Taimaa on võrratu. Võin kohe alustuseks öelda, et minu kui loodusesõbra jaoks oli kahepäevane džungliskäik meie Tai külastuse kõrghetk, aga et see jõuaks päris luuüdini, oleks vaja rohkem aega. Läksime sinna pere ja Jensiga, kes on kohalik eestlane hüüdnimega „Happy Gecko” ja kes ajab oma asja tõesti südamest.
Toimus see kõik Krabist ülespoole kahe autosõidutunni kaugusel Chiao Lani paisjärve alal. Paisjärv tekitati paarkümmend aastat tagasi 60-ruutkilomeetrisele kaljusele alale, mida täideti veega kaheksa-üheksa aastat ning mis on vapustavalt ilus. Järv on haruline, soppidega ja põnev. Paadunud fotohulluna erutas mind eriti teadmine, et saan seda kõike kõrgelt drooniga pildistada.
Pärast esimest pooletunnist sõitu klassikalise pika sabaga tai paadiga (long tail boat) jõudsimegi võimsate 1,5 miljoni aastaste vertikaalsete kaljude vahele, kust õnnestus õõtsuvast paadist droon üles lasta ja käreda keskpäevase päikesega mõni pilt teha.
Edasi läks kitsamaks, lähenesime džunglile ning hakkasid kostma ka sealsed hääled: igasugu siristajad, linnud, ahvide hõiked. Jätsime paadi ootele, võtsime vee, fotoka ja moonakotid kaasa ning džunglisse. Rada polnud füüsiliselt raske, aga väga mitmekülgne, kohati sopaaukudega, millest tuli rahumeeli lirtsudes läbi jalutada. Kui esimene mõte tossudega vetteastumisest tundus ebamugav, muutus see edasipidi hoopis jahutavaks ootuseks. Jens peatus aeg-ajalt ja rääkis ümbritseva kohta lugusid, tutvustades džunglit, taimi, ohte ja eripärasid. Näiteks oli väga hea nõuanne kätega liaanidest ja okstest mitte kinni võtta, kuna need võivad olla teravad või selle taga võib keegi oma saaki oodata.
Džunglirada oli paar-kolm kilomeetrit pikk. Jäin jõlkuma viimaseks, et saaksin rahulikult pilti teha ja lasta džunglil endale lähedale tulla. Siis hakkadki kuulma igasugu krõpsatusi, märkama rohkem enda ümber. Aeg-ajalt jõudsin rühmale järele, kuulasin lugusid ja sõin kaasatoodud head-paremat. Kohati läks rada justkui Mordori-laadseks täiesti maagiliseks keskkonnaks, kus võiks Kääbiku-filmi stseene üles võtta. Puhas, puutumatu, ehe.
Rada lõppes koopaga, millel pikkust 600 meetrit. Kuna meiega oli kaasas nelja-aastane perepoeg, käisime koopa läbi osaliselt. Pealambid peas, jalgupidi suure koopa põhjas voolavas jões, imetlesime nii suuri ämblikke kui ka nahkhiiri, aga vast kõige meeldejäävam oli korraga kõigi lampide ärakustutamine − absoluutne pimedus oli kõhe ning fantaasia teadmisest, et just kustus viimane tõrvik, oleks tähendanud ilmselt igavest koopassejäämist. Suunataju polnud pimedas suures koopas vähimatki. Jensil oli varuks muidugi mõni lugu, mis kõhedustunnet tõstis ja mälestust süvendas. See kõik vürtsitas.
Rändasime sama teed pidi tagasi ja sõitsime paadiga pikalt üle vaiksete järveharude ööbimiskohta − õõtsuvad bambusbangalod sooja sügava mustava järvevee kohal. Imeline elamus, rahulikkus, inimtühjus, ülisõbralik pererahvas ja nagu ikka Taimaal, imemaitsev toit. Öö bangalotes oli müstiline, sest džungel ärkab just öösel täiele elule. Nii ärkadki selle peale, et keegi huikab, siristab kui pasunast või saeb su bangalo seinas midagi. Siis kukud ära ja ärkad jälle. Aga see kõik sobis sellesse totaalselt mobiililevivabasse keskkonda suurepäraselt.
Hommik tervitas meid kirjeldamatult kauni vaatega peegelsiledale veele ja udustele mägedele, mispeale välja astudes suu lahti omaette pobisesin − ma vaatan hetkel paradiisi defi nitsiooni. Päriselt. Siin ja praegu. Lisaks muidugi maitsev söök, kohv terrassil, ujumine vähemalt 30-kraadises järvevees ja pererahvast luuüdini erutav väike droonilend. Ärev elamus oli vaadata ühe Ameerika noormehe näoilmet, kes avatud bambuskohvikus oma iPhone’i maha pillas, mis bambusmattide vahelt kenasti kümnete meetrite sügavusele järvepõhja kadus. Lubasin, et saadan talle lohutuseks enda tehtud droonipilte sellest kohast. See tegi talle heameelt.
Me tuleme Taimaale kindlasti tagasi. Džunglisse ka. Kui ma oleksin võluväega perearst, kirjutaksin igale eestlasele talveks positiivsuse kuuri − paar nädalat Taimaa päikest, naerusuid, imelist kööki ja kaunist loodust.