Erki Tammiksaare loole baltisakslasest Middendorffist ja tema Siberi-vallutustest kirjutab kommentaari Middendorffi jälgedes käinud filmitootja Riho Västrik.
Kolm aastat tagasi nakatusin ideest teha dokumentaalfilm Middendorffi ekspeditsioonist Taimõri poolsaarele. Nii nagu 160 aastat tagasi, on sellise ekspeditsiooni korraldamine üsna keerukas ka 21. sajandil. Tänapäeval küll eelkõige maohaavu tekitava bürokraatia tõttu, kuid ka vahemaad on sel tohutul asustamata territooriumil jätkuvalt mõõdetavad mitte kilomeetrites, vaid päevateekondades.
Olen Taimõril käinud neli korda ja läbinud praktiliselt kogu Middendorffi marsruudi. Mida rohkem meil õnnestus põhja tungida, seda enam kasvas imetlus kuulsa kaasmaalase vastu.
Taimõri poolsaar on maailma kõige põhjapoolsem kontinentaalpiirkond. Tšeljuskini neem ulatub peaaegu 78. laiuskraadini, Baeri saar, kust Middendorff tagasi pöördus, asub põhjalaiusel 76˚12'. Põhjapolaarjoon asub laiusel 66˚30' ja iga laiuskraadi vahele jääb 111 km, seega näitab lihtne arvutus, et eestlastele tuntud Rovaniemist tuleb rohkem kui 1000 km otse põhja minna, et Taimõri põhjaosaga ühele tasemele jõuda.
Kliima on karm. Middendorff arvas, et tegemist on maailma külmapoolusega (tegelikult see nii ei ole – veel külmemaid temperatuure on mõõdetud Sahha poolsaarel). Ometi on ka Taimõril eurooplase jaoks piisavalt jahe. Karmilt mõjub organismile ka pikk polaaröö ja polaarpäev. Mida enam põhja poole, seda must-valgemaks öö-päeva vahekord läheb.
Middendorff läbis esimese poole teekonnast arkišides (nomaadide liikumisviis vooris) dolgaanide ja samojeedidega. Täna selliseid võimalusi enam pole. Kodupõhjapõdrad on Taimõril säilinud veel üksnes paaris piirkonnas elavatel neenetsitel, keda on 3000 ringis. Küll aga on muutumatuna alles veeteed. Poolsaar on jõgedest lõhestatud nagu vanainimese sooniline käsi.
Avami tundra, mille Middendorff n-ö hääletades nganassaanide ja dolgaanide nartadel läbis, on tänapäeval kõige hõlpsamini läbitav veesõidukitega. 2004. aaasta suvel sõitsime kaatriga kolm ööpäeva maailma ühte põhjapoolsemasse külla Ust-Avami, et alustada sealt tagasiteed kummipaatidel, mille sõidukõlblikuks muutmiseks kasutasime valdavalt kohapealt hangitud käepärast materjali. 180-kilomeetrise teekonna jooksul mööda Avami ja Dudõpta jõge möödusime neljast jahi-kalapunktist, mis kujutavad endast barakitaolisi maju. See on sealmail erakordne asustustihedus, mistõttu Dudõptat nimetatakse isegi jõgi Broadwayks.
Hoopis teise olukorda sattusime sel suvel, kui lasime helikopteril ennast transportida Logata ja Ülem-Taimõri jõe ristumispunkti. Jäime neljakesi täielikku tundraüksindusse, lähima asulani 300 km. Ees ootas sadu kilomeetreid mööda Ülem- ja Alam-Taimõri jõge, mille vahele jääb tohutute soppidega lahmakas Taimõri järv.
Kahe päevateekonnaga jõudsime 5 kW paadimootori toel Sättaga Mõlla suudmesse, kus Middendorff ehitas paadi, millega ta jõudis Põhja-Jäämerre. Igikeltsal lasuv tundra säilitab jälgi kümnenditeks kui mitte sajanditeks ja see teadmine tekitas erilise elevuse – justkui oleks siit võimalik leida märke kuulsa kaasmaalase toimetamistest. See tunne jäigi mind saatma kogu selle enam kui kuu kestnud ekspeditsiooni jooksul.
Arktika suvi on lühike, valdav osa aastast on talv. Ometi tõmbab Kaug-Põhi miljoneid linde pesitsema, seal liigub ringi maailma suurim metsikute põhjapõtrade kari, isegi töökas kimalane kogub nektarit ja tolmeldab tundrataimi. Kuni Põhja-Jäämereni välja.
Tundra toidab rännumeest. Kala on jõgedes uskumatult palju, põhiliselt siialisi ja lõhelisi. Selleks et püüda üheks päevaks vajaminev ports, piisab sellest, kui 25 meetri pikkune võrk lahti vedada ja kohe kokku korjata. Praktiliselt kõik kalaliigid on söödavad ilma termilise töötlemiseta. Tuletegemine ongi probleemne, kuid siiski võimalik. Kõikjalt, kus vähegi mõni nott või laud vedeleb, tuleb see kaasa võtta. Inimtegevus (geoloogid, kalamehed) jõudis 20. sajandi lõpuosas ka nii kaugetele põhjaaladele – see võimaldab üht-teist põletatavat leida. Helikopteri hind, mis on tõusnud tasemeni 25 000 krooni tunni eest, kalamehi ja looduseuurijaid siiski naljalt enam kohale ei too.
Juulis-augustis on temperatuur küll valdavalt plussipoolel, aga 3 soojakraadi võib olla üsna raskesti seeditav. Pidevast vees solberdamisest kipuvad käed lõhenema, üle parda löövad lained ja sagedased sademed hoiavad riided niisked. Panin tähele, et kui olime kaks päeva ilma lihatoiduta olnud, siis tulid + 3 ˚C juures külmavärinad peale. See tähendas peagi saabuvat lõppu mõnele hanele või valgejänesele.
Middendorff kannatas oma rännakul sedavõrd palju külma ja nälga, et pidi kogu järgneva elu ennast Lääne-Euroopa sanatooriumides ravima. Meil midagi sellist õnneks ette ei tulnud. Ometi usun, et mõistan läbielatu põhjal, millest me n-ö ilma jäime.