Ebavälismaa

Igor Taro jutustab setode kõige suuremast pühast – maarjapäevast.

Igor Taro jutustab setode kõige suuremast pühast – maarjapäevast.

Olgugi, et sinna minekuks tuleb näidata kehtiva viisaga passi, on see ikkagi justkui koju tagasipöördumine. Piiril tervitab sind Pskovskaja oblast, kuid ees ootab hoopis maakonnakeskus – Petseri.

Vähemalt korra aastas muutub Petseri taas maakonnakeskuseks ja seda kõige olulisema setode püha ehk maarjapäeva ajal 28. augustil, mis on ühtlasi nimipüha ka linna südameks olevale Jumalaema Uinumise mungakloostrile.

Kloostri ümbruses on alati turismibusse. Ja eriti on neid muidugi maarjapäeval, kui sinna koguneb õigeusu karvaseid ja sulelisi. Tuhandeid. Kõigile on see koht eriline ja omasuguse tähendusega. Vene deržaavale on see sajandeid olnud läänepiire kindlustav tugipunkt. See on Setomaa põlisasukatele sedavõrd oluline keskus, et üks kuulsamaid lauluemasid Anne Vabarna leelotas ta seto eepose Peko nimikangelase viimseks puhkepaigaks. Seega võib kloostrisse ja selle koobastesse suhtuda mitmeti.

Keskpäevaks muutub kloostriesine rahvasumm üha tihkemaks massiks, kuni väravast väljuv miilits selle veel kokku pressib. Ka ristikäigu alguses sammub valges särgis pagunimees, kes puhastab teed reliikviale – 500 kilo kaaluvale Jumalaema Uinumise ikoonile, mida kannab spetsiaalsel alusel paarkümmend kirikuabilist.

Siis seab kogu see pealtvaatajate seltskond sammud protsessiooni sappa. Ja nii ei maksa imestada, et asja peab ohjes hoidma mitu salka miilitsa eriüksuslasi ehk OMON-e, kes argipäeviti lõbustavad end opositsionääride nüpeldamisega kusagil Moskvas Majakovski või Puškini väljakul. Petseris tuleb neil tõsiusklike massiga hoopis kõvemat vaeva näha.

Petseri linnamuuseumi ehk Eesti-aegse politseimaja ehk veel varasema kloostri külalistemaja taha künkale sättides näeb linnulennult kogu seda kremplit kloostri tagant aeglaselt välja keeramas ja seejärel paksu laavana mäenõlvalt alla voolamas. Liigub aeglaselt, aga kindlalt, nii et tegelikkuses ei suudaks seda ilmselt peatada ükski miilitsaahelik.

Eksootikat on ajalooline Setomaa suutnud alati pakkuda. Ja pakub hulganisti ka praegu. Ühel pool Piusa jõge on küll kohati tunda tsuhknastumist, teisel pool on näha aga venestumise jooni, mis teeb Eesti inimesele asja seetõttu veelgi eripärasemaks ja kaunimaks. Kõik oleks nagu värske helesinise värviga üle võõbatud ja nikerdistega kaunistatud.

PERRIDÕ KOKKOTULÕK

Maarjapäevaga samal ajal on viimasel kahel aastal Vene riigi toel korraldatud etno-kultuurilist festivali Perridõ kokkotulõk. See on niisugune põnev segu Moskva-taguste soomeugri festivalide vormist ja teisel pool Piusat veel elujõu säilitanud seto kultuuri sisust.

Täna ei ela festivalikülas Radajal ühtki setot. Seevastu on seal aga kaks seto muuseumi, millest üks tutvustab eripärast seto kultuuri ja eluviisi, teine aga Radaja küla traagilist lõppu, kui kohalik seto kogukond seisis silmitsi oma raske valikuga. Radaja on ju setokeelne küla ja setopärane nimi. Venelastest uued külaelanikud nimetavad oma elupaika Sigovoks. Nii on Radaja küla kadumas, kuid korra aastas tuleb ta siiski tagasi. Tema jälgi võib kohati veel siin-seal märgata, kui tähelepanelik olla.

Kõike võib veel juhtuda, tavatsevad setod seepeale öelda. Vahel võib sündida, et kohtud enne Radajat Keera (vene k. Kerino) külas uidates sealse ainsa seto Keera Sassiga, vahel kõnetab Petseri lähedase külapoe müüja keelt murda üritavat turisti sulaselgete seto-eesti sõnadega. Jah, kõike võib juhtuda.

Sündmused Setomaal:

Tänavu peetakse maarjapäeva ja Radaja küla festivali 27.-29. augustil.

vt www.setomaa.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga