BalkanBeats – mis see on?

Emil Kusturica filmid, kuldhambad, sogase alkoholiga täidetud suured pudelid, kaos kinolinal ja kummalised romuautod. Aimar Ventsel jutustab, mis seos on kõigel sellel sõnapaariga BalkanBeats.

Emil Kusturica filmid, kuldhambad, sogase alkoholiga täidetud suured pudelid, kaos kinolinal ja kummalised romuautod. Aimar Ventsel jutustab, mis seos on kõigel sellel sõnapaariga BalkanBeats.

Balkan beat, balkanbeat, BalkanBeats … Neis ja veel mõnedes teisteski vormides on see termin ennast ka eesti muusikafänni igapäevakeelde sisse söönud. BalkanBeatsi all mõistavad kõik mustlasmuusikat, lõbusat, tempokat ja kaasakiskuvat. Ning Emil Kusturica filme, kuldhambaid, sogase alkoholiga täidetud suuri pudeleid, kaost kinolinal ja kummalisi romuautosid.

Sel kõigel on BalkanBeatsi mõistega ka tegemist. Aga BalkanBeatsi ja mustlasmuusika vahele ei saa kaugeltki panna võrdusmärki: BalkanBeats on Ida-Euroopa mustlasmuusika.

Kes tahab kuulata mustlasmuusikat tema varieeruvuses, peaks soetama endale World Music Networki välja antud kogumiku „Rough Guide to Gypsy Music“. Mustlasi elab terves maailmas ja erinevates regioonides on neil ka erinevad muusikatraditsioonid. India mustlaste ehk dhol gypsy muusika sarna- neb profaani kõrvadele äravahetamiseni india muusikaga, instrumentideks on tablad ja muud sealkandi pillid. Andaluusia mustlased on maailmale kinkinud flamenco, mille autentseiks viljelejaiks peetakse siiamaani kahe mustlaspere- konna muusikuid. Vene mustlasromansse võib igaüks kuulata nädalalõputi Tallinnas vanalinna mustlasrestoranis. Ka sel pole tuntud BalkanBeatsi helidega palju ühist. Lääne poole minnes muutub mustlasmuusika svingiks. Nn gypsy swingi peaesindaja on belgia mustlane Django Reinhart, ent see muusika on levinud Belgiast Itaaliani, ka tänapäeval.

Muusika, mis on aluseks BalkanBeatsile, tuleb Karpaatidest, muidugi Balkanilt ja sellega ümbritsevatelt aladelt. Ehk ennekõike räägime endise Jugoslaavia, Rumeenia, Ukraina ja Ungari mustlaste muusikast.

BalkanBeats kui termin saab alguse hoopis Berliinist. Selles linnas elas juba 1980. aastail kommunistliku riigikorraga opositsioonis olevaid jugoslaavia dissidente. Nende hulk sai lisa 1990. aastail endise Jugoslaavia riikide põge- nike näol, kusjuures tooni andsid jälle inimesed, kes olid uute riikide – Serbia, Horvaatia jne – hüperpatriootiliste ja militaarsete valitsustega opositsioonis. Need boheemsed ja mõnes mõttes vasakpoolsed inimesed folkmuusikat ei kuulanud. Isegi enam, nad vihkasid folki. Nimelt oli folkmuusika Tito ja tema järglaste ajal Jugoslaavia riigi enam-vähem ametlik tantsumuusika, traditsioonilisest folkmuusikast arendati edasi kiirem ja kaasaegsem versioon, mida kutsuti turbofolgiks.

Berliini jugoslaavi dissidendid kuulasid rokki, mis oli Jugoslaavias põlu all, kui mitte suisa keelatud. Kogunes see seltskond nüüdseks juba suletud Arkanoa baaris, millest mina mäletan peamiselt hauaplaatidest kõrtsiletti ja laia valikut belgia marjaõllesid. Arkanoas tehti jugoslaavia pidusid, kus mängiti peamiselt jugoslaavia underground-rocki. Turbofolk oli selles seltskonnas sõimusõna!

Arkanoa seltskond vahetus 1990ndate keskel. Baar muutus tuntumaks ja seal hakkasid käima vähem radikaalsed boheemid ning üliõpilased. Endine jugoslaavia rokifännide ringkond lagunes, sest osa neist läks kodumaale tagasi ja teistel oli muid tegemisi.

Uued sissesõitnud endise Jugoslaavia uutest riikidest ei olnud nii poliitilised kui nende rokifännidest eelkäijad. Arkanoas tõusid au sisse turbofolgi peod, mis tõmbasid ligi ka sakslasi või siis muid Berliinis elavaid boheemseid välismaalasi.

Samal ajal tegi ilma serbia filmitegija Emil Kusturica film „Must kass, valge kass“ (Black Cat, White Cat), mille muusika ja kogu visuaalne imidž oli midagi uut. Nii nagu Tarantino „Pulp Fiction“ päästis valla 1960ndate muusika laine, pani Emil Kusturica filmi soundtrack rahva uuest muusikast vaimustuma.

Arkanoas hakkas pidusid korraldama vanast kaardiväest põlvnev DJ Robert Shoko. Pidudeseeria nimeks pani ta BalkanBeats. DJ Shoko mängis Kusturica filmide soundtrack’ile sarnast muusikat, mida ta ise Balkani ja Karpaatide regioonist toomas käis. Rahvast tantsitati kiire ning tempoka mustlasmuusika järgi, sisse pikiti ka serbia poppi, balkani regiooni folkpunki ning uute produtsentide klubiremikse.

Robert Shoko patenteeris väljendi „BalkanBeats“ ja hakkas selle nime all korraldama pidusid peale Berliini ka Londonis. See oli vaid aja küsimus, millal kogu Arkanoa peomuusika ka plaadile jõuab. Koostöös Berliini underground plaadifirmaga Eastblok antigi välja kolm kogumikku nimega „BalkanBeats“ (Vol. 1, 2 ja 3). Eastblok on kahe mehe plaadifirma, mis annab välja peamiselt Ida-Euroopa (eriti aga Venemaa) folkpunki, nii on ka Eestiski tuntud Haidamaky Eastbloki artist.

Kõik, kes on eales Robert Shokoga läbi käinud, väidavad, et sellel mehel on legendaarselt vilets iseloom. Shoko on alati kõigi ja kõigega lõppude lõpuks tülli läinud. Teatud mõttes on see olnud hea – nii on ta pidanud alati otsima uusi plaadifirmasid ja bände ning see on tema muusikavaliku värske hoidnud. Tülli läks ta ka Eastbloki ühe eestvedaja Armin Siebertiga, kes mulle tüli põhjustest aga delikaatselt vaikis. Oli mis oli, neljas „BalkanBeatsi“ kogumik ilmus juba plaadifirma Piranha märgi all ja Eastblok alustas sel aastal uue kogumikesarjaga, mille nimeks sai „Balkan Grooves“. Kui „BalkanBeats“ sarja muusika on segu nii klubiremiksidest kui traditsioonilisest mustlasmuusikast, siis „Balkan Grooves“ panustab vaid klubimuusikale.

Kui rääkida BalkanBeatsi muusikast klubilises võtmes, siis tasuks teada kahte uut tegijat. Maini-äärse Frankfurdi sakslane, hüüdnimega Shantel oli aastaid vedanud oma BalkanBeatsi sarja ja saanud kuulsaks oma remiksidega tuntud mustlaslugudest. Mingil hetkel kutsuti teda nii paljudele esinemistele, et ta otsustas kokku panna oma bändi ja sellega tuuritama hakata. Ilmavalgust nägi ka album nimega „Planet Paprika“, mida maailmamuusika ajakiri Songlines nimetas „lahjendatud euroversiooniks tõelisest BalkanBeatsi muusikast“.

Palju kuumem ja vähemtuntud on aga tšehhi mustlaste räpipunt Gypsy.cz. Tšehhi firma Indie Scope all ilmutasid nad ka möödunud aastal albumi „Roma- no Hiphop“. Tegemist on tõelise mustlaste tänapäevase tänavamuusikaga. See on traditsiooniline mustlasmuusika, mis on segatud hiphopiga. Ansambli liikmed on ka ise olnud tänavalapsed, seega peaks nad fiilingut valdama küll.

See kõik ei tähenda aga, et mustlasmuusika on BalkanBeatsi maailmast välja kukkunud. Autentne mustlasmuusika on ikkagi selle stiili selgroog ja ega remiksitud klubibiit kõigile peale ei lähe ka. Hästi näitas seda ungari mustlasansambli Parno Graszti teine kontsert Eestis – vähereklaamitud üritus läks Estonia kontsertsaalis täismajale! Parno Graszti kõrval on teiseks (tegelikult esimeseks) traditsiooniliseks mustlasansambliks maailmamuusikas rumeenlaste Taraf de Haidouks, kelle suurimaid fänne ja kuulsusele alusepanijaid on hoopis Johnny Depp, kes levi- tas rumeenlaste muusikat oma kõrgete ja kuulsate sõprade seas.

Mustlasmuusika traditsioonilisemat poolt plaadistab teine Berliini plaadifirma Asphalt Tango, kelle kontor on Eastbloki omast 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Tänu Asphalt Tangole teame Fanfare Ciocarliat ja Mahala Rai Bandat.

Tänapäevaks on mustlasmuusika muutunud paljude Balkani ja Karpaatide riikide ning regioonide visiitkaardiks. Kurb on vaid see, et mustlastel endil on sellest vähe kasu. Mitmed muusikud ja produtsendid on mulle rääkinud ühte ja sama – kohalikud elanikud armastavad mustlasmuusikat, ent nad vihkavad endiselt mustlasi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga