Eesti kunstnike jalgsimatkad Euroopas

Eesti 20. sajandi alguses tegutsenud kunstnike seas ei olnud pikad jalgsimatkad midagi erakordset, matkamine ning rändamine on mõjutanud ka kunstnike loomingut. Eero Epner on kirja pannud huvitavad legendid ja juhtumised.

Eesti 20. sajandi alguses tegutsenud kunstnike seas ei olnud pikad jalgsimatkad midagi erakordset, matkamine ning rändamine on mõjutanud ka kunstnike loomingut. Eero Epner on kirja pannud huvitavad legendid ja juhtumised.

„Ees polnud mul vähem kui 2600 versta. Mõõtsin sellest maha iga päev oma 50, 60 kuni 70 versta – nii kuidas vaatlemisi oli või viivitusi juhtus või ilm vahel parem või halvem oli, teed edendas või takistas. Alguses tarvitasin suurt maanteed, kui see aga igavaks kippus, tõmbasin kaardile tee ette ja kõndisin seda mööda otsemalt ja huvitavamalt. Nii mõõtsin kuus nädalat iga päev hommikust õhtuni, sammusin läbi lugematud külad ja pika rea linnu, rändasin üle mägede ning orgude, sõudsin üle hulga jõgede.” Nii meenutab Ants Laikmaa oma tuhandete kilomeetrite pikkust jalgsirännakut 1891. aasta sügisel Riiast Düsseldorfi. Laikmaa oli saanud teada, et Düsseldorfi kunstiakadeemia oli ta enda ridadesse vastu võtnud. Avanti! mõtles Laikmaa, ent kuna raha oli vaid rongisõiduks Tartust Riiani, siis ei jäänudki muud üle, kui pea kolm tuhat kilomeetrit jala üle mõõta. See polnud lihtne. „Ei olnud see teekond kõige kergem,” kirjutab Laikmaa. „Sügisesed, sagedasti külmad vihmased ilmad ja porised teed, ööl kütmata ulualune, hommikul tihti märjad riided jälle selga. Juhtus ööpaigaks kallis koht, rändasin edasi ja puhkasin teeveerul mõne puu või põõsa all. Raskusi suurendasid maakingsepa tehtud tublid kingad, mille kõvad kapid jalakannad katki hõõrusid − jalgade parandamiseks polnud aga aega.” See rännak kuulus matkažanri per pedes apostolorum, sümboolselt paljasjalgselt apostlite moodi edasirühkimine, mida kroonis mingi suurem eesmärk. Kuid tagantvaates osutuski konservatiivsest akadeemiast, kust Laikmaa peagi pettunult lahkus, olulisemaks õppetunniks hoopis matk ise. „Kuid lõpul olin selle teega rahul ja palju, palju võitnud: palju harutanud, lahti sõlminud, mida muidu nii kergesti lahti sõlmida poleks suutnud sellest, mida seni kool ning kasvatus (ümbrus) uduna mu ümber olid mässinud,” sõnastab Laikmaa oma legendaarse rännaku, mille kõrval Kristjan Jaak Petersoni Riia-Tartu- Riia tuur kahvatub pühapäevaseks promeneerimiseks, tõelise tähenduse. Laikmaa peiarlik rännak on üks Eesti kunstiajaloo väikestest müütidest. Kuid see polnud sugugi ainuke rännak. Eesti 20. sajandi alguses tegutsenud kunstnike seas polnud jalgsimatkad midagi erakordset. See oli tavaline praktika, peaaegu igapäevane osa elust, mis ulatusid suvistest patseerimistest sportlike matkadeni, meditatiivsetest kalastamisretkedest romantiliste loodusimetlusteni. Matkajuhid kunstnike sulest Mõned innukamad jõudsid isegi matkajuhtide väljaandmiseni. Ants Murakin publitseeris juba paguluses olles teose „Paani riik”, mille alapealkiri „Põgusaid matkavaatlusi keset sajapalgelist kodumaa loodust” on liigagi tagasihoidlik kirjeldus pea kolmesajal leheküljel laiuvate romantiliste looduselamuste kohta, mida kunstnik peamiselt Viljandi ümbruse arvukatelt matkadelt kogunud. „Praegu on loodus oma eluinnu ülimas tipus ja taim ning elusolend hoolitseb järgneva põlve eest. Kuuskede mustrohelise rüü taustal tilgendavad ladvaosas noored vaigused käbid,” õhkab Murakin vaimustunult. Jaan Vahtra koostatud Taevaskoja ja Valgemetsa matkajuht on veidi asjalikum, kuna tundeliste looduselamuste vahendamise kõrval tehakse sissevaateid ka piirkondade eripärasse või tuuakse ära – Valgemetsa puhul – fotod prominentsemate suvitajate šefimatest villadest. Artiklite kõrval ilmestavad raamatut fotod, teiste seas Vahtra kaader pealkirjaga „Tartu õngesportlased”. Näeme sellel Vahtrat ennast, tema kõrval on aga teine kunstnik Villem Ormisson, miskipärast on puudu aga kolmas kirglik kalamees nende dünaamilises trios − skulptor Voldemar Mellik, kellega koos Ahja jõest forelli, lõhet ja harjust õngitseti. Valgemetsast on kerge tõmmata joon Elmar Kitseni, kes 30ndatel tänu Tartu-Petseri raudtee avamisele tekkinud suvilarajooni sai peatselt ka ise suvekodu. Kuid ka Kitse loodushimu polnud passiivne-nautlev, näppe mullas loputav, vaid aktiivneosalev: seenel- ja kalalkäigud, looduses nokitsemine ja pikemad matkad võeti ette ühesuguse kirega, mille Aleksander Suuman on summeerinud oma luuletuses: „Ärgem rääkigem raamidest! / kirjutab Vally Verev ja tunnistab / nii hüüatanud Elmar Kits, / mees, kes võrdse eduga / ehitas, kalastas, ärples, lärmas, / vaikis ja maalis.” Või kui Kits koos pintslikompanjoni Richard Sagritsaga 50ndatel Karjalasse sõidab, kirjutab Sagritsa abikaasa oma päevikusse: „Elmar kadus hommikul kella kuue paiku paadiga järvele, küll see on üks rahutu hing!” Või ka: „Mõtlesin Elmari-Rihi peale, kes viibisid lagedal kaljul. Leidsime kunstnikud märgadena kaljult, kus kuidagi maalisid.” Kunstiajalugu ja matkamine Eesti vanem kunstiajalugu ja poolsportlik mööda maastikku liikumine on seega tihedalt seotud. Siinkohal tuleks tõesti rõhutada looduses liikumise aktiivsust, kunstnike jalgadesse kogunenud piimhappe hulka, mis lahustas distantsi inimese ja maastiku vahelt ning võttis aeg-ajalt peaaegu et maniakaalseid hoogusid. Laikmaa Düsseldorfi-trett oli vaid sissejuhatus tema hilisematele jalgsimatkadele nii Euroopas kui ka Aafrikas, rääkimata Eestist, kus tema lahutamatuks rekvisiidiks oli nupuga jalutuskepp. Muidugi – innukad rändajad olid ka teiste erialade esindajad, see ei olnud toonaste kunstnike pärusmaa. Tuglas on meenutanud, kuidas ta hakkas Tartust jalgsi Soome viskama, või kuidas ta Prantsusmaalt Itaaliasse jalutades päevas keskmiselt 40 versta (veidi üle 40 kilomeetri) maha mõõtis – ja nii päevade kaupa. Ferdinand Kull ei talu aga ühel päeval Normandias olles enam Konrad Mägi lõputut vigisemist välja ja otsustab jalgsi Pariisi tagasi minna. Pea 200 kilomeetrit läbib ta nelja päevaga, samas kui kunstnik Mägi teatab, et „ta oma haige seljaga nii pikka „jalutuskäiku” ei riskeeri ette võtta”. Kirge säärase villipõlgliku jalgsirändamise vastu, kus maastik võeti oma jalgadega omaks, ei tohiks olla liiga keeruline selgitada. Ühelt poolt kahtlemata vahendite, aga ka valikute nappus. Kui kaugemad reisid nii Euroopas kui ka Eestis võeti sageli ette ka rongiga (rongiühendused olid mitte ainult toonase aja kohta juba tõeliselt eeskujulikud ja kiired), siis maastiku omandamise jaoks olid teised vahendid veel vähem levinud. Tõsi, Aino Kallas meenutab suvepuhkust Saaremaal, kus päevad läbi sõideti jalgrattaga, kuid näiteks Henrik Visnapuu nägi autot esimest korda elus alles 1910. aastal ning auto muutumine laiatarbekaubaks pidi oma aega veel aastaid ootama. Teiseks tuleks pöörata tähelepanu kunstnike sotsiaalsele päritolule. Laikmaa isa oli vallakirjutaja ja taluperemees, Mägil mõisa abivalitseja, Vahtral talurentnik, Mellikul külakooliõpetaja, Kitse isa ehitas väikese maja Linajärve kaldale, kus kogu pere elas. Need polnud erandid. Üldjuhul olid toonased kunstnikud pärit taluperekondadest ning nende lapsepõlved möödusid maastikes konnates. Matkamine polnud nende jaoks eraldi eluviisižanr, vaid loomulik modus vivendi, elulaad, lahutamatu osa elamisest, nagu ihukarvad ihu küljes. Muide, ka kunstnike päritolugeograafia on huvitav. Ebaproportsionaalselt suur osakaal tervest kunstnikkonnast oli pärit Jõgeva-Pärnu rindejoonest lõuna poolt. Mägi kodumaastikud olid Hellenurmes ja Udernas, Vahtral Moostes ja Räpinas, Kitsel Rõngu kandis, Ormissonil Viljandi ümbruses, Karl Pärsimägil Võrumaal, Endel Kõks oli põline tartlane jne. Lihtsate lahenduste eelistaja tõmbaks paralleeli Lõuna-Eesti maastike maalilisuse ja maalikunstnikuks saamise vahele, uskudes, et piisavalt huvitavad loodusvormid vormivad ka kõige tuimemast tegelasest kunstniku. Kuid kindlasti see nii ei ole. Sest on veel üks huvitav nüanss. Üks asi on loodusesse sulada, magada pea samblas (matka ajal metsades ööbimine oli loomulikult normaalsus) ja võtta jalge kaudu maastik omaks. Teine asi on aga sellest eemalduda, loomulikkusest jõuda distantsilt vaatamiseni. Ja kunsti puhul pole selge, kumb valem on parem: kui juba soovida olla maastikumaalija, siis kas eelistada pea-samblas-tüüpi lähenemist või tuleks õppida vaatama harjumuspärast uute silmadega, et tekiks võimalus üldistada? Nii annab looduse keskel üles kasvanud pea 30-aastane Mägi ühes oma Ahvenamaalt saadetud kirjas teada: „Elu on mul on siin praegu väga hea, iseäranis saan ma alles nüid aru, mis see tähendab vabas looduses olla (mõistagi kõht täis), sest mõtted just ronivad pähe ja tunned, kuda fantaasia kasvab.” Laikmaa aga meenutab oma Soomes olemist: „Olles siin vaba igast muust tegevusest, võisin täiesti omaette olla ja tegeleda, rännata ja maalida, kus ning kunas hing soovis, ja igal pool leidus maalimisväärseid motiive küllalt. Pean seda aega üheks mu elu päikesepaistelisemaks, õnnelikumaks ajaks.” Kuid miks? Polnud ju rändamine ja maalimine midagi esma- ega erakordset, see võimalus oli valla kogu aeg, kuid ometi alles välismaal olles vaadatakse maastikku enda ümber teistsuguse pilguga. Mägi puhul on selleks „teistsuguseks pilguks” kunstniku pilk – just Ahvenamaal alustab Mägi maalimist (ja muidugi on esimesed maalid maastikumaalid). Ent kui tõdeda, et poolsportlik mööda maastikku liikumine – „matkamine” oleks selle kohta ehk liiga palju öeldud, „jalutamine” vaataks mööda füüsilisest pingutusest ja läbitud distantside märkimisväärsusest – oli 20. sajandi alguse kunstnikkonna seas tavapärane praktika, siis võiks muidugi küsida, kas ja kuidas peegeldus see kunstis? Ja ega alati ei peegeldunudki. Näiteks Jaan Vahtra on kunstiloos tuntud ennekõike hoopis geomeetrilise kunsti viljelejana, kubist ja konstruktivist, kes ühel hetkel küll sukeldus ka maastikumaali, kuid tema tüvitekstiks jäävad kolmnurkade ja rütmidega täidetud maalid. Või August Jansen (muide, samuti kirglik kalur), kes tunnistab ühes intervjuus, et ainus hetk, kui õpetajaametist vabaks saab, on suvel, ja siis kogub ta küll uusi muljeid ja värskust ning valmivadki maastikumaalid – kuid „see pole töö, mis rahuldaks ta kunstnikumeeli”. Muidugi ei olnud kõik looduse võlude suhtes nii külmakõhulised. Eesti vanem maalikunst kubiseb teostest, kus me näeme metsatukkasid, järvesilmi, kuppelmaastikke, rannaäärseid, künkaahelaid, taevaservi, lumehunnikuid. Isegi kui kujutatakse inimesi, pannakse nad piknikku pidama või vähemalt parki jalutama, ja isegi aktide fooniks on mõni põõsas – paljad naised keset võsa. Nii mõnegi jaoks publiku seast on sellest ajast peale maalikunst ja maastikumaal sünonüümid. Maastikumotiiv loomingus Kuigi me võime looduslembuses näha ka kunstiajaloolisi eeskujusid – maastikumaal ja „inimesed looduses”-žanr ei olnud ju Eesti kunstnike leiutis –, siis siinsete kunstnike rändamine on siiski jätnud teatud eripärase jälje. Näiteks torkab silma, et kuigi paljud looduses visandatud eskiisid on lõpetatud ateljees, siis väga palju on saanud vähemalt alguse, aga vahel ka lõpu vahetus maastikusolemises. „Nõnda võis Mägi, suvitades mõnes loodushuvitavas kohas, igapäev maalimisriistadega välja minna ja paari maastikumaaliga tagasi tulla,” on meenutanud Tuglas. Ka Mägiga koos maalimismatkadel käinud Martin Taevere („Kuis võis ta haige olla, kui rännakuil ja motiivide jahil oli raske temaga sammu pidada.”) sõnul tõi kunstnik päevas maale koju kuivama tükki paar. Vabaõhumaali suur osakaal võrreldes ateljeeloominguga – kujundlikult öeldes loodusprügi peaaegu et kleepunud värskele värvile – ning looduses liikumise teel saadud impulsi suurem osakaal konstrueeritud loodusvaate üle ei pruugigi olla eriline „Eesti kunsti eripära” – küll aga torkab see silma. Ent on veel üks huvitav aspekt, kus me võime näha kunstnike looduskooserdamiste jälgi kunstis. Kui Elmar Kits surivoodil mälestusi lindile loeb, ütleb ta: „Mitte mingil juhul valida motiivi või võimalikult nii vähe valida, kui valida saab. Sest kui juba kuskile minna, istu lihtsalt maha, muidugi vaata, et see on hea ja varjus koht, et päike sinna peale ei paista, et on mugav koht, et sa saad tööd teha. Ja usu – alati tuleb sest palju toredam töö välja, kui [siis kui] ma valin motiivi. Sest motiivi valikust tuleb huvitav asi välja: me valime seda, mida me oleme juba kindlasti näinud ja mida me oleme teinud.” Tähendab: tuleb olla pidevas liikumises, üllatada ennast motiividega, otsida maalikunstile huvitavaid ülesandeid – mis on risti vastupidi meie eeldusele, et kunstnik on meelega otsinud tähendusrikkaid „kodumaiseid” motiive, kohamälu paiku, oluliste sündmuste platsdarme. Enamgi veel: kui „identiteet” on miski, mis kinnistab, siis Kits sõnastab pigem voolavuse printsiibi: tuleb hoida ennast pidevas voolavuses, lasta tähendustel, identiteetidel, kinnismotiividel sõrmede vahelt läbi libiseda. Ja mis oleks selleks parem moodus, kui liikuda mööda maastikku, mitte lasta end eksitada „tähendusrikaste paikade” virvatuledest ning hoida endas pidevat tahet minna edasi, uue ja uue nurga taha, uue ja uue paigani?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga