Bulgaariasse matkama!

Bulgaaria on palju enamat kui Musta mere kuulsad rannakuurordid. Riigi lääneosas kõrguvad majesteetlikud mäed on ideaalsed matkamiseks, suusatamiseks ja niisama avastamiseks. Siit leiab bulgaarlaste jaoks olulise vaimse elu keskuse Rila kloostri, koobaskiriku, „liivapüramiidid” ning palju muudki.

Meie matkaseltskonna sihiks on Bulgaaria lääneosa mäed, oleme seitsmekesi ja kahe autoga. Plaanis on kolmepäevase nädalavahetuse jooksul külastada Rila kloostrit, teha Seitsme järve matk ning olla avatud kõigele muule, mis tee peal vaatamisväärset. Ariele, meie entusiastlik Texasest pärit reisikaaslane, on planeerimise enda peale võtnud ning kolm päeva ja kaks ööd on hirmuäratava detailsusega paika pandud. Meie retk algab Banskost ning lõppeb Sofias.

Stobi püramiidid − looduse enda liivakast

Umbes ühetunnise autosõidu kaugusel jõuame esimese plaanitud vaatamisväärsuseni. Stobi püramiidid on Rila mäe lääneküljel, Stobi küla lähedal paiknevad looduse enda vormitud vaatamisväärsused. Üle aastatuhandete on tuul, vihm ja päike viimistlenud tööd, mille liustike sulamisest tekkinud jõed alustasid.

Raja alguses olnud infostend lubab kümneminutilist lihtsat jalutuskäiku esimeste püramiidideni jõudmiseks, sealt edasi peaks kuluma 5–10 minutit raja lõpuni. Keegi naljahammas on stendil trükitud 10 minutit musta markeri abil „parandanud” 50 minutiks. Võtnud info teadmiseks, suundume rajale. Laiana alanud jalutusrada läheb ootuspäraselt ülesmäge ning muutub üha kitsamaks. Pärast paari päris järsku tõusu on laiast rajast jäänud järele kitsuke rada, kust me pikale venivas hanereas üles liigume. Kohtadesse, kus rada kulgeb järsaku kohal, on õnneks paigutatud käsipuud ja piirded.

15 minuti järel oleme jõudnud esimeste püramiidide rühmani. Hingetuna meie ees avaneva maastiku müstilisest ilust, läheb meil isegi natuke aega, enne kui fotoaparaadid välja kaevame. Pehmetes terrakotatoonides dramaatiline maastik koosneb teravatest tippudest, sammastest ja seenekujulistest vormidest, kus suured kivipangad seisavad peenikese jala peal.

Loomulikult on selline maastik andnud rohkelt ainest kohalikeks legendideks. Ühe versiooni kohaselt on tegemist kiviks muudetud pulmaseltskonnaga. Pulmapidustuste jooksul esimest korda pruuti nähes armus peigmehe isa mõrsjasse esimesest silmapilgust. Kui ta proovis pulma peatada, hakkas maa värisema, kostis kohutav müra ning kogu pulmaseltskond muudeti kiviks. Teise versiooni kohaselt oli peigmehe ema see, kes ühendust heaks ei kiitnud ning armastajatele needuse peale pani. Kui noorpaar esimest korda suudles, muutusid kõik kiviks ning seisavad oma kohtadel tänapäevani.

Kui esimese püramiidide rühmani jõuda oli päris lihtne, siis edasi läheb rada kitsamaks ning meil on enam kui küllalt põhjust kaitserinnatiste üle rõõmus olla. Kaunid püramiidid, millele me rajalt ülevalt alla vaatame, on väga teravate tippudega ning kohati kuni 40 meetri kõrgusest järsakust alla veeremist me oma päevakavasse planeerinud pole. Rada lõpeb mäe tipus avaneva panoraamvaatega üle ümbritseva mäestiku ja laiuvate metsade.

Püramiidide juurest tagasi jõudnuna peame nentima, et markeriga grafomaani parandused olid õigustatud, kui isegi mitte liiga optimistlikud. Koos fotopauside ja kõrgusekartuse põhjustatud viivitustega on meie edasi-tagasi retkele kulunud tund või kaks. Kuigi keegi meist ei pea seda halvasti kulutatuks, hakkab Ariele oma päevakava suhtes murelikuks muutuma. Kuna järgmise päeva oleme tervenisti plaaninud Seitsme järve matkale, tahame esimese päeva jooksul läbi käia muud väiksemad kohad. Piirkonna tõmbenumber on muidugi Rila klooster − suurim ja tuntuim kogu Bulgaarias. Kloostrist 5 km kaugusel asub St Ivani erakla.

St Ivani erakla ja Sveti Ioan Rilski koobaskirik

Läbi tulekarva sügismetsadega kaetud mägede jõuame 40-minutilise autosõidu järel raja algusesse. Üks pilk peaaegu vertikaalsele metsarajale ütleb meile kaks asja. Esiteks on selge, et 1000 aastat tagasi oma eraklale asukohta valides mungad rahvamasside külastamist ette ei näinud. Teiseks on selge, et mind läbi suve truult teeninud rihmikutega rajale minek poleks parim otsus. Vahetan sandaalid matkasaabaste vastu ning ülesmäge rühkimine võib alata. Metsaalune on niiske ja juurtest läbi kasvanud ning pärastlõunane sügispäike ulatab siia vaid hämarust looma. Raja ääres on sammaldunud kivirünkad, mis tunduvad hädavaevu mäenõlvast kinni hoidvat.

10–15 minutit mõõdukas tempos kõndimist ning rajakalle väheneb. Ees hakkab paistma maakividest hoone, Sveti Ioan Rilski koobaskirik. Kirik on tänaseks suletud, kuid maja taga viivad ebaühtlased astmed kaljude vahel paistva koopa suuni. Kivide vahelt piiluvad tuhanded väikesed paberitükid ja punased paelad. Erakla külastajad jätavad siia oma palved-soovid. Koobas ise on kitsas, pime ja rõske. Vasakul küljel on kivist kõrgend, kuhu on moodustatud midagi altaritaolist, sinna on seatud küünlad, väikesed mündikuhjad ning veel rohkem sedeleid palvete-soovidega.

Selles koopas veetis seitse viimast aastat oma elust Bulgaaria esimene eremiit ja riigi kaitsepühak Sveti Ioan Rilski (876–946), keda juba tema eluajal pühakuna austati. Kuuldused tema imetegudest levisid üle kogu maa ning toonane Bulgaaria imperaator, tsaar Peter I võttis ette 450 km palverännaku Rila mäeni, et pühalt mehelt vaimset juhatust nõutada. Pärast pikka retke mäeni jõudes avastas valitseja aga, et erakla asub juurdepääsmatus kõrguses. Loo järgi keeldus erak mäelt alla tulemast ning tsaariga kohtumast, et vältida edevuse kiusatusse langemist. Kaks meest nägid teineteist distantsilt ning vahetasid tervitusega vastastikuse kummarduse. Imperaator saatis erakule sõduriga kingitusi (kellel õnnestus vaatamata ligipääsmatule mäele kuidagi erakuni jõuda). Nende hulgast võttis John vastu väikese koguse sööki ning keeldus kullast ja muudest väärisasjadest. See, kas pühaku väidetav nõuanne, et riigivalitseja vajab kulda pigem riigi kaitseks ja vaeste aitamiseks, on propaganda, luulelise hingega jutuvestjate lisand loole või pühaku tegelik nõuanne, jääb igaühe enda otsustada.

Eraku koopal on ka teine väljapääs. Pikliku koopa kaugemas osas on korstnana üles suunduv käik, millega on seotud täiesti omaette legend. Legendi järgi saab sellest koopa katusele viivast käigust läbi ronida ainult see, kes ei ole oma elus patustanud. Käigu küllaltki heldeid mõõtmeid arvesse võttes peab aga nentima, et ilmselt on seitsme surmapatu hulgas aplus ainus tõsiselt võetav pahe. Pead koopa katusele ulatuvast august välja pistes ning ennast samblasele kivipinnale vinnates pean tunnistama, et korraks oli puusade ümbert natuke kitsas küll.

Rila klooster

Rila klooster on Bulgaaria suurim ja tuntuim ida-õigeusu klooster. 10. sajandil rajatud klooster paikneb Sofiast 117 km kaugusel ning seda peetakse Bulgaaria kõige tähtsamaks ajaloo, kultuuri ja arhitektuuri monumendiks. Praegune kloostrikompleks on pärast 19. sajandi põlengut uuesti üles ehitatud.

Kloostri loomist inspireerinud pühaku elukohaga tutvumise järel on päris huvitav näha kloostrit, mille rajamist tema elutöö on inspireerinud. Tegemist on ühe enim külastatud vaatamisväärsusega Bulgaarias. Lihtne ja vahelduseks täiesti horisontaalne jalutuskäik toob meid kloostri väravate ees olevale väljakule, mida ääristavad suveniiripoed ja restoranid. Kloostrisse sissepääs on tasuta. Suurt siseõue ümbritsevad punavalged mustrid, kolmel tasandil sammasgaleriid ning õue keskel on kirik. Kloostri kodulehe andmetel on kompleksis ka ajaloo- ja etnograafiamuuseumid, kuid meie piirdume kiriku ja kloostri uudistamisega. Kella viie ajal õhtul käib musta riietatud munk paar tiiru ümber kiriku ja taob mõlaga vastu puuplanku ning seejärel läheb torni kellasid lööma. Arvestades, et kõik platsil olevad turistid üritavad temast ja temaga fotosid teha, toimetab mungarüüs härra imetlusväärse häirimatu rahuga.

Vahepeal on aeg jõudnud õhtusse. Oleme oma öömaja valinud Rila mäestiku gondli lähedale, kavatsusega hommikul varakult matkaga alustada. Kuigi vahemaad on küllaltki lühikesed ning isegi teekatted heas seisukorras, paneb mägiteede käänulisus tempole piirangud peale, eriti pimeduse saabudes. Meie hotell on küllaltki kõrgel mägedes ning teekond võtab peaaegu kaks tundi sõitu.

Rila mägi ja Seitsme järve matk

Teise päeva plaan on vähemalt paberi peal lihtne. Varasest hommikusöögist värskendatuna jõuame kella üheksaks esimesele liftile, mis viib matkaraja algusesse. Reipalt suundume rajale, mis järvede ja mägede vahel lookleb (kõigil on loomulikult kaardid alla laaditud). Pärast raja kulminatsiooni, panoraamvaatega mäetippu jõudmist lahkume pearajalt ning matkame Skakavitsa kose kaudu varakult autode juurde tagasi. Tegusa päeva lõpetame hotellirestoranis õhtusööki nautides ning Sapareva Banyas (Сапарева баня) kuumaveeallikatel lõõgastudes.

Tegelik hommik algab aeglasemalt.

Lisaks võileivamaterjalile ja väikestes topsides marmelaadile, mis tundub kuuluvat maailma kõigi hotellide hommikusöögiklassikasse, pakutakse meile banica’t, traditsioonilist Bulgaaria saiajuustuküpsetist. Algkooli tasemel vene keelt purssides õnnestub meil ka tee ja kohv välja kaubelda. Kui me hommikusöögi lõpetame, on kell üheksa ning oleme peaaegu piisavalt ärkvel, et matkapäevaga alustada.

Suure osa kõrgusesse minekust teeb meie eest ära suusalift (gondola), millel kulub üles jõudmiseks ligikaudu 30 minutit. Sellelt mahatuleku kohas on viimase tsivilisatsiooni märgina kaks maja. Üks meenutab oma nõukogudeaegse arhitektuuriga Otepää suusakeskust. Selles on restoran ja viimane „tsiviliseeritud” tualett. Teine maja on eemalt vaadates maaliline, aga lähedalt vaadates osutub prügi mahapaneku kohaks.

Esimene osa teekonnast kulgeb piki järsku nõlva üles ning sealt edasi piki mäeharja. Õnneks on ka hüved kiired tulema, sest juba enne, kui me raja järsema osani jõuame, vaatame ülevalt alla esimesele orus paiknevale järvele. Teine järv on nähtav poole nõlva kõrguselt, andes meile suurepärase põhjuse (et mitte öelda ettekäände) ronimises paus teha, et vaadet imetleda. Oleme puude vööndist välja jõudnud ning ümbritsev taimestik ei ulatu pahkluust kõrgemale. Tänu ilusale ja soojale ilmale ning nädalavahetusele on radadel rahvast omajagu. Matkajate hulgas on nii vanemaealisi kui ka lastega peresid.

Esimese nelja järveni jõuda on piisavalt lihtne. Pärast esimest järsku tõusu on rada peaaegu horisontaalne ning kohati isegi allamäge. Lõunasöögi ja mini-siesta teeme neljanda järve kaldal. Selleks ajaks on valusalt selgeks saanud tõsiasi, et kaartidel märgitud joogiveeasukohad peavad silmas järvede vahel voolavaid ojasid. Vaadates paar sammu ülesvoolu söövaid hobuseid ning hulljulgeid matkajaid, kes külma trotsides vee ujutavust proovivad, loobume joogiveepudelite täitmisest. Õnneks on temperatuur mõõdukas ning meil on seltskonna peale kaasas piisav varu.

Pärast lõunat liigume edasi, eest on raja haripunkt. Seekord sõna otseses mõttes. Seitsme järve vaateni jõudmiseks tuleb vallutada mäetipp ning tippu ja tagasi minek võtab suurem osa päevast. Seitsme järve mäetipu vallutamise järel lähevad seltskonna arvamused ülejäänud päeva suhtes lahku. Kell on juba peaaegu neli pärastlõunal. Grupp jaguneb kaheks vastavalt sellele, kui aktiivsena keegi ennast tunneb. Üks seltskond suundub tagasi suusalifti juurde, mis peaks võtma umbes tund aega. Need, kellel ülevoolavalt energiat ja optimismi veel jagub, suunduvad lõbusate käeviibetega lehvitades rajale, mis peaks viima kose poole. Nad lubavad jõuda alla mitte rohkem kui 30 minutit pärast meid.

Meie teekond tagasi on rahulik jalutuskäik päikeseloojangu valgust ja ümbritsevat loodust nautides. Nõlvad, mida mööda ülestulek oli hommikul tõsine töö, nõuavad pisut tähelepanu, et neist mitte alla veereda, kuid jõuame lifti juurde natuke pärast seda, kui viimane gondel oleks pidanud alla minema. Näeme juba eemalt, et masin ikka veel töötab. Meile müüakse pilet ning jõuame ilma suuremate sekeldusteta alla.

Kui üleval mägedes oli taimestik madal, siis siin oleme ümbritsetud suurtest lehtpuudest. Öö saabub kiiresti. Mitte selline hall, kodustatud pimedus, mis linnatänavatel õhtuti laiutab, vaid tintmust ürgne pimedus, mis metsas ülioptimistlikule rändurile näkku naerab. Ettenägelikult on gondli juures jäetud põlema suur lamp, mis peaks arglikult valgust välja saates hiliseid teelisi pargitud autode juurde juhatama. Meist mööduvad üksikud matkajad, aga meie rühma neli puuduvat liiget pole ikka veel saabunud. Paariminutiline kõne, mis korraks läbi tuleb, annab meile teada, et nad pole veel koseni jõudnud, sest eksisid valele rajale, aga „on nüüd õigel teel”.

Kaks tundi ootamist ning pimedusest hakkavad kostma hääled ja võib näha tillukesi seasilmana paistvaid telefonide taskulampe. Meie sõbrad saabuvad autode juurde kahetunnise hilinemisega, läbikülmununa ja üsna väsinud nägudega. Selgub, et kose juurest allatulek oli olnud põhiliselt vertikaalne, kuid kõigil on käed-jalad terved. Valele teele keeramise tõttu oli nende teekonnale lisandunud tubli tunniajane haak. Meie peene õhtusöögi või spaalõõgastumise plaanide jaoks oleme lihtsalt liiga väsinud. Hotelli jõudes öeldakse meile, et kui me kohe-kohe tellimused sisse anname, saavad nad meile veel midagi süüa teha, kuigi ametlikult peaks köök juba sulgema. Kuulutades nad pühakuteks, tellime endale eined, kugistame toidu alla ja variseme voodisse. Järgmine hommik on taas plaanis varane ärkamine.

Tekst ja fotod: Edith Soosaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga