Heleri Hanko on korduvalt nomineeritud aasta matkajaks ning matkamise populariseerimiseks on ta palju ära teinud: peaosalisena telesaates „Rabaradapidi“, naiste matkagrupi Näkid Metsa matkajuhina, festivalidel ning meedias üles astudes. Nüüd lisandub sellele kõigele ka National Geographicu Eesti ellujääja ehk visa hinge tiitel.
Heleri oli National Geographicu Eesti ellujääja konkurentsis ainus naine ning räägime temaga päeval, mil ta oma võidust teada sai. Heleri on siiralt üllatunud, õnnelik ja ootusärev eelseisva suhtes, kuna Delfil on plaanis teha võitjaga seiklusvideo, ning lisab: „Kui ma kandidaate vaatasin, olin üllatunud, sest meil on Eestis ju nii palju matkanaisi, et kuidas mina seal ainsana kandideerin.” Üllatav on see tõesti, kuna selle aasta Eesti Matkaliidu poolt aasta matkaja tiitlile olid koos Heleriga nomineeritud ainult naised – kokku neli tugevat alpinisti või pikamaamatkajat.
Talvine matk risti läbi Eesti 30 miinuskraadiga
National Geographic tunnustas Heleri kandidatuuri puhul kõrgelt tema 2021. aasta talvematka RMK Penijõe–Kauksi matkateel Läänemaalt Ida-Virumaale, mille naine võttis spetsiaalselt ette südatalvel. Nimelt soovib ta end iga järgmise pikamaamatkaga järjest ületada ning tundis, et ka sellele matkale oleks vaja vunki juurde lisada. Kuna pikkuselt jäi matk alla juba eelnevalt läbitud Peraküla–Ähijärve matkale, siis tuli Heleril muud moodi leida viis matk raskemaks teha ning tänu erakordselt külmale talvele saigi sellest üks korralik katsumus: „Üle 15 aasta oli käes üks ekstreemsemaid talvesid – lund tuli väga palju, vahel oli öösel 30 miinuskraadi, tuli ka jäävihma. Mul läks väga palju energiat, et veenda lähedasi selles, et ma jään seal ellu, seega mul endal ei jäänudki väga palju jaksu sellele kõigele mõelda. Ma olin muidugi ka valmistunud, kuid varasemat sellist talvist kogemust üksinda mul polnud. Lõpupoole oli ka mentaalselt raske, sest kui kuu aega järjest on su ümber kõik pidevalt üksluiselt valge ja lumine, siis mingil hetkel muutub see nüristavaks. Kott oli 25-kilone, puusas meeletu valu ning suurem osa matkateed oli sisse käimata. Enamiku osa liikusin märkide abil metsas ja põllul ning sumpasin – lund oli palju, vahel isegi puusani. See oli koht, kus tundsin, et jah, see on ellujäämine. See oli kindlasti matk, kus ma kõige rohkem nutsin.“
Väänatud jalaga lõpuni
Heleri huvi pikamaamatkamise vastu sai alguse 2015. aastal, kui ta läbis 375-kilomeetrise Oandu–Ikla matkatee, olles enda sõnul väga kangekaelne, et matk kindlasti lõpetada ja tõestada nii endale kui ka teistele, et ta suudab seda teha. Umbes 100 kilomeetrit enne lõppu väänas ta aga jala korralikult välja, kuna matkasaapad olid väga laia liistuga, liiga suured ja rasked ning loksusid jalas. Matka tegi raskemaks ka kinnisidee, et ta peab kogu teekonna läbima jala isegi siis, kui soovib rajalt korra ära käia, näiteks poes või arsti juures. Nüüdseks on Heleri õppinud, et nii hambad ristis ei pea endale selliseid reegleid välja mõtlema, kuid aastal 2015 kõndis ta ilma ühegi puhkepäevata ja väänatud jalaga edasi, 30-kilone laenatud ebamugav seljakott seljas, ja neelas lihtsalt palju valuvaigisteid: „Ma ei tea, kuidas ma üldse selle raja läbisin, ainult vist tahtejõuga. Mul ei ole muidu tavaelus nii palju tahtejõudu kui matkal.“
Kilingi-Nõmmel soovitas arst naisel sõita Pärnusse jalast pilti tegema, kuid kuna Heleri enda põhimõtete kohaselt transporti kasutada ei võinud, siis ta keeldus ja lootis, et jalg päris katki pole. Õnneks luumurdu ei olnud, kuid matka lõpuks oli jalg viltu kõnnitud ning täielik paranemine võttis aega pool aastat, mille jooksul tekkis Heleril juba hirm, et jalg ei paranegi. Praeguseks on õnneks kõik korras ning heaks õppetunniks oli, et nii kangekaelne ei pea olema ja tervisega riskida ei tohi. Tuleb teha puhkepäevi, taastavaid venitusi ja harjutusi, rääkida spetsialistidega ning jälgida valupiiri, et mitte endale püsivat vigastust tekitada.
Pole kordagi katkestanud
Olenemata matkadel esinenud raskustest, vigastustest ja valust on Heleri lõpetanud kõik oma pikad matkad ega ole katkestamist kordagi isegi mitte kaalunud: „Olen üldiselt väga rahulik inimene ega lase endale lihtsalt ligi seda mõtet, et katkestada. Ma tean, et tahan matka lõpetada ning seega, kui mingid mõtted hakkavad tekkima, teen kõik, et see tunne ei kasvaks. Tavaliselt aitab mediteerimine või hea raamatu kuulamine. Samas olen ma valmis matka pooleli jätma küll, näiteks kui peaks mingil põhjusel pere juurde tulema.“
Mereületus Hiiumaal
Heleri üks paremaid matkamälestusi on Hiiumaa matkatee, kuhu ta läks 2021. aasta septembris: „Mõtlesin alguses, et see on täitsa minu matk, kaamerat kaasa ei võta ning kogemust ei jaga, aga kuna tundsin, et üleüldiselt keerulistel koroonaaegadel aitas see matk mind väga, siis otsustasin seda siiski jagada ning sain väga head vastukaja. Hiiumaa rada polnud lihtne ei füüsiliselt ega logistiliselt ning kindlasti võiks saata endale toidupakid teatud kohtadesse, nagu näiteks Luidja, RMK Ristna külastuskeskus või Kalana, kuna Kärdlast Kassarini on umbes 170-kilomeetrine lõik ilma ühegi poeta ning sel maastikul on lihtsam kõndida võimalikult kerge kotiga. Hiiumaa matkatee on kõige ägedam jalgsimatkarada Eestis, kus enamik radu on mööda metsi ning ka üles-alla ronimist on korralikult. Kõige lahedam oli matkatee lõpus olev mereületus Kassari saarelt Hiiumaale. Seal õppisin, et sellisel hetkel ei tasu küsida oma lähedastelt nõu, sest nad hakkasid kohe pabistama ja üritasid mind ümber rääkida, kuid mina mõtlesin, et ei, ma tulin juba heinamaast üle, kus olid hirmuäratavad pullid, ning tagasi ma kindlasti ei lähe, seega läksin ikka sealt merest läbi. Vesi oli õnneks vaid põlveni, põhi oli natuke mudane, aga ei midagi hullu.“
Kuigi Hiiumaa matk on Heleri lemmikmatkatee Eestis ning 234 kilomeetrit sai läbitud vaid üheksa päevaga, ei läinud ka see matk vahejuhtumiteta: „Esimesel õhtul, kui ma praami pealt maha tulin, oli tuul ikka päris tugev ning mõtlesin juba praami peal, et mida sa tegid praegu? Kuskile pole minna ka, see oli viimane praam. Aga nii ma vist mõtlen peaaegu iga matka alguses, et millega ma nüüd hakkama olen saanud. Siis pidin pimedas karjamaale minema, kuid ma ei leidnud redelit üles, nägin ainult elektrikarjust ega tahtnud proovida, kas seal on elekter või mitte. Ukerdasin seal kadakate sees päris kaua, et kuidagi ümber karjuse saada, lisaks kartsin ka pimedas mõne loomaga kohtuda ja kõige lõpuks kukkusin otse näoli elektrikarjusesse… ning sain aru, et need on tegelikult heinapakinöörid. Kui jõudsin laagriplatsile ja hakkasin telki püsti panema, siis kõik ebaõnnestus – telk läks katki, olin unine ja pahur. Panin teipide abil telgi kuidagi üles ja jäin magama, kui äkki ehmatasin üles mingi valju hääle peale – suur parv hanesid oli teel lõunasse. Kuigi sellise matka alguse peale tekkis hirm, et mis nüüd edasi saama hakkab, siis tegelikult läks edasi ilusti – parandasin Kärdlas telgi ära ning nautisin Hiiumaa loodust. Meeldejäävaim oli õhtu Kalurikoja metsaonnis – väljas möllas torm ning oli väga mõnus pärast pikka matkapäeva soojas onnis ahju kütta.“
Matkasaapad on minevik
Varustusest rääkides on Heleri enda jaoks avastanud maastikujooksu jalanõud: „Eestis matkates tegelikult ei peagi enamiku aega matkasaabast kandma. Kui, siis vaid talvematkadel. Kaasa võib võtta sokid, mis vajaduse korral jalad soojas hoiavad, näiteks jahimeeste sokid. Kui pikematel matkadel jalalabad valutama hakkavad, siis tasub mõelda ka spetsiaalsete sisetaldade peale, kuid need on kõik asjad, mis selguvad matka käigus. Minule näiteks sobivad väga hästi suvel Adidase Terrexi maastikujooksu jalanõud ja talvel Icebug’i saapad.” Heleri soovitab esimestele matkadele minna jalanõudega, mis matkaja jaoks igapäevaselt mugavad ja sisse käidud.
Kogenud matkaja lisab, et tegelikult pole alguses üldse mingit erivarustust vaja – sobivad tavalised spordiriided ning muu varustuse saab laenata kas tuttavate käest või laenutada matkafirmadest. Matka käigus selgub, millised on konkreetse matkaja eelistused, ning selle põhjal saab hakata juba järgmisteks matkadeks oma isiklikku, kvaliteetset ja sobivat varustust soetama. Heleri lemmikuks on Fjällräven, mis teeb täpselt selliseid matkariideid, mis talle sobivad – kestavad kaua ja näevad head välja. Kvaliteetne ja sissetöötatud varustus on oluline ekstreemsetes tingimustes kas mägimatkal või talvel, kus varustus on otseselt seotud ellujäämisega.
Portugalis ise rada leiutades
Üheks oma hullumeelsemaks ettevõtmiseks peab Heleri 1000-kilomeetrist matka Portugali rannikul. Raja pani naine kokku kolmest eri jupist, alustades Fishermani matkarajal, mida peetakse üheks maailma ilusamaks ranniku matkarajaks. Füüsiliselt on Fishermani rada üsna lihtne, matkamise teeb mugavaks spetsiaalne rajaäpp ning tänu tihedale asustusele ka kergem kott. Nii õnnestuski Heleril Portugalis teha oma isiklikud rekordpäevad, matkates 45 kilomeetrit päevas.
Pärast 230 kilomeetrit Fishermani matkarajal pidi Heleri ise kokku panema ligi 600 kilomeetrit rada: „Teekonna planeerimiseks kasutasin Alltrailsi äppi, kus on ära tähistatud ka väiksed rajakesed, mida ma siis põhiliselt kasutada üritasin. Rannas pole väga mugav kõndida, see on jalgadele kurnav, seega üle viiekilomeetriseid rannaetappe ma ei planeerinud. Teekonna jooksul sattusin juhuslikult ka kiirteele, kus politsei mulle kõvasti signaali lasi, õnneks sain kiiresti sellelt teelt maha.“
Matka lõpetas Heleri Camino Santiago 252-kilomeetrise teekonnaga Portost Santiagosse ning meenutab, et rannikumatk Portugalis õpetas talle palju: „Kindlasti oli see väga eriline rada ning täpselt samasugust matka keegi arvatavasti enam kunagi ei tee. Minu jaoks oli see jälle piiride nihutamine ning väga õpetlik matk. Kui algselt tundus 1000 kilomeetri matkamine rannikul nii võimatu, siis kui see päevaetappideks ära jagada, pole selles midagi hullu. Samasugune filosoofia kandus hiljem ka pärisellu – kui on suured projektid käsil, siis mõtlen samamoodi, et üks koosolek ja üks päev korraga.“
Ainult kas üksi või koertega
Portugal on ainus matk, mille Heleri on läbinud osaliselt matkakaaslasega – oma emaga, kelle unistus oli läbida Camino Santiago rada. Ülejäänud pikad matkad on Heleri teinud kas koertega või üksi. Üksi matkamist ta ei karda, pigem peab seda heaks võimaluseks igapäevaelust paus võtta ja puhata. Harjumus üksi metsas käia on kaasas juba lapsepõlvest, kui Heleri maakodu ümber metsas jalutamas käis. Heleri vanavanemad julgustasid ja õpetasid teda juba väiksena, kuidas metsas hakkama saada, ning metsa ees hirmu pole naine kunagi tundnud, pigem on talle alati meeldinud looduses omaette aega nautida.
Ka esimese pika matka suhtes tuli Heleril väga kiiresti arusaam, et ta soovib seda üksi teha, kuna ei soovinud end piirata nii pika aja jooksul, et olla kellegagi koos. Heleri elukaaslane on tema üksinda matkamist vägagi toetanud ning on ka „Rabaradapidi“ saate produtsent, seega vahepeal matkade käigus nad ikka kohtuvad. Heleri peabki hea suhte alustalaks üksteise toetamist ja julgustamist, mis neil elukaaslasega hästi paigas on.
Näkid Metsa
Pikkadele soolomatkadele vahelduseks juhib Heleri aga ka nädalavahetusel looduses käivate matkahuviliste naiste gruppe: „Kuna järjest enam naisi küsis meilt nõu matkamise kohta, siis lõime koos Stiina Kristaliga matkagrupi Näkid Metsa. See on justkui hüppelaud naistele, kes saavad kogenud grupijuhiga matkale minna ning turvalises keskkonnas vajalikke teadmisi ja oskusi omandada, näiteks rabade läbimine ja jõgede ületamine. Naiste põhiline hirm on see, et mis saab, kui jalad märjaks saavad, ning näitame, et tegelikult ei saagi mitte midagi, matk läheb edasi ka märgade jalgadega. Enamasti käime metsas nädalavahetuseti ning kõik igapäevased rollid ja kohustused jätame rongijaama – metsa läheme puhkama. Samas ei koosne meie väljasõidud ainult matkamisest, vaid me pakume ka midagi hingele, näiteks meditatsiooni või molutamise workshop’id – eriti naistele tuleb õpetada molutamist ning lahti saada tundest, et mitte midagi tegemine on halb. Need on alati unustamatud väljasõidud olnud – naised on vägevad ning paljud on pärast seda ka iseseisvalt matkama läinud.“
Filmimine nõuab palju iseendaga leppimist
Heleri matkasid kajastab saade „Rabaradapidi“, millel on käimas juba neljas hooaeg, pühapäeviti kell 19 Telia Inspira kanalil. Sel hooajal saab osa Heleri teekonnast koos nelja-aastase labradori, Huckleberry Finniga Šotimaa matkateedel. Heleri, kes pidas alguses matkablogi ning selleks isegi Oandu–Ikla matkal arvutit kaasas tassis, sai mingil hetkel aru, et blogikirjutamine on raske töö. Sellest olenemata sai ta blogi päris palju kajastust, tekkis jälgijaskond, seejärel tulid taskuhäälingud ja muu kajastus ning siis saade.
Olenemata telesaatest ja meediakajastustest peab Heleri end pigem introverdiks, kellele ei meeldi isegi enda intervjuusid kuulata: „Kui see saatejutt tuli, siis ütlesin kohe alguses ei, kuna mulle ei meeldi üldse esineda ning matkates oled ju lisaks muule ka higine, verine ja ka nutad aeg-ajalt.“ Siiski otsustas Heleri, et kui ta saab teha head ja olla kasulik, siis võib proovida. Iga kord, kui uus hooaeg tuleb, mõtleb ta alati, kas seda on päriselt siia maailma vaja, ning kui keegi kirjutab, et tänu Heleri saatele läks ta kas lapsega matkama või üksi metsa, siis on see tema jaoks indikaator, et saadete tegemine on end ära tasunud.
Heleri sõnul oli filmimine alguses konarlik: „Proovisin ette mõelda, mida ma öelda tahan, siis tahtsin täpselt nii öelda ning see muutus mingis mõttes teatrilaadseks esituseks. Praeguseks on asi paremaks läinud – olen leppinud sellega, et olen kohati üsna hüplik ning et laused grammatiliselt alati õiged pole, see on lihtsalt minu stiil. Filmimine nõuab päris palju endaga leppimist – pärast pead ju veel nägema ka iseennast ja analüüsima ning alguses oli see päris raske. Samuti see, kuidas sa näiteks kaamera ees välja näed, oma peas näed sa alati palju ilusam välja. Üks meeldejäävamaid juhtumeid oli, kui esimesel hooajal tegin öömatka ning mu tee peale tuli hirv. Ma polnud selleks üldse valmis. Peas lehitsesin kataloogi, et kas hirv ründab või ei ründa või kuidas ma nüüd käituma pean. Esimese asjana hakkasin siis aga filmima. Äkki hirv haugatas ning ma hüüatasin Oh my god – asi, mida poleks tegelikult tahtnud öelda, aga noh, nii see mu reaktsioon sinna jäi. Kui ma oma filmimeeskonnale räägin, et mul oli täna raske päev ja ma nutsin, siis nende esimene küsimus on alati, et kas sa filmisid seda. Seega tänaseks on mul enda kehvemate hetkede filmimine harjumuseks saanud. Kui mul Portugalis matka ajal halb hakkas, siis enne seda, kui ma põõsasse oksendama jooksin, andsin veel kiirelt emale kaamera, et ta filmiks, sest see on content.“
Järgmiseks parvematkad
Milliseid plaane saab üldse matkamiseks teha inimene, kellel on läbitud kõik Eesti pikad matkateed? Heleril ideede puudust pole: „Kõik matkad ei pea jalgsi olema ning sel aastal sooviksin avastada Eesti veeteid ning matkata koos oma koertega. Mu unistus on matkata parvega – elukaaslane juba ütles, et see pole võimalik, mis minu jaoks on alati väga sütitav ja nüüd tuleb see kuidagi ära teha. Samas võib uurida ka kummipaadi varianti – oleneb, mis turvaline on.“
Heleri igatseb ka talvematku ning talle meeldib end panna olukorda, kus ta pole varem olnud, üks variant oleks näiteks talvematk suuskadel. Kuigi plaanid pole veel täpselt paigas, siis üks on kindlamast kindel – meie enda Eesti visa hing jätkab ka sel aastal enda ületamist ja piiride nihutamist.
***
Heleri soovitused üksinda matkamiseks
- Esimene matk võiks toimuda suvel, et vähendada riske.
- Enne matka tuleb läbi mõelda oma hirmud ning valmistuda, kuidas nendes olukordades käituda.
- Enne matka pole soovitatav väga palju meediat jälgida, kuna seal on palju uudiseid, mis tekitavad hirmu.
- Välismaal (näiteks mägedes) matkates võib sattuda ilma levita piirkonda, siis peaks alati kaasas olema sateliitseade (näiteks Garmin inReach).
- Keegi võiks alati olla teadlik üksinda matkaja asukohast.
- Pipragaas on väike asi, millega saab tagada turvatunde, eriti külakoerte vastu.
- Lihtsalt mine! Eestis matkates saab üldiselt üsna lihtsalt katkestada ning sõbra järele kutsuda.
- Alati ei pea eesmärk olema kogu matkatee läbi teha – isegi kui esimesel korral matkad sellest vaid osa, oled juba matkanud. Ei pea läbi vere ja pisarate alati lõppu jõudma.
Heleri läbitud matkateed
- 2015 Oandu–Ikla 375 km
- 2020 Peraküla–Aegviidu–Ähijärve 820 km
- 2021 Penijõe–Kauksi 615 km (talvematk), Heltermaa–Ristna–Sarve 234 km
- 2022 Matk Portugali rannikul 1000 km, Southern Upland Way Šotimaal 350 km
Õppetunnid matkal
Magamiskotis suppi süüa ei tasu! Suvisel matkal väsinuna telki jõudnud, otsustas Heleri mugavalt magamis-kotis olles suppi süüa. Toimetas veidi ja pani supi korraks eemale, misjärel istus aga kogemata supi sisse! Terve magamiskott oli märg ning öö tuli külm.
Koeraga matkamise eripärad. Koeraga matkamisel on oma suured plussid ja miinused. Koer on suure-pärane kaaslane, seltsiline ning selline tegevus tugevdab omaniku ja neljajalgse sidet väga. Lisaks sellele dikteerib koer aga palju tempot ning peab pidevalt muretsema, kas kõik on kutsuga hästi. Peab olema valmis väga paljudeks ootamatusteks. Näiteks söövad koerad päeval matkates palju kõrsi ja muru. Seejärel ei tohiks olla väga suur üllatus, kui ta öösel kell 4 selle puntra telki oksendab.
Ohtlikud välikempsud. Välikempsudes tuleb olla ikka maru ettevaatlik ja kontrollida enne mitu korda, kas taskud kinni ja esemed ei ripu kehvasti küljes – Heleri on pillanud sinna nii telefoni (sai õnneks kenasti kätte) kui südatalvel pimedas ka pealambi. Teistele naljakas olukord võib tegelikult üsna kehvake olla, sest pealamp on talvel mütates päris oluline. Sama lugu loomulikult telefoniga.
Tekst: Janika Tamm
Foto: Magnus Heinmets