Myanmaris on lisaks suurlinnadele Mandalayle ja Yangonile ka palju muud avastamisväärset. Kerttu Olveti töötas ja rändas MTÜ Mondo vabatahtlikuna turistidele suletud ehedates maapiirkondades, kuhu muidu poleks kunagi sattunud.
Minu lugu algas möödunud aasta rahulikul jõuluajal, mil polnud veel märkigi algavast ülemaailmsest kriisiolukorrast. Proovisin esimese asjana selgeks teha, kas uue koduriigi nimeks on Birma või Myanmar, et mitte juba piiripunktis piinlikku olukorda sattuda. Birma oli riigi ametlik nimi kuni aastani 1989, tulenedes sõnast Phama, mis tähendas „riiki“ kohalike igapäevakeeles. Küll aga oli juba tol ajal riigis kasutusel mitu keelt-dialekti, kõrgklassi seas viidati „riigile“ sõnaga Myanma. 1980ndate lõpus otsustas tollane sõjaväeline režiim muuta riiginime ametlikult Myanmariks. Viimasel aga puudus nii rahva seas kui ka rahvusvahelisel tasandil toetus ja soe vastuvõtt, mistõttu paljud lääneriigid kasutavad endiselt riiginimena Birmat. Sestap on maa ka sisemiselt jagunenud, suurlinnades on peamiselt kasutusel Birma, väiksemad piirkonnad ja vähemusrahvused kasutavad hea meelega vaid Myanmari, sest see hõlmavat enamaid rahvaid kui vaid bamarid, kes moodustavad napilt üle poole kogu riigi elanikkonnast. Vastuollu tõi pisut leevendust tänane de facto riigipea Aung San Suu Kyi, kes võrdsustas mõlemad riiginimed ning ametlikult võib kasutada kumba tahes. Vältimaks poliitilisi debatte kohalikega, tasub viidata riigile kui Birma/Myanmar. Heal lapsel mitu nime, väga omanäolisel riigil samuti, kuid lihtsuse huvides valin edaspidiseks kasutamiseks neist ühe.
Aega on seni, kuni enam pole
Myanmaris on ajal justkui teine mõõde, see isegi ei lenda, vaid lausa haihtub käest, justkui hr Potter viibutaks oma võlukeppi ning lausuks Evanesco loitsu. Loetud päevadega aklimatiseerusin veebruari esimeses pooles, Eesti lumeta talvest Myanmari hiliskevadesse, kus päike kõrvetas ka läbi telliskivimüüri. Esimesed päevad möödusid riigi ühes suurlinnas Mandalays ringi uidates: Mandalay palee, ligi 7 km² müüriga kaitstud ala, mille ümber on linna ainus kõnnitee; Mandalay Hill, kuhu tuleb paljajalu üles ronida, et külastada suuremaid ja väiksemaid Buddha kujusid ja pagoode ning kus oleks hea meelde jätta tuldud tee, et mitte väljuda teiselt poolt mäge paljajalgselt; U-Beini sild, mis on kujundanud linna postkaarte juba aastakümneid ning kus kohtab päikeseloojangul rohkem rahvast kui eriolukorra ajal Sportlandis, mil seal –50% välja reklaamiti.
Myanmar on turistisõbralik maa ja suurlinnades välismaalased tavapärased. Näiteks Mandalays ringi jalutades võib igaüks tunda end kui kohalik. Inimesed on soojad, avatud ja uudishimulikud, mis esmakohtumisel võib tavapärast külma ja endassetõmbunud eestlast küll pisut heidutada, kuid mis ajapikku muudab ka kõige tusasema näoilme naerusuiseks. Myanmari inimestelt on palju õppida, kannatlikku meelt ühelt poolt ning hetkeliste ebaõnnestumiste üle naermist teiselt poolt. Seda ilmestas kohe esimene taksojuht, kes lennujaamast hotelli sõitis ning teel vaid ühte selgeksõpitud ingliskeelset lauset kordas: „Life will not be lost with me, one hundred percent!“ Olin talle selle eest väga tänulik.
Liiklus võtab silme eest kirjuks
Myanmari tänavapilt vajab omaette peatükki. Seal veedetud nädalate jooksul sain sõita nii tavapärase sõiduautoga, kust kasutust mitteleidvad lisandid, sh turvavööd, olid välja lõigatud ning kuhu tavapäraselt mahutatakse seitse inimest, mootorrattaga, mis pärines aastast 1991, mikrobussi katusel, veoki kastis, Briti koloniaalajastu rongis, millel puudusid uksed ja aknad, järelhaagisel heinakuhjas. Lisaks on seal sarnaselt Eestiga küll parempoolne liiklus, kuid kuna suurem osa masinapargist pärineb vasakpoolse liiklusega Jaapanist, siis on ka juhi istekoht pahatihti paremal. Kaks miinust võiksid justkui teha kokku plussi, kuid seda mitte sealses liikluses. Kuivõrd möödasõitudel on juhi vaateväli piiratud, siis antakse signaali igal ajahetkel: kord küsides eessõitvalt juhilt luba möödumiseks, kord andes teada, et möödasõitu alustatakse, kord aga jällegi selleks, et anda märku enda tulekuks mägisel üherealisel u-pöördel. Hoiatavalt võib öelda, et see armsaks saanud signaaliheli ei kao unenägudest niipea ka Eestisse naastes.
Kaks nime, kaks nägu
Myanmaril on enamat pakkuda kui vaid teada-tuntud turismimagnetid, nagu Mandalay, Yangon ja Inle järv. Euroopa ja läänemaailma standardid on meisse tugevalt juurdunud, sestap otsin minagi reisidest enamasti midagi teistsugust: eemalolekut kõrgtehnoloogilistest lahendustest, hotelli valgetest voodilinadest ja kõigest ettearvatavast. Myanmaril on õnneks kõike pakkuda: kaks nime, kaks nägu. Mandalay ja Yangon on justkui üks maailm, mis hõlmab endas tavapärast Aasia hõngu, budistlikku maailmavaadet, küllaltki modernset arhitektuuri, turistile suunatud taristut. Minu eesmärk viis mind aladele, mis on kaugel suurlinnadest ja mis on keelatud turistidele, kus ei ole lubatud arendada välismaalastele ööbimisvõimalusi ega teenuseid ning kus traditsiooniline ja maalähedane elustiil on au sees. Need on ehedad ja puutumata paigad, kus ligi 90% elanikkonnast töötab põllumajanduses ning on seotud maaharimisega, need on piirkonnad, kuhu kõikide valdkondade arengud ei ole veel jõudnud ning kus kohalikel on, naeratus suul, igapäevane võitlus ots-otsaga väljatulemiseks.
Erinevus suurlinnade ja maapiirkondade arengus on paraku väga suur. 31 aastat ei toimunud Myanmaris rahvaloendust ning levis arvamus, et elanikke on tublisti üle 60 miljoni. Kui asi 2014. aastal ette võeti, selgus ka neile endile suureks üllatuseks, et tegelikkuses on nende populatsiooniks 53 miljonit. Mis see seitse miljonit siia-sinna ikka siis ära ei ole. Uhkete eestlastena ei adu me tõenäoliselt seda suurusjärku, kuivõrd kipume välismaalasi ise automaatselt parandama, kui keegi meie rahvaarvu 1,3 miljonile ümardab (tegelikkuses on see 1,33 miljonit). Kuid Myanmari populatsioon on kirev ning eri kultuure ja ajalugu sulandub riigi eri paigus rohkelt: 60% on bamarid, kes on koondunud eelkõige suurlinnade lähedusse, vähemusrahvustest suurim rühm on šanid (9%), neile järgnevad katšinid (1,5%). Kuna riik on arenguetapis, kus suurem osa tähelepanust ja ka investeeringutest lähevad esialgu enamusrahvusele ja suurlinnade arengule, siis on riigi äärealadel elavad vähemusrahvused ja külakogukonnad jäänud tagaplaanile. Nad on sunnitud iseseisvalt hakkama saama, proovides leida viise, kuidas tagada elementaarsed avalikud teenused ning hariduse kättesaadavus, sõltumata kohalike etnilisest taustast, päritolust või sünnikohast. MTÜ Mondo ja Eesti Arengukoostöö peamine fookus ongi just Šani osariigi põhjaaladel, mis ei ole veel Birma keskvalitsuse tähelepanu liialt pälvinud ega nende radarile jõudnud.
Mondo vabatahtlikuna Myanmaris sai ka minu fookus olla just Šani osariigi vähemusrühmadel. Peamine tööülesanne riigis olid toetada kohalikku partnerorganisatsiooni CRED-i (Centre for Rural Education and Development) sotsiaalse ettevõtlusidee väljatöötamisel ning paberile panekul. Idee seisnes kohaliku erakooli loomisel ning vajas tuge nii äri-, tegevus- kui ka finantsplaani koostamisel, mis struktureeritud ja paljude reeglitega võimustatud ühiskonnas üles kasvanud ning numbreid armastava eestlase jaoks on küllaltki sobiv väljakutse. See oli ülesanne, mis kõnetas kohe, meie mõistes ei pruugi tegu olla hiigelsuure projektiga, kuid sealses keskkonnas võib luua positiivset mõju laiemalt kui oskame ette kujutada. Vastastikune õppeprotsess oli igal juhul juba lähetusse sisse kirjutatud.
Haridustee algab ikka „esimesest“, kuid ei jõua alati lõpuni
Myanmaris on võimalik kogeda nii mõndagi „esimest“: esimene sõit pikas puidust paadis, mis on nõnda kitsas ja pikk, et ühest otsast teine peaaegu ei paista, esimene inglise keele tund külalisõpetajana kohalikus raamatupoes, esimene offroad-mootorrattasõit punases tolmus, proovides vältida maamiine, mida riigis kahjuks jagub, esimesed kohtumised sõjaväega, esimene mäkkejooks koos üheteistkümne koeraga ergutustiimina kaasas sörkimas ning esimene kana-aanuse ühepajatoit nimega Dalkddongjib, originaalis pärit Lõuna-Koreast, kuid mugandatud Myanmari versiooniks.
Esimest muljet on üsna keeruline muuta, kui see kord on oma jälje jätnud, ning mul on vedanud, et minu esmamuljed Myanmarist olid igati positiivsed. Esimese nädala elasin linnas nimega Hsipaw ning olin ootel, mil saaksin eriloa, et kolida väikesesse külla nimega Namlan, mis tavapäraselt on välismaalastele keelatud. Riigis on siiani kestev kodusõda, poliitilise olukorra stabiilsus on kahjuks võrreldav Ikea kummutiga ning maamiinide kasutuses on Myanmar samuti paraku eesrindlik. Seetõttu on mõni piirkond turistidele jätkuvalt suletud ning vajavad selget põhjust ja eriluba sisenemiseks. Hsipaw on viimane suurem asustus enne Namlani, kuhu välismaalastel on võimalik sõita, ning see sai mulle äärmiselt koduseks linnaks. Oma naiivsuses tahaksin lausa mõelda, et ei olnud ühtegi nurgatagust, mis jäänuks külastamata. Soe ja südamelähedane koht, kus kohalik hõbeehete meister mulle igal hommikul lehvitas, geko, kes igal õhtul kella seitsme paiku mu hotellitoa rõdul mind kontrollimas käis, Riverside’i pubi pidav perekond, kes teadis küsimata, mida mulle pakkuda, ning Sunset Hilli mäenõlval koeraplika, kes ei lubanud mul kordagi mööduda teda paitamata. See kõik tekitas koduse tunde.
Oli vaid üks asjaolu, mis Myanmaris kohe alguses asjad veidi keeruliseks tegi – keelebarjäär. Elades ja töötades teises riigis, on alati hea õppida selgeks paar kohalikku väljendit või kasutada mõnda universaalset keelt, olgu selleks inglise keel või mõni muu, mõne sõna ikka purssida annab. Küll aga on paras pähkel, kui ühist keelt ei ole niisama lihtne leida, riigis on kasutusel sadakond eri keelt, lisaks sellele kasutatakse hoopis teistsugust tähestikku: midagi, mis on silmale väga meeldiv vaadata ning mis meenutab erinevas suuruses c- ja o-tähti üksteise kõrval kunsti loomas, kuid mida isegi kõige parema tahtmise juures võõramaalasel lugeda ei õnnestu. On tegemist hoiatava sildiga? On see hoopis hambapastareklaam? Nii mõnigi küsimus jäigi vastuseta. Vaatamata sellele on vahva, et üks sõna on tänavapildis siiski alati ladina tähestikus ja universaalne: kohane ja mulle igati sobilik Lager.
Oma esimesel päeval Hsipaw’ linnas jalutades sattusin raamatupoodi nimega „Mr. Book’s Bookstore“. Olgu öeldud, et selle kõrval paiknesid ka vahvad kohad nagu „Mrs. Pizza“ ja „Mr. Food“. Mr. Book ise on kohalik mees, šani rahvusest endine munk, kes on otsustanud oma vabal ajal kohalikele noortele tasuta inglise keele lisatunde anda, et neil oleksid paremad võimalused tulevikus kas mõnda välismaa ülikooli proovida või siis rahvusvahelisel tööturul läbi lüüa. Tänuväärne mees, kelle kutsele tulla samal õhtul tema tundi külalisõpetajaks sai vaid üks vastus olla: „Tagasi kooli“ Myanmari moodi. Kuna piirkonnas ei ole paljudel televisiooni või internetti, kust meie ühiskonna noored hea baasi inglise keelt omandavad, paljudel ei ole paraku elektritki, siis sealne keeleõpe toimub vaid raamatutest. Sel korral olid nad pooleli Harry McNicoli „7 leiutaja“ köitega, mis pärines aastast 1944. Nõnda õpitakse inglise keelt, ajalugu ja loodusteadusi samal ajal. Tuli välja, et see oli alles hiljuti, mil kirjandus nende riigis vabaks lasti, ning paljud välismaised ja võõrkeelsed raamatud võidi põranda alt lettidele tuua. See õhtu oli üks tõeline „esimene“ – ma polnud varem kohanud nii püüdlikke õpilasi, kelle enesemotivatsioon sedavõrd kõrge oleks. Hilisem kohtumine Namlani õpilaskodu noortega pani muidugi mõistma, et lapsed ongi seal imetlusväärselt motiveeritud ning ma olen enam kui kindel, et ma ise õppisin neilt Myanmari noortelt rohkem kui nemad minult.
Kuid miks on lisatunnid ühes haridussüsteemis üleüldse vajalikud? Suurem osa kohalikest koolidest on riigikoolid, kus on kohustuslik õppekava ette nähtud ning kõrvalekaldeid sellest olla ei tohi. Ka eksamivastused peavad olema sõna-sõnalt nagu õpikus kirjas. Meenutab mõne kümnendi tagust aega Eestis, mil reegleid ja piiranguid oli rohkem ning talongisüsteem võimutses. Ka Myanmaris on õppeained, mis on kohustuslikud, ning siis on valdkonnad, kus ei tohiks omada arvamust. Ametlik keel põhi- ja keskkooli astmetes on birma keel, mis teeb haridustee jätkamise pärast emakeelset algkooli 40% vähemusrahvuste jaoks üpris keeruliseks. CRED-i visioon on parendada maapiirkondade vähemusrahvuste elukvaliteeti ja ligipääsu haridusele ka vähekindlustatud perekondade lastel, toetades üle 300 kloostri- ja rahvakooli ning asutades Namlani õpilaskodu.
Seega võib Myanmari maapiirkondades hariduse tase ja kättesaadavus varieeruda väikesest erakoolist kuni koolimaja puudumiseni. Ühel külal on klooster, naaberkülal on koolimaja ning nii jagatakse mõlemaid. Myanmari, eriti Šani aladel kasvavad lapsed asuvad tööpõllule varakult ning seda enamasti otseses mõttes. Põllumajandus ja metsandus on peamised tegevusalad ning abikäsi pole seal iialgi üleliia. Seetõttu on suur osa inimestest vaid kohustusliku algharidusega ning koolitee on katkenud. Kuid mitte vaid vajadus lisatöökäte järele ei muuda haridust Šani laste jaoks kättesaamatuks, suurt rolli mängib ka leibkonna sissetulek. Majapidamiste elamistingimuste integreeritud uuringu (IHLCA 2017 – Integrated Household Living Conditions Assessment) põhjal elab 46% Ida-Šani elanikest ning 36% Põhja-Šani elanikest allpool vaesuspiiri. Sestap on vähemalt igal kolmandal leibkonnal raskusi, et kindlustada lapse heaolu ning ligipääs kvaliteetsele haridusele ja tervishoiuteenustele.
2014. aasta rahvaloenduse andmeil on erisused linnarahva ja maapiirkondade elanikkonna vahel märkimisväärsed. Üle 25-aastastest elanikest, kes kasvasid üles väikekülades, on koguni 53% neid, kellel ei ole ühtegi klassi haridust, ning Šani alade kirjaoskajate osakaal on kõigest 66%. Mondo soovib koostöös CRED-iga luua uue erakooli, et toetada vähemalt keskhariduse omandamist. „Erakooli“ nimetus võib jätta eurooplasele petliku mulje, kuid Myanmari haridussüsteemis on sellel teistsugune tähendus. Siin ei ole tegemist kooliga, kus oleks kehtestatud kõrge õppemaks ja mida saaksid lubada vaid jõukamad pered. Myanmaris tähendab erakool võimalust pakkuda kerget kõrvalekallet valitsuse kinnitatud birmakeelsest õppekavast, võimalust omandada haridus mitmekeelselt, Namlani piirkonna näitel birma ja šani keeles, lisaks ka süvendatud inglise keele ning arvutiõppe baaskursused, mis avardavad noorte võimalusi haridustee jätkamiseks ülikoolis või parandavad nende konkurentsivõimet rahvusvahelisel tööturul.
Suurlinnast väikekülla, väikelinnadest maapiirkondadesse
Minu peamiseks elukohaks Myanmaris sai Namlani küla, mis on meie mõistes väikelinn, kuid ei loobu veel niipea oma küla staatusest. Seda üsna mitmel põhjusel: külades ei ole riigivõimuorganeid, küla saab ise otsustada oma parema äranägemise järgi ühiskondlike teenuste ja tegemiste üle, seal ei pea taotlema ehituslube, ei ole tarvis iga teenuse avamiseks litsentsi ning kui väljendada delikaatselt, siis ka maksundusse on võimalik suhtuda üsna paindlikult.
Väikelinnas on üks peatee, kus kohalikud seavad iga päev üles oma aedviljaletid, valmistavad kohapeal riisi baasil tänavatoitu mööduvatele veokijuhtidele, kelle sõidukid ummistavad lõunatunnil kogu tänava ning kes sotsiaalse tegevusena ikka enne rooli istumist väikese viskiklaasi kokku löövad. Sellele vaatamata tundub küla tegelik sotsiaalne keskus olevat hoopis CRED-i uus peakontor peatänavaga ristuval vaiksel kõrvalteel. Inimesed tulevad ja lähevad. Kanad, kuked, ämblikud ilmuvad ja haihtuvad, mil soovivad, sama teeb elekter. Seesama vabadus hoiab aga kõike pidevas liikumises ning muudab iga argipäeva isesuguseks. Võimalik, et kohalikud ei ole harjunud Šveitsi kellavärgiga sarnase süstemaatilise lähenemise ja rutiiniga, milles eurooplased on meistrid, kuid see ei tähenda, et asjad ei toimiks. Mitte keegi ei istu tegevusetult, igaühel on oma agenda. Pisut harjumatu, kuid väga värskendav!
Õppimaks tundma kohalikke seadusi ja teiste kogemusi, sain võimaluse riigis ringi reisida ning külastada teisi koole nii väikekülades kui ka suurlinnades. Pärast eluolu Hsipaw’ väikelinnas ja Namlani külas, tagasi Mandalays, on linn ette mananud aga hoopis teise ilme. Olles jätkuvalt väga omapäraselt huvitav ja liikuv suurlinn, ei ole see pärast väiksemaid ja ehedamaid kohti enam mu esimene valik. Rahvarohkus, äärmiselt vokaalne ööelu, mis hotellituppa tungib, Taimaalt pärit tuk-tuki juhid, kes juba otsa vaadates oskavad sind hinnata kui inimest, kellel puudub igasugune suunataju ja orienteerumisvõime ning keda ringi vedades on võimalik planeeritust pisut enam teenida. Vähemalt tunnen nüüd Mandalay paari kvartalit nõnda hästi, et võin pimesi seal giidiks olla.
Linn, mida tasub külastada – Pyin Oo Lwin
Mandalay ja Hsipaw’ vahele jääb veel üks imearmas linn nimega Pyin Oo Lwin. See on 65 km Mandalayst, kuid kohalikku rongitransporti kasutades võtab vahemaa aega neli-viis tundi, mille saab veeta aeglaselt mööduvaid banaanipuid ja arbuusiistandusi imetledes, rongiaknast kilekotti torgatud nuudleid soetades ning kohalikku rongielu kogedes, mille jooksul ilmuvad puidust pinkidele nii lõbustavad viskipudelid kui ka kohalikud banaanilehtedesse keeratud plärud.
Pyin Oo Lwin on aga tõenäoliselt kõige lähedasem versioon euroopalikule väikelinnale, mida Kagu-Aasias kohata õnnestub. Hobukaarikud veavad linnatänavatel turiste, botaanikaaed oma pedantlikus ilus võlub külastajaid kaugelt ja lähedalt, hotellide ehitamise kiirus on võrreldav koomiksitegelase Flashi jooksukiirusega ning isegi esimene ja ainus riigi modernne ostukeskus on oma uksed avanud eelkõige nooremale põlvkonnale (ja tuvidele) hängimiseks.
Tagasi juurte juurde tõid Hsipaw Townshipis asuvad väikekülad Narman ja Pankham, kuhu pääseb vaid mootorrattaga läbi punase tolmupilve kihutades, et vältida teelt kõrvalekaldeid sealse maamiiniohu pärast. Ehedad väikekülad, kus vee ja elektri olemasolu on paljude majapidamiste jaoks luksus ning igapäevane rutiin vett külaväljaku kaevust ämbritega vedades on harjumuspärane. Külakool on üks väike bambusest ehitis, kus on vaid üks suur ruum ning seal õpib ühe õpetaja käe all korraga neli klassitäit lapsi eri õppeastmetes. Algkool läbi, on võimalus astuda põhikooli ning seda mõnes linna staatust kandvas paigas või lähimas suuremas külas. Teise ja enam kasutatud võimalusena asutakse pärast kohustuslikku algkooli tööle aga perekonna maalapil.
Myanmaril on enamat pakkuda kui vaid Mandalay ja Yangon. Õnnestus külastada ehedaid piirkondi, kuhu muidu poleks iial sattunud, kohtuda inimestega, kelle pühendumine teeb silmad ette ka kõige püüdlikumale Harvardi tudengile. Kuna eriolukorrad nõuavad erimeetmeid, siis lõppes ka minu lähetus vabatahtlikuna planeeritust veidi varem, ega aga seetõttu miski pooleli ega tegemata jää. Olen üks õnnelikest, kelle tööülesanded võimaldavad jätkata distantsilt. Erakooli äriplaan saab valmis üle interneti, kohalike õpilaskodu lastega teeme ettevõtluskoolituse videosilla vahendusel, CRED-i meeskonnaga jätkame suhtlust ja edasist koostööd eri kanalites kontaktivabalt, nagu praegusel ajal kombeks. See on olnud üks äraütlemata katsumusrohke ja ootamatu rongisõit, kust ei puudunud tõusud ja laskumised, veduri ajutine lahkumine, plaanivälised rikked ning rongi parandustööd.
Teng kau! (’Võta veel riisi’!)
MTÜ Mondo
Organisatsioon, mis on suunanud Eesti eksperte ja tuge arenguriikidesse, luues samal ajal eestlastele võimalusi panustada eri riikide arengusse. Siinse loo autor viibis Myanmaris Mondo algatatud ja toetatud ning välisministeeriumi Eesti Arengukoostöö vahenditest rahastatud vabatahtliku projekti raames, et arendada riigis sotsiaalset ettevõtlust.
Panustamaks jätkusuutlikku tulevikku ja arengusse, on Mondo koostöös Eesti ettevõttega MasterPro alustanud päikesepaneelide projektiga. See on suuremahuline annetus, merekonteiner täis Eesti toodangut, mis hetkel ootab Yangoni tollis paberimajanduse lõpuleviimist ja vabastamist, et tuua elekter teisel pool maakera asuvatesse väikeküladesse. Eesti tähelepanu Myanmaris on kõrgelt hinnatud ning nähtav nii mitmeski paigas.
Tekst ja foto: Kerttu Olveti