Eesti aastapäev Mehhiko tipus

„Et Mehhikosse minna, oli meiesugustel esmalt vaja leida sinnamineku põhjus mingi mäe näol. Selleks sobis suurepäraselt Mehhiko kõrgeim tipp Orizaba, 5700 m.“ Jutustab Tõivo Sarmet.

„Et Mehhikosse minna, oli meiesugustel esmalt vaja leida sinnamineku põhjus mingi mäe näol. Selleks sobis suurepäraselt Mehhiko kõrgeim tipp Orizaba, 5700 m.“ Jutustab Tõivo Sarmet.

Soov oma silmaga üle vaadata siiani püsivaid olmeekide, sapoteekide, maajade ja asteekide ehitatud pühamuid, džunglitempleid, püramiide ja kultusekeskusi tekkis mul juba 2007. aastal Peruus ja Boliivias seigeldes, sealseid inkade imekspandavaid ehitisi nautides. Tekkis soov kõrvutada erinevaid kõrgkultuure, otsida kokkulangevusi ja erinevusi, teades samas, et kogu Ameerika mandril ei tuntud sel ajal ei ratast, rauda ega veoloomi. Et soov teoks teha, on meiesugustel esmalt vaja leida sinnamineku põhjus mingi mäe näol. Selleks sobis suurepäraselt Mehhiko kõrgeim tipp Orizaba, 5700 m.

Grupp sai kokku 6-liikmeline: Margus, Raivo ja mina olime varem korduvalt koos turninud ka Himaalaja hiigelmägedel, Maiu, Jana ja Jaan olid veidi vähemate kogemustega. Marsruuti olid Raivo, Margus ja Maiu planeerinud ligi aasta.

Mehhiko pealinn – Mexico City – on vist maailma suurimaid, koos eeslinnadega 31 miljonit, kuid tohutult tormava suurlinna muljet küll ei jäta. Kesklinnas on säilinud kenad koloniaalstiilis ehitised, millest suurem osa on pärast 1975. aasta ränka maavärinat (10 tuhat hukkunut, 50 tuhat vigastatud) korrektselt taastatud. Linnas on mugav liigelda hästi toimiva ja odava metrooga. Nii Mexicos kui kogu Mehhikos on tunda tugevat poolehoidu revolutsioonilisele liikumisele, ka kommunismiideele (pärast 1810.–1821. aasta ülestõusu Mehhiko iseseisvus, kuid kuni 1945. aastani toimusid pidevad mässud, revolutsioonid ja riigipöörded). Ka praegu metsades redutav superkomandör Marcos on rahval südames.

Saabumisjärgsel päeval oli „kohustuslik” retk 40 km kaugusesse, kunagisse Teoti- huacani suurlinna (150–200 tuhat elanikku), maailma suuruselt teise püramiidi juurde, mille on 3.–6. sajandil rajanud senini tuvastamata tsivilisatsioon. Ehitisi on seal palju, mastaabid suured, asjaolemuse endale vähegi mõistetavaks tegemine võtab aega. Veetsime aega seal ligi 5 tundi, kohtasime teisi eestlasigi.

Eredaima mulje Mexicost tekitas hiiglaslik antropoloogiamuuseum ja laupäevaõhtune Garibaldi väljak, kus kümned mariachi stiilis pillimehed, ansamblid ja lauljad andsid üksteisega võisteldes üheaegselt 3–4 tundi kontserte, hiljem valguti lähedalasuvatesse restoranidesse laiali.

Ka järgmise linna, Puebla, vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja eelkõige koloniaalaegsete katedraalide, kirikute ja maalitud keraamiliste plaatidega majade tõttu (azuelos). Oli pühapäev, rahvas tänavatel. Lapsi lõbustas mitu gruppi kloune, ringi liikusid õhupallimüüjad, kes suutsid vaevu vastu panna tohutute kirevate õhupallikuhilate ülestõmbejõule. Vastu jalutasid meile surm, nunn, lossipreili, kreeka sõdalane jne, ennustasid väikese annetuse eest tulevikku või soovisid niisama head. Ühe kõrvaltänava haljasalal märkasime mälestusplaati John Lennonile!

Meie Pueblasse mineku eesmärk oli aklimatiseerumistõus 25 km kaugusel paiknevale La Malinche mäele, 4461 m. Kell neli hommikul lahkusime hotellist, kahe bussiga sõites jõudsime paari tunniga hämaras hommikuvalguses tõusuraja algusesse, viletsa söögimaja ja veel viletsama kaupluse Julius Cesar (!) juurde 3100 m kõrgusel. Unine peremees juhatas kätte õige teeotsa. Mägi on ilmselt tihti käidav, üles tüüris 2–3 meetri laiune, hästi sissetrambitud tolmune teerada. Mäenõlval on looduspark, võimsad ürgsed männid, kuused koos raagus lehtpuude ja alusmetsaga. Kui esialgu oli tõusunurk vaevu 15–20 kraadi, siis edasi jõudes teravnes see peagi 25–30 kraadini.

1,5–2 tunni järel mets harvenes, lehtpuud kadusid, tee muutus kitsamaks, ilmusid sügavad ovraagid. Mets lõppes kõrgusel 3800–3900 m. Edasi, vasakul paistva tipu suunda juhtis pikk, kõrge, harva rohuga kaetud võimas kaljuhari. Sinna suundus ka rada. Järgnev tõus polnudki enam nii lihtne. Nõlva kalle teravnes, päike kõrvetas, väsimus vaevas, rada kadus. Tuli omal otsida liikuvas rusus paremat teevarianti. Õnneks olime juba paar päeva 2 km kõrgusel templitepüramiidide järske treppe trampinud, nii see esmatõus polnudki jalgadele väga koormav.

Kõrgel kaljuharjal ilmus rada taas ja juhtis kindlalt ette vasakule, suurte kivide suunas. Ja üllatus, kivide taga, kaarega ümber nuki minnes paistis ees monoliitsem vulkaaniline kaljumassiiv, millel omakorda rist – tiputähis. Kell oli 12.00 kandis, tõustud oli 4,5 tundi.

Kui me hommikul tõusu alustasime, tulid pooled küla koerad meid saatma, kuid peagi pöördusid tagasi – kõik peale kolme, kahe täiskasvanu ja ühe arvata kolmekuuse karvakera. Ja nüüd olid nemadki tipus.

Ilm oli ilus, vaated metsased, taamal paistis inimeste maa. Teisele poole tippu madaldus sama terav vulkaaniline kaljuhari, ka sealt saaks ilmselt tõusta. Samaaegselt meiega jõusid üles ka kolm kanadalast giidiga (?!), alla minnes kohtasime teel veel paari väsinud tõusugruppi.

Alla, Julius Cesari juurde jõudsime kella kolmeks, s.o 2,5 tunniga, koerad ammu enne meid. Jalad olid küll üpris ümarad, ikkagi 7 tundi käiku. Buss pidi tulema kella 17-ks, oli aega puhata. Restoran suutis pakkuda vaid pakisuppi.

Edasi viis tee meid Tlachichuca väikelinna, Orizaba tõusu lähtepunkti. Olime senjoor Luisi külalisteks. Ta võõrustas meid vanas seebivabrik-muuseumis, mille tema vanaisa 20. sajandi algul asutas, ja siiani vana sisseseade säilitanud vabrikuhoones. Peale selle olid tal kõik esiisad olnud mägironijad, tõusnud ka Orizabale. Nüüd tegeles tema ekspeditsioonide majutamise, varustamise ja lähetamisega.

Orizaba (Citlaltepetl, asteegi k. Tähemägi), 5700 m on Mehhiko kõrgeim mägi, vulkaan Mehhiko kiltmaa kaguservas, mis viimati purskas 1687. aastal. Mäge ümbritseb Piko de Orizaba rahvuspark.

Öö oli külm ja hommik karge, +5oC. Üle hoovi kauges loode-põhjakaares kumas kaunis, ülalt ühtlaselt valge mäekoonus. Sorteerisime asjad, peagi aeti vana kongiga Dodge ette, mahtusime sinna kogu kraamiga lahedalt ära. Kui saime linnast välja, lõppes ka normaalne tee, edasi liikusime vaid pinnasetee vulkaanilises tuhas! Hirmsalt raputas ja tolmu oli metsikult, see pressis sisse igast praost, hingamine streikis.

Autotee oli kalde poolest normaalselt sõidetav, nii 10–15o. 4000 m kõrgusel algavad alpiaasad. Kõrgusele 4200 m oli mõned aastad tagasi ehitatud Pedra Grande mägionn, ööbimis- ja peatuspaik Orizabal turnijatele. Magamiskohti kahekordsetel naridel on ca 20, seina ääres on pikk söögilaud, väljas paar viltuva- junud peldikut, vett ei ole, see võetakse pudelitega kaasa. Enne meid oli kohal 3 autot ca 15 inimesega. Kohale jõudsime 1.45-ga. Naised sõitsid sama autoga tagasi, arvasid, et mäe otsas ootavat lumejama pole neile tarvis.

Saime narikohad – seal oli ka mingi ülemuselaadne isik, kes jagas platse. Tegime kiire pakisupi ja läksime mäe peale kõrgust koguma ja rada luurama. Tõusime umbes 300 m, moreenvalli servale. Tugev rada, algul lausa betoonplaatidel, kunagise, lagunenud veejuhtme katteplaatidel, edasi konglomeraadil ja rusul, 35–40o. Edasi paistis org laugem, kuid umbes 600–700 m pärast algasid järsemad kaljud, nende vahel paistsid lumekeeled.

Laskusime onni tagasi, tegime makarone konserviga, keetsime tee termostesse valmis ja püüdsime veidi magada, et kella ühest alustada mäetõusuga.

Mõnel õnnestus magamine rohkem, mõnel vähem – kõik onnielanikud ei plaa- ninud väga varajast tõusu ja lobisesid üksteisega. Täpselt kell 1.00 hakkasime lampide valgel igatahes taas askeldama. Kiiruga neelasime alla maitsetu kiirpudru, paksemad riided selga (väljas oli –5oC), mõned riidetükid ja veepudel seljakotti ja kell 2.10 saime minekule.

Meie ees tundus liikuvat 2 lambipaari.

Esiotsa oli tee tuttav ja edenesime kiirelt, moreenvalli peal hakkasime jälgima kivituure, kuid kaljude vahele jõudes need hajusid. Kõrgusel 4600 m panime kassid alla, kaljudevaheline lumi oli jäätunud. Pidev tee otsimine ja luure viisid tempo väga alla. Siis märkasime paremal kaljude taga ühte ees läinud gruppi, nendeni jõudes selgus, et ka nemad pole oma tees väga kindlad. Siis hüüti alt, taganttulijate poolt, et meil on vale tee. Ootasime nad järele, samad Kanada poisid, kes La Malinchelgi, jälle giidiga. Neil oli kõik selge, tõusime koos kaljude vahelt läbi suure koonilise liustiku algu- sesse, 4900 m. Päike tõusis, läks valgeks, ekslemisega kaotasime tunni.

Ega me edasist teed ka hästi teadnud. Soovitus oli: tõuske mööda koonust, hoidke ülalpaistvatest kaljudest paremale, ega seal otsest orientiiri polegi. Ees paistis ilma ühegi kivi ja nukita väga ühtlane, algul laugem, siis üha teravnev liustikukeel koonilisel mäel, kokku mitu kilomeetrit trampimist. Kuna kanadalased jäid sööma, hakkasime tasapisi ülespoole trügima, suund kaljudele. Tõus ei olnud sugugi meeldiv, lumi oli kõva, kassid jäid pindmisele kihile ja mäekalle oli juba selline, et otse tõustes väänas jalgu, tuli hakata siksakitama. Siis märkasime, et liikuma hakanud kanadalased hoiavad tugevalt paremale. Hommikust kogemust silmas pidades otsustasime neile järgneda. Margus oli samal ajal meist palju vasemal, jätkates seal oma liikumissuunda.

Mida edasi, seda vaevalisemaks liiku- mine muutus, tõusul polnud ühtegi kohta, kus oleks saanud istudes puhata. Ainukeseks puhkusemomendiks oli Luisilt laenatud ebamugaval raskel kirkal koogutada. Vaevasid väsimus, ebapiisav aklimatiseerumine, nälg, osaliselt ka külm, alumisi riideid ei saa- nud juurde panna. Lõpupoole taandus liikumine 30–40 sammu lugemisele, minut puhkust ja samapalju samme saki teisele poole. Nii paar tundi järjest, kuni märkasin, et meist veidi ette jõudnud kanadalased kadusid ülal nurga taha. See oli märk, et seal on laugem, mingi muutus ootas ees. Enne seda sidusid nad endid millegipärast üheaegsesse julgestusse?! (2000. a hukkus seal taoline kolmene side)

Kui mina sinna jõudsin, oli rõõm suur: kitsa, 3 või 4 meetri laiuse kraatriserva taga haigutas meeletu, püstseinaline, 300 m sügavune, 400 m läbimõõduga punakas kraatrisüvis. Veel 150 meetrit mööda kaljukitsust kraatriserval ja oligi selle mäe kõrgeim punkt. Kell oli 11.45.

Varisesime kurnatult maha ja lõõtsutasime. Siis otsisime kotist välja söögi-joogi ja väikse Vana Tallinna pudelikese. Oli 24. veebruar, eestlaste suur tähtpäev! Peale hammustasime söödava kaktuse lehte, et midagi oleks ka Mehhiko pärast. Siis pildid suure Eesti lipuga, milline on lehvinud paljudel nimekatel mägedel, Orizabal oli Eesti lipp teadaolevalt esimest korda.

Katoliiklased olid nagu ikka mäetippu tarinud rauast, puust ja muust materjalist suuremaid ja väiksemaid riste, muud atribuutikat ning isiklikke ja pereasju, kuid äikeselöögid olid neist kõigist jagu saanud, maas vedeles vaid risu. Sel päeval peale meie ja kahe kanadalase ning nende giidi rohkem inimesi mäetippu ei jõudnudki. Margus jätkas vasakservas liikumist, jõudes järskude jääastanguteni, kust enam edasi ei pääsenud, laskus liustiku serva tagasi, uueks tõusuks ei jätkunud tal piisavalt jõudu ja tahtmist.

Laskumine oli esialgu hõlbus, kassikand vajus hästi lumme, kuid allpool oli jääkoorik tugevam, tuli taas siksakke saalida. See kurnas tugevalt põlvi ja pöialiigeseid. 15.40 onni juurde jõudes olime omadega täitsa läbi, kuid džiip juba ootas. Võtsime sülega onnist oma asjad, viskasime autosse hunnikusse, saaks vaid alla sööma, pesema, voodisse.

Naised võtsid meid auavalduste ja apelsinivaagnatega vastu. Õhtusöögil ootas üllatus: Luis oli joonistanud kartongile sini-must-valge lipu, all tekst „Eesti Vabariik 1918“, teisel pool Eesti hümni esimese salmi eestikeelsed sõnad! Me omalt poolt pakkusime Vana Tallinna, kiluleiba, kama ja Vabariigi komme.

Hommikul kell 7.09 äratati meid 5,7- magnituudilise maavärinaga, voodi kõikus ja kerge plekk-katuse konstruktsioon kägises ähvardavalt. Kohalikud olid rahulikud: meil iga kuu mõni selline. Pakkisime asjad, mäevarustuse, 56 kg, ja jätsime Luisi hoole alla, kes lubas need märtsi teiseks pooleks Mexico Citys meie hotelli toimetada ja sõitsime Zapotitlani kaktusteparki. Sinna, kümnete hektarite suurusele kõrbelisele mäeveerule on aastate jooksul kokku kogutud enamik Mehhikos kasvavatest kaktuseliikidest. Seal liikumine oli nagu muinasjutus või õigemini märulifilmis: 6–10 m kõrgused, tihedalt kasvavad sihvakad „postid” kõiguvad vaikses tuules. Umbes pooled „postidest” on poole kõrguse pealt hargnenud, joonistudes karikatuurse kõrbepildi. Linnud pole tundnud mingit aukartust, pesaõõnsusi paistis enamikus „postidest”. Leidus ka väiksemaid, ümaraid ja lehtjaid okastega taimi, rääkimata agaavidest. Kogu ümbruskonna mäeveerud olid samuti kaetud lauskaktusemetsaga. Üle kõige huikas öökull.

Oaxaca on suurima indiaani elanikkonnaga piirkond Mehhikos. Kohalikus kultuuris on säilinud sapoteekide ja misteekide kombeid, uskumusi ja traditsioone. Linna iseloomustab kaunis koloniaalarhitektuur paljude väljakute, kitsaste tänavate ja sisehoovidega. Linna kohal kõrgub ajalooline Monte Alban, „mahahööveldatud” mäetipus paikneb varemetena suursugune astronoomiakeskus ja muud ehitised, kaasaarvatud ohverdamisaltarid ja pallimänguplatsid.

Lähedalasuva Tule linnakese kirikuhoovis kasvab maailma jämedaim puu – vesiküpress, ümbermõõt 58 m, kõrgus 42 meetrit, kaal 640 tonni, vanus ca 2000 aastat. Kõrval kasvava „poisikese” vanus on poole väiksem ja ümbermõõtki 40 meetri kanti.

Oaxacast edasi, väikese bussiga mööda viletsat teed üle mägede Vaikse ookeani randadele sõit ei olnud kerge, nii mõnigi jäi enne ookeani nägemist merehaigeks! Kuid silmi kissitama panev valge liiv ja suppsoe vesi tasus vaeva! Olime sakslase Manfredi külalisteks tema Villa Mozarti hotellikeses, vaid 10 minuti kaugusel vägevatest surfilainetest.

Kohalikul mudajärvel paadiga sõites nägime küll puuronditaolisi krokodilliselgasid, kuid need kadusid lähenedes vee alla, suurtest kilpkonnadest nägime vaid jälgi rannaliival, see-eest oli kaldavõsa täis pelikane ja haigruid.

San Cristobali lähedal on Chamula küla. Seal keskväljakul on eriline indiaani (katoliku) kirik: kivipõrand on kaetud paksult pikaokkalise männi okastega, nagu heinaga. Pinke ei ole. Põrandal põleb sadu küünlaid, nende taga, kõrval, kohal toimetavad indiaani pered vanaättidest rinnalasteni. Palvetatakse, palutakse ja aetakse niisama juttu, vahepeal tehakse ka nalja. Mõnel on kaasas ohvrikukk, mingil hetkel keeratakse sel kael kahekorra, jälgitakse pingsalt surmatõmblusi – katoliku kirikus! Rituaalne jook oli Coca Cola, seda joodi ise, anti lastele ja kallati enda ette okastele ja küünaldele. Okkaid ja kukki sai osta kõrvalt turult.

Edasi läksime Guatemalasse. Altitlani järv Guatemalas asub sügavas orus, ümbritsetuna tossavatest vulkaanidest. Sealses Santiago külas elab huvitav rahvahõim. Naised kannavad lillatoonilisi rahvarõivaid, seelikud on tumedatriibulised, pluusid heledad rikkalike tikanditega. Mehed kannavad valge-sinisetriibulisi põlvpükse, mille sääreosa on tihedalt täis tikitud kirevaid lilli või linde! Ka neil on oma indiaani kirik ja jumal Maximon – umbes 1.20 pikk kohalikes riietes puuslik, kaabu peas, tõmbab sigarit, aeg-ajalt joodeti teda tequila’ga. Palvuse ajal põles ta ees paarkümmend küünalt ja tossas viirukipott. Üks noorepoolne naisterahvas, ilmselt rase, põlvitas ta ees, oli jumalusega tõsises keskustelus. Ta mitte ei palunud endale härdalt midagi, vaid lausa nõudis või isegi süüdistas oma jumalat nagu oma meest! Rituaal kestis vähemalt pool tundi, kümmekond inimest vaatas ja kuulas seda huviga pealt. Sama ruumi nurgas lebas tähelepanuta Kristuse kuju klaaskaanega kirstus, leidus ka paar Kristust ristil!

Yaxha ja Tikali džunglilinna varemetes kõndimine oli nagu filmis, mullast välja kaevatud ja metsast puhastatud maajade linnad. Kuid enne tulid metsahääled – möiraahvi kisa paneb ka päeval mõtisklema, mis siis veel pimedas ...

Linnade väljakaevamise ja ennistamisega on tehtud tohutut tööd, kuid kuidas küll need omal ajal ehitati? Raske on uskuda, et inimesed, kes ei kasutanud orjatööd, suutsid valmis ehitada sellised kolossid.

Varemete ümber on metsa säilitatud piisa- valt, sealsed loomad inimestega kohanenud. Kes enne pole kogenud, saab hea ülevaate: mitmekesine džunglitaimestik erinevate puude, palmiliste ja liaanidega, loomadest kohtas peale möiraahvi veel ämblikahve, ninakaru, oravaid ja mingeid madusid, lindudest kangurlindu, papagoid, kullilisi, värvilisi metskalkuneid ja tuukaneid. Meeldiv, et varjulist metsa oli küllaga, muidu oleks 33o kuumus ära küpsetanud, ka järve vesi ei pakkunud värskendust: +28.

Aguateca templikompleksi sõitsime mööda jõge mootorpaadiga üle kahe tunni, sinna lihtsalt ei saagi mööda maad. Kuigi sinna satub uudistaja-külas- taja harva, on kohapeal valvurid-korras- tajad. Seal on eredalt näha, kuidas džungel hävitab müüre, kui seda õigeaegselt ei takistata. Suur ime, et siiski nii palju on säilinud pärast 1000-aastast hävitusmurendustööd.

Guatemalast Mehhikosse tagasiminek oli kummaline. Kui tulles oli maanteel kontrollpunkt ametimeeste ja sõduritega ning bussivahetus, siis tagasi tulles oli väikese küla servas migratsiooniameti putka, kus passi löödi tempel. Siis sõidutati meid 5 km edasi jõe äärde ja öeldi: nüüd võite minna. Leidsime paadi, saime laiast jõest üle, mõned kilomeetrid uut otsimist ja ennäe, jälle putka, seal vormistatigi Mehhikosse uus sissetulek!

Celestuni laguunil Mehhiko lahe ääres tegime järjekordse paadiretke, et lähemalt uurida flamingode kolooniat. Kogu pika laguuni lääneots tundus eemalt roosakas, lähemale jõudes juba purpurpunane. Seal siis kõndis ringi ja laperdas lennata hinnanguliselt 6–7 tuhat musta nokaga valge-purpurlindu, teadjad rääkisid, et suvel, tipphooajal on neid tunduvalt enam, nii 25 000. Laguuni serva palistava mangroovivõsaeelsel liival peesitasid julged krokud, lubades end imetleda 8–10 m kauguselt. Mehhiko lahe need rannad, kuhu meie sattusime, ei olnud teps mitte saastatud suurest BP naftaõnnetusest, vaid kiiskavalt valge liivaga ja kutsusid meeldiva vanniveega.

Hilisõhtune tunnipikkune värvivalguse-muusika etendus Uxmali templikompleksi reljeefsetel seinakaunistustel vallandas nagu heldimustunde mõistmatusse kaugesse minevikku, nende asukate ja nende loodu vastu.

Kui me hommikul läksime sama templikompleksi ka valges vaatama, üllatasid meid kümned prisked iguaanid, kes kivide vahelt välja roomasid, et päikese käes end soojendada. Kellele hirmutav koletis, kellele huvipakkuv reptiil.

Kui erinevaid templiehitisi omavahel võrrelda – meie käisime läbi 12 erinevat templi-rituaallinna –, nii palju kui neid üldse võrrelda saab, kuna erinevad kultuurid on need loonud erinevatel ajastutel, siis Uxmali oma on üks kaunim oma reljeefsete kaunistustega pindade ja ruumide mahukuse poolest. Seal oldi võlvi leiutamisele väga lähedal, vaid viimased kaare kokkupuutekivid paigaldati ebakindlalt plaadina.

Loomulikult käisime ka kõige tuntumas Chichen Itza templite linnas, kuid need olid meile liiga tänapäevaselt restaureeritud ja sealne turistide voog oli häiriv.

Snorgeldamine Chinchorro rifil Kariibi meres pakkus omaette elamust, kuna ni- metatud riffi loetakse Suure Korallrahu järgi üheks maailma mitmekesisemaks.

Troopilises džunglis paikneva kunagise maiade pealinna Tikali templite kompleks on muljetavaldav oma asukoha, ulatuse ja arhitektuuri (kõrgeimad ehitised kuni 70 m, nagu Viru hotell). Pildil Jaaguari peatempel.

Meiegi nägime lisaks mitmevärvilistele korallidele ja kirjudele kalaparvedele selliseid elukaid, nagu rai, mureen ja 1,5–1,8-meetrine hai. Rifil aga kohtasime sellise harulduse, nagu 2,5 meetri pikkuse roheiguaaniga.

Mexicos tagasi, soovisime pühapäeva hommikul külastada rahva lemmiku, traagilise elusaatusega naiskunstniku, sotsialisti Frida Kahlo (1910–1954) kodumuuseumi Sinist Maja, kus ta elas kunstnik-revolutsionääri Diego Rivieraga. Üllatus: sissepääsu ees lookles mitmekümne meetri pikkune järjekord, nagu omal ajal Lenini mausoleumi ukse ees!

Samas piirkonnas paiknes ka Lev Trotski viimane pelgupaik-muuseum, kus ta elas, kui sai Mehhiko presidendilt pagulase staatuse ja Stalini agent ta alpikirkaga tappis. Ka seal oli uudistajaid küllaga. Kui giid oli meile andnud ülevaate Trotski elust, tegemistest ja pagemistest, küsis, kas meie maal peetakse ka Trotskist lugu kui Stalini tagaaetud ohvrist. Vastus: peame seda maffia omavaheliseks võitluseks, meile ei imponeeri mingid kommunistid. Giid vaatas meid siis mõistmatult kui Stalini pooldajaid. Omal ajal oli Trotski revolutsioonilistes tuultes purjetavas Mehhikos lugupeetud mees, Frida ja Diego sõpruskonna liige.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga