Baltisaksa rännumehed eestlaste maailmapilti avardamas

„Lühim tee iseendani viib ümber maailma“. Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli lektor Liina Lukas kirjutab suurte baltisaksa rännumeeste pärandist.

„Lühim tee iseendani viib ümber maailma“. Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli lektor Liina Lukas kirjutab suurte baltisaksa rännumeeste pärandist.

Nii alustas Raikküla krahv Hermann Keyserling oma üle saksa keelepiiride tuntuks saanud „Filosoofi reisipäevikut“ (Reisetagebuch eines Philosophen, 1919). 1911. aastal, pärast luhtunud lootust kodumõisa üksinduses iseendani jõuda, asus Keyserling ümbermaailmareisile, et kogeda eluvormide mitmekesisust ja jälgida enda kujunemist nende mõju all: „Kui olen määratlenud kõik koordinaadid, peaks mul olema käes ka keskpunkt“.

Vahest just usus leida iseenda keskpunkt on reisima mindudki, eriti siit Läänemere äärest, kus kõik keskpunktid on alati tundunud kaugel olevat. See rand juba tunneb oma elanike reisikihku, samamoodi nagu ta – piiri- ja keelutsoonina – tunneb nende kaugusteiha või -ängi aegadel, kui reisimine pole olnud võimalik.

Avastamas maailma

Ilmselt on mere kutse reisile mineku üks peamisi ajendeid: just Eestimaa pinnalt on võrsunud Vene tsaaririigi tähtsamad meresõitjad-maadeavastajad. Hagudi mõisas Raplamaal sündis parun Adam Johann von Krusenstern (1770-1846), kelle juhatusel võeti fregatil Nadezda ette Venemaa esimene ümbermaailmapurjetamine. Ekspeditsioonis osales teisigi Eestimaa mehi, nagu näiteks Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Otto von Kotzebue, kes samuti kirjutasid oma nime nii maadeavastuslukku kui maailmakaardile. Saaremaal Lahetaguse mõisas (Salme külas) sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778-1852) võttis James Cooki jälgedes ette ekspeditsiooni Antarktikasse, kuid oli selles edukam, jõudes veelgi kaugemale. Tema nime kannavad meri ja saar lõunapolaaralal. Otto von Kotzebue (1788-1846), teatrimehena kuulsust pälvinud August von Kotzebue poeg, märkis maailmakaardile sadu saari Alaskal ning andis oma nime väinale ja ühele Alaska linnakesele. Kogunisti kaks korda (1817-19 ja 1825-27) tegi meritsi maakerale tiiru peale Roela mõisnik parun Ferdinand Wrangell (1796-1870), kelle nime järgi teame saart Põhja-Jäämeres.

Mitte üksi meri pole kutsunud Baltimaade poegi – ka mäetipud ning Siberi või Lapimaa avarused on neid avatlenud. Johann Jacob Parrot (1791-1841), Dorpati Keiserliku Ülikooli esimese rektori Georg Friedrich Par- roti arstiteadlasest ja füüsikust poeg ja järglane ametis (J. J. Parrot oli ülikooli rektor aastatel 1831-33), vallutas esimesena Ararati (9. oktoobril 1829); Kuramaalt Raikküla mõisa elama asunud krahv Alexander Keyserling (1815- 1891), Hermann Keyserlingi vanaisa, osales ekspeditsioo- nidel Uuralites, Püreneedes ja Alpides. Eestimaa kuulsaim teadlane, Järvamaalt Piibe mõisast pärit Karl Ernst von Baer (1792-1876) võttis ette uurimisreise Lapimaale, Novaja Zemljale, Volgamaale, Läänemerele ja mujalegi. Mitmest tema ekspeditsioonist võttis osa kaasmaalasest noorem kolleeg, ema poolt eesti päritolu Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894), Tartu Ülikooli kasvandik, hilisem rahvusvaheliselt tunnustatud zooloog ja maadeuurija, kelle 1844-45 ette võetud „Reisist Taimõrile“ on võimalik lugeda ka eestikeelses tõlkes. Hellenurme mõisnik Middendorff oli reisile kaasa võtnud eestlase Mihkel Fuhrmanni, kellele reisikihk ja looduseuurimise huvi ka edaspidi külge jäi.

Otsimas iseend

Mõistagi ei kannustanud baltlasi reisile üksi maadeavastamiskihk või uurimishuvi. Nn Kavalierstour, õppereis, ei täitnud sugugi ainult aadlike kujunemisaastaid. Mindi ka pakku põhjamaa karmi kliima eest, kogema maailma mitmekesisust või otsima iseend.

