Eestlased Antarktika ajaloos

Antarktikas kaks korda talvitunud rännumees Enn Kreem mõtiskleb eestlastest Antarktika ajaloos.

Antarktikas kaks korda talvitunud rännumees Enn Kreem mõtiskleb eestlastest Antarktika ajaloos.

Antarktis – kauge, lausa kosmiliselt külm ja tühi manner püsis kaua aega salapärase loori taga. Legende Antarktikast lõunas võib võrrelda Sannikovi maa lugudega põhjalas. Ümbritsetud tormise ookeani ja kaugele ulatuva rannikujääga oli sinna purjelaevade ajastul raske jõuda. Tõsisemaid üritusi hakati tegema XVIII sajandil, korduvalt teatati ka mandri avastamisest, mis lähemal uurimisel aga osutusid saarteks. Kõige suuremale lõunalaiusele jõudis tolleaegne kuulsaim meresõitja kapten James Cook. Kuid realistina loobus ta edasi pürgimast uskudes, et jäämandrist pole niikuinii kellelegi kasu. Palju on räägitud Saaremaal, Lahetaguse mõisas sündinud kapten Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsioonist, et tema nägi esmakordselt Antarktist, see tähendab Antarktika mandrit. Logiraamatu põhjal juhtus see 28.jaanuaril 1820.aastal. Fikseeritud koordinaatide järgi on see igati usutav.

“Encyclopedia Britannica” nimetab Antarktise avastajateks 1820.a. Inglise laevastikuohvitseri Edward Bransfieldi, Ameerika hülgekütti Nathaniel Palmerit ja Vene laevastikuohvitseri F.G. von Bellingshausenit. Viimased kaks isegi kohtusid Antarktika vetes. Loomi oli Antarktikas kütitud juba ammustest aegadest, seega täpsem on inglaste sõnastus F.G.von Bellingashauseni ekspeditsiooni tulemuste kohta: need olid esimesed vaatlused mandrist sealpool polaarjoont.

Meie maailmapilti on sageli mõjutanud vene rahvuslik propaganda, mille järgi suurem osa avastustest ja leiutistest oli tehtud venelaste või siis vähemalt Vene riigi alamate poolt. Paljudel neist aga polnud tilkagi vene verd. Olukorda leevendas ristimine vene usku. Ka Fabian Gottliebist sai Faddei Fadejevitš. Aga sellest oli vähe! Vene allikates räägitakse kramplikult Bellingshauseni-Lazarevi ekspeditsioonist, kuigi ekspeditsiooni teise laeva komandöril ja ekspeditsiooni ülema asetäitjal Lazarevil on vaatlustega sealpool polaarjoont vähe pistmist. Kui NSVL hakkas Rahvusvahelise Geofüüsika aasta raames korraldama Antarktika ekspeditsioone, siis esimese polaarjaama nimeks Antarktises sai Mirnõi - Lazarevi laeva järgi. Pärast seda rajati polaarjaamad Lazarevsk, siis Novolazarevsk. Omanimelise jaama sai ka Bellingshauseni laev “Vostok”. Vaid möödapääsmatu juubelitega seotud vajadus sundis tosin aastat hiljem nimetama uue jaama Antarktise poolsaare lähedal Bellingshauseniks. See asub King Georgi saarel, mille avastas teist korda Bellingshausen ja nimetas selle Waterlooks.

XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus oli polaarkangelaste aeg. Kõige raskemini ligipääsetavatesse kohtadesse jõudmine oli rahvuse ja riigi uhkus. Mehed, kes seda tegid, sageli ka oma elu ohverdasid, tõsteti kilbile, löödi aadliseisusesse, neist kirjutati oode. Antarktika kangelassaaga on Robert Scotti “Viimne ekspeditsioon”.

Satelliitside, arenev logistika muutsid ka paigad jäämägede sinises vines igaühele kättesaadavaks. Esimesi turismireise hakati Antarktisesse korraldama juba 60-ndate aastate lõpul. Hiljuti sattus minu kätte kutse konverentsireisile, mille marsruudile jäi ka Antarktika. Lühidalt öeldes, tänapäeval on kõik võimalik.

Mitmetes maades on kombeks reastada oma Antarktikas käinud inimesed. Sellise nimekirja koostamisel peaks aluseks võtma mingid kriteeriumid, mille järgi neid isikuid loetleda. Kõige selgem oleks arvata sinna ekspeditsioonide liikmeid, kes on töötanud Antarktikas kas 2-3 kuud suverühmas ja muidugi talvitujad. Kuid kas nende hulka tuleb võtta ka abipersonal – traktoristid, kokad, ehitajad, jne. Kui me räägime vaid uurijatest, siis tuleks nimekirjast välja arvata isikud, kes pole Antarktikast teaduslikes ajakirjades uurimusi avaldanud. Ja keda üldse nimetada eestlasest Antarktika uurijaks? Kas kõik sünnijärgsed eestlased kodakondsusele vaatamata ja nende hulgas ei ole Eestis sündinud ja elavad mitte-eestlased? Siis langeks välja ka Bellingshausen.

Ringi muudab kitsamaks, aga ka tunduvalt selgemaks, kui silmas pidada Eesti teadust esindanuid inimesi Antarktikas. Neist saame rääkida alates 1965.aastast, kui seal alustati Tõravere observatooriumi vaatlustega ja mis katkematult jätkusid ligi kaks aastakümmet. Hiljem lisandusid neile veel Eestist mitmesugused muud teadusharud. Üksikasjadesse kaldumata on selle valiku järgi kuuendal kontinendil töötanud ligi paarikümmend Eesti teaduse esindajat.

Nii või teisiti on meie erakordne huvi Antarktika vastu tõstnud meid suurte polaarrahvaste seisusesse. Lõunapoolsed naabrid ei saa isegi kahe riigi peale kokku sellist nimekirja, olgu see koostatud mistahes kriteeriumide järgi. Kui me aga arvestame Antarktika uurijaid ühe elaniku kohta, siis oleme vist ees isegi Norrast, teistest põhjamaadest rääkimata.

Rossi meri – jaanuar 2003

Antarktikat külastanud Mart Saarso kirjutab laevasõidust Rossi merel.

Enne aastavahetust soetasin uued purjetamiskingad ja Lennuki ümbermaailmareisi lõpus viitseadmiral Tarmo Kõutsilt kingiks saadud NATO seljakoti valmis „järgmiseks reisiks”, nagu ta ütles. Lisaks täitus mu hästiteeninud piloodikohver foto- ja videokaamera ning diktofoniga, koos kassettide, filmirullide, kaartide ja päevikutega. Uue aasta hommikul vara, kui Tallinn puhkas peoväsimust välja, asusin teele Ülemiste lennujaama. Tunnistan, et reisipalavikku ei olnud, aga ikka käisid peast läbi need tuttavad viimase hetke mõtted, et kas kõik vajalik on kaasas. Läksin ju tööle, mitte reisima. Ees oli vastutusrikas ülesanne – leida Rossi mere rannikul, Victoria maal sobiv asupaik tulevase Eesti polaarjaama rajamiseks.

Järgnes pikk lend marsruudil Tallinn–Viin–Kuala Lumpur–Sydney–Christchurch. Viimases sain Uus-Meremaa Antarktika Instituudi laost suure koti polaarvarustusega ja mind sõidutati ajaloolises Lytteltoni sadamas seisva Itaalia ekspeditsioonilaeva Italica trappi. Kõik toimus rutiinselt ja ilma viperusteta. Lihtne kajut kahele mehele, päästeülikond ja laeva lühike tutvustus. Olin üks paljudest, kes Lõunamandrile tööle minemas.

5. jaanuari õhtul kell 19.00 LT (Local Time) andsime otsad ja ees ootas umbes kümnepäevane ülesõit Rossi mere rannikul asuvasse Itaalia jaama nimega Baia Terra Nova. Reis üle Lõunaookeani läks rahulikult ja möirgavad neljakümnendad, vilistavad viiekümnendad ning kisendavad kuuekümnendad olid kõik ühtviisi suviselt rahulikud, kuigi oli ka päevi, mil messis merehaiguse tõttu rahvast vähevõitu. Elu laevas kulges harjumuspäraselt söögikorrast söögikorrani. Oli aega tutvuda Itaalia ekspeditsiooni liikmetega – paljudega nendest oleme siiani heas tuttavad.

9. jaanuaril nägime esimest laudjäämäge, mis kujutab endast šelfiliustikust lahti murdunud sileda pealispinnaga mandrijääst koosnevat ujuvat saart. Ajapikku tuli neid üha juurde, kuni järgmisel päeval läbisimegi esimese hõreda merejäätriibu. Nüüd algas töö. Üks mu eesmärke oli teha maksimaalselt tähelepanekuid Rossi mere jääolude kohta. Tahtsin veenduda, et meie väikesel mootorpurjekast ekspeditsioonilaeval on tõesti võimalik läbida Lõunaookeani ja suvel praktiliselt jäävaba Rossi merd eraldav ajujää vöönd. Seega filmisin ja pildistasin ööpäevaringselt iga uut olukorda. Kuigi olin konsulteerinud Rossi mere parima eksperdi dr Staley Jacobsiga ning saanud usu ja veendumuse, et väikese laevaga on tänu paremale manööverdusvõimele lihtsamgi ajujääs sobivat teed leida, ja samuti oli mul varuks iseenda kogemus sarnastes tingimustes Grööni mere ekspeditsioonil, näris ikkagi hinge kahtlus – kas me ikka saame siit läbi.

Järgmisel päeval olen kirjutanud oma päevikusse: Jääd on juurde tulnud ja endiselt vahelduvad tihedamad triibud peaaegu vaba veega. Pangad on päris suured, arvata kuni 30 või rohkema meetrise läbimõõduga, enamus siiski väiksemad. Italica hoiab suure laevana sirget kurssi ja seepärast on aeg-ajalt tunda kogu laeva võnkumist, mis järgneb suure jääpanga rammimisele. Meie tulevikulaev tuleks siin toime kenasti, kuigi edenemine ei oleks liiga kiire. Hommikupoolikul olime kohati väga tihedas jääs, kus pankade vahel vaid kitsad lõhed. Pankade läbimõõt ajuti kuni 100 meetrit. Kell 11.40 jõudsime vabasse vette ja meie järel tulnud Uus-Meremaa kalalaev pööras omale kursile. See toimus lõunalaiusel 70° 06’ ja idapikkusel 175° 08’.

Nõnda olime läbinud Lõunaookeani ja Rossi mere vahelise ajujäävööndi, kuid ees ootas hoopis keeruline olukord. Selgituseks ehk nii palju, et Rossi mere igasuvine jääst vabanemine toimub tänu kellaosuti suunas liikuvale ringhoovusele, mis viib merejää piki Victoria maa rannikut põhja suunas Lõunaookeani sulama. Sel aastal aga oli Rossi šelfiliustiku küljest lahti murdunud 210 km pikkune jäämägi numbriga C 19 nimetatud hoovuses ristiasendi sisse võtnud ja takistas merejää väljatriivimist nagu tamm. Nüüd lebas kaardikambri laual igapäevaselt satelliidipilt jäämäest ja tema taha kogunenud merejääst tihedusega 10/10, mis tähendab vaba vee puudumist. Pilti silmitsesid kortsus kulmudega nii kapten ja tüürimehed kui ka ekspeditsioonijuht ja mereuurijad. Peeti sidet USA jäämurdjaga ja nuputati, kas üritada C 19-st ida või lääne poolt mööda minna. Olukord oli murettekitav. Pärast pikka ja põhjalikku kaalutlemist võttis kapten vastu otsuse ida poolt läbi murda, mis oli küll pikem tee, kuid kergemini läbitav.

Samal päeval olen märkinud päevikusse: “Õhtul toimus polaarjoone ületamise pidu. Tegime vanadele olijatele tola ja saime lõpetuseks tunnistused. Kinkisin tseremoonia käigus laeva raamatukogule Ann Tenno fotoalbumi Eesti randadest ja saartest ning raamatu “Hilarious Estonia”. Oli lõbus pidu ja ettevalmistuse käigus said inimesed rohkem tuttavaks. Pidu lõppes tantsuga poole ööni.” Olgu mainitud, et tola tegemise hulka kuulus ka näitemäng, kus pidin esitama võitluskunsti õpetaja rolli. Tuupisin oma itaaliakeelsed repliigid mehhaaniliselt pähe ja publik võttis mu aktsendiga etteaste vastu aplodeerides.

12. jaanuaril seisab päevikus: “Paremal on näha C 19 nagu müür meres, tõeline saar, 210 km pikk. 12.30 jõudsime jäämäe idapoolse otsa juures triivjää servani, kus pöörati esialgu piki jääserva itta. Kell 13 pöörati jäässe, kursiga otse lõunasse. Edasi läks jää väga tihedaks, 9/10 ja rohkem. Pärastlõunal jäi Italica paaril korral täiesti seisma. Jää on tihe ja kohati kokku pressitud.” 
Järgnevatel päevadel edenesime vahelduva eduga väga aeglaselt. Korduvalt jäi laev jäässe kinni. Kui polaaralad inimesele midagi õpetavad, siis kindlasti on see kannatlikkus ja nõnda istusid muidu nii temperamentsed Napoli-kandi tüürimehed suitsu tehes ja kohvi juues kaptenisillal ja lihtsalt ootasid. Ootasid, et näiliselt seisvasse, kuid tegelikult pidevas liikumises olevasse jäässe tekiks järjekordne kitsukegi pragu, mis annab võimaluse käiku anda ja edasi rammida.

14. jaanuaril ütleb mu päevik: “Kell 14.15. Vabas vees! Kell 17.30. Juba mõnda aega on rannik paista.” Olime jõudnud Terra Nova lahvandusse, mis kujutab endast peaaegu aastaringselt jäävaba mereala. Selle loodusnähtuse põhjuseks on kõrgelt ja külmalt jääga kaetud mandrilt allalaskuvad rasked jahtunud õhumassid, mis tekitavad püsivalt merele puhuva ja väga tugeva n-ö katabaatilise tuule. Seda just eriti talvel. Italica hoidis kurssi Victoria maa ranniku suunas ja meeleolu laevas muutus elevaks. Samas oli selgeks saanud kurb tõsiasi, et selleks suvehooajaks kavandatud mereuuringute programmist pidid itaallased ära jätma üheksa kümnendikku. Põhjuseks erakordselt rasked jääolud, mille põhjustas looduse ime numbriga C 19. Antarktika on paraku maailmajagu, kus inimene peab sageli alluma looduse tahtele ja sellega lihtsalt leppima.

Õhtuks jõudsime Terra Nova lahte, Baia Terra Nova jaama reidile. Paar tundi hööveldas Italica oma tugeva vöörtääviga sirgeks piisavalt pika kinnisjää serva, mis pidi lossimistöödel täitma sadamakai ülesandeid. Jäässe puuriti augud, nendesse püstitati tugevad vaiad pollarite asemel ja nõnda seisime nagu sadamas. Kuna ilm oli tuulevaikne, ei lastud ühtki minutit kaotsi. Kogu öö vedasid autod ja traktorid kaldale peamiselt merekonteineritesse pakitud varustust, mida Italica oma poomidega lossis. Tohutult uudishimulikud ja inimese suhtes kartmatud Adelié pingviinid uurisid seda tegevust tähelepanelikult, eriti laeva kinnitusotsi. Vaate tegi võimsaks kirdes kõrguv vulkaan Mount Melbourne, mille kõrgus merepinnast on 2732 meetrit.

15. jaanuaril kirjutasin päevikusse: “Kell 14.30 toimus koosolek, kus pandi paika kaldale lendamise grupid. Minu järg on kolmanda grupi koosseisus. Veidi pärast kella 15 saabus kopter ja edasi läks kõik kiiresti. Kell 15.30 astusin elus esimest korda Antarktise pinnale. Oli päris võimas tunne.” Meeleolu tõstis teadmine, et sel päeval sai mu poeg seitseteist aastat vanaks. Merel ja Antarktikas on mõtted kodu ja lähedaste juures palju rohkem ja hoopis teisiti kui tsivilisatsiooni igapäevases, sageli mõttetus sagimises.

Turism Antarktikas

Märkimisväärsest turismist Antaktikasse võime rääkida pisut üle 10 aasta. 1996 ilmus Lonely Planety Antarctica esimene trükk. Selleks ajaks pidi järelikult turiste nõnda palju olema, et tasus raamatut välja anda. Hoo Antarktika turismile andis muide N. Liidu lagunemine – paljud hea jääklassiga nõukogude uurimislaevad otsisid endale majanduskaoses tööd ja leidsidki selle Antarktikasse turiste vedades – teiste hulgas meie Arnold Veimer/Livonia (vt Rein Lahisalu raamatut „Laevaarstina antarktikas”). Antarktikasse võib sõita luksusliku laevaga, lennata kontinendi kohal lennukiga või jõuda sinna purjejahiga. Kõik võimalused on väga kallid. Reisid algavad kas Hobartist (Austraalia), Punta Arenasest (Tšiili), Ushuaiast (Argentina) Kaplinnast (Lõuna-Aafrika) või Christchurchist (Uus Meremaa).


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga