Ave Ungro. Minu Kolumbia. Lend Papagoi Nokial

Kui püüda tüdrukutesarja „Minu ...“ autoreid nüüd, kui ilmunud on juba umbes paarkümmend raamatut, lugemisela- muse järgi lahterdada, siis valdavaks tunduvad olevat kate tüüpi laadi kirjutajad: tulin-nägin-võitsin tüüpi bitch’id (tüüpili- j semad esindajad Mai Loog, Liis Kängsepp, Anna-Maria Penu) ja malbed mõtisklejad- unistajad (Maria Kupinskaja, Marje Aksli, Kätlin Hommik-Mrabte). Ok, on veel ka mõned päris head naiselikud meesautorid, aga nad moodustavad üldmassist marginaalse vähemuse. Üldiselt on mulle loomu poolest selle teise tüdrukutegrupi raamatud rohkem sümpatiseerinud.

Ave Ungro alustab oma lugu nii, nagu mulle meeldib – malbe mõtisklejana. Ja lõpetab nii, nagu mulle nüüd ka meeldib – raju mööajana. Tütarlapsest on sirgunud naine, kes "ei löö risti ette millegi ees, mis annab mulle võimaluse kogeda midagi uut ja tabamatut."

Üldiselt hakkab see noorte inimeste reisilugude eneseotsimise teema tavapärane lahendus vaikselt ära tüütama. Et minnakse kodumaal poisist lahku ja siis leitakse uus hingamine kusagil eksootilises paigas. Ave raamat on ses mõttes teistsugune , et see on esmalt enese kaotamise lugu. Teiseks on see rõõmustavalt klišeedevaba lugu.

Mida saame autori eneseotsingute kõrval teada Kolumbiast?

Lugesime, et Kolumbia kauneim vana- linn asub Cartagenas. Aga see lause on ka kõik, mida meile Cartagena kohta avaldatakse. Põliselanikest saame teada vaid mõned hõimunimed – kunad, kogid jt. Õnneks on siiski paiku ja nähtusi, mida märksa põhjalikumalt iseloomustatakse.

Jah, faktoloogiat, mida mina armastan, on ses raamatus vähe. Aga ometi tuleb Kolumbia läbi nende lehekülgede kenasti meieni. Mentaliteedid, kultuurierinevused ja muu iseloomulik imbub nagu lahja narkootikum, salsa või reggaeton läbi raamatulehekülgede ja nahapooride. Jalgpall, katoliiklikud eelarvamused, üleriiklik korruptsioon, filmikunst, huumor on olulisimad kohalikud märksõnad, millest ekspatide elu-olu kõrval põhjalikumalt räägitakse.

Reisiraamatute kõrvaltegelased ehk tüübid, keda teel kohatakse, jäävad enamasti üsna verevaesteks möödakäijateks. Ave raamatus on mitmeid põhjalikult ja tabavalt välja joonistatud põnevaid kujusid.

Ave Ungro raamat on natuke sugulane Terje Toomistu - Berit Renseri „Seitsmenda taevaga“ (Petrone Print 2009), kus tüdrukute möll tõuseb suisa maa pealt taevasse.

Ja nüüd küsin ma, kus on mässavad ja möllavad eesti rändurpoisid? Mõnda ma tean. Aga mõni neist mässab suht lihtsakoeliselt, teine osa ei oska oma tunge ja torme kirja panna.

Poisid, kirjutama!

Tiit Pruuli

PS. Avele erilised tänud soundtrack’i eest. Palju kuulatavat muusikat, millest mul polnud aimugi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *