Ausate tööinimeste kombel kohtume tegusa näitlejaga restoranis nimega Pööbel. Draamateatris näitlejaametit pidav Christopher on öelnud, et reisimine on tema kirg, tema hobi, tema elu, ja mina tahan uurida, kas mehel ikka näitlemiseks ka aega jääb. Võtame kohvi ja läheme kohe asja kallale.
Kõigepealt ütles toimetaja, et mul tuleb jutuajamine noore näitlejaga…
(Kiiresti) Ma olen üle kolmekümne! (Juba natuke aeglasemalt) Aga kõik kutsuvad mind ikka nooreks näitlejaks. Võtan selle tegelikult rõõmuga vastu. Küll ma saan elu jooksul neid kuuekümneaastasi mängida! Draamateatri lavastuses „Lohe needus“ mängin ma ju ka kümneaastast poissi…
Noorusega on siis kõik selge. Aga igaks juhuks küsin, et oled sa noor näitleja või hoopis lavastaja?
Oi, ei! Lavastanud olen ma ühe korra. Kirjutasin ise ühe „nurgataguse“ tüki ja tegin selle ära, mitte küll Draamas. („Lahti lõikamata sidruni nuusutamine“ oli tüki pealkiri, teab tark intervjueerija.) See oli selline üks huvivälgatus, aga muidu ma lavastada ei taha!