Eesti suursaadik Georgias ja Armeenias Riina Kaljurand on kirglik matkaja, kelle matkad on viinud eri paikadesse Euroopas, Püreneedes ja Austraalias, aga viimased aastad on toonud ka kõrgmägede kogemuse. Ta räägib Stina Eilsenile võimsatest mägimatkadest Kazbekile (5054 meetrit) ja Araratile (5165 meetrit).
Hakkasid mägimatkamisega tegelema juba 1990. aastatel. Mis sai tõukejõuks?
Ma arvan, et tõukejõuks oli see, kui sattusin Välisministeeriumis töötades Rootsi elama ja koos tollase elukaaslasega läksime Rootsi katust ehk Kebnekaiset vallutama. See oligi minu esimene mägimatk. Ma küll ei teadnud mägedest midagi ega sellest, milline peaks olema varustus, aga oli tohutu tahtmine ja jõudu oli samuti hästi palju. Ja kui mäetipus see piimjas udu hajus, siis nägin hunnituid vaateid ja järske laskumisi, see maailm tundus tohutult põnev. Nüüd on matkad viinud mind eri kohtadesse Euroopas, Püreneedes ja ka Austraalias. Aga ma ise ei pea ennast mägimatkajaks ja ma ei ole ka kuigi riskialdis, tahan lihtsalt omasoodu enda tempos mägedes kulgeda, just nii saan energiat.
Alates 2020. aastast oled Eesti suursaadik Georgias ja Armeenias, see piirkond on maiuspala kõigile mägimatkajatele. Kui palju oled jõudnud sealset kanti avastada?
Siin on tõepoolest mägimatkajate paradiis, põhimõtteliselt on kogu maastik mägine, kõik matkad, mida ette võtta, ongi mägimatkad. Näiteks Thbilisi ümbruses on väga palju huvitavaid kanjoneid. Neid matku saab kergesti planeerida ühe- või paaripäevasena, mis on kiire töötempo juures väga sobiv. Armeenias on diplomaatidel ka väike matkaklubi, kohalikud matkajuhid viivad üle Armeenia eri matkaradadele. Aga üldiselt on minu matkaseltskond üsna juhuslik, tavaliselt olen ise algataja ning panen matkaseltskonna ja teekonna paika.
2022. aasta suvel läksid Kazbekile, see oli sul esimene tehnilisem ja kõrgem mägi. Kirjelda veidi seda matka.
Kazbeki matkale kutsus mind Leedu kolleegi abikaasa. Otsustasin kiiresti, sest sellele matkale ei ole kerge kaaslasi leida, see nõuab suuremat pingutust, vaja on köies kõndida, kiivrit, kasse ja kirkat kasutada. Meie Kazbeki giid oli instruktoripaberitega Leedu erusõjaväelane, kes on ise Kazbekil käinud neli korda. Enne mäkke minekut tegi ta meile elementaarse kursuse, et kuidas köies käia ja kuidas kirkat kasutada. Kazbekil on õnnetusse sattunute protsent päris kõrge, eriti kehtib see üksi matkajate kohta, seepärast on köies grupiga käimine oluliselt turvalisem. Meid oli grupis algselt neli, aga viimases baaslaagris tekkisid ühel reisikaaslasel kõrgushaiguse sümptomid ja edasi läksime kolmekesi. Oli jäine ja lumine.
Kui tipp oli juba näha, umbes 200 meetri kaugusel, tõusis korraga tuul ja otsustasime mitte riskida ning loobusime. Mitmed grupid keerasid juba varem tagasi. Kohe varsti pärast meie otsust kattus kõik tiheda valge uduga ning saime aru, et oleme teinud õige otsuse, loodusseaduseid tuleb respekteerida. Aga sellel matkal sain aru, et tahan ka Araratile minna.
Mis õppetunnid võtsid Kazbekilt Ararati matka jaoks?
Ilmselt põhitõdemus oligi see, et tark ei torma. Tuleb võtta rahulikult ja leida õige tempo. Kazbeki matkal ma ei teadnud, mida oodata, sest olin esimest korda nii kõrgel mäel ja mul ei olnud aimu, kas see üldse minu jaoks sobib. Mul on mitu tuttavat, kelle jaoks 3000–3500 meetrit on piir ja kõrgemal hakkab neil väga halb. Ise tunnen sellel kõrgusel ennast veel hästi, aga kuidas on enesetunne 4500 ja 5000 meetri peal, seda ma ei teadnud. Tagantjärele arvan, et Kazbekil kiirustasime liigselt, kõndisime täisvarustusega kohe 3600 meetri peale viimasesse baaslaagrisse. Tundsin pidevalt peavalu, kolm päeva pidin valuvaigistit võtma. Teiseks tasub alati mõelda, kui palju varustust endale kaasa pakkida – matkakott ei tohiks olla liiga raske.
Kazbek on georglastele väga oluline ja Ararat armeenlaste püha mägi. Kas need faktid said matkade planeerimisel kuidagi otsustavaks?
Jah, minu jaoks on nendel tippudel oluline tähendus. Olen oma saadikutöö ajal käinud palju Armeenias ja kui Jerevani jõuda, siis paistab Ararat üksiku massiivina keset kiltmaad tõeliselt ikooniliselt, see on armeenlaste jaoks püha mägi. Mul tekkis mõte, et tahaks ära võtta need kaks tippu, Georgias Kazbeki (5054 meetrit) ja Armeenias Ararati (5165 meetrit). See on minu viis veel ühel moel austust avaldada neile rahvastele, kelle juures ma Eestit esindan. Kuna mäed on mu kirg, siis selline plaan sobis väga hästi.
Millal hakkasid Ararati matka planeerima?
Leidsin endale mõttekaaslased ning varakevadel hakkasin gruppi kokku panema. Võtsin ühendust giidiga, leidsime kõigile sobivad kuupäevad ning hakkasime logistikat planeerima. Ararat asub Türgi territooriumil Kurdistani alal. Enne Karsi lepingut 1921. aastal paiknes see aga Lääne-Armeenia territooriumil.
Matkaga alustasime 3. juulil, grupis oli algselt neli inimest, aga meiega liitus ka teine grupp Eestist ja Lätist eesotsas Oleg Ossinovskiga. Kõigi jaoks oli see kõrgeim tipp, mida seni võetud, ja mõne jaoks üldse esimene mägimatk. Aga meil väga vedas giidiga ja samamoodi soosis me tippu jõudmist ka ilm. Ararati matkal valis giid kohe väga õige tempo. Tema sõnum oli kindel, et kui peavalu ja südamepööritust ei taha, siis võtke rahulikult. Kui Kazbekil toitusime ainult enda kaasa võetud toiduvarudest, siis Araratil kuulus toit giiditeenuse hulka. Üldiselt üleval väga suurt isu ei tunnegi, kuigi energia saamiseks tuleb sundida ennast sööma.
Tippu jõudsime 6. juuli varahommikul kell 7.05.
Mis tundeid tippu jõudmine tekitas?
Pingutus tippu jõudmiseks on üsna suur, kell üks öösel hakkasime astuma ja hommikul olime kohal. Teekond on küllaltki järsk, tuleb aeglaselt astuda ja välja näeb see umbes nagu jaaniussikeste rida, kes üheskoos ülespoole liigub, st erinevad grupid hakkavad ühel ajal minema, sel korral oli inimesi saja ringis. Üleval on tohutu vabanemine. See on võrreldav sünnitusvaluga – kui oled tippu jõudnud, on kogu valu ja vaev korraga ununenud. Imelised vaated ja aimatav Jerevani siluett.
Olime väga tänulikud giidile, kes oli tõeline professionaal, üle 600 korra Araratile tõusnud. Ilmselt ei olnud inimtüüpi, keda ta nende aastate jooksul ei oleks kohanud, ta lähenes meile kõigile väga individuaalselt, nägi, kes kui palju jaksab, keda rohkem usaldada ning kes vajas mäkketõusul rohkem tähelepanu. Väga huvitav oli ka tema enda lugu kuulda. Tema isa oli olnud ühe kurdi ajalehe peatoimetaja ning oli oma tegevuse eest ka kümme aastat vanglas olnud. See on jätnud ka perekonnale jälje, mistõttu olid meie giidi laste haridusvõimalused piiratud, nt tütar ei saanud õigusteadust õppima minna ja valis õe eriala.
Kas sellest tõusust on midagi veel eriliselt meelde jäänud?
Esimeses baaslaagris 3200 meetri kõrgusel kuulsime öösel helikopterit lendamas ja kui hommikul uurisime, millega tegu, saime teada, et suure ja väikese Ararati vahel asuvad koopad, kus varjavad end aeg-ajalt PKK kurdi võitlejad, kes seiravad Türgi sõjaväebaaside tegevust. Aeg-ajalt panevad nad pomme ja tegelevad muu sabotaažiga ning türklased korraldavad seal seetõttu helikopterireide. Järgmisel õhtul kuulsime tulistamist, mis tähendas, et türklased on mõne asukoha avastanud ja viisid läbi vasturünnet. Giid palus meil mitte muretseda, sest tegevus toimuvat piisavalt kaugel. Paraku on see nende igapäevaelu, kurdide ja türklaste suhted on väga keerulised. Ararat ja mägiturism on kurdidele väga oluline, see on ümberkaudsete külade ja linnade põhiline sissetulekuallikas.
Milline oli raja seisukord?
Rada on kivine ja liivane, isegi kruusane, seetõttu on allatulek isegi ohtlikum ja vaevarikkam. Loodus on kivine, rohelist palju ei ole, pigem kiltmaa ja kuivanud jõesängid. Eraldiseisev teema on prügi, meie firma kogus prügi ja viis selle hobustega alla. Esimeses baaslaagris on prügikogumisele mõeldud, sest matkakorraldajad rendivad seal laagriplatse ja ilmselt on seal tarvis ka renditingimusi täita. Seal on ka tualetid. 4000 meetri peal ei vastuta aga enam keegi, prügi vedeleb kõikjal ja seal on ainult üks kaljunukk, mille taga kõik inimesed käivad ihuhädasid rahuldamas.
Kuidas soovitaksid seda matka planeerida?
Varakult tuleks hakata planeerima, sest suvi on Araratil hästi tihe. Mäele läheb palju gruppe ja kui tahta head giidi, tuleb hakata varakult kokkuleppeid sõlmima. Arvestama peaks sellega, et Ararat asub Türgi territooriumil, aga Kurdistani alal, ja kõik giidid, kes üles lähevad, on kurdid. Soovitan lennata Istanbuli ja sealt edasi Iğdıri. Kui giid on kohapealt võetud, siis korraldatakse lennujaama buss, mis viib matkajad Doğubayazıti-nimelisse linna, sealt edasi mäe jalamile, kust hakatakse vaikselt mäkke tõusma. Arvestada tuleks nelja-viie päevaga, olenevalt ilmast ja enda võimest aklimatiseeruda.
Kaasa soovitan võtta kaks seljakotti: ühe suure, kus kõik vajalik sees, ja teise väikse, mida ise kaasas kannad. Telke ei ole vaja, toitu pakutakse korraldaja poolt. Hobustega viiakse suured seljakotid ühest laagrist teise. 30–40-liitrise seljakotiga tuleb ise käia, selles peaks olema vett ja hädapärased vahendid. Kõnnikepid tulevad samuti kasuks ja kõvasti päikesekreemi, ilm muutub väga kiiresti.
Meenub veel üks võrdlemisi lõbus seik seoses Oleg Ossinovskiga, kes otsustas meiega viimasel minutil liituda. Kuna tal olid veidi teistsugused nõudmised, siis ehitati tema palvel 3200 meetri kõrgusele baaslaagrisse dušš, millest tänu päikesepatareidele tuli ka sooja vett ja mida saavad nüüd kõik matkajad kasutada. See oli väga suur ettevõtmine kohalikele, aga kogu laager sai tärni lisaks.
Armeenia kolleegide jaoks oli see väga suur asi, et selle tipu ette võtsin, sain väga palju positiivset tagasisidet. Armeenlaste jaoks on oluline ja eestlastega siduv fakt, et Tartu Ülikooli rektor Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot on jätnud olulise jälje mägironimise ajalukku Suur-Ararati esmavallutamisega 1829. aastal. Seda meenutatakse omavahelistes vestlustes ikka ja jälle.
***
Lisainfot Ararati matkahuvilistele: https://www.araratsummit.com/
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Riina Kaljuranna erakogu