Ekspeditsioonifotod jutustavad

Epidemioloog ja meditsiinigeograaf Mati Rahu (1942) osales 1973. aastal Ida-Siberi ja 1978. aastal Baikalimaa ekspeditsioonil. Kaugetel ja võõrastel aladel kokku nelja kuu vältel nähtut jäädvustas ta filmilindile. Hiljuti lõpule viidud slaidide digiteerimine andis tõuke kogetut veel kord meenutada. Mälu aitasid värskendada üksikasjalikud ülestähendused rännupäevikutes, milles hulk sündmusi on kajastatud kellaajalise täpsusega. Igal fotol on oma lugu, kord rohkem, kord vähem värvikas.

Epidemioloog ja meditsiinigeograaf Mati Rahu (1942) osales 1973. aastal Ida-Siberi ja 1978. aastal Baikalimaa ekspeditsioonil. Kaugetel ja võõrastel aladel kokku nelja kuu vältel nähtut jäädvustas ta filmilindile. Hiljuti lõpule viidud slaidide digiteerimine andis tõuke kogetut veel kord meenutada. Mälu aitasid värskendada üksikasjalikud ülestähendused rännupäevikutes, milles hulk sündmusi on kajastatud kellaajalise täpsusega. Igal fotol on oma lugu, kord rohkem, kord vähem värvikas.

1959. aastal loodi Irkutskis asuvas NSVLi Teaduste Akadeemia Siberi osakonna Siberi- ja Kaug-Ida Geograafia Instituudis meditsiinigeograafia sektor. Nii pandi alus maastike kahjulike ja tervistavate omaduste süvauurimiseks. Hakati korraldama meditsiinigeograafia ekspeditsioone, et kaardistada haiguste looduslikud ja sotsiaalmajanduslikud eeldused. Teadusuuringute eesmärk oli teha riigi Aasiaosa meditsiinigeograafiline rajoneerimine koos vastavateemalise kaardistikuga. Siberi- ja Kaug-Ida majanduslik areng eeldab massilist tööjõu juurdevoolu uusehitistele. Et kergendada uusasukate, kellest umbes pooled pärinevad stepi- ja metsastepivööndist, kohanemist taiga looduslike tingimustega, peab varakult teadma, mis ohustab rahvastiku tervist asustamisele kuuluvatel aladel. Moskva ja Leningradi projekteerimisinstituudid tunnetasid üksmeelselt vajadust meditsiinigeograafiliste kaartide järele ning rahastasid geograafia instituudi lepingulisi töid. Loomulikult on suvekuud ekspeditsioonide korraldamiseks soodsaimad. Töö ekspeditsioonil käib mitmel rindel: kabinetitarkuse piiratusest vabanemise ja piirkondade parema tunnetamise nimel rännatakse ringi ning tehakse ettevalmistavaid väliuurimisi; linnades ja muudes asulates kogutakse statistilisi andmeid keskkonna, rahvastiku ja haigestumuse kohta; looduses püütakse aerofotode dešifreerimisega saada selgust maastikutüüpide ning neile omaste looduskoldeliste haiguste esinemises. Et selliste haiguste tekitaja (nt viirus, bakter) ringleb looduses inimesest sõltumata loomalt loomale verd imevate lülijalgsete vahendusel (puuk, sääsk, täi), siis uute elanike nakatumisriski hindamiseks uuritakse ekspeditsioonidel nii närilisi kui ka nende parasiite. 1970. aastatel on meditsiinigeograafide pilk suunatud Jenissei-Angara aladele ja rajatava Baikali-Amuuri raudteemagistraali (BAM) lähiümbruskonnale, kuhu plaanitakse ehitada hulk asulaid ja territoriaalseid tööstuskomplekse. Foto pealkirjaga „Norilski tööstumaastik (19.07.1973)“ Meie laevasõit mööda Jenisseid lõpeb seekord Dudinkas. Kaldale pääsuks tuleb ette näidata pass, pilet ja keelutsooni luba. 114 kilomeetri läbimiseks elektrirongiga Norilskini kulub 4 tundi 15 minutit, sest roheline tee on antud kaubavedudele. Akna taga valitseb lume- ja jäälaikudega tundra, kust rongi puhkeaegadel nopivad reisijad erkoranže kullerkuppe. Norilskis keskpäeval vihmasabin äikesega. Päralejõudmist linna peatänava, Lenini prospekti võõrastemajja „Norilsk“ tähistame õhtul havisöömise, tordi ja konjakiga „Mátra“. Norilski tervishoiuosakonna ametlikuks kasutamiseks mõeldud tabelitest selgub, et 1973. aastal elab linnas 177 875 inimest, sh 183 eestlast. Märkimisväärne on migratsioon: 1972 tuli 22 000 ja läks ära 16 500 inimest. Nõukogudemaa on uhke, sest üheski teises riigis ei leidu nii suurt linna nii kaugel põhjas, ei ole sellist oma psühholoogilist tugipunkti võitluses loodusega. Osa majandusteadlasi aga nuriseb, kuna piirkonna maavarade (värviliste ja väärismetallide) samas mahus kaevandamise ja töötlemisega saaks edukalt hakkama üle kümne korra väiksema püsirahvastikuga asulas. Norilsk kuulub maailma saastatuimate linnade hulka. Saastajatest puudu ei tule: vasetehas, niklitehas, tsemenditehas, raudbetoontoodete tehas, autotransport. Ühel päeval, kui pärast lõunat sõidame lähedasest geoloogide asulast Talnahhist tagasi Norilskissse, silmame vahepeal äkitselt kollakaks tõmbunud lehisetukka: happevihm on oma töö teinud kiiresti, tõhusalt, pilkupüüdvalt. Norilskit kutsutakse inimluudele ehitatud linnaks, sest see valmis siin aastatel 1935–1956 tegutsenud Norillagi ja Gorlagi sunnitöölaagritesse saadetud inimeste elu hinnaga. 1936. aasta annaalides seisab kohaliku asjamehe innustav teadaandmine: „Teie, nõukogude laagrilised, ei ole ühiskonna inimräps nagu kapitalismi korral, vaid te olete ajutiselt isoleeritud. Elagu nõukogude parandusliku töö poliitika ja meie armastatud rahvakomissar Jagoda [üks Gulagi rajajatest]!“ Pole kahtlust, et selleski mäes, mille nõlvalt foto tehtud, leidub mahajäetud šahte, kuhu visati näljast ja külmast või kuuli läbi hukkunud inimesi. 1970. aastatel keelati siinoleva foto avaldamine silmapiiril terendavate mäeahelike tõttu. Tsensori selgituse järgi võimaldavat selline horisont vaenulikel jõududel välja arvutada fotol olevate objektide vahelisi kaugusi kui riigisaladust. Foto pealkirjaga „Sääskede huviobjektina Ust-Avami küla lähedal (24.07.1973)“ Kui silman loodusest võõrdunud inimest paanitsemas lähedusse sattunud herilase, ämbliku või paari sääse tõttu, tuleb meelde jalutuskäik Ust-Avami küla tagusel maa-alal. Selle Taimõri poolsaarel asuva küla leidmiseks kaardilt otsime esmalt üles Norilski, siis Pjassino järve, Pjassina jõe ja Dudõpta jõe. Viimase vasakpoolne lisajõgi on Avam, mille idakaldal Ust-Avam asubki. Veebiaadressil netvicious.com/gps juhatavad koordinaadid 71,114´ idapikkust ja 92,821´ põhjalaiust meid selle külani. Liigun dauuria lehise hõrendikest koosnevas metsatundras, mida on märgatavalt harvendatud. Ümbrus on täis sääski, kõikjal tohutu hulk sääski. Mind pistma nad ei pääse, sest olen katmata kehaosadele määrinud tõrjevahendit. Liikuma peab kissis silmadega. Pildistada saan ainult niiviisi, et pistan kiiresti jooksu, peatun järsku, kadreerin ruttu ja vajutan päästikule; kohe on mulle järele jõudnud sääseparv, kes krabinal vastu sturmat põrkab. Kui sirutan käe üle õla abaluudeni ja libistan kämbla mööda kapuutsi laubani, olen kätte saanud peotäie sääski. Kujutage ette – lausa terve peotäie... Leian oma fotoka jaoks sobiva kännu ja teen paar pilti. Kus te olete, süütuimast süütud Eestimaa sääsed? Mõne nädala pärast kihab ümbruskond loomadest: maailma suurim metsiku põhjapõdra kari liigub huntide saatel oma põliseid radu pidi lõunasse. Algab veresaun, sest vastavalt plaanile tuleb varuda nii ja nii palju põdraliha. Jahil osalevad kõik, kes jõuavad päästikule vajutada, lüüa, raiuda, peksta. Ujuva põdra surmamiseks polevat mitte alati vaja püssi või torkeriista. Paat viib küti põdra juurde, hoop labidaga sarvede vahele toob lahenduse. Või suurel kiirusel liikuva mootorpaadiga antud löök vastu põdra keret. Loom ujuvat küll kaldani, kuid edasi minna ei suutvat. Kellegi sõber teenis eelmisel hooajal kolme nädalaga poolteist tuhat rubla. Ust-Avami tapatalgutel, mil Avami jõe vesi, millesse heidetakse põtrade sisikonnadki, on päevad läbi veripunane. Foto pealkirjaga „Pjassina jõe ääres (26.07.1973)“ Tagasiteel Ust-Avamist teeb meie kaatri „Сильный“ meeskond 14-tunnise peatuse Pjassina jõe   paremkaldal Korennoi neeme juures. Siin seisab majake, milles elab tsivilisatsiooni eest pakku pugenud abielupaar. Neemel käib sagimine, saabuvad ja lahkuvad paadid kaluritega. Praeguse randumiskoha valis kaatri meeskond (kapten, motorist, mehaanik) kaalutlusel, et kaluritelt saab viina eest kala. Taolisi peatusi peab kasutama. Kell on üheksa õhtul, kui ronin kõrgele kaldapealsele, kus pildistan poole tunni ümber. Rihin oma kahe fotokaga, ühes värviline kitsas-, teises laifilm, ankurdatud kaatrit, horisondi lähedal tardunud päikest, udu. Jõel sõites jäid ikka ja jälle silma mingid kuhilad kaldal. Nüüd saan lähemalt kaeda, mida nad endast kujutavad. Mätastest laotud hunniku ja sellesse torgatud pulkade kogukõrgus on umbes 70 cm. Kõrval lebab kinniklõpsanud roostes püünisraud, mis tõenäoselt pärit eelmise talve jahihooajast. Tundras polaarrebaseid küttiv jahimees paigutab püünisrauad oma liikumisteele piki jõekallast. Lumega paistab mättakuhil kütile selgelt kätte, kuhil meelitab ligi uudistavaid rebaseid, kes ei jäta seda märgistamast uriiniga. Peibutussööt asetatakse kuhila peale pulkade vahele, püünisraud aga kuhila kõrvale kohta, millest sööta haistnud rebane ei saa mitte kuidagi mööda astuda. Püünisraud kinnitatakse keti või trossiga maapinna külge. Foto pealkirjaga „Ulan-Ude lennujaama juures (13.06.1978)“ Ulan-Ude lennujaamas tehakse meile selgeks, et Irkutskis ostetud piletid homseks edasilennuks Kurumkani olevat kehtetud. Igal piletil tõmmatakse õigele kuupäevale kriips peale, asemele kirjutatakse neli päeva hilisem aeg. Oleme neljakesi kõik kogenud rändurid, eriti palju mahlakaid väljendeid ei pudene. Ilmselt pidurdab seegi, et meie hulgas on naisterahvas. Meie juht Boriss Prohhorov hakkab kõikvõimalike asjameeste juures õigust taga nõudma. Seniks näljasemad meist – rekreatsioonigeograaf Tamara Kulakova ja majandusgeograaf Kirill Kosmatšjov – einetavad lennujaama restorani lähedal pingil. Lennuväljal pakse tolmupilvi üles keerutav tuul õnneks söömist ei sega. Järgmisel hommikul kell 7.15 alustab Boriss korrapidaja masseerimist. Lõpuks ronib ta otsustavalt, lennupiletid näpus, teisele poole registreerimislauda ja tuletab iga natukese aja tagant delikaatselt meelde, et Aeroflot eksis, meil on bronn. Visadus kannab vilja, pääseme oma lennule. Boriss nendib: „Kõik, kes soovisid, said lennukisse. Ka need, kes ei tahtnud.“ Boriss on välja töötanud taktika, kuidas piletite saamise üle otsustavale ülemusele mõjukamalt läheneda. Kui ta parajasti reisib koos ühe väikest kasvu kõhetu kolleegiga ja kui näiteks soovitud rongipiletid on kassast jäägitult otsas, siis koputab too kaaslane jaamaülema uksele ning astub kabinetti selg ees, Borissi poole sügavasti kummardades. Nüüd siseneb Boriss ise – kogukas, täishabemega, kõmiseva häälega. Kui sissetulijat nii piiritult austatakse, on ilmselgelt tegu väääääga tähtsa asjamehega, kellele ja kelle kaaslastele tuleb piletid leida loomulikult otsemaid… Foto pealkirjaga „Suslikute puhastamine parasiitidest (19.06.1978)“ Meie suvestatsionaariks kutsutud telklaager on püstitatud Barguzini jõe orgu, Kurumkani külast 115 kilomeetri kaugusel ülesvoolu. Meil on seitse naridega telki magamiseks, üks telk ja putka tööks, saun, varjualune söögilauaga. Viimasena valmib väljakäik, mille ehitamisele kulub paar päeva. Neljast seinast ja katusest ei maksa unistadagi: ränga töö tulemusel tekib põõsaste vahele igikeltsa sisse auk, mis osaliselt kaetakse laudadega. Et vältida ühiskülastust, paneb augu kasutaja puu najale püsti pika toika, mille otsa seotud kalts on kaugele näha. Kui teinekord unustab keegi hajameelne toika langetamata, tekib hädalistest järjekord. Laagrist mõnisada meetrit eemal on veel teinegi saun, mis ehitatud kuumaveeallikale. Seal on võimalik istuda väävelvesinikulõhnases 43-kraadises vees ja niiviisi tasuta nautida looduse pakutavat. Marsruutidele liigutakse jalgsi, auto või paadiga. Varajaste tõusjate hulka kuulub zooloog Miša, kellel on eri taimkattetüüpidega aladele kaevatud 25 meetri pikkused püüniskraavid. Iga kraavi kummaski otsas on poole meetri sügavuseni ulatuv plekk-koonus, kuhu kukuvad kraavi sattunud hiirlased ja karihiirlased. Kui koonus jääb varahommikul tühjendamata, võib mõni seesolija saatusekaaslase nahka pista. Kogu saagiga, sealhulgas meie telkidest 10 kilomeetri kauguselt stepilaigult püünisraudadega tabatud händsuslikutega, tegeldakse hiljem edasi. Eesmärk on leida haigusetekitajaid ja nende vastaseid antikehi. Fotol kammivad Nadja (vasakul) ja Leena suslikuid, et kätte saada kõik kirbud, puugid, täid. Loomulikult ei tee nad seda igapäevast tööd käreda päikese käes: tavalisest, varjulisemast paigast, tuldi välja fotograafi ja filmija soovil, muidu olnuks liialt vähe valgust. Lauale asetatud tuliuus vakstu anti kaasa Irkutski instituudist, sest oli teada, et läheb suurejooneliseks pildistamiseks. Foto pealkirjaga „Taga-Baikalimaal Barguzini jõe ääres (20.06.1978)“ Pildilt vaatab vastu kolm tragöödiat. Esimene – meie ekspeditsioonirühma telkidest 4,5 kilomeetri kaugusel asuv purunenud sild Barguzini jõel – on otse ees. Teadjate selgitusel ei olevat sildade projekteerijate käsutuses olnud andmeid mäestikujõgede veerežiimi aastaajalistest muutustest pika ajavahemiku kohta. Jõgi, mis suvel on koolmekohtades kohati jalgsi läbitav, muutub mõnikord tulvavee ajal tundmatuseni ja kahjustab ka teraskonstruktsiooniga sildu, mille ehitamisel pole arvestatud äärmuslike vooluhulkadega. Teisest hädast annab märku suits mägedes, seekord telklaagrist umbes 4 kilomeetrit teisele poole, ülesvoolu suunas. Neli päeva tagasi süütas äike metsa. Suits kandus laagrini ja tekkis oht, et kui tuul ei pöördu, oleme tõsises hädas. Õnneks tuul nõrgenes, ladvatuld ei tekkinud ja tuletõrjujad suutsid põlengu   taltsutada. Olukorra tõsinemisel oleks lennukilt või helikopterilt visatud meie telklaagrisse vimpel teatega, et selle ja selle määruse alusel olete mobiliseeritud metsatulekahju kustutama, peate ettenähtud ajal kogunema ettenähtud kohta; kes viilib, sellel läheb haprasti. Kolmas tragöödia jääb varjatuna jõe paremale kaldale uhutud ehitisejäänuste (pildil vasakul) taha. Meie ekspeditsiooni veoauto GAZ-66 tiris seal äsja jõest välja tulekahjustusi saanud sõiduki. Geoloogide rühm oli öösel vuranud mööda sedasama, ehitatava BAM-i juurde suunduvat maanteed. Et silla puudumisel sõidetakse jõe vastaskaldale koolme kaudu, siis nii talitatigi. Paraku kalduti õigest kohast kõrvale ja jõepõhjas lebavatest rahnudest möödumisel vajus auto sügavale, vesi ulatus peaaegu kabiinini. Autole hinge sissepuhumiseks hoidis üks sõitja poolavatud kapoti kohal bensiinikanistrit, millest voolikuga juhiti bensiin karburaatorisse. Mingil hetkel tekkis säde ja lahvatanud leek hävitas kabiini. Foto pealkirjaga „Nižneangarsk (14.07.1978)“ Baikali põhjarannikul paikneva Nižneangarski alevi areng sai tõuke 1978. aastal, mil seal alustati BAM-i ehitamist. Asulataguste küngaste jalamilt on mets maha võetud – sinna tulebki raudtee. Tänavatel voorivad kallurid, mille hulgas ülekaalus Lääne-Saksamaal valmistatud oranžid Magirus Deutzid. Kõikjal ja pidevalt tolm, tolm, tolm... Nižneangarskis viibitud nädala jooksul nägin korra, et tolmuga siiski võideldakse: Magirus Deutzi kastile olid kohalikud meistrid peale keevitanud metallplaadi ja nii tekkinud tsisternist piserdatigi vett tänavale. Lõunatan ekspeditsioonikaaslasega sööklas, kus peamise osa külastajatest moodustavad BAM-i   autojuhid. Võtan pool suppi, kotletid makaroniga ja tee piimaga, sinna sisse lunin suhkru. Nuge ega kahvleid pole, supilusikaga saab praadigi edukalt süüa. Poes hakatakse viina müüma kell 11.00. Juba kolmveerand tundi varem seisab viinasabas kümmekond inimest. Pärast lõunat leiba osta ei saa, sest varahommikul on kõik mõne tunniga müüdud. Saan selgeks poodide kaupadega varustamise strateegia. Kui mingit asulat hakatakse rajama või hoogsamalt suurendama, on kaupa korralikult. Kui asula elu on paika loksunud ja inimesi enam juurde meelitada pole tarvis, valitseb krooniline kaubapuudus. Juuakse ohjeldamatult. Alevi võimuladvikusse kuuluv sanitaarepidemoloogiajaama peaarst, kes mulle ulualust annab, on peaaegu igal õhtul vindine. Tema korter on alailma külalisi täis, kuiv vein, portvein, konjak ja 70-kraadine piiritus käeulatuses. Kannatan selle tõttu, et minu mentor on mulle Irkutskist kaasa antud soovituskirjas nimetanud mind „suureks spetsialistiks“ (крупный специалист) – valitseb kaljukindel arusaam, et mida suurem, seda rohkem tuleb joota. Piiritus ei ahvatle mind üldse, piirdun sakuskaga. Foto pealkirjaga „Koos BAMi kaunitaridega (16.07.1978)“ Eelmisel õhtul Nižneangarski sadamasse kõndides tulid vastu eestlased, kes olid mõneks ajaks mootorlaevalt „Комсомолец“ maale lastud. Pärast, kui sõidame sama laevaga vastasrannikule Hakusõ kuumaveeallikate alale, saan nendega pikemalt rääkida. Eestlasi on ligi 20 (Harju KEK, telefonivõrgud jt), nad puhkavad turismibaasis Olhoni saare ligidal. Hakusõ majakesed kuuluvad Nižneangarski haiglale. Elanikud, k.a bamlased, suunatakse siia tuusikutega. Tuusik kindlustab tasuta kuumaveevannid, tervisekontrolli, söögi. Vesiravilas on vaheseintega eraldatud vannid, kuhu torude kaudu saabub isevoolu teel kuum allikavesi. Nn metsikutele on allikast algavale ojale ehitatud onnike, iga soovija võib siseneda, kuumas vees lebada ja ennast pesta. Pildil poseerin koos BAM-i ehitustandrile põnevust ja romantikat otsima tulnud noorikutega, kes äsja kümblesid mineraalvees. Taustal näha vesiravila. Foto pealkirjaga „Siin ehitatakse BAM-i (17.07.1978)“ Helikopterisse mahutatud komisjoni kuulub tosin Irkutskis ja Moskvas töötavat seismoloogia ning tektoonika asjatundjat, kellele antud õhusõidukilt pildistamise luba laieneb mullegi. Nižneangarskist alanud lennureisi sihtkoht on Põhja-Muja mäeahelikku rajatav 15 kilomeetri pikkune tunnel, mida hakati ehitama aasta tagasi (ja mis valmib lõplikult aastal 2003). Üks vahemaandumine tehakse tunneli läänepoolse sissepääsu lähedal Tonnelnõi asulas. Seal, geofüüsikute, geomorfoloogide ja ehitajate elupaigas, näeme skeemi tunneli piirkonnas 1976–1977 toimunud maavärinate epitsentritega ning neid pole vähe... Fotolt paistab, millistes keerulistes maastikuoludes rajatakse alul maanteed ja pärast BAM-i ennast. Hästi on eristatav Kitšera jõgi ja sellele ehitatud sild. Sillast vasakul (s.o läänes) kulgeva maanteelõigu kõrval võib silmata sirget triipu – tulevase raudtee muldkeha hakatist. Ulatuslik veekogu esiplaanil on Sikili järv, rändjärv, mille pindala ja kuju muutuvad aastaajati märgatavalt. Pildistatud piirkonna leiab hõlpsasti üles interneti kaartidelt ja satelliitfotodelt (55,94048´ põhjalaiust, 110,05129´ idapikkust). Sillast 4 kilomeetrit idas alustab Tallinna Ehitustrust kolme aasta pärast (augustis 1981) Kitšera asula ehitamist. Kitšera peatänava nimi on Tallinn. Tekst ja fotod: Mati Rahu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga