Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas

Bosniaga seostuvad paljude jaoks sõda ja genotsiid. Kas sinna puhkama minna maksab? Lääne ja ida ristumiskohal saab ühel reisil kogeda erinevaid kultuure, saada selgemaks Balkani konflikti keerulised tagamaad ning juua suurepärast kohvi.

Esimest korda sattusin Bosniasse ja Hertsegoviinasse pooljuhuslikult. Olime Dubrovnikus puhkusel ning tekkis soov kasutada võimalust panna lipp nii-öelda maha  Euroopa vähem külastatud riikides ehk nii Bosnias kui ka Montenegros. Otsima midagi ehedat ja turismitööstusest rikkumata.

Ei saa öelda, et Bosniaga tekkis armastus esimesest silmapilgust. Tundsin hoopis nostalgiat, justkui oleksin tagasi pöördunud üheksakümnendate Eestisse. Raske on täpselt  välja tuua, mis selle tekitas, ent Bosnia üldine atmosfäär tekitas täpselt sellise tunde nagu lapsena autoga mööda Eestit sõites või Tallinna imeilusas, aga tollal pisut räämas vanalinnas ringi käies. Avastamatus, maalähedus ning iha läänelikkuse järele.

Bosnia on mitmes mõistes lääne ja ida sidepunkt. Siin segunevad slaavi, islami ja lääne kultuur ning erinevad rahvused ja religioonid elavad (praeguse seisuga) rahumeelselt kõrvuti ning ka abielluvad omavahel. Mõnel hetkel tekib tunne, nagu viibiksid Venemaal, teisel hetkel Türgis, kolmandal aga… Jah, tõesti, 90ndate Eestis.

Pärast esimest Bosnias-käiku tekkis asjaolude kokkulangevuse tõttu soov seda riiki paremini tundma õppida. Nii saigi teoks pikem Bosnia-reis, mis hõlmas nii Sarajevot ja Mostari kui ka, ütleme ausalt, mõnikord täiesti juhuslikke maanurki.

„Bosniasse pole sul küll mõtet minna,” ütleb mulle ilma igasuguse kahtlusevarjundita hääles hea sõber, kes 90ndatel sõdurina mitu Bosnia-tuuri kaasa tegi. „Pooled linnad on mahajäetud, inimesed kurjad, keegi ei oska ega taha läänest tulnutega suhelda. Ja maamiinide pärast peab samuti muretsema.”

„Ma olen mõelnud Bosniasse tagasiminemise peale,” räägib teine sõber, kes väikese lapsena sõjakoldest põgenikuna ära pääses. „Samas oleksin seal üles kasvades ilmselt hoopis teistsugune inimene. Elu on seal palju raskem, võimalused normaalselt, inimese moodi elada ei tule kätte sama kergelt kui Lääne-Euroopas.”

Ent ma ei lähegi Bosniasse luksushotelle ja Michelini tähega restorane otsima. Mõni sihtkoht on hea selleks, et õppida tundma teiste inimeste reaalsust ja panna perspektiivi, kui kiiresti on Eesti „igavaks põhjamaaks” võrsunud. Bosnia retk on omamoodi kui reis tagasi lapsepõlve, kohta, kus Venemaa ja Euroopa Liit mõjujõu üle võitlevad ning kus elu on pisut vähem reguleeritud, ehedam ja nagu mu sõber ütleb, raskem.

Kolm rahvust, kolm religiooni

Saabume Bosniasse läbi Horvaatia, suunaga Mostari linnale. Euroopa Liidu piir ületatud, ent templit passi me piiripunktis siiski ei saa. Mis siis, kui kavatseksin Bosniasse lubatud 90 päevast kauem pidama jääda − kuidas nad seda siis tõestaksid? Mostari linn on Bosnia kõige turistlikum. Kõigepealt on selle asukoht iseenesest maaliline − seda läbib Neretva jõgi ning kesklinna kaht poolt ühendab maaliline Stari Most ehk vana sild. Teiselt poolt on tegu huvitava kooslusega, kus kutsed mošeesse palvele ja kirikukellad kõlavad samaaegselt.

Mostari noored tüdrukud kannavad vormina liibuvaid siniseid, pisut rebitud teksaseid, ka kuuma suveilmaga musta nahkjakki ning klassikalisi Aviatori päikeseprille, tihedad sirged mustad juuksed tuules lehvimas. Neis on enesekindlust ja paha tüdruku hõngu − just nagu väikesed Milla Jovovichid tolmustel tänavatel, valmis iga hetk motikale hüppama, et sada kilomeetrit tunnis nelja tuule poole kihutada. Maapiirkondades aga paistab Bosnia konservatiivsus rohkem silma ning kohtab rohkem naisi pikkade seelikute ja pearättidega.

Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil elavad ajalooliselt kolm peamist rahvust: bosniakid, serblased ja horvaadid. Üleriigiliselt moodustavad bosniakid rahvastikust umbes poole. Need kolm rahvusgruppi praktiseerivad ka traditsiooniliselt eri uske: bosniakid on enamalt sunni moslemid, serblased ortodoksid ning horvaadid katoliiklased. See tähendab ühtlasi ka, et suure osa riigi jaoks pole jõulud oluline püha, pigem ühinetakse uue aasta tähistamiseks. Föderaalselt jaguneb Bosnia kaheks: põhjapoolne serbialaste poolt domineeritud Srpska vabariik ning lõunapoolne bosniakkide ja horvaatide ala. Hertsegoviina aga on ajalooline edelaregioon, millel tänapäeval  autonoomset staatust pole.

Mis keelt need kolm omavahel räägivad? Põhiseaduslikult polegi Bosnias ametlikku keelt ning näiteks märgid tänaval on nii ladina tähestikus kui ka kirillitsas. Kõik kolm on slaavi keeled ning igapäevased asjad pidavat probleemideta aetud saama. Kuid miks nad lihtsalt ühte keelt ei vali, näiteks enamusrahvuse bosniakkide oma? Piirkonna ajalugu on nii keeruline ja täis vägivalda, et 90ndatel pärast sõja lõppu riigi uut põhiseadust vastu võttes oligi valdavaks põhimõtteks − kõik rahvused on võrdsed ning neil on riigis oma koht ja õigused.

Pean tunnistama, et kõige rohkem tahaks bosnialaste käest uurida 90ndate ja rahvusküsimuse kohta. Samas ei taha ma paranevaid haavu uuesti lahti rebida. Kui sa lapsena pommide eest varjuma pidid, kas sa tahad seda siis tõesti täiskasvanuna aina uuesti ja uuesti välismaalase uudishimu rahuldamiseks meenutada? Bosniakkide ja horvaatide tagakiusamine ning kurikuulus Srebrenica massimõrv on laial avalikkusel Bosniast rääkides esimese asjana meeles.

Sissevaate eri rahvuste praegusesse üksteisesse suhtumisse annab mulle hoopis kohalik albaanlane Edin: „Ausalt öeldes ei huvita siin pärast 90ndate sündmusi kedagi, mis rahvusest või usust keegi on, me tahame ainult rahus elada. Minu naine on näiteks bosniakk. Olles seda öelnud − kui kellegi vastu vimma peetakse, on need serblased. Nemad on siin regioonis alati domineerida üritanud ning ka praegu tulevad nende poolt mõnikord agressiivsed ja üleolevad žestid, näiteks jalgpallimängude ajal endise Jugoslaavia rahvusriikide vahel. Kui Bosnial vutis nii hästi ei lähe, siis toetavad bosniakid Horvaatiat, mitte Serbiat.”

Bosnialased on minu kogemuse põhjal emotsionaalsed ja temperamentsed ning vale sõna valele inimesele võib lõppeda rusikavõitlusega. Minu Bosnia tutvusringkonda kuulub mitu segapaari: sloveenlannaga abiellunud bosniakk-horvaat, too bosniakiga abiellunud albaanlane ning ka moslemi-kristlase segapaarid. Samas seistakse oma rahvuse eest. Näiteks kurtis albaanlane töö juures bosniakist kolleegile, et tema bosniakist naine teeb tal elu raskeks ja ehk on aeg lahku minna. Bosniakk võttis seda aga  oma rahvusest naisterahva mitterespekteerimisena, mis on Balkanil pea et surmapatt. Nii läksid need kaks tööjuures karvupidi kokku. Ning serblasest boss andis mõlemale sule sappa.

25 euro eest pea ees tundmatusse

Tuleme aga siinkohal tagasi Mostarisse, kus on idamaise hõnguga pikk turistiturg, mis kulgeb üle silla teisele poole jõge. Seal müüakse nii üsna tõetruid  kallite brändide võltsinguid kui ka idamaiseid säravatest mosaiikidest koosnevaid ehteid, väärtasjakarbikesi ning lampe ja vaipu.

Linna kõige suurem atraktsioon on kindlasti Stari Most. Sild on samas kohas linna kahte poolt ühendanud juba 16. sajandist saadik. 90ndatel pommitati see maatasa, hiljem taastati aga ajalootruult.

Kes on Mostari kõige kõvem mees? Loomulikult see, kes vanalt sillalt kõige uhkemalt 20 meetrit allpool voolavasse jääkülma Neretva jõkke sukeldub. Juba vanadel aegadel olevat see traditsioon au sees olnud, et hulljulgusega südameid võita. Sellele võib tunnistajaks olla ka tänapäeval.

Sillal kooribki end parajasti riidest lahti üks selline noormees. Tõsi, tundub et seekord pole mängus mitte armastus, vaid raha. Tema, khmmm, agendid, jooksevad mööda silda uudistajate vahel ringi. Kui nende kukrusse on kogunenud piisavalt annetusi, et sillalt vette hüppamine uljaspea vaeva väärt oleks, näebki esitust oma silmaga. Mõnikord võib ujumispükstes noormees silla barjääril istuda 15 minutit või kauem. Ma ei tea, kuidas lugejatel, aga mina mõtleks selle aja jooksul kõrgusest allpool laiuva tundmatuse poole vaadates ilmselt ümber! Pirita sillalt jõkke hüppamine tundub selle kõrval käkitegu. Mostarit külastades tasub aga sillahüpe ära vaadata. Nagu oleksid olümpiamängud koduõuele tulnud!

„Kas tahate ka proovida? Ainult 25 eurot!” uurib üks sukeldusagent, kui vette hüpanud noorukile vaimustunult aplodeerime. Liigume kiiresti edasi, enne kui müügimees meid nõusse räägib. Reisikindlustus ilmselt Bosniasse jõkke hüppamisega seotud vigastuste ravi ei kata!

Mostar pakub hea võimaluse õppida tundma islamikultuuri. Huvilisi lubatakse palvevälisel ajal lahkelt kesklinna tillukesse Koski Mehmet-Pasha mošeesse. Põrandat ja vaipu katavad värvikirevad vaibad ning arvukad dekoratsioonid, mille õigete nimedega väljatoomise jätaksin siinkohal parema meelega teoloogidele. Käime ära ka Ottomani-aegses majas, neid on Mostaris mitu. Muuhulgas saame teada, et mida kõrgem müür maja ümber, seda ilusamad olevat olnud peretütred. Selle teadmisega jätame Mostari turistigruppidele ja liigume edasi Sarajevosse.

Idamaine turg Sarajevo südames

Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo on sattunud õnnetult mitu korda traagiliste ajaloosündmustesse keskmesse. Bosnialased on erinevaid režiime ja sõdu näinud sama palju kui eestlased: Ottomani impeerium keskajal, Austria-Ungari impeerium, Jugoslaavia sotsialistlik kord ning 90ndate verine võitlus iseseisva riigi eest. Just Sarajevo sündmustest sai alguse ka esimene maailmasõda − siin toimus atentaat impeeriumi kroonprintsi Franz Ferdinandi vastu.

Ka viimastel aastatel pole kõik rahulik. 2014. aastal toimusid vägivaldsed protestid, tuntud Bosnia kevadena, 20 linnas üle riigi. Selle raames pandi tuli otsa näiteks valitsushoonele Tuzla linnas. Bosnia probleemid tänapäeval on kõrge töötus ning stabiilse valitsuse puudumine. Tuntav on ka lääne ja ida võitlus mõjusfääri pärast − riik on ELi liikmekandidaat, ent Venemaa hoiab väga sõbralikke suhteid autonoomse Sprska vabariigi osaga, ning jutt käib isegi iseseisvusreferendumist.

Pealinnas seame sammud tunnelimuuseumisse. Nimelt oli Sarajevo 90ndate algul blokaadi all. Blokaad oli nii tõhus, et linna kaitsjad pidid käsitsi kaevama 800 meetrit pika tunneli lennujaama maandumisraja alla, pääsemaks sisse ja välja ning transportimaks toitu ja relvi. Need 800 meetrit olid ilmselt üheks põhjuseks, miks riik tänasel kujul üldse eksisteerib. Praegu saab omal jalal külastada 25 meetri pikkust tunnelijuppi ning harida end Balkani konflikti teemal.

Ehkki Sarajevos ringi käies tekib mõnikord õõvastav sõjamonumentide vahel viibimise tunne − nii palju on siin lähimineviku konfliktide ajalugu − on tegelikult tegu sõbraliku ja fotogeenilise linnaga. Vanalinna keskus on Ottomani perioodil planeeritud Baščaršija ehk bazaar. Idamaises õhkkonnas võib ostelda, lõunatada või lihtsalt kohvi nautides inimesi vaadata.

Bosnia kohvi salakeel

Kohvisõprade jaoks on Bosnia paradiis. Linnatänavaid ääristavad ohtrad restoranid-kohvikud nii kohalikele kui ka turistidele. Kuid kohv pole mitte Starbucksi topeltespresso, vaid loomulikult korralik traditsiooniline Bosnia oma. Seda serveeritakse pronksanumas ehk džezvas's, kõrvale kohvitass joomiseks ning magusaks paar lokum'it. Head kohvi võib leida igal pool, Sarajevo tippkohvikust väikese külakohani välja.

Kohv pole Bosnias jook, mida hommikul tööle rutates bensukast kaasa haarata. Kohvijoomine ja vestlemine on rituaal. Kohalike jaoks pole mingi probleem kohvi jagades ja vesteldes pärastlõunal mitu tundi mööda saada. Kõigi tähtsamate vestluste kõrvale käib kohv.

Kohvikuid jagub Sarajevos igale maitsele. Meie sattusime Čajdžinica Džirlo peale − nende spetsialiteediks on hoopis teed, mida leidub menüüs pea 50 sorti. Sisse astudes tungib ninna erinevate teede aroomisegu. Teed on väljas vaatamiseks ja nuusutamiseks. Traditsiooniline atmosfäär, keelt alla viivad apelsini- ja õunateed ning ülisõbralik personal − mida veel tahta? Välja otsida tasub aga ka Sarajevot ümbritsevatel mägedel asuvad kohvikud, kust imetleda päikeseloojangut. Näiteks Kollase bastioni kõrval asuv Žuta Tabija.

Kohalik sõber Arsen ütleb, et kohviga saadetakse kodeeritud sõnumeid: „Loomulikult ei tohtinud üks korralik tüdruk meesterahvale otse öelda, et ta talle meeldib. Kui too mees aga tema majja külla tuli, siis serveeris tüdruk talle soolast kohvi. Siis teadis mees, et võib julgelt esimese sammu teha. Kui aga tüütud külalised kuidagi ära minna ei taha, peab neile külma kohvi andma. Seega, ilma sõnu vahetamata ja piinlikust tekitamata saavad kõik vihjest aru.”

Nalja võib aga saada, kui välismaalane selle peene kohvikoodi keskele satub ja kõigi kuuldes soolase või külma kohvi üle kurdab. Kohvi kõrval meeldib bosnialastele väga ka kangem märjuke, eriti viin.

Vähem formaalses seltskonnas jagatakse viinapudelit ning arutatakse ilmaelu. Kuidas see islamiusuga kokku läheb? Ütleme nii, et bosniakid on moslemid pigem nime poolest, araabia maadele omast pühendumust ja igapäevast mošees käimist näeb vähe. Paljud mosleminaised ei kanna isegi pearätti. Samas polevat liigne viinatarbimine Bosnia kultuuris naisterahvale kohane, kuigi linnades on eelarvamused kaduma hakanud. Maal elatakse siiski jätkuvalt konservatiivsemat elu, kus naise koht on kodus.

Bosnia meeste jutust võib kuulda ka ilmselgelt lugupidamist ema institutsiooni vastu, kogu selle traditsioonilisuses muidugi. Arseni käest võib sageli kuulda midagi sellist: „Pühapaeval läheme minu ema juurde ja ta teeb zeljanica't! See on maailma kõige parem toit! Ja kas sa juba burak'it oled proovinud? Tead, kui ma kaua Bosniast ära reisil olen, siis saab mul kõrini sellest lurr-kohvist, ma isegi ei joo seda enam. Joon ainult ema tehtud õiget Bosnia kohvi!”

Bosnia köögis on kuningaks pagaritooted ja lambaliha. Zeljanica näiteks kujutab endast spinati ja fetajuustuga hõrgutavat küpsetist. Üldiselt on Bosnia köögikunstis märgata nii Vahemere piirkonna, slaavi, Austria kui ka Türgi mõjusid. Ning hinnad on imeodavad. Isegi viie euro eest saab keskmises tänavakohvikus kõhu kenasti täis. Hindadest rääkides – ka ühe väga korraliku AirBnB öömaja saab Bosnias 40 euro või vähemaga kätte.

Mis mulle aga Bosnias kõige rohkem meeldis? Lihtsalt suvalises kohas peateelt kõrvale pööramine, et jalutada mõnes väikeses, tõepoolest mõnikord pooleldi mahajäetud külakeses rustikaalsete luukidega kivimajade vahel. Just siis tekkis minus vabaduse tunne − kõndides Euroopa otsas rahus ja vaikuses justkui eikusagil. Mõnikord tuli aga neis olukordades ka pähe, miks ühes või teises tüüpilises teeäärses kivimajas enam keegi ei ela. Bosnia ongi sellise tõsise, järelemõtliku puhkuse koht. Kui masendus liialt peale tuleb, aitavad kohv ja viin.

Tekst ja fotod: Malle Koido

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga