Baltisakslased ja põhjapooluse vallutamine

Geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar heidab pilgu baltisakslaste põhilistele strateegiatele ja pingutustele põhjapooluse avastamise raskel teel.

kaart-jpg

Tänapäeval on põhjapooluse vallutamine võimalik kõigil, kel piisavalt palju reisilusti ning tagataskus vajalik summa raha. Kaks sajandit tagasi kuulus poolusele jõudmine aga toonast tehnikat arvestades ulmevaldkonda ning sajand tagasigi oli see veel üliinimlik ja kallis ettevõtmine. Kuid nii isiklik kui ka riigi prioriteet kaalusid kõik muu üles. Fridtjof Nansenil jäi oma „Frami“ ekspeditsioonil pärast laeva mahajätmist ning koerterakenditel poolusele liikumist eesmärgist puudu õige vähe (7. aprillil 1895 jõudis ta 86°13,6’N.). Praegu teadaolevad dokumendid tõestavad, et kolm väidetavalt tõesti esimesena poolusel käinud meest − Frederick Cook (1908) ning Robert Edwin Peary (1909) koerarakenditel ja Richard E. Byrd (1926) oma „Fokkeril“ − tegelikult sinna ei jõudnudki. Esimesena oli põhjapooluse kohal hoopis lõunapooluse vallutaja Roald Amundsen koos Umberto Nobilega õhulaeval „Norge“ (12. mai 1926).

Venemaa ja põhjapoolus

Põhjapooluse vallutamise mõte seostub Venemaaga. Vaatamata sellele, et Põhja- Jäämere füüsilisest geograafiast (maa ja vee vahekorrast, jääkatte paksusest ning selle liikumisest) polnud 18. sajandil eriti midagi teada, tekkis siiski mõte poolus vallutada. Idee toetus Vene pomooride Teravmägede- retkedel kogutud teadmistele, et saarestiku läänekallas on jäävaba ning soe hoovus suundub pooluse suunas. Aastail 1765–1766 korraldaski Vene admiraliteet Vassili Tšitšagovi juhitud ekspeditsiooni põhjapoolusele, mis laevadel Teravmägede põhjarannikust kaugemale ei jõudnud. Tšitšagoviga analoogse retke võttis ette Briti admiraliteet David Buchananiga eesotsas 1818. aastal, kuid nendegi retke lõpetas läbimatu paakjää Teravmägedest põhja pool.

Laevadel poolusele jõudmises oldi veendunud ka hiljem. Nii näiteks oletas nimekas saksa kartograaf ja geograaf August Petermann 1865. aastal, et poolusele on suhteliselt lihtne jõuda sooja Golfi hoovuse voogusid kasutades Novaja Zemlja läänerannikut mööda. Carl Weyprechti ja Julius Payeri ekspeditsioon (1872–1874) tõestas aga selle teekonna võimatust. Baltisaksa hüdrograaf Nikolai von Schilling, kes juhtis 1870–1871 Vene geograafiaseltsi komisjoni „Teadusliku ekspeditsiooni ettevalmistamiseks Vene impeeriumiga piirnevatesse põhjameredesse”, soovitas aga minna poolusele Beringi väinast põhja suundudes. George de Longi traagiline ekspeditsioon (1879–1881) tõestas, et sealtki oli võimatu laeval poolusele välja murda.

Lisaks laevadele eksisteeris veel teisigi strateegiaid pooluse vallutamiseks. 1827. aastal suundus Teravmägedelt põhjapoolust vallutama tuntud briti polaaruurija William Edward Parry. Tema plaan erines ülalnimetatud poolusevallutajate kavadest oluliselt. Ta kavatses otsida Teravmägede põhjarannikul oma laevale „Hecla“ ohutu sadama ning seejärel siirduda kahe spetsiaalselt ehitatud paadiga „Enterprise“ ja „Endeavour“ poolusele. Saare- ja hikkoripuust sõrestikuga, kahe rauast kelgujalaga ning veekindla purjeriide ning kuuselaudadega kaetud paatide pikkus oli 6 m, laius kuni 2 m, kaal 700 kg. Paadi meeskonda kuulus 14 meest. Täisvarustuses paat koos instrumentide ja söökidega (71 päevaks), kuid ilma meeskonnata kaalus kokku 1,7 tonni. Seega tuli iga mehe kohta kaalu ca 121 kg. Et paatide raskust jääl tassimisel vähendada, oli kaasa võetud veel neli kelku. Iga päev juunist augustini kavatseti läbida 25 km.

Varasemad reisikirjeldused viitasid sellele, et paakjää algab kohe Teravmägede põhjarannikust pooluse suunas. Paakjääd aga Parry ei näinudki. Hulpida tuli hoopis jääpankadel, mis üha sulasid ja murdusid. Lisaks oli palju rüsijääd, mis sundis otsima ümberteid, ning pidevalt kallas vihma. See oli brittidele täiesti ootamatu, nagu ka tõik, et jää triivis põhja asemel hoopis ida suunas. Ning nagu hilisemad uuringud on tõestanud, liigub jää Teravmägedest lääne pool hoopis Põhja-Jäämere keskosast lõuna suunas Atlandi ookeani. Seega oli Parry jõudmine poolusele oma raskelt koormatud meeskonnaga täiesti lootusetu ettevõtmine. Selleks, et liikuda pooluse suunas 318 km, oli tal vaja läbida kokku 580 km. Laiuskraadil 82°45’N, mis tähistas toona rekordit, kuhu inimene põhjalaiustel oli jõudnud, otsustas Parry tagasi pöörata.

Alexander Theodor von Middendorff

Parryga otsustas 1846. aastal konkureerida eesti päritolu baltisaksa maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff, kes vaevalt aasta varem oli saabunud oma Siberiekspeditsioonilt, mis tegi temast Peterburis kuulsa inimese. Nii oli näiteks vene suurvürstinna Helene Pavlovna veendunud, et Middendorff suudab pärast oma ekspeditsiooni põhjapooluse vallutada, ning oli valmis retke rahastama.

Middendorff koostaski oma plaani, mille strateegia erines põhimõtteliselt meremeeste omast. Sarnaselt Parryga ei tundnud Middendorff üldse Põhja-Jäämere hoovuste liikumise seaduspärasusi ja valis reisi alguspunktiks toona polaaraladest kõige paremini uuritud ning kõige lihtsamini ligipääsetavad Teravmäed. Middendorffi edu aluseks ei pidanud aga saama laevad ja rasked paadid, vaid hoopis mobiilne väike ekspeditsioon koerarakenditel üle merejää. Laevade vaenlasest paakjääst pidi saama Middendorffi edu pant. Selline mõtlemine lähtus otseselt tema Siberis saadud praktilistest kogemustest. Parry suuremad vead seisnesid Middendorffi arvates selles, et ta valis retkeks suveperioodi. Liikumiseks polaaraladel oli suvine aeg sobilik, kuid sulav jää ja rüsijää suur hulk tegid paadiga kiire liikumise põhja suunas võimatuks. Seepärast oli Middendorff veendunud, et reisil võib-olla vajamineva paadi mõõtmed peavad olema kolmandiku võrra Parry paadi mõõtmetest väiksemad ja sõrestik üle löödud vaid nahaga – seega sarnane Gröönimaa eskimote kajakiga. Poolusele suunduv meeskond koosnenuks üheksast liikmest, kelle käsutuses pidi olema kuus koerterakendit 100 siberi koeraga ning suur hulk põhjapõtru.

Pooluse eduka vallutamise eelduseks pidas Middendorff hästi varustatud talvituslaagri sisseseadmist ühel Seitsmest saarest Teravmägedest põhja pool. Ta leidis, et ekspeditsioon poolusele peab algama talvituskohast vähemalt märtsis. Erinevalt juunist, mil alustas Parry, oli merejää Middendorffi hinnangul siis veel tugev ja suhteliselt ühtne ning võimaldanuks poolusele minnes kiiret sõitu. Põhjapõtrade kasutamine reisi algusfaasis aidanuks koerte energiavarusid säilitada ning reisi kulgedes kulunuks põhjapõdrad koertele toiduks. Lisaks pidas Middendorff vajalikuks kasutada meeskonna energiavarude säästmiseks lumeräätsasid, mida Parry ei tundnud.

Middendorff oli veendunud, et sel moel õnnestunuks poolus vallutada ja sealt alguspunkti tagasi jõuda nelja kuuga (märtsist juunini), läbides päevas keskmiselt 22 km. Vajaduse korral jäänuks veel reservi nii juuli kui ka august, et reis enne uut talvitumist siiski edukalt lõpetada. Nii olnuks Middendorffi arvates võimalik vältida suurt jää sulamise algust, mis sai Parryle saatuslikuks. Ainus, mis takistanuks poolusele jõudmist, oli Middendorffi hinnangul kõrge mäestikuga ulatusliku maa avastamine pooluse lähipiirkonnas.

Nagu juba eespool sai märgitud, liigub jää Teravmägedest põhja pool lõuna ja ida suunas. Arvestades ekspeditsiooni kavandatud algusaega, olnuks Middendorffil tõesti olnud võimalik mööda suhteliselt kompaktset jääkatet Põhja- Jäämeres liikuda jõudsalt pooluse suunas. Suutnuks ta tänaste teadmiste valgusel pooluse vallutada, on küsitav, kuid Parry rekordi löönuks ta kindlasti. Ennast proovile panna Middendorffil siiski ei õnnestunud, sest tema mentor Karl Ernst von Baer leidis, et enne uuele retkele minekut tuleb Siberi-ekspeditsiooni materjalid kokku võtta ja avaldada. See töö kestis aga peaaegu 30 aastat.

Ferdinand von Wrangell

Middendorffi põhjapooluse vallutamise plaan oli oma reas esimene, kus põhjanabale jõudmiseks sooviti kasutada koerarakendeid. Sarnasel seisukohal oli ka aastail 1821–1824 Kirde-Siberi rannikuala uurinud baltisaksa mereväelane Ferdinand von Wrangell. 1846. aasta lõpul esines ta Vene geograafiaseltsis ettekandega ekspeditsioonist põhjapoolusele.

Wrangell oli valinud ekspeditsiooni alguspunktiks erinevalt Middendorffist Smithi väina, mis eraldab Gröönimaad Ellesmere’i maast. Väinas tulnuks laeval talvituda ja järgmise aasta veebruaris alanuks pooluse vallutamise katse kümne koerarakendiga Gröönimaa läänerannikut mööda merejääl põhja suunas. Täpselt samasugust plaani soovitas põhjapooluse vallutamiseks Wrangellist 17 aastat hiljem briti meresõitja Sherard Osborn ning sedasi talitas hiljem Peary. Hilisem Põhja- Jäämere uurimiskäik tõestas, et pooluse piirkonda oli toonaseid tehnilisi vahendeid arvestades võimalik tõesti jõuda ainult koerterakenditel, mida esimesena mõistis Middendorff, ja mitte laevadel, nagu toona enamasti arvati.

Tekst: Erki Tammiksaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga