Tšehhis õppinud mükoloog ehk seeneteadlane Märt Kose kirjeldab Tšehhimaa ja Eesti kokkupuutepunkte seeneteaduse ja bioloogia kaudu. Selgub nii mõndagi huvitavat ja muuseas ka see, et meie vahel on ootamatult tugev side.
Juhtus nii, et 2018. aasta sügisel sõitsin Tšehhi ning erinevalt Švejkist jõudsin České Budějovice linna lõpuks omadega ka kohale. Õppisin University of South Bohemias, kohalikus keeles Jihočeská Univerzita v Českých Budějovicích, meie keeli vast Lõuna-Böömimaa Ülikoolis. See asutus pandi 1990ndate alguses kokku kohaliku Teaduste Akadeemia egiidi all tegutsenud bioloogidest ja mõnest muust humanitaarsest-sotsiaalsest tükist, nagu meilgi punase eesriide langedes asjad järsku ja nobedalt juhtusid. Koduülikoolis Tartus oli õppekava-eriala nimi „bioloogia: taime- ja seeneteadus“, umbes sarnased huvid olid sealgi. Ja tuli välja, et mingil huvitaval põhjusel on nende kahe ülikooli bioloogide vahel väga tugev side.
Teadustöö ei tunne riigipiire
Mükoloogia välipraktikumis jalutasime kuskil Tšehhi kärbseseente- ja pilvikuterohkes laanes ning kohaliku seeneteaduse juht uuris muuseas, kes on mu juhendaja Tartu Ülikoolis. Vastuse peale – Urmas Kõljalg – kostis äratundmisrõõm: „Ja-jaa, tema 1996. aasta doktoritöö teema oli ju Tomentella seentest, aga vaat Leho Tedersoo teeb ka maailma tipptasemel neid asju.“
Teine kokkupuutepunkt olid putukateadlased. Tšehhi elu ajal olin korra uuesti nädalaks koduses Tartus ning kuskil poes nägin üht oma professorit, vahetasime viisakusi ning mainisin, et olen praegu Tšehhis ülikoolis. Professor mainis kohe, et oh, tervita teda, teda ja teda ka ning kindlasti teda.
Kolmas ja koduse Eestiga ehk enim seostuv õpi- ja vaatluskogemus oli kohaliku taastamisökoloogia olemus. Nimelt on tšehhid juba pikka aega oma maad erinevatel eesmärkidel üles kaevandanud ja muidu tuhninud ning neil on eeskujulikud teadmised songermaa jälle looduseks kujundamisel. Pärast aastakümnete pikkust buldooseri-istutuse-taastamise praktikat ollakse tõdemusel, et asja looduse enese kätesse jätmine toob kõige mitmekesisema maastiku ning isegi haruldasi liike. Õpetlik lugu!
Ka soode taastamisega tegeletakse ning olgugi need teinekord mäeküljel või vaat et tipus, lähenemine on äravahetamiseni sarnane kodumaisega. Kraavid tammidega kinni, tammide ehituski sama kui meie märgaladel. Märgaladest tuli juttu ka teise nurga alt – keegi USA-st pärit õppejõud andis eksamiülesandeks küsimuse: Indoneesias on hulk saari, aga ikkagi meeletu ülerahvastatus. On mõned võrdlemisi puutumatud saared, kuhu riik sooviks inimesi asustada, aga kuidas seda teha nii, et toitev ja ookeani eest kaitsev mangroovimets ikka alles jäetaks ning plaanimajanduslik ja võhiklik usinus ei tekitaks veel suuremat ökoloogilist ja humanitaarkatastroofi.
Ühismatk Lõuna-Böömimaa kõrgeimasse tippu
Taastamisökoloogia juurde tagasi tulles – selle kõige eredam isiksus oli prof Karel Prach. Tema ajendatud on igal 15. novembril toimuv matk lähima kõrgema mäe otsa, milleks on 1087 meetri kõrgune Kleť. Matk on umbes 35 kilomeetri pikkune ja kulgeb ühtlaselt mäkke, tüüpiliselt matkab koos sadakond inimest, igaüks omas tempos, matkast võtavad osa kas õppijad või juba lõpetanud, kõik enamasti bioloogid. See traditsioon sai alguse juba 1989. aastal ja oli protestiks nii omaaegsetest veristest natside kui ka hilisematest kommunistide rünnakutest vaba sõna ja akadeemia suunas. Siinkirjutaja matkas reipalt kaasa, teel murdis kuivanud männitüve sini-must-valge mastiks ning ühel hetkel andis professorilegi viibutada kui „kommunismivastase lipu“. Professor naeris, pakkus viskit vastu ning ütles, et my first time with this beauty. (Mu esimene kord selle iludusega – toim.)
Sõbralik ja avatud rahvus
Tšehhidega on kuidagi väga kerge ja soe suhelda, sest esiteks on meil jagatud trauma kommunismi näol ning kuigi kirikuid vaadates on vahe luterluse-katoliikluse mõttes, siis sisuliselt on mõlema üldsusel usust samaväärt suva. Veetsin sealsed jõulud ühes väikeses külas ning jõululaupäeva hommikul läksime laternaga kohaliku kiriku ette, et laternasse püha Petlemma tuluke saada, millega siis tohiks kõik oma maja ülejäänud süütamised teha. Aga tšehhilikult oli laterna kõrval suur tünn hõõgveini ja see kombelisus pigem ettekääne. Retk kordus õhtul, kui külast külla reisiv preester koos killavooriga kohale jõudis, sest peab minema ju. Ilmalik külapidu-simman oli järgmisel päeval, üks lauakaaslane näiteks võitis loteriiga kaks värskelt lastud parti, aga see on üks täiesti omaette jutt.
Kalakasvatus – edu valem
Naastes jõululaupäeva – tšehhide jõululaua piduroog on paneeritud karpkala. Karpkala ja selle kasvatamine ning iga veekogu selleks hakkama panemine on vaat et millenniumi jagu neile õnne ja õitsengut toonud. Tšehhid on nii käega rehmavad kui ka tegelikult uhked, et neil on maailmas kõige enim losse inimese kohta. Vähem on juttu sellest, kuidas need lossid kerkisid. Igasuguste eelmainitud kaevamiste kõrval on kalakasvatus üks tugev vundament olnud, millega meil eestlastel on pea võimatu suhestuda.
Kokkuvõtvalt – me jagame tšehhidega mõnevõrra veidraid sarnaseid äratundmisi ning palju reisinuna ning paljude rahvustega kokku puutununa võin öelda, et tšehhid on kõige sarnasemad minu ja meie, eestlastega.
Tekst: Märt Kose
Foto: Shutterstock
***
Tšehhi õlu
Me oleme pika ja pideva õllejoomisharjumusega rahvas ning nii mõnigi kord tuleb meil õllevalmistamine isegi välja. Samas ülemaailmselt on kõige kuulsamad ikkagi sakslaste ja tšehhide õllekultuurid. Tänase eestlase jaoks, kes väga noor enam ei ole, on Tšehhi õlu muidugi hea õlle sünonüümiks. Sest see oli ainuke päris õlu (Poola õlle kõrval), mida Nõukogude võimu ajal haruharva kaubandusvõrku sattus. Ida-Saksa õlut näiteks ei sattunud, ka Vladimir Putin õppis Radebergerit jooma alles Dresdenis luurates.
Pilseni linnas ehk Plzeňis ju tänapäevane läbipaistev kuldkollane laagerdet hele õlu esimest korda valmis tehtigi. Meetod levis odratulena üle laia maailma, ent kohapeal pruulitakse tänini üht parimat (Plzeňsky Prazdroj ehk Pilsner Urquell). Selle rahvusvahelised variandid on tiba igavamad, kuid kui algupärasesse vabrikusse minna, saab ka õige retsepti järgi tehtud, pastöriseerimata ja filtreerimata jooki maitsta.
Eks Tšehhimaal olegi päris mitmeid keskmise suurusega õllemajasid alles, mis on kaua aega sama taset pakkunud ja küllap pakuvad ka tulevikus. Lätis on noid keskmikke samuti. Meil Eestis on suured ja üsna pisikesed. Kummalgi on omad head ja vead, ent tšehhide puhul lisandub olulik asjaolu, et traditsioon pole kunagi katkenud. Meil kahjuks katkes, okupatsiooniaegne riiklik õlletegu andis suvalisi tulemusi, sama nimemärgi alt võis ükspä tulla väga mõnusat jooki ja teinebä sula kräppi. Tuleb harjutada. Ja tšehhidelt maksab õppida.
Eks nad ole otsapidi Saksamaa küljes ka, nagu Poolagi, üks ja sama iidne õlleregioon. Isegi muuilmas tehakse paremat õlut enamasti seal, kus sakslastel on kunagi jalg maas olnud. Hiinas ja USA-s näiteks. Ja arvata on, et sakslased levitasid ka tšehhide kogemust.
Miskipärast ütleb sisetunne, et Tšehhi kirjandus eesotsas „Švejkiga“ on õlle ja eriti Tšehhi õlle populaarsusele maailmas päris kõvasti kaasa aidanud. Nii et kui juba õlut juuakse, siis patulunastuseks tasub ka raamatuid lugeda.
Karl-Martin Sinijärv
***
Lugemissoovitus
Jiří Marek
Panoptikum
Tõlge Leo Metsar, Eesti Raamat 1982
Tšehhi kirjanduses leidub „Švejki“ kõrval palju muudki lugemist väärivat, kas või Jiří Mareki mõnusalt humoorikad kriminaallood vanast Prahast. Eesti keeles on neid avaldatud 1982. aastal Mirabilia sarja kogumikus „Panoptikum“, mis oli omal ajal väga populaarne, kuid nüüd kahjuks pisut unustuse hõlma vajunud.
Udo Uibo, eesti kirjanduskriitik, tõlkija ja leksikograaf