BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis

Öeldes Barentsi meri, mõeldakse tavaliselt Siberit, jäämägesid ja jääkarusid. Eks see suures osas nii olegi, ent meie septembrikuine kajakiretk Barentsi merel tähendas algust Norras, peegelsiledat vett, päikest ja pringleid.

Öeldes Barentsi meri, mõeldakse tavaliselt Siberit, jäämägesid ja jääkarusid. Eks see suures osas nii olegi, ent meie septembrikuine kajakiretk Barentsi merel tähendas algust Norras, peegelsiledat vett, päikest ja pringleid.

Kirkenes, meie plaanitava retke alguspunkt, asub Norra põhjaosas, Murmanskist sada ja Lapimaa tuntuimast „põhjapoolusest” Rovaniemist pool tuhat kilomeetrit põhja pool. Linnakese ukse alla avanebki ääretu Barentsi meri, mille taga aimub põhjapooluse jäist hingust. Plaanime sõita ümber Skogerøya saare, mis tähendab kolmepäevast ca 75-kilomeetrist teekonda.

Siinne mere ja Norrale tüüpiliste kaljumägede kombinatsioon tähendab muutlikku ilma: mere kohal tekivad pilved, mille mäed enda juurde koondavad. Kirkenesi saabumise päeval tervitab meid jäise tuulega hall taevas ning vaevu kümmekond kraadi sooja. Vesi lainetab tumedalt ja rahutult ning olud tekitavad kõhedust. Kas tasub üldse kaaluda merele minekut?

Alustame kohaliku asjatundja otsimisega, kes siinsetes oludes kogenud kajakisõitjana oskaks meie plaanide kohta hinnangut anda ja väärtuslikke soovitusi jagada. Parim koht selliste leidmiseks on tavaliselt spordipood: üldjuhul töötavad seal fännid, kelle valduses on infot kõikide alade tegijate kohta.

Spordipood ei vea selgi korral alt. Väikese omavahelise arupidamise tulemusel kirjutatakse meile paberilehele Hermani nimi ning öeldakse, et kõrvalt raamatukogust saame tema telefoninumbri ja aadressi. Või et teine võimalus on minna väikelaevade sadamasse, kus kohalikud kajakitajad igal õhtul harjutamas käivad.

Ehkki raamatukogust kontaktide saamise test tundub päris huvitav, alustame siiski rannast. Hermanit me küll ei leia, kuid peatselt saabub auto, mille järelkärul on ühene kajak ning mille juht Trond osutub paarikümneaastase kogemusega kajakisõitjaks ja norrakale kohaselt veel pikema staažiga suusamaratonimeheks. Muidugi on ta heal meelel valmis meile nõu ja soovitustega abiks olema. Meie Skogerøya-plaan saab heaks kiidetud ning lisaks juba kaardilt nähtud laevateega arvestamise vajadusele kuuleme, et olulisim faktor on paarimeetrine tõus-mõõn. Kitsamates kohtades tekib selle tõttu neli korda ööpäevas tugev vool ning mõõna tipphetkel on osa lahesoppe lausa kuivad. Samuti peame arvestama, et kui jõuame fjordist välja ning sõidame saarel Barentsi merele täielikult avatud põhjaküljel, võib seal tugevama põhjatuule korral tekkida ohtlik tugev laine. Aga tõelise asjatundjana teab Trond peast sedagi, mida meie oleme interneti-ilmateatest uurinud: et paar järgmist päeva on tuul pigem nõrk ja puhub hoopis lõunast. Saame veel soovitusi maabumis- ja telkimiskohtade valikuks – järsult kõrguva kaljuse ranniku korral on seegi info ülimalt oluline – ning esimesed kilomeetrid sõidab Trond meiega kaasa.

Kerge taganttuul ja algav mõõn tähendavad seda, et liigume lahest välja koos veega. Ja kiiresti. Kuna paari tunni pärast on saabumas pimedus, olime algselt plaaninud ööbida lähimas võimalikus kohas, kuid nähes liikumiskiirust 10–11 km/h, otsustame ümber kaugema kasuks: seal on Trondi sõnul põnevam, sest lisaks loodusele saab näha ka vanu militaarobjekte.

Lained on poolemeetrised, kuid oma rütmiga esialgu harjumatud. Harjumatu on ka tulisoolane vesi, mis nahale või silma sattudes selle kihelema ja kipitama paneb. Kui Trondile head aega ütleme, paneme õigeaegse kohalejõudmise nimel sisse kiirema käigu, pritsides seega vett veelgi rohkem, kuid jõuame ammu enne pimeduse tulekut õnnelikult maabuda.

Selle õhtu teekonnaks saab 15 kilomeetrit ning teel oldud ajaks poolteist tundi. Saabume ööbimispaika mõõna ajal, mis tähendab, et vesi on rannast kaugel-kaugel ja kajakit tuleb pikalt üle libedate vetikatega kaetud kivide tassida. Ehkki me kivide järgi oletame, kuhu hilisem tõusuvesi ulatub, pole see siiski päris kindel ja nii tassime paadi pigem kaugemale, lausa rohuribale välja.

Vahemärkusena olgu öeldud, et täislastis kajaki tassimine pole mingi kerge ülesanne. Meil on selle hõlbustamiseks 120-sentimeetrised slingid, mille kajaki nina- ja tagaotsa alt läbi paneme ning siis harkisjalu kaksiratsa kajaki kohal ühes rütmis astuda püüame, kohmakalt taarudes nagu pingviinipojad.

Pole halbu olusid, kui on hea varustus

Mitmepäevane sõit põhjamaises sügises seab erinõuded ka varustusele. Meil on seljas spetsiaalselt kajakisõitjatele mõeldud GoreTex Kokatat Expeditioni kuivülikond, mis väliselt sarnaneb kosmonaudi kombinesoonile, jalas surfisussid ja käes peopesasid vabaks jätvad neopreenist aerutamiskindad. See varustus võimaldab ka kümnekraadises vees kuivalt ja külmetamata tegutseda. Kuiva kihi all on spordipesu, peas müts. Kajaki tagumises panipaigas on osa toitu, vesi, saapad ja fototehnika, esimeses põhiosa toidukraami. Vahetusriided on veekindla koti sees tagumises kokpitis, esimesse on kajaki külge kinnitatud kaheosaline varuaer. Telk, magamiskotid ja matid on veekindlates kottides kajaki peal. Tagumise sõitja ees on kajaki peal merekaart, kell ja GPS. Kajakiks on mudel WK-640 ning meie mustvalge eksemplar kannab nime „Lendav Hollandlane”.

Esimesel õhtul tõuseme täiskuu ja pealampide valguses laagrikoha taga kõrguva kaljumäe tippu, vaatame fjordiservas plinkivate majakate tulesid ning kuulame ääretut vaikust. Oleme küll vähem kui kahekümne kilomeetri kaugusel linnast, tema sadamast ja kumedalt huugavast lõhetöötlemistehasest, aga siin pole neid kuulda, näha ega isegi mitte aimata.

Teine päev algab laagrikoha ümbruses põhjalikuma ümbervaatamisega. Kuna siinne maakond on Norra ainuke, millel on piir Venemaaga, on see ka Teise maailmasõja ajal enim pommitatud piirkond Norras. Sõjakoledusi meenutavad fjordi kitsasse suudmesse ehitatud kindlustused, õigemini nende purukspommitatud rusud. Ilmselt lennukipommiga otsetabamuse saanud ülipaksude betoonseintega hoone on keskelt igasse suunda laiali paiskunud, teisal haigutab mäe sisse viiva käigu suue, kolmandas kohas ringikujuline betoneeritud suurtükialus, nagu Aegnalgi näha saab. Kõige selle taustal kõrgub häirimatus rahus kalju graniitsein ning eespool kükitavad kalurite kättesattunud materjalidest kokkuklopsitud varjualused võrkudele ja muule varustusele. Pimedas näis kõik see tontlikuna ning tekitas öösel mõtteid surmasaanud sõdurite kummitavatest vaimudest, ere päikesevalgus kuldab aga kõik vaata et idüllilisekski vaatepildiks.

Puhkava hiiglase hingetõmbed

Merepind õõtsub pealtnäha vaid kergelt, kuid selles õõtsumises peitub tohutu jõud. Meri nagu hingaks, küll rahulikult, aga täiel rinnal. Seda õõtsumist ei saa kauaks vaatama jääda, pea läheb uimaseks ning igasugune taju kaob. Samuti ei tohi sellest petlikust rahust end uinutada lasta, vaid peab pidevalt valvsalt jälgima tasakaalu ja kajaki asendit selle õõtsumise suhtes.

Merekaart näitab vee sügavuseks enam kui sada meetrit ning peaaegu püstloodis kerkivad sellest paljad järsud kaljuseinad. Ka kaugemad saared pole metsased, vaid paljas kivi üksiku samblaga. Kaljunuki tagant ilmub hiigelsuur reisilaev ning tõmbame tema lainete eest kähku teise kalju taha varju. Laev möödub väärikas rahus vaid mõne meetri kauguselt kaljuseinast.

Esimese peatuse teeme Kimi saarel, kui sõidetud on veidi rohkem kui kümme kilomeetrit. Taas on mõõn ning vesi väikesest lahesopist kaugele välja pahisenud.

Vesi on sini-sinine ja vähemalt viie meetri ulatuses täiesti läbipaistev, nii et saame paadist imetleda siinsete külmade vete elu: erinevates vormides õõtsuvaid vetikaid, erinevaid karpe ja tigusid ning kividele kinnituvaid värvilisi okkalisi merisiile. Siinsete vete uhkuseks on kuningkrabi, kelle püüdmise elamust kõikjal ka turistidele lahkesti pakutakse. Meie krabipüügile minna ei plaani, kuid vähemalt näeme nende rannale uhutud koorikuid.

Vesi on ligi kaks meetrit allpool tõusu tipptaset, kaljude seintel on tõusujoon selgelt näha. Teeme treti saare tippu, mis GPSi järgi on 42-meetrine. Merisiilid on lainetega uhutud ka maa peale ning siin on nad üsna ebameeldivad tegelased oma kuivanud nõelteravate okastega.

Teise peatuse teeme vana vaalatöötlemistehase juures. Seda praktilistel põhjustel: mõõna tõttu on vesi kitsast lahest kadunud, nii et otsustame teha lõuna ja oodata tõusu. Lähme tehast vaatama, enne paneme vee äärde teokarpidest valge raja veepiiri märkima. Veerand tunni pärast tagasi tulles on kõik vee all! Jõuame vaevu võileiva ära süüa, kui laht taas veega täitub.

Kolmas peatus ja õhtulaager 24-kilomeetrise päevateekonna järel on väikeses lahesopis. Veame kajaki nii kaugele, et arvame, et siia ei tule vesi kunagi (pealegi on tõus praegu juba poole peal) ja läheme Skogerøya 445-meetrisele tipule. Ajaliselt on see on päris tõsine tegemine, sest tippu ei vii kindlat rada, vaid järsakute ja kaljude vahel tuleb ise tee leida. Matka käigus näeme kahte põhjapõtra ja leiame maast mitmeid põdrasarvi, enamik küll seal juba aastaid vedelnud, pleekinud ja katkised.

Tipp, nagu ikka, on lõikavalt tuuline. Tiputähisele kinnitatud väike Norra lipp mitte ei plagise, vaid püsib katkematult ühes suunas puhuvas tuules praktiliselt sirgena. Statiivile asetatud fotokas kipub koos statiiviga lendu, nii et teeme kiiresti paar pilti, imetleme silmapiirini ulatuva vee ja kaljusaarte lõpmatust ning kiirustame taas alla.

Kui kolme tunni pärast tagasi randa jõuame, näeme, et meie kajak loksub sabapidi vees – ja seda ajal, mil tegelikult juba ju mõõnab! Veepiiri järgi saame aru, et meie paat on olnud vees vähemalt pooleni ning ainult kindlalt suurte kivide vahele tõstetud ninaosa on hoidnud teda minema triivimast.

Sel ööl näeb Leivo unes, et maailmas on Kadunud Triivide Kohvik või midagi sellesarnast – koht, kuhu jõuavad lõpuks välja kõik merel kaduma läinud asjad ja inimesed. Ja et meie oleme selle kohviku pidajad.

Pringlid peeglis

Hommikul on jälle mõõn ja jälle alustame päeva pingviinipoeg Lolo mängimise ehk kajaki vettetassimisega. Vesi on taganenud kaugele-kaugele, triivimisohus olnud kajak on rahulikult kaugel kuival maal. Paljastunud vetikaväli ohkab vaikselt iga taganeva veesentimeetri juures.

Tänane päev näeb ette sõitu ümber ülejäänud saarepoole. Teele jääb fjordi kõige kitsam koht, mille serva ilmestavad väike majakas ja kividest laotud mustvalge meremärk, põdrasarved uhkuseks tipus.

Taas edasi sõites arvame end nägevat silmamoondust: eemalt veelindudeks peetud olevused kaovad linnu kohta liiga kauaks vee alla ning kui nad ka pinnale ilmuvad, pole nende liikumine üldse pardipärane. Saledad tumedad seljad kaarduvad hüppe- ja möllamishoos veest välja, tegu näib olevat vees mängivate loomadega. Eesti jõgede magedas vees arvaks neid ehk saarmateks, aga siin, Barentsi mere tulisoolastes lainetes…?

Lähemale jõudes ei usu me veelgi enam oma silmi, kui hakkame eristama seljauimi ning kuuleme spetsiifilist nohinat ja puhistamist. Delfiinid? Ei, siiski mitte − ilmselt on tegu jahedates vetes elavate veeimetajate pringlitega. Saame nende mängu jälgida ligi kilomeetri ulatuses, sest nad on uudishimulikud ja järgnevad mänguhoos meie vaikselt vees liuglevale kajakile. Muide, meie „Lendav Hollandlane” on ka ise küllaltki pringli moodi: sihvakas, musta tekiosa ja valge kõhualusega.

Selle päeva 35 kilomeetrit mööduvad imeliselt. Ilm on peaaegu tuuletu ning vesi peegelsile. Kohati tundub, nagu sõidaksime taevas: niivõrd selgelt peegelduvad vees taevasina ja valged tupruvad pilvetupsud. Ja eks olnudki kogu see sõit septembrikuisel Barentsi merel tõeline kajakisõitja paradiis!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga