Rännumehed Ülo Suursaar ja Sulev Kuuse arvavad, et alguses kisub rännupisikut põdevat inimest ikka kaugete maade poole – olgu siis Aasiasse, Alaskale või Austraaliasse. Alles hiljem võime avastada, et ka koduses Euroopas on põnevaid kohti küllaga – olgu need siis Norra fjordid, Soome tunturi’d või Karpaatide kuplid.
Eriliseks maiuspalaks mägede armastajale on kindlasti Alpid oma kurude ja tippudega, liustike ja alpiaasadega. Eestlaste hulgas ülipopulaarseks saanud Mont Blanc’i, Monte Rosa ja Dolomiitide kõrval leidub siin hästivarja- tud aardeid veel küllaga.
Neitsi, Munk ja Töll
Meie 9-liikmelise matkagrupi peasihiks oli Berni Alpide mägipiirkond Berner Oberland, mis kujutab endast suurt veelahet Põhjamerre voolava Reini lätete ja Vahemerre suubuva Rhone’i lisajõgede vahel. Šveitsi ühe suurejoonelisema mäegrupina kõrgub Interlakeni kuurortpiirkonna kohal kuulus Berni kolmik – Jungfrau (4158 m), Mönch (4099 m) ja Eiger (3970 m), ehk eesti keelde tõlgituna Neitsi, Munk ja Töll (Koll, Ogre...). Kolm tippu asuvad ühel joonel, Mönch kõige keskel – munk peab nimelt ühe legendi järgi kaitsma neitsit koletise rünnakute eest. Kõrguste vahe mäemüüri jalamilt, näiteks Lauterbrunneni oru lõpus 900 meetri kõrgusel asuva Stechelbergi külakese juurest, on 4,3 horisontaalse kilomeetri kohta 3,2 kilomeetrit vertikaalis! See ületab järskuselt ka Alpide teise mastaapse gradiendi Mont Blanc’i kagunõlval.
Ahelik madaldub sujuvalt lõuna suunas ning esimesed alpinistlikud retked piirkonnas sooritatigi 19. sajandil Rhone’i oru poolt. Et jõuda tollel ajal põhja poolt kättesaamatule mäeharjale, pidi mitu päeva mööda pikka ja salakavalat Aletschgletscheri liustikku ülespoole liikuma. Tänapäeval kuulub Alpide suurim jäätumiskeskus koos unikaalsete, suhteliselt puutumatute mägimetsa- ja alpiniidukooslustega Jungfrau-Aletsch-Bietschhorni rahvus- pargi nime all UNESCO looduspärandi nimistusse.
Eesti matkajad-alpinistid on Berni Alpe külastanud alates aastast 1995. Nüüdseks on mitmel korral tõustud Finsteraarhorni, Mönchi ja Jungfrau tippu, kuid paljud olulised tipud-kurud on eestlaste jaoks veel avastamata. Enamasti on siin käinud vähesed grupid kombineerinud alpinistlikke tõuse mägimatkaga. Kõigepealt, kui välja jätta Berni kolmik, siis teiste tippude juurde jõudmiseks peabki siin paratamatult vähem või rohkem matkama. Teisest küljest on aga tegu ühega vähestest Alpi piirkondadest, kus matkamisel üldse sügavamat mõtet. Kiirteede poolt saarestatud ja inimasustuse poolt sisse piiratud mäestikus on vähe kohti, kus mõnda asulat, raud- või köisteed näha pole. Meie valdavalt mägimatka-taustaga grupi soov oligi põgeneda Euroopa tiheda inimasustuse eest teravate tippude ja lumeväljade riiki. Matkasime kaheksa päeva liustikel ja tõusime rajooni kõrgeimale, Finsteraarhorni mäele (4274 m) ning Mönchile. Hiljem jagunesime mõneks päevaks - kaks grupiliiget suundusid Matterhornile ja ülejäänud Alpide katusele – Mont Blancile (4808 m).
Nii nagu Alpides tavaks, asub ligikaudu iga päevateekonna kaugusel mägionn mahutavusega 40-120 inimest, kus ööbimine maksab tavaliselt 250-400 krooni. Telgis ööbivad enamasti vaid endise idabloki matkajad või mitmepäevaste keerukate tiputõusude sooritajad. Berni Alpide omapäraks on väga ulatuslike liustikualade paiknemine lumepiirist kõrgemal ehk akumulatsioonitsoonis. Sellega kaasneb lumesildadega kaetud salalõhede rohkus, mistõttu tuleb kindlasti liikuda seongus. Et ilmastikutingimused võivad kiiresti vahelduda eredast päikesepaistest mitmepäevase lumetormini, võiks varustuses püüelda autonoomsuse poole.
Jungfraujoch – railway to heaven
Plaanisime tervenisti lumevööndis kulgevat ringmarsruu- ti alguse ja lõpuga Jungfraujochil. Nimelt asub Jungfrau ja Mönchi vahelisel mäeharjal 3545 meetri kõrgusel Euroopa kõrgeim raudteejaam. Meetrise rööpavahega hammaslatt-raudtee algab 2061 meetri kõrguselt Kleine Scheideggist. Enamus teest kulgeb Eigeri massiivi sisse rajatud kaljutunnelis, kus 9 kilomeetri jooksul võtab rong 1,5 kilomeetri võrra kõrgust. Tunnise sõidu vältel peatub rong lühidalt “Eigerwandi” ja “Eismeeri” peatuses, kus läbi külgtunneli akende mäe seest väljapoole saab vaadata.
Ebaharilikku raudteed hakati rajama juba 1896. aastal ja alates aastast 1912 on see alpinistide jaoks pakku- nud hõlpsamat juurdepääsu Oberlandi tippude juurde ning tavaturistidele unustamatuid mägedevaateid. Seda loomulikult hea ilma korral. Tänapäeval külastab Jungf- raujochi umbes poolt miljonit inimest aastas. Rongipileti hind võib alul kallis tunduda – odavaim nn good-morning edasi-tagasi pilet maksab alates Kleine Scheideggist 800 krooni ning 1000 meetri kõrguselt Grindelwaldist, kuhu ka tavatransport käib, 1350 krooni. Grindelwaldi ja Klei- ne Scheideggi vahel me siiski matkasime – vajasime seda higist nõretavat päeva kõrgusega kohanemiseks. Nagu ka sellele eelnenud ühepäevast tõusu 2970 meetri kõrgusele Schilthornile, mida eelkõige tuntakse 1969. aasta Bondi- filmi Piz Gloriana.
Närvikõdi
Atraktsiooniderohke raudteejaamakompleksi juu- rest astusime mööda traktorite poolt tasandatud kahe kilomeetri pikkust liustikurada 3650 meetri kõrgusele Mönchi kurule. Mönchi hüti taga panime end köide, sumpasime veel mõned tunnid ereda päikese käes püde- laks muutunud Ewigschnee liustikul ning jäime 3250 meetri kõrgusel ööbima – ümberringi vaid jää ja lumi. Järgmisel päeval üritasime jõuda üle 3923 meetri kõrguse Fieschersatteli otse Finsteraarhorni alla, kuid see kõrge kuru osutus antud hetkel meie grupile ülejõukäivaks. Järgmised üritajad peaksid arvestama, et Mönchi tipu piirkonnast tehtud populaarsed fotod loovad selle kuru järskusest petliku mulje. Mägedes käijatele on hästi teada nn laubaefekt, mis muudab nõlva tegelikkusest hirmuära- tavamaks. Antud juhul on aga tegemist sellele vastupidise nähtusega. Kuru matkatehniline raskus võib küündida 2B-ni ning arvatavasti on teda lihtsam ületada suunaga idast läände. Edasi olime sunnitud laskuma läbi Ewig- schnee jäämurru Konkordiale ning Finsteraarhorni tipus käimiseks pidime nüüd Grünhorni kuru ületama kaks korda, edasi ja tagasi.
Ewigschnee jäämurru kõrguste vahe on kolmsada meetrit. Jalg supsas üsna tihti liustikuprakku. Õnneks leidsime ohutuks laskumiseks firnijõe vasakus servas läbipääsu. Lisaks tavapärasele suurte lõhede vahel laveerimisele pidime riputama vaid ühe tuginööri. Pärast seda muutus liustik avatuks. See tähendab, et liustiku pinnalt kadus lumi ja lõhed tulid nähtavale. See võib küll kohati hirmutavat vaatepilti pakkuda, kuid mägironijad saavad nüüd kergemalt hingata.
Ikka jää, jää, jää...
Berni mäegrupis katavad liustikud kokku 525 ruutkilomeetrit. Jungfraujochilt algav 24 kilomeetri pikkune Grosse Aletschgletscheri oruliustik on Mandri-Euroopa pikim. Võrdluseks võib tuua, et Kaukasuse pikim Bezengi liustik on 17-kilomeetrine ning Elbruse jäämütsi pindala “kõigest” 122 ruutkilomeetrit. Aletschgletscheri keskosas 2750 meetri kõrgusel asub ootamatult avar ja suurejooneline jääplatoo – Konkordiaplatz. Nime Konkordia kasutatakse veel mõne teisegi suure liustiku puhul, kus mitu liustikuharu kokku saavad – üks selline asub Baltoro liustikul Karakorumis, K2 ja Broad Peaki naabruses. Meist mõnelegi meenutas see koht hoopis Fedtšenko hiigelliustikku Pamiiris.
Aletschi Konkordial ühinevad neli suurt liustikuharu ning edasi voolab liustik ühtse pooleteise kilomeetri laiuse jääjõena allamäge kiirusega umbes 200 meetrit aastas. Liustik on selles kohas kuni 900 meetri paksune, kuid viimase 150 aasta jooksul on ta pind alanenud kiirusega pool kuni üks meeter aastas. Selle tõestuseks on 1877. aastal liustiku kõrval kaljudele rajatud Konkordiahüti juurde viiv 100 meetri kõrgune ja ehmatavalt kipakas metallredel, mida iga paari aasta järel altotsast pikendatakse.
Praegu viibime Maa kliima soojenemise ja liustike taandumise faasis. Umbes 15 000 aastat tagasi oli Würmi jäätumise ajal liustike pind aga mitme kilomeetri võrra kõrgem ning liustikukeeled ulatusid isegi sajakonna kil- omeetri võrra kaugemale alla orgudesse kui täna.
Samal ajal, kui Grünhorni kuru ületamisega ametis olime, kukkus Eigeri küljest lahti 700 000-kuupmeetrine ehk kahe miljoni tonni raskune kaljulahmakas. Sellest saime teada mobiiltelefoni vahendusel Eestist! Kaljulõhe laienemist ja mäetüki järk-järgulist eraldumist oli juba kaua aega jälgitud. Inimesed all kuurortpiirkonnas hoidsid hinge kinni, sest päris täpselt polnud teada, milliseid tagajärgi see võiks kaasa tuua. Kui pauk käis, olime linnulennult üheksa kilomeetri kaugusel, kuid meie ei kuulnud ega näinud midagi. Grindelwald olevat tolmupilve mattunud, kuid kardetud rusuvoolu ei vallandunud. Puutumata jäi ka meie mõnikümmend meetrit jõest pargitud mikrobuss.
“Uskumatu, et Euroopas veel nii võimsalt ürgseid kohti leidub. Homme sulgub Jungfraujochil me matkaring. Kui ilm lubab, tõuseme ülehomme Mönchile. Justnimelt tõuseme – mitte kuidagi ei istu mulle jutud mäe vallutamisest. Kõlab kuidagi kolonialistlikult ja sõjardlikult – okupeerime mäetipu, heiskame lipu, lükkame seal varem viibinud alla, lööme mäel nina veriseks? Mäe otsa ronides paneme ikka eelkõige proovile ennast ja jäägu ta pärast meid suveräänina edasi seisma.
Võimas liustik telgi all nagises just pisut. Nagu oleks liigutanud uinunud hiiglane, kes ootab aegade saabumist, kui ta oma jäise küüru jälle uhkelt kummi saab ajada ning külmad kombitsad alla orgudesse sirutada.”