Igal asjal on algus, ehkki mõne asja algust on raske määratleda. Üks selline asi on Jamaica muusika. Selle juuri otsib Aimar Ventsel.
Jamaica muusikas peegeldub tema kui suhkrurookoloonia ajalugu. Aastasadu tehti sel saarel muusikat nii, et valged plantaatorid moodustasid andekatest orjadest orkestreid, et need mängiks neile euroopalikke viise meelelahutuseks ja tantsuks. Sarnaselt paljude endiste kolooniatega Lõuna-Ameerikast kuni Indiani tekkisid ka Jamaical erinevate muusikatraditsioonide segunemisel uued stiilid. Aafrika päritolu orjad segasid oma instrumente ja meloodiaid euroopalike kadrillide, polkade ja ka marsimuusikaga.
Kui võrrelda Kariibi saarte 1940ndate ja 1950ndate aastate muusikat, siis leiab suuri sarnasusi just ingliskeelsete saarte muusikas. 1950ndail tekkis ja kristalliseerus Bahamal muusikastiil nimega goombay, Trinidadil calypso ja Jamaical mento. Esmakuulamisel on need stiilid vägagi sarnased ja see on minu jaoks siiamaani huvitav küsimus, kuidas samaaegselt nii sarnased muusikastiilid üldse tekkida said. Asi on selles, et iga saar väidab, et nende muusikastiil on originaalne ja vaid kergelt mõjutatud kõrvalsaartest. Calypso ja mento on tegelikult omavahel vägagi seotud, ent ometi peavad fännid neid eraldi muusikatraditsioonideks.
Jamaica mento oli troopiline tantsumuusika, mis omas elemente aafrika rahvamuusikast, eurooplaste salongimuusikast ja afroameerika muusikastiilidest, nagu rhythm and blues. Mento rütm on sama lõbus ning hüplev kui Trinidadi calypso’l. Troopilisust lisavad mento’le veel marakad ja tamburiinid. Samas on mento meloodiad palju lihtsamad ja karmikõlalisemad kui Trinidadi muusika. See on kindlasti põhjustatud pigem mento olemusest kui Jamaica maapiirkondade elanike tantsumuusikast. Kust need külainimesed ikka orkestreid ja kalleid pille võtta said?
Mento-ansambel on klassikaliselt kvartett või kvintett, pillideks olid ja on neil akustiline kitarr, bandžo, isetehtud bambussaksofon ja rhumba-box. Viimased kaks on väga huvitavad riistapuud ning osutavad otseselt mento aafrika ning ruraalsele päritolule. Mõlemad instrumendid valmistati ise, sest päris saksofoni ega trummikomplekti ei suutnud vaesed Jamaica põllumehed endale lihtsalt hankida. Bambussakso- fon on midagi vilespilli ning saksofoni vahepealset. Rhumba-box on aga ülisuur pöidlatrumm ning tema originaalvariandid on siiamaani kasutuses Aafrikas. Tegemist on erineva paksuse ja kujuga metall-liistudega, mis kinnitati helikasti külge. Kast ise oli piisavalt suur, et selle peal istuda. Rhumba-box’iga tehti nii bassihäält ja ta oli samaaegselt ka orkestri rütmipill.
Samaaegselt mento arenemisega pärastsõjaaegsel perioodil sai Jamaical jalad alla plaaditööstus ning esimesed korralikud lindistused Jamaica muusikast ongi mento-lood. 1950ndaid aastaid peetakse üldse mento kuldajaks. Paljud mento-lood on elanud üle kõik muutused Jamaica muusikaajaloos ja liikunud uute versioonidega kuni tänapäevani välja. Siiamaani tuleb ette, et Jamaica dancehall-staarid lindistavad vanu lugusid uute elektrooniliste rütmide peale. Näiteks see lugu skandaalsest, kuid väikesest perekonnast, mille Ivo Linna on meile kõigile armsaks laulnud, pole mitte Peter Toshi 1960. aastail kirjutatud ska-lugu “Shame and Scandal”, nagu mina seda pikka aega arvasin, vaid hoopis klassikaline mento-pärl. Kuulates plaadifirma Trojan retrospektiivset kogumikku „The Trojan Calypso Collection“, selgub, et paljud hilisemad reggae- ja ska-staarid alustasid mento-lauljatena – Laurel Aitken, Derrik Harriot, Lyn Taitt jne.
Tänapäeval on mento enam-vähem muusikaarheoloogiline nähtus. Kui jätta välja Kariibi mere saarte hotellides turiste lõbustavad calypso- ja mentobändid, on tänapäeval ainult üksikuid eksisteerivaid mento-kollektiive ja nemadki lindistavad ning esinevad peamiselt väljaspool Jamaicat.
Vahemärkus: Jamaica muusika eripära on stiilide radikaalne kadumine. Iga uus hooaeg matab lärmakalt maha eelmise hooaja stiili, nagu see oma eellasega tegi. Kui muusikapalad elavad uute versioonidena edasi, siis muusikastiili ennast peetakse vananenuks. Hea näide on Shaggy hitt “Oh Carolina”, mis on originaalis mento-lugu, aga originaalis keegi seda enam ei esita. Nii läks hingusele ska, rocksteady ja varajane reggae ning need omakorda matsid maha mento.
Calypso – mento’ga sarnane muusika Trinidadilt – on helikeelelt mitmekesi- sem ja tekstidelt vähem radikaalne. Nii on mento’s väga vähe armastuslugusid, küll aga leidub neid calypso’s. Mento’s on väga olulised ridade vahel allapoole vööd suunatud ning sotsiaalkriitilised tekstid. See oli ka põhjus, miks riigivõim tahtis mento mitu korda ära keelata. Calypso kui leebem ja teatud mõttes kommertslikum muusika aga muutus ruttu populaarseks turistide seas, sest seda seostati Kariibi mere palmide ja muretu eluviisiga. Seoses sellega rändasid paljud calypso-lauljad Trinidadilt Jamaicale, et sealsetes hotellides esineda.
Kuna pealiskaudsel kuulamisel on calypso ja mento äravahetamiseni sarnased, siis hakati ka Jamaica muusikat nimetama calypso’ks. Peale selle müüsid Jamaica muusikud ennast ja ka oma plaate turistidele kui calypso’t lihtsalt seetõttu, et sõna “calypso” oli ajapikku muutunud brändiks ning iga Kariibi mere saartel puhkav ameeriklane või sakslane teadis vaid seda. Nii tehti turistide tarbeks uusi “calypso”-albumeid nii Jamaical kui ka USA-s ja Saksamaal veel aastakümneid pärast seda, kui see muusika Kariibi mere saartel oma aktuaalsuse oli kaotanud.
Turistide suur nõudlus Kariibi saarte muusika järele tekitas 1950. aastail lühiajaliselt eksisteerinud urban mento. Tegemist oli linnaklubides ja -hotellides mängitava muusikaga. Urban mento oli orkestrimuusika, kus pille mängisid tavaliselt Jamaica džässmuusikud ning laulsid Trinidadi lauljad. Seda muusikat nimetati turistide tarbeks kas „calypso“,“kalypso“ või siis harva „mento-calypso“.
Jamaical tekkis lausa omaette suveniiritööstus 78-se kiirusega plaatide müügist purjus turistidele. Paljud neist (eriti Ameerika) turistidest ei kuulanud Jamaical ostetud plaate kunagi ning jättis need kuhugi kapinurka vedelema. Just see on suuresti päästnud osa Jamaica muusikaajaloost, sest tänapäeval on kokku pandud mitu suurepärast calypsomento-kogumikku just nende plaatide põhjal – originaallindid on tänaseks koos stuudiotega ammu kadunud.
Kui nüüd konkreetsete nimede juurde minna, siis kõige kuulsam Jamaica mento-muusika artist on meie jaoks muidugi Harry Belafonte. Tema tegi tüüpilist turisti-calypso’t, kus lood mängiti sisse orkestritega ja olid lüüriliste juustuste tekstidega. “Matilda, Matilda” peaks igale kunagi raadio lähedale sattunud inimesele tuttav ette tulema. Harry Belafonte poplaulja karjäär sai tuule tiibadesse aga väljaspool Jamaicat, saareelanikele oli tema muusika liiga juustune.
Autentset mento’t teeb tänapäeval vaid kaks ansamblit. Mõlemate koosseisud koosnevad mentomuusika veteranidest ning nad on ka mõningaid albumeid lindistanud. Gilzene and The Blue Light Mento Bandi olen ma ka ise näinud ja minu jaoks kehastavad nad kogu Jamaica muusika olemust. Käis kunagi sõber Jamaical ja ütles, et kolme nädala jooksul ei näinud ta ühtegi naeratavat inimest. Kes vaatab vanu reggae-videosid, siis ka seal on laval surmsünged muusikud. Sama oli ka Gilzene and The Blue Light Mento Bandiga: surmsünged muusikud esitasid laval ühe klassikapärli teise järel ning gruuvisid nagu kuradid põrgukatla ees. Nende album „Sweet, Sweet Jamaica“ koosneb vanade klassikute töötlustest, oma lugusid on neil vähe.
Sama on lugu ka teise eksisteeriva veteranist mento-grupiga The Jolly Boys. Nemadki lasid välja paar albumit vanade pärlitega, millest soovitaks eriti „Roots of Reggae from Jamaica“. Hiljuti said nad aga hakkama hoopis hullu tükiga. Koos paari DJ-ga lindistas The Jolly Boys poole- lektroonilise popalbumi, kus nad mängivad mento-stiilis meilegi tuntud hitte, nagu Doorsi „Riders on the Storm“, Amy Winehouse’i „Rehab“ või Iggy Popi „Passenger“.
Vana hea mento huvilistele soovitaks ma aga siiski hoopis kogumikku „Take me to Jamaica“ (Pressure Sounds), mis on siiani muusikaliselt parim mentoülevaade. Trojani „Calypso Collection“ on ka hea, ent seal on väga palju urban mento’t. Võrdluseks tasub hankida ka World Music Networki välja lastud „Calypso Gold“, mis on peamiselt Trinidadi muusika kogumik, ehkki seal on peal nii lugusid kui lauljaid, kes hiljem Jamaical ilma tegid (näiteks Jamaica hotelli-calypso suurnimi Lord Kitchener).
Soovitan ka Prantsuse plaadifirma Fremeaux & Associes Bahama muusika kogumikku „Bahama. Goombay 1951– 1959“ ja sarja „London is the best place for me“ (Honest Jons). Viimane sisaldab Londonisse emigreerunud jamaicalaste ja aafriklaste Londonis tehtud muusikat.