Kirglik rännumees oli näiteks Laitse mõisnik Woldemar von Üxküll (1860-1952), kes otsis eksootikat Kaukaasiast, avaldas Kaukaasia-ainelisi reisikirju ja juturaamatuid, mida hämmastava kiirusega tõlgiti ka eesti keelde (nt novell „Sõjakohus“, mis ilmus 1912 kogumikus „Kaukaasia novelle”, tõlgiti eesti keelde ilmumisaastal, romaan „Vandevennad“ (1911) kohe ilmumisjärgsel aastal).

Kunstihingega baltlaste unelmatemaaks oli mõistagi Itaalia, ja siin ei olnud nad sugugi originaalsed: „maa, kus õitsesid sidrunid“ on arkaadiaks sügaval saksa kultuuriteadvuses. Oma aja Baltimaade harituim daam, Kuramaa viimase valitseja hertsoginna Dorothea poolõde Elisa von der Recke (1754-1833) veetis Itaalias aastad 1804-1806, mida kajastab tema „Reisipäevik läbi Saksamaa ühe osa ja läbi Itaalia aastatel 1804–1806“ („Tagebuch einer Reise durch einen Theil Deutschlands und durch Italien“, 1815–17; prantsuse keeles 1819). Samal ajal läks „kunsti tõotatud maale“ liivimaalane Carl Grass (1767-1814), esialgu tagasihoidliku sooviga koguda mõne aasta jooksul teadmisi kunsti õpetamiseks Liivimaal, kuid Itaalia ja Sitsiilia maastikud ei lasknud teda enam lahti, vormides temast kunstniku ja luuletaja. Itaalia päikese all kujunesid kirjanikuks teiste hulgas tuntud estofiil ja eestikeelsete eeposte ja luuletuste autor Georg Julius von Schultz- Bertram (1808-1875), samuti Järvakandi mõisas üles kasvanud Otto von Taube (1879-1973), luuletaja, tõlkija, romaanikirjanik.

Hoopis iseäraliku – ja sugugi mitte väikese – seltskonna moodustavad need rännumehed või ka -naised, kes asusid teele protestist oma vahetu kasvukeskkonna ja selle ahistavate normide vastu. Nii lahkus kodust balti tuntud von Patkulite aadlisuguvõsa järeltulija, Pärnumaal Vanamõisas üles kasvanud Maurice von Stern (1860-1938), siirdudes Uude Maailma lootusega raputada endalt „sunni, rumaluse, teadmatuse, keskpärasuse ja väikluse maailm“, otsima vabadust, kaastunnet, sallivust. Leides Ameerikas eest hoopis suurema ebavõrdsuse, sai balti aadlimehest mõneks ajaks sotsialismiidee eestvõitleja. Tema kaasvõitleja ja Tartu koolikaaslase, Laiuselt Kaave mõisast pärit Ernst Barki (1858-1922) viis võitlustee hoopis Hispaaniasse, kus ta üritas oma revolutsioonilistele ideedele ka praktilist rakendust leida. Kui Stern valas oma reisielamused enamasti ilukirjanduslikku vormi, siis Barki „Rännakud Hispaanias ja Portugalis“ (1883) on poliitiline reisikiri.

Raikküla filosoofi ümberilmareis

Baltlaste rohkest reisikirjandusest on ajahambale kõige rohkem vastu pidanud krahv Hermann Keyserlingi „Filosoofi reisipäevik“1, mida on aegade ja maitse muutumisest hoolimata korduvalt välja antud. See on niivõrd kaasakiskuv oma stiilis, täis elaani ja elamuse intensiivsust, et on õigusega imeks pandud, miks just (taas balti päritolu) Hermann Hesse „Siddharthast“, ja mitte Keyserlingi reisipäevikust sai saksa hipide ja lillelaste piibel. Sisaldades küll ka „objektiivseid kirjeldusi ja abstraktseid mõtisklusi“, kujutab päevaraamat endast siiski „seestpoolt loodud, sisemiselt kokkukuuluvat luulet“ ning autor soovitab, olles lasknud end juhtida pigem võimalikust kui faktilisest, lugeda seda kui romaani. Aga proovigem seda lugeda kui reisifilosoofiat.

Tõdemusega, et „Euroopa mind enam ei arenda. Liigagi tuttav on mulle juba see maailm, et sundida mu hinge võtma uusi vorme“, asus Keyserling 1911. aasta oktoobris Raikkülast teele, reisides Genuast vahemere kaudu Suessi kanalini ja selle kaudu India ookeani, Tseilonini ning edasi Indiasse, läbides India lõunast põhja suunas, põigates Pakistani, jätkates seejärel teekonda ida suunas (Delphi), suundudes Indiast edasi Hiinasse, Jaapanisse, Põhja-Ameerikasse ning jõudis lõpuks sealt, nagu aimata võib, Raikkülla tagasi. Millise pagasiga?

Raikkülast, kus Keyserling nägi kõikjalt vastu vaatamas omaenese peegelpilti (kus „kõik kannab mu oma vaimu ja mu oma soo templijälge“), peletas Keyserlingi laia maailma pelg „saada isiksuseks“, kristalliseeruda kindlasse vormi, jõuda iseendani empiirilises mõttes. See ei olnud tee, mis viinuks eneseteostuseni ega ka enese leidmiseni metafüüsilises mõttes. Tee viimaseni pidi olema otse vastupidine – endassesüüvimine ei tähenda iseendasse kapseldumist, vaid maailmaga ühekssaamist ja siin lootis Keyserling idamaade tarkusele. Mitte faktilist, uut teadmist ei läinud ta maailmast otsima, vaid uusi teadvusevorme. „Ma tahan troopika kliimat, india teadvusseisundit, hiina olemisvormi ja paljusid teisi asju, mida ma ettegi näha ei oska, lasta neil vaheldumisi endale mõjuda ja vaadata, mis minust saab“. Võõrastest kultuuridest ei otsinud Keyserling teistsugust, vaid püüdis Proteusena võtta nende kuju, sisse elada, samastuda ja selle kaudu mõista. Vaid nii võis ta jõuda tõelise enesetunnetuseni, teadmiseni kõige loodu ühtsusest ja iseendast selle osana. Äratundmiseni, et „olemuslik tõde elab teispool kindlate vormide sfääri“.

Raikküla krahvi reisipäevik kätkeb tänapäevase turismitööstuse ajastuga võrreldes vastassuunalist võõra-hermeneutikat, mille kultuurikriitiline olemus võiks aga olla aktuaalsem kui ei iial varem.

Eestlaste maailmapildi avardajad

Kuid tulgem laiast maailmast tagasi sinna, kust Keyserling teele asus. Siit pages ta sooviga pääseda „oma loomuliku inimese käest“, kes on koduse maalapiga niivõrd ühte kasvanud, et peab selle edusamme omaenda omaks, on kokku kasvanud selle puudega, viljatute rabade kuivendamisega omaenese loomust parandanud. Soovitud distantsi Keyserling ka saavutas, võides Raikkülla tagasi jõudes retooriliselt küsida: „Kuid mis läheb minule korda tema õnn?“

Ent pärigem hoopis „Raikküla“ vaatenurgast: kas jõudis sest baltisakslaste reisipalavikust midagi ka selle maa ja tema rahvani? Kas avardus sakslastest kaasmaalaste uute kogemuste läbi ka eestlaste maailmapilt?

Igatahes olid eestlast tema põhilugemisvara Maarahva Kalendri vahendusel juba 1794. aastaks veennud need laevamehed, kes „maailma ümber laewadega purristanud, nenda, et nemmad sinna linna on taggasi tulnud, kust nemmad esmalt wälja läksid“, et maakera „ei olle mitte lagge ehk ühhetassane, nende kui monni kül arwaks, ja se meile ka näitab ollema, waid ta on ümmargunne, otsekui kuul.“

1818. aastal asub eestlaste loodusteaduslikku horisonti süstemaatiliselt avardama Otto Wilhelm Masing. Tema „Pühha-Päwa Wahhe-Luggemised“ annavad esmakordselt eesti keeles nii põhjalikku teavet Aafrika, Lapimaa, Kamtšatka, Gröönimaa, eriti aga India looduse, rahvaste ja nende kommete kohta. Ikka ja jälle kõneleb Masing kuulsast ja targast laevamehest „Krusensterni härrast“, kes „praegu Kiltsi mõisas, Weike Marja kihhelkonnas on elamas, ning kes Üllema-wallitseja kässo peale ma ümber purjetas.“ „Se samma Härra olli meie maalt, kui laewamees essimenne, kes sedda teed käis; pärrast satis Keiser weel ühhe teise; ja praegu on noor Kotsebu Härra weel kolmandast, sedda samma teed aulikko Üllema wallitseja kässo ja kullo peäl käimas.“ Ning kui 1821. aasta Maarahva Kalender annab ülevaate Venemaa geograafiast, tugineb ta mõistagi baltisakslase, Tartu ülikooli geograafiaprofessori ja rektori (1804-05) Adam Christian Gaspari geograafiaõpikule (Lehrbuch der Erdbeschrei- bung, 1793).

Baltisakslased tõid suure maailma eestlasteni ka lausa füüsiliselt: nii pidas Luunja mõisaproua krahvinna Münnich siidiusse ja -liblikaid ning Raikkülas Keyserlingide heinamaal sõi rohtu Egiptuse kits. Ja ehk ei ole juhus, et samal ajal, kui Keyserling kirjutas Raikkülas oma reisipäevikut, kasvas sealsamas, mitte kaugel Keyserlingide mõisast, üles eesti soost maailmarändur vaimus Uku Masing, kes samamoodi nagu Hermann Keyserling otsis iseenda sisemist tõde, püüeldes oma mõtlemise uuenemist idamaade tarkusest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga