Elu pärast kodusõda. Kesk-Aafrika Vabariik

Muidugi on kaitseväe vormis mingisse riiki sõit kõike muud kui turismireis, kuid see ei tähenda, et kohalikud inimesed keset kaost jääksid märkamatuks. Kui ma praegu vaatan Kesk-Aafrika Vabariigi missioonil tehtud fotosid, olen isegi üllatunud, kui palju on seal pilte lihtsalt inimestest. Võib-olla on see märk, et osa minust jääb nende juurde.

4.jpg2013. aasta märtsis toimus Kesk-Aafrika Vabariigis seni viimane riigipööre paljude varasemate reas. Võimule tuli moslemivähemuse taustaga Seleka-nimeline koalitsioon, kelle valitsemise all laskus riik vägivaldsesse kaosesse. Sügiseks 2013 räägiti juba tuhandetest tapetutest. Samas oli võimukoalitsiooni omavoli tekitanud raevuka vastupanuliikumise, kus riigi piirkondade kristliku taustaga külades ja hõimudes moodustusid noortest meestest omakaitseüksused. Seda liikumist kutsuti nimega Anti-Balaka. Oluline oli see, et Seleka ja Anti-Balaka võitlejad ei piirdunud üksteise jahtimisega, vaid oma viha elati välja ka vastaspoole hõimude tsiviilelanike peal. See kõik aga ainult suurendas põgenike arvu, mida nüüd loetleti juba sadade tuhandetega. Selles olukorras andis ÜRO Julgeolekunõukogu 5. detsembril 2013 mandaadi rahutagamisoperatsiooniks, mille raames saadeti Kesk-Aafrika Vabariiki 6000 Aafrika Liidu ja ligi 2000 Euroopa sõjaväelast. Nende hulgas ka rühm Eestist, mille kooseisus viibisin seal tõlgina ka mina.

Isoleeritud riik

Tegemist on umbes Ukraina-suuruse riigiga, kus elab ca 5 miljonit inimest, mis tähendab, et kohati on asustus väga hõre. Riigist ei vii välja ühtegi raudteed ja ka paar asfaltkattega suurt maanteed pigem rõhutavad riigi üldist isoleeritust, kui suudavad kanda väliskaubandust. Kesk-Aafrika eelarve on umbes neli korda väiksem kui Eestil.
Eestlaste saabumise hetkeks oli suur kodusõda juba läbi saanud, ent kogu ühiskond kandis ikka veel hiljutise hullumeelse vägivalla pitserit. Pealinnas Bangîs hakkasid igal sammul silma varemetes ja mahajäetud majad. Enne sõda olid kristlased ja moslemid elanud koos ka samades linnaosades, aga nüüd väga ei häbenetudki osutada, et „Näe, see oli moslemi maja, aga me ajasime nad sealt välja”. Omamoodi olid sõja haavad ka peidetud, sest inimesed olid just nagu harjunud. Kord patrullis olles kuulsime paar kvartalit eemal tulistamist, mis kasvas üle korralikuks lahinguks. Aeg-ajalt oli kuulda ka raskekuulipildujaid. Meie sõdurite tähelepanu kruviti viimase piirini, aga kummalisel kombel ei lasknud kohalikud sellest laskmisest kõrvalkvartalis ennast eriti häirida. Rahulikult müüdi tänava ääres seda, mida neil parajasti müüa oli. Alates ehituskividest, lõpetades praetud tõukude ja maniokijahuga.

Elu läheb edasi

Meie Euroopa pataljoni vastutusalas oli linna ainus allesjäänud moslemite linnaosa ja suur kristlaste linnaosa. Neid eraldas ühelt poolt lai tänav ja teiselt poolt kanal, mida kohalikud ise kutsusid Surmakoridoriks. Nimelt oli kodusõja raskematel hetkedel just üle selle kanali käinud võitlevad üksused vastaspoole kvartalis terrorit külvamas. Kaotused olid kolossaalsed. Moslemite arv oli vähenenud viis korda ja teisel pool kanalit asuv kristlaste linnaosa oli lihtsalt maha jäetud. Kui me seal patrullisime, siis tundus see justkui jalutuskäiguna vaimude linnas. Kõikjal on vaid tühjad majad ja mahajäetud üksikud autod. Tõsi, vaid veidi eemal oli elu uuesti käima läinud. Surmaga oli neil iseäralik flegmaatiline suhe. Kirste müüdi ilma olulise tseremooniata otse peatänavatel. Mulle meeldis eriti pood, mis kandis nime „Solidaarsuse maja“ ja kus müüdi võrdse eduga nii kirste kui ka puidust abieluvoodeid. Matused toimusid eredavärvilistes riietes lõbusa laulu ja tantsu saatel. Nagu üks kohalik elanik seletas, peab lahkunuid ju julgustama teel teispoolsusesse.

Tüüpilisemad laste mänguasjad oli puust pulkadest ja konservikarpidest tehtud autod, koolides tuli kõik õppeained kirjutada ühteainsasse vihikusse, aga kummalisel kombel olid pea kõigil täiskasvanutel mobiiltelefonid, mis kasutasid ettemaksuga kaarte. Tundus, et prioriteetide järjekorras osteti kõigepealt süüa ja kohe seejärel mingi telefoni vana mudel. Või teinekord võis ka toidu ostmiseta hak kama saada, sest paljudel perekondadel olid linna lähedal väikesed maalapid, kus kasvatati perekonna söögipoolist. Seega esimene raha läks ikkagi mobiiltelefonile. Ühiskondlikus tööjaotuses kuulus põllul töötamine naiste kohustuste hulka, mis lisandus söögitegemisele, pesupesemisele ja lastekasvatamisele. Mehed on sõdalased ja ärimehed.

Sõda oli muutnud vaid abiellumise reegleid. Vana tava kohaselt võis mees abielluda vaid siis, kui ta suutis oma perekonda ülal pidada, kuid nüüd, kus sõda oli majandust räsinud, oli perekonna kindlustamine tunduvalt raskem. Aga loodus nõuab oma ja suguelu jättis abiellumise nüüd tihti vahelt ära, mille üle naised ei olnud sugugi õnnelikud. Igal juhul kohtas Bangîs palju üksikuid paljude lastega naisi, kes aafrikaliku elurõõmuga jahvatasid maniokist jahu ja müüsid seda otse tänaval, samal ajal kui nende lapsed vahelduva eduga nende ümber askeldasid. Tõele au andes tuleb siiski ütelda, et need naised ei olnud iial üksikud, sest alati oli neile toetuseks ülejäänud perekond. Nii võis ühes väikeses plekk-katusega savimajas koos elada mitu põlvkonda õdesid ja vendi.

Kui ma tagantjärele vaatan seal tehtud portreesid lastest, siis tihti vaatab nende silmadest vastu justkui kurbus, sest nad on näinud asju, mida meil ei taluks täiskasvanutegi silmad, ja teisalt võivad nad olla rõõmsad ja muretud, sest sellised ju lapsed ongi. Aga lapsi on palju hoolimata sellest, et riigil puudub pea igasugune sotsiaaltoetuste süsteem. Pool ühiskonnast on alla 20-aastased. Osalt on see fenomen seletatav sellega, et just viimase 50 aasta jooksul on meditsiin arenenud niikaugele, et isegi napp vaktsineerimine ja rahvusvaheline humanitaarabi on oluliselt vähendanud laste suremust. Nii nad seal kasvavad, tutvustades valgetele sõjameestele muistseid linnalegende öösiti tänaval luuravatest naaberkvartali tapjatest.

„Katuseraha“ toidupooliseks

See kõik valab omamoodi ka kodusõja pingetele õli tulle. Vestlesin ühega Anti- Balaka jõugu juhtidest, kes kogus tänaval „katuseraha“ taksojuhtidelt ettekäändel, et nad hoiavad siis tänava turvalisena. Kui ma ütlesin, et Eesti sõdurid ei luba seda, sest see on lihtsalt väljapressimine ja rahu ajal peavad turvalisuse tagamisega tegelema politseinikud või siis äärmuslikul juhul rahusõdurid ja mitte isehakanud katusepakkujad. Seepeale see noor, umbes 20-aastane mees ei hakanud minuga põhimõtteliselt vaidlema, vaid osutas siiralt ja naiivselt, et ka nemad peavad kuidagi söögiraha teenima. Kas Eesti sõdurid hakkavad neid toitma? Kui mina arvasin, et võib-olla peaksid nad mingit rahuaja tööd hakkama otsima, siis ütles tema, et ta ei ole üldse Bangîst pärit, vaid tuli maalt pealinna Anti-Balakade kampaania laineharjal. Siin ei anna talle keegi tööd. Aga kuhugi provintsikülla tagasi ei taha ka minna... Sarnast juttu kuulsime kohalikult politseinikult, et väga raske on ohjeldada teismeliste poiste jõuke. Meie küsimusele, kas nende pered ei suuda neid kontrollida, vastas politseinik, et kui isad ei suuda oma poegi toita, siis omal viisil nad isegi julgustavad neid „iseseisvalt“ hakkama saama. Põhimõtteliselt tähendas sel viisil hädaolukorras tekkinud relvastatud noorte meeste jõukude tekkimine seniste võimustruktuuride nõrgenemist. Teisisõnu, demograafiline plahvatus suurendab igal juhul konkurentsi ressursside pärast.

Milliste meeleoludega saab üks mitteaafriklane seal jalutada? Meie ülesanne oli aidata ja olin isegi üllatunud, kuidas Scoutspataljoni sõdurid sellega hakkama said. Ehkki musta huumorit tehti omavahel päris palju, käituti kriitilistes olukordades minugi jaoks hämmastava empaatiatundega. Igal juhul olime missiooni lõpus just nagu oma kvartali superstaarid, kelle ümber pidevalt tungles lasteparv. See oli hea märk, sest seal, kus lapsevanemad olid meie suhtes umbusklikud, seal ei julgenud ka lapsed sõduritele ligidale tulla. Kuid kas ma ka ise õppisin midagi? Jah, õppisin seda, et kui kaos on suur, siis on tõepoolest vale loota, et kusagil eemal on mingi valitsus või rahvusvaheline abi. Sellisel viisil mõtlemine muudab inimese abituks, sest vastutus pannakse nii kaugele eemale, et see muutub hoomamatuks. Tegelikult sõltub siis pea kõik sellest, kas inimesed sinu lähimas kogukonnas, külas või kvartalis suudavad teha koostööd, et luua rahusaareke tormisel merel. Aeg-ajalt see õnnestub.

***

See oli meie viimane patrull moslemi linnaossa. Yakite silla ligidal läksime otsejoones sealse omakaitse valveposti juurde. Seal olid noored mehed, mõned neist ilmselt alla 18 aasta vanad, kes vahetustega valvasid sellel moslemite ja kristlaste eraldusjoonel. Me olime neilt kunagi isegi ühe omavalmistatud püstoli ära võtnud, aga sellest hoolimata jäime sõpradeks. Kui sellist sõna võis seal üldse tarvitada. Peamiselt kõhutunde ajel olime meie valmis uskuma, et nemad ei ole radikaalid ja tõepoolest ei organiseeri rünnakuid kristlaste kogukonna vastu, ja nemad seevastu usaldasid meid. Kutsusid ise oma baasiks kutsutava maja sisemust kontrollima, ei tulnud relvadega rohkem tänavale, ehkki meie kahtlustasime, et küllap neil relvad ikka kusagil läheduses peidetud on. Meie missiooni jooksul olime mitmeid päevi kõrvuti seal silla peal passinud, ilma et midagi oleks juhtunud. Nüüd viimase patrulli ajal rikkusime oma senist tava ja viisime neile oma ülejäänud toidupakke. Alustasime tavaliselt: „Mis teil uudist on?“ – „Üleeile lasti sealt piki kanalit meie suunas Kalašnikovist paar lasku. Ja siis eile leiti Castori kristlaste kvartalis keegi tapetud balaka, aga see ei olnud moslemite töö, vaid pigem kristlaste omavaheline tüli.“ Katkestasin ta jutu, sest omal viisil ei läinud seda enam vaja: „Teate, täna on meie viimane patrull siin.“ Abdoul, nende pealik, ei kuulanud mind: „Ja siis teate, prantslaste patrull varastas eile meie söögiraha ära.“ – „Mismoodi?“ – „Noh, nad tungisid luba küsimata meie baasi, et relvi otsida, aga teie ju olete näinud, et meil ei ole relvi. Ja siis lahkudes võtsid nad laua pealt kaasa meie nädala aja söögiraha.“ Seda juttu oli mul veidi raske uskuda. Teadsin, et prantslasi kahtlustati siin kõigis pattudes, aga taolist vargust ma neist ei oleks uskunud. Lubasin asja uurida, kui järsku Abdouli jutt katkes. Ta vaatas taskulambi heitlikus valguses korraga meid pinevalt: „Mismoodi teie viimane patrull?“ – „Meie, eestlaste missioon lõpeb nüüd otsa ja me läheme koju tagasi.“ Vaikus ja siis hakkasid nad kõik läbisegi rääkima. „Mismoodi te lähete koju tagasi. Nii ei saa. Minge oma ülemuste juurde ja ütelge, et ainult teie pärast on siin praegu rahu. Teid me ju usaldame. Te ei saa ära minna... Te ei saa ära minna.“ Tõlgin selle jutu meie rühmaülemale kapten Rattistele. Ta muigab mõrult: „Ütle neile, et meil endil võib ka seal varsti sõjaks minna. Me peame oma kodu kaitsma minema.“ Tõlgin. Abdoul jääb mõtlikuks. Siis palub ta meid oodata. Tõstab käed ülessirutatud peopesadega rinna kõrgusele ja loeb pomisedes araabiakeelse moslemi palve. Selle lõppedes ütleb ta uuesti prantsuse keeles: „Jumal õnnistagu teid.“

(Katkend minu peatselt ilmuvast raamatust „Gladiaatori tõlk“.)

Kaks päeva hiljem algas sealsamas tänaval rumala juhuse läbi tulevahetus Prantsuse sõdurite ja kohalike moslemite vahel. Prantslaste poolel oli 9 haavatut, kohalike poolel 14 surnut ja ligi 50 haavatut. Ühel pildil arvasin mošeesse viidud laipade hulgas ära tundvat selle sama Abdouli, kes oli mind õnnistanud.

Tekst ja fotod: Ilmar Raag  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga