Biskaia lahte palistavat laia liivaranda ehivad kolm tuntud pärli: Biarritz, St Jean de Luz ja San Sebastian. Kaks esimest Prantsusmaal, viimane Hispaanias, aga kõigil neil kuurortlinnadel on üksjagu sarnasust – pikad kaldapromenaadid kaardumas ümber kaunite lahtede, randa uhtumas Atlandi ookeani lained.
Alustame oma reisi Biarritzist ja saame kohe üllatuse osaliseks – kuigi oleme Prantsusmaal, suheldakse meiega meelsasti inglise keeles, abivalmidus ja sõbralikkus on lausa silmatorkavad. Seda kuurortlinnas, kus kohalikud võiksid olla turistidest tüdinenud! Aga on hoopis vastupidi. Kas tõesti teadvustavad nad nii selgelt oma eksistentsi sõltuvust sellest majandusharust või on põhjus muus?
Biarritzi ajaloole pilku heites saab selgeks, et juured on sügavamal. Nii nagu ikka, on kõigi kolme linna puhul tegemist kunagiste kaluriküladega, kus elu keerles algselt vaid ümber kalapüügi – eriti just vaalapüügi! –, kuni 19. sajandi keskel jõuti mereranna tervendava toime tõdemiseni, mis tõi kohale kroonitud päid koos kõrge saatjaskonnaga, kerkisid hotellid ja kasiinod ning belle epoque’i ajastul hiilgasid kuurordid juba oma täies säras. Biarritzi tõusule Euroopa luksuskuurortide esirinda pani aluse Napoleon III abikaasa keisrinna Eugénie, kes lasi ehitada sinna oma suvevilla (Villa Eugénie, 1855), mis nüüd kannab nime Hôtel du Palais. Nagu öeldakse Biarritzi ajaloost rääkides, sai „kuninganna rand” peagi „randade kuningaks”, mida külastasid Briti ja Belgia, Rootsi ja Vene, Hispaania, Austria ja Serbia kroonitud pead, saatjaks mõistagi kõrgaristokraatia ning kõik need, kes ihkasid saada osa kõrgeaususte kaudsestki aupaistest. 19. sajandi lõpul oli umbes 5000 elanikuga linnast saanud kuurort, mida külastas aastas ligi 50 000 puhkajat. Kasiinodes ja luksusärides räägiti lisaks aristokraatlikule prantsuse keelele ka inglise keelt, kuna Biarritzi kuulsus meelitas kohale rikkaid ja ilusaid ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, eriti hindasid Biarritzi aga britid. Kui ameeriklased olid vändanud seal Hemingway esikromaani põhjal filmi „Ja päike tõuseb” („The Sun Also Rises”, 1957), sai Biarritz lemmikpaigaks surfaritele ning on seda siiani.
Paraku võtab Biarritz meid eeldatud juunikuise soojuse asemel vastu vihmase-tuulise ilmaga. Laskmata end sellest heidutada, teeme esmalt jalutuskäigu kaldapromenaadil, mida ilmestavad õhkõrnad tamariskid ning üllatuslikult lopsakad hortensiapõõsad kõikmõeldavates värvides. Aedade roheluses laiutavat linna võiks nimetada „madaltihedaks”, kui mõned kesklinna tänavad poodide-kohvikutega välja jätta. Promenaadilt avanevad kaunid vaated ja mõistagi tuleb ära käia kaljusel saarekesel, mida ehib jumalaema kuju (le Rocher de la Vierge). Turistidele teeb erilist rõõmu see, et lähiliinide bussiga saab tiirutada 24 tundi vaid 2 euro eest ja lisaks liiguvad veel tasuta linnabussid! Sellist luksust tuleb muidugi kasutada ja nii vaatame ära ka suvevillade ning golfiplatsidega Anglet’ ja lähedase Bayonne’i, mida ilmestavad võimas katedraal ja iseloomulikud, puitsõrestikuga vanad linnamajad – asjata ei nimetata seda Põhja-Baskimaa suurimat linna muuseumlinnaks!
St Jean de Luz − linn, kus naitus Päikesekuningas
Kuna Biarritzis juhtub olema juunikuu kohta tavatult jahe, käime välja alla kümne euro edasi-tagasi pileti eest St Jean de Luzi ning teeme sinna päevase väljasõidu. Ülimugava rongi aknast saame nautida kauneid maastikuvaateid vaid paarkümmend minutit ja juba ootabki meid pea Hispaania piiril asuv väike kuurortlinn säravas päikesepaistes. Kena turuhoone kõikvõimalike söödavate ahvatlustega, kaupluste ja galeriidega ääristatud peatänav, kohvikuid täis keskplats raekoja ees ning muidugi kaunis lahesopp kena promenaadiga.
Linnakesele tiir peale tehtud, pageme päikeselõõsa eest raekoja platsil asuvasse linna peamisesse vaatamisväärsusse – Louis XIV majamuuseumisse – ja ei kahetse! Siiani kunagise jõuka linnakodaniku-kaupmehe järeltulijale kuuluvas esinduslikus elumajas on säilitatud mõned ruumid oma kunagise interjööriga, mil majas oli külaliseks ei keegi muu kui prantslaste Päikesekuningas isiklikult, kes siin pealegi oma pulmaöö veetis. Louis XIV abielu Hispaania kuningatütre Maria Theresaga – üks oluline punkt Hispaania ja Prantsusmaa vahel parasjagu allkirjastatud rahulepingust – sõlmiti 9. juunil 1660 St Jean de Luzi kaunis kirikus, mis tegutseb siiani ja on avatud.
Elegantne San Sebastian – midagi gurmaanidele
Kui juba sealkandis, tuleb muidugi ära käia ka San Sebastianis, kus puhkavat koguni Hispaania kuninglik perekond. Poolteist tundi mugavat bussisõitu, edasi-tagasi pilet alla 20 euro ja olimegi kuumas Hispaania kuurortlinnas. San Sebastian on tõeline suurlinn, kuid mõjub ometi kuurordina. Põhjuseks rohked jalakäijate tänavad, kaetud kenade plaatidega ja palistatud puudega, poed, kohvikud, söögikohad, ei mingit kiirustamist! Isegi suured kortermajad, ehitatud 20. sajandi alguses, püüavad pilku oma ehisdetailide ja kaunistustega – kõik see räägib kunagisest uhkest belle epoque’ist, mil linnast sai mondäänne kuurort. Pean tõdema, et nii elegantselt mõjuvat linna teist ei teagi…
Muidugi Concha laht maalilise Santa Clara saarekese ning kaldapromenaadiga. Kõige võimsam vaade lahele avaneb promenaadi lõpus paiknevalt mäetipult, kuhu pääseb funikulööriga. Meil juhtus see hetk olema küll vihmane, kuid päikeselõõsast linnas saime samuti aimu… Lai liivarand täitus mõnekümne minutiga ja õhtune promeneerimine pani kaldatee rahvast kihama – noored ja vanad, daamid soengutesse seatud ja ehitud – hispaanlannad lihtsalt on juba loomu poolest elegantsed! Pealegi nad ka oskavad ja tahavad seda olla.
Õhtul ootab külastajaid kitsaste tänavatega vanalinn, kus söögikohad üksteises kinni. Umbes kella viie paiku avatakse uksed uuesti ning lettidele ilmuvad üliahvatlevad suupisted – pintxos (sama, mis kreeklaste tapas). Valik on rikkalik ja iga baar üritab olla parim! Ahvatlev amps maksab 2–4 eurot. Vaatame veel ära katedraali ja kuna ikkagi esimest korda Baskimaal, siis ka modernse ja ulatusliku Baski muuseumi – igatahes hea pelgupaik lõõskava päikese eest! Jah, baskidel on oma keel, automärkidel näeb puna-valge-rohelist Baskimaa lippu, San Sebastian on baski keeles Donostia ning sobib eriti hästi reisisihiks gurmaanidele. Paraku enamat ma Baskimaast teada ei saanudki. Ehk tuleb selleks teha retk hoopis mägiküladesse?
Kui aga tahtmist liikuda mööda Atlandi rannikut, võib reisi Biskaia lahe äärde alustada Biarritzisist või Bordeaux’st, mis on tavapärane Prantsuse suurlinn, tuntud oma jõesadama poolest. Kesklinna kaubandustänavatel võib tuulutada rahakotti, einestada arvukates vabaõhukohvikutes, kus ei joodagi üllatuslikult bordoo veini, vaid hoopis õlut, ning hingata vanalinna kitsastel kivistel tänavatel sisse pigem itaaliapärast õhustikku. See-eest väärivad aga ümbruskonnas vaatamist Euroopa kõrgeim liivadüün Atlandi rannikul ja UNESCO pärandisse arvatud vana veiniküla.
Tekst: Hanna Miller
Fotod: Shutterstock