidele pakutakse alatasa paadisõidu võimalust, aga ka hašišit, marihuaanat ja massaaži. Arvukate siidiäride agendid püüavad sind oma poodidesse meelitada. Näha saab igasugu pulstunud pühamehi, joogisid, kerjuseid, maotaltsutajaid.

Inimesed kümblevad ja pesevad end – ilmselt mitte ainult religioossetel, vaid ka puhtpraktilistel kaalutlustel – seebiga. Gangese püha, ent tugevalt reostunud veega loputatakse hoolikalt oma suud ja silmi, kõrvaauke ning ninasõõrmeid. Pärast pesemist määritakse keha õliga. Kaldapealsel vabas õhus tegutsevad ka habemeajajad ja juukselõikajad. Palju on pesupesijaid. Pesu kuivab treppidel ja käsipuudel. Kõik see on nagu suur avalik vabaõhusaun.

Samas vedelevad päikesekuumadel kõnniteeplaatidel ja treppidel koeralitad, keeled suust väljas, nisad ripakil, ning kõnnivad lahjad vaevased linnalehmad. Lehmasitt kogutakse hoolikalt kokku, vormitakse parajaiks pätsi- deks ja kuivatatakse päikese käes kütteks.

Turiste on muidugi üsna palju, ent mitte suurte rüh- madena. On nii ontlikke keskealisi valgeid paare kui ka kalbete nägudega hilisteismelisi korealasi. Küllalt palju on ka vanutatud afropatsidega hipirämpsu, odavad avaralõikelised kohalikud riided seljas, sandaalid jalas ja riidest märss üle õla.

Harischandra Ghatil jälgime pisut laipade põletamist rannal. Laibad tuuakse jõe äärde rohelistest bambuseritvadest redelilaadsetel kanderaamidel, mida neli meest oma õlgadel kannavad. Kaugemalt võidakse laibad jõe äärde vedada ka džiibikatusel.

Laip on kaetud ereda kollase, oranži, purpurse või koguni kuldse kangaga ning kaunistatud oranži- ja kollaseõieliste lillevanikutega. Surnukeha kastetakse esmalt Gangese voogudesse ning asetatakse siis jämedatest puudest riidale, mille kõrgus jääb alla meetri. Kangas pannakse kõrvale, sinna kogutakse hiljem kompsu põletusjääke ja tuhka. Surnukeha peale asetatakse veel puid ning siis, pärast rituaalset tiiru ümber riida, suitsev õletuust käes, paneb laibapõletaja riida õlgede abil põlema.

Põletamine võtab vähemalt paar-kolm tundi. Kui keha keskelt läbi põleb, kohendatakse tuld bambusridva abil, ripakile jäänud jäsemed lükatakse keskele kokku, et nad ilusti ära põleks. Lillevanikud langevad lehmade ja kitsede roaks, jahtuvatel tuleasemetel nuusivad koerad. Eemalt vaadata võib seda kombetalitust igaüks, ent pildistamist ei taheta lubada. Mõned kaadrid siiski salamahti võtame. Päevas põletatavat Varanasi ghat ́idel 200-300 laipa.

Neljapäev, 1. veebruar, Delhi-Tallinn

Lennujaam on rahvarohke, õhk halb ja palav. Sisse pää- seb ainult piletite ettenäitamisel. Lend Helsingisse peab väljuma kell 2 öösel, ent seda lükatakse 2 tundi edasi. Kleepume kannatlikult ootesaali põrandal. Toole napib.

Umbes 4 paiku saame lennukisse ja peagi ka lendu. Uinun enne, kui lennuk õhku tõuseb. Lõplikult virgun kuskil Loode-Venemaa kohal. Selge külm veebruarihommik koidab lumise tasandiku kohal. On talv. Sõidame üle Tartu ja Tallinna, paigad on selgesti näha ja äratuntavad, ent maha hüpata paraku ei saa. Helsingi on sel hommi- kul õhust nii ilus – elektrituledest valgustatud linn laiali lumisel maastikul, nagu mõni jõuluehe. Maabume kell 8.15 kohaliku aja järgi. Külma on 7 kraadi. Lennujaam on tühjavõitu, harjumatult nice and clean. Jätkulend Tallinna stardib alles 2 paiku päeval.

Tallinna lennujaamas laguneb meie reisiseltskond kiiresti laiali. Vops tormab koju naise ja laste juurde, sauna ja seapraadi sööma. Ion ja Kleer jäävad veel midagi kohmitsema, ei viitsi neid oodata. Võtan seina seest raha ja tänavalt takso ning sõidan bussijaama. Kogu tee on üksainus ummik, selle läbimine võtab pool tundi ning läheb maksma 100 krooni (umbes 400 ruupiat).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga