Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid

Kas öelda “neeger”, “afroameeriklane”, “must” või “aafriklane”? Ajaloolane Karin Hiiemaa annab nõu ja selgitab tausta.

Kas öelda “neeger”, “afroameeriklane”, “must” või “aafriklane”? Ajaloolane Karin Hiiemaa annab nõu ja selgitab tausta.

Aeg-ajalt tõuseb Eesti ühiskonnas palavikuline arutelu, kuidas nimetada musta nahavärviga inimesi. Seni suhteliselt neutraalne mõiste “neeger” on muutunud erinevate seisukohtade lahingutandriks. Midagi pole teha – maailm muutub väiksemaks ning välismõjudest tulenevalt võib sõnade tähendusväli aja jooksul muutuda.

Eestlaste kuvandid ja terminoloogia aafriklaste kohta pärinevad peamiselt võõrast kultuurikontekstist. On tähelepanuväärne, et tänaseks päevaks oleme Eestis antud terminoloogia valdkonnas jõudnud suure ringiga sinna, kust alustasime – nimelt kirjutas juba 1782. aastal eesti kirjamees Fr. G. Arvelius mustadest ja valgetest inimestest. 19. sajandi jooksul said populaarseks hoopiski sellised nimetused nagu “murjan”, “mooramaalane”, “moora(maa)mees”, “moorlane”, “neeger”. Enamik neist pärineb saksa kultuuriruumist. Saksa keelde on mustana- halisusega seotud terminoloogia jõudnud teistest keeltest.

Nimetus “moorlane” on seotud vanaülemsaksakeelse terminiga môr, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast mauri – nii nimetasid vanaroomlased Loode-Aafrika berberi päritolu elanikke. Keskajal omandas see termin üldisema kõrvaltähenduse “tumedanahaline”, samas kandis see endas ka mõistet “pagan/paganausku”. Nimelt oli kesk- ajal eurooplaste peamiseks otseseks kokkupuutepunktiks aafriklastega eelkõige võitlus kristlaste ja Põhja-Aafrika moslemite vahel. Aja jooksul muutus saksapärane mohr sumadansõnaks tumedanahaliste mittekristlaste jaoks.

“Eesti keele sõnaraamat” (1999) pakub omal ajal Eestis väga levinud nimetusele “moorlane” seletuseks musta- või tõmmunahaline. Märgatavat negatiivset varjundit sellel sõnal ei ole, pigem võib ütlemises “Mooramaamees on oma töö teinud, mooramaamees võib minna” (see, keda on ära kasutatud, kuid kellest enam ei hoolita) leida viidet orjanduse aegadele. Negatiivset allteksti kannab hoopiski keskalamsaksakeelest tulenev sõna “murjan” (moriân ‘neeger’), mis lisaks neegrile võis eesti keeles tähendada ka kasimata, määrdunud inimest – näiteks on tuntud kõnekäänd “must kui murjan”.

Kui eestlaste muistses maailmapildis puudus mustal värvil tavaliselt halvustav ja negatiivne varjund, siis hilisemas, kristlikus kultuurikontekstis, oli saatan tavaliselt musta värvi, sümboliseerides sellega valguse ja headuse puudumist. Üheks tüüpilisemaks kuradi esinemisvormiks eesti muistendites on must mees. Seda kajastavad eufemistlikud sünonüümid, mille hulgas esineb ka “moora kurat”. Kõnekäändudena on kasutatud ka ütlust “must kui moora kurat” – see viitab kuradi seosele Aafrikaga. Mõiste “maur”, (millest “moorlane” ja “murjan” on tu- letatud) on tänaseks läbi teinud tsirkulaarse arengutsükli ning jõudnud taas tagasi oma esialgse tähenduse juurde, tähistades Lääne-Saharas nomadiseerivaid berbereid.

Siit on tulnud eesti keelde ka tegusõna “maurima”, mis tähendab ringi kolamist.

Saksamaal asendati üldeuroopalik sõna mohr (ingl moor, pr maure, it more, hisp moro) 18. sajandil prantsuse terminiga nègre (saksapäraselt neger). Sõna “neeger” tulenes ladinakeelsest tüvest niger (‘must’), mille all mõisteti lõunapool Saharat elavaid mustanahalisi aafriklasi.

Termini “neeger” esmakordne kasutuselevõtt Eestis jääb 19. sajandi algusesse. Nimelt nägi 1811. aastal Pärnus trükivalgust Halliste õpetaja Carl Ernst Bergi põhjaeestikeelne aabits-lugemik, mida on peetud oma aja parimaks ja põhjalikumaks õpikuks ning mis jäi koolidesse kasutusele ligi 40 aastaks. Eriti oluliseks on peetud õpikut eestlastele geograafiaalaste teadmiste edastajana, sealhulgas märkimisväärset tähelepanu oli aabits-lugemi- kus pööratud Aasia ja Aafrika temaatikale.

See õpik tõigi teadaolevalt esmakordselt käibesse nimetuse “neeger”. Berg kirjutab aafriklastest järgmiselt: “Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid ehk mora-rahwas. Need on werre polest mustad, nende hambad on walged ni kui walge-lu, silmad on selged ja terrawad ja juuksed willa arrolised, mustad, kahha- rad ja lühhikessed.” Mingit negatiivset tähendust sellel

19. sajandil eesti keelde käibesse tulnud sõnal ei olnud. Seega, kui me teinekord jääme mõtlema selle üle, kas kasutada sõna “neeger”, “afroameeriklane”, “must” või “aafriklane”, siis pigem peaksime jälgima seda, millisel mandril või maal me parajasti viibime – terminite tundlikkus muutub riigist riiki. See on väljakutse, mida esitab globaliseeruv maailm.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga