Esimene eestlane põhjapoolusel

Esimene eestlane, kes põhjapoolusele jõudis, oli endine diplomaat Peeter Kapten, kes töötas sajandi algul Peterburis Eesti Vabariigi peakonsulina. Ühtäkki sattus ta aga põhjapoolusele.

4-jpg

Minu poole pöördus kadunud diplomaat Heiki Samel, kes ütles, et ta kirjutab Tartu ülikoolis üht teadustööd, milleks on vaja pääseda ligi Peterburis Antarktika ja Arktika muuseumis asuvatele materjalidele. Palus, kas saaksin organiseerida talle sinna ligipääsu. Helistasin toonasele muuseumi direktorile Viktor Bojarskile. Tema ütles, et tulge kohale, selle arhiivi algusosa ongi põhiliselt baltisakslastest.

Läksime koos Sameliga sinna, ma aitasin tal seal materjale lapata. Hakkasime Bojarskiga juttu ajama ja ta ütles, et paneb parasjagu kokku üht rahvusvahelist meeskonda, kes hakkab suuskadega põhjapoolusele matkama, et kas ma ei tahaks kaasa tulla.

„Jaa-jaa, muidugi tahan,“ ütlesin jutu jätkuks.

Mõne kuu pärast, märtsis 2001, tuli Bojarskilt kõne, et nii, meeskond on koos, sinuga on arvestatud, hakkame varustust muretsema. Siis sain aru, et taganemisteed enam ei ole. Hakkasin ujumas käima, jooksma. Kõige rohkem kartsin seda, et ma ei saa hakkama, olen teistele koormaks. Seal pole ju mingit kiirabi ega Tulika taksot, et lähed ära koju.

Aprillis läksime Moskvasse, seal kohtusime meeskonnaga: inimesi oli USA-st, Liibanonist, Hongkongist, Kanadast. Kümme meest, üks naine. Naine oli selline kleenuke, mõtlesin, et no pagan, kui tema vastu peab, siis saan mina ka hakkama. Siis see naine võttis jope seljast ja selle all oli tal Rumeenia olümpiakoondise dress. Selgus, et oli olnud Rumeenia koondise liige Sapporo olümpiamängudel. Oi pagan, küll ma siis sabistasin, et kas saan ikka hakkama.

Moskvast siis pärast sissejuhatavat pidu startisime.

Miks just Moskvast?

Sealt lendasime Norilskisse, sealt Taimõri poolsaarel asuvasse Hatanga külasse. Seal oli aklimatiseerumine. Asjade pakkimine kokku-lahti, kokku-lahti, nii kümme korda järjest.

Hatangas on jõe ääres liiva sisse tehtud selline looduslik külmkapp. Vanasti hoiti seal kala, nüüd igikeltsast välja tulevaid mammuteid, kui neid leitakse.

Sealt viidi meid siis helikopteriga venelaste Barneo baasi.

See triiviv baas asub veidi enam kui 100 km pooluselt, sealt stardivad suusatajad poolusele. Oli see ränk?

Muidugi ränk. Midagi head seal polnud. Suusatasime kuus päeva. Mustad, pesemata, haisesime. Tuul puhub, 30 miinuskraadi. Jää triivis, kord viis meid poolusele lähemale, kord jälle eemale. Õnneks tempo ei olnud väga hull. Hommikul kell üheksa alustasime, kell üks oli lõuna, vahepeal väikesed puhkepausid ja kell viis lõpetasime. Õhtuti tegime järgmise päeva väikesed toiduportsjonid ja joogid valmis.

Jääkarusid nägite?

Püssid olid kaasas ja laagri ümber panime liini, et kui karu vastu seda oleks tulnud, oleks rakett õhku lennanud. Aga nii kaugel põhjas jääkarusid ei olnud.

Mis kõige raskem oli?

Füüsiline väsimus. Pidevalt tuli mitmemeetristest lahvandustest üle ronida. Kõigepealt viid suusad üle, siis tassid kelgul oleva varustuse teisele poole. Kogu aeg oli seljas ainult üks väike seljakott, mille oleks saanud kergelt seljast heita, kui oleks vette vajunud. Halb oli see, et mu riided ei kuivanud ära, hommikuks olid need jäätunud. Nii et liikusin ringi nagu haisev jääkamakas.

Tagasi tõi helikopter?

Jah, aga ilm oli halb, pidime neid mõne päeva ootama.

Kuigi raske, oli lõpuks ilmselt ikka hea tunne?

See oli nagu maratonijooksja tunne. Fantastiline.

Tekst: Tiit Pruuli  

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga