RMK matkarajad on tuttavad kõigile eestimaalastele, paljud on sattunud kasvõi mõnele matkalõigule ja vapramad läbinud need jalgsi või rattaga algusest lõpuni. Kuid Eestit läbib veel kaks, laiemalt vähem tuntud matkateed, mis annavad võimaluse kodumaad hoopis teise nurga alt näha: Pirita–Vastseliina palverännutee ja Ranniku matkarada. Gea Otsa pani oma muljed kirja ja annab nõu ka neile, kes soovivad matkale kaasa võtta neljajalgse sõbra. Gea ja Liisiga tegi pika matka vapralt kaasa ka vahva malamuut Karusaare Kaia.
Pirita kloostri sõprade klubi ja Lagle Pareki eestvedamisel kanti 2015. aastal kaardile Tallinnast Piritalt Vastseliinasse viiv palverännutee. Diagonaalis Eestit läbiv matk on ametlikult veidi üle 500 kilomeetri pikk, tehes lookeid, kõrvalepõikeid ja vahel ka silmuseid kultuurilooliste vahepeatuste juurde – kirikud, mõisad, huvitavad surnuaiad, mahajäetud kabelid, Vabadussõjas langenute mälestusmärgid, muuseumid, ilusad looduslikud kohad. Maastikule rada maha märgitud pole, tuleb järgida kaarti kodulehel www.palverand.ee/kaart/.
Palverännuteel on seiklusvaim kohustuslik
Meie võtame koos Liisi Laasikuga selle matkatee jalgsi ette septembris 2017 ning plaan on see läbi teha aasta jooksul – matkates umbes kord kuus nädalavahetusel ning alustada järgmine kord sealt, kus eelmine kord lõpetasime. Nii me septembris 2018 pärast 700 kilomeetri läbimist Vastseliinasse jõuamegi.
Matk oli tõeliselt mitmekesine. Korraldajad on planeerinud nii, et mööda suuremate teede servi on astumist minimaalselt, küll aga on palju maalilisi külavaheteid, metsaradu, põlluääri ja pisikesi metsaveoteid. Sellel on väga suured plussid – kogu aeg on huvitav ja kaarti tuleb kullipilguga jälgida –, aga muidugi ka mõni miinus. Näiteks oli selleks ajaks matkatee kaardile märkimisest möödunud paar aastat ning selgus, et maailm meie ümber muutub oodatust kiiremini. Metsaveoteed muudavad marsruuti, heinamaa peal olevad rajad kasvavad kinni, põldusid laiendatakse. Ja mõnest kohast, kus suvel kuiva jalaga läbi saab, ei saa sügisel läbi mitte.
Kui esimestel matkaetappidel tekitas see meis hämmingut ja ehk ka mõningast frustratsiooni, siis edaspidi juba lõbu ja hasarti. Kui mõni päev möödus eksimiseta ja võsas ragistamiseta, siis oli see igav päev. Kompass ja GPS olid meie sõbrad ja nii me igalt poolt ka enam-vähem õiges kohas välja tulime, lehed juustes ning jalad okstest kriimustatud ja nõgestest kuplas. Tõsi, matkatee venis seetõttu plaanitust enam kui 100 kilomeetrit pikemaks. Vahepeal on kaarti tänapäevastatud, aga arvestada tuleb ikka, et kõik ei pruugi olla päris nii, nagu kirjas. Nii et sellel rajal matkajal peab olema parasjagu seiklusvaimu.
Üks eredamaid mälestusi on jaanuarikuisest matkaetapist Järvamaal, kui valisime Matsimäelt Simisallu saamiseks kaardil välja pakutud alternatiividest talvetee üle Seli raba. Olime eelnevalt ligi 20-kraadise külmaga juba 30 kilomeetrit matkanud, pimenes, jäid veel viimased neli kilomeetrit. Raba oli kaetud puutumatu lumega, õhk oli täiesti selge, tuulevaikne, kuu paistis. Rada oli isegi kergelt aimatav – lume sees oli madalamad kohad, keegi oli sealt varem käinud ja siis oli värske lumi peale sadanud. Tund aega hiljem olime totaalselt eksinud – ühel rabasaarel rada lihtsalt hajus laiali, ees laius läbimatu metsik padrik ning GPS hüples hullunult mööda kaarti ringi, suutmata meid normaalselt positsioneerida. Pisar oli kurgus küll ja kui tunnike hiljem tabas jalg lõpuks lume alt laudtee, oli õnn suur. Saun pole kunagi tundunud nii hea kui sel õhtul. Aga just sellised teravad elamused on need, mida hiljem meenutada.
Saladuslikud kabelid ja karu käpajäljed
Pirita palverännuteed võib võtta kui seda, milleks seda on nimetatud, ehk kui palverännuteed – rajale on paigutatud palvepinke, on võimalik külastada kirikuid ja kabeleid. Nii et see võib kristlasele olla looja auks ja enese sisse vaatamiseks ette võetud teekond. Kuid see ei peaks kuidagi ära hirmutama neid matkajaid, kes tahavad eeskätt näha uusi kohti Eestimaal ja eelistavad, et matkates oleks ees mingi konkreetne kaugem sihtkoht. Viimane oli ka meie matka moto. Küll aga oli meile väga palju abi just kirikurahvast – kui järgmist etappi planeerides tee peale jääva kiriku õpetajale kirjutasime, kas saame kogudusemajas vahepeal jalga puhata või äkki isegi sooja teed, siis võeti meid igal pool väga hästi vastu. Meile näidati kirikuid, viidi üles torni, anti soovitusi teetrassi valikul ning pakuti vajaduse korral transpordiabi. Lalsi Püha Nikolause õigeusu kirikul vahetati just tornikupleid ja tänu sellele saime nautida vaateid otse kiriku katuselt. Oleme nende võimaluste eest väga tänulikud!
Väga väärtuslikud ja põnevad kogemused olid ka vanad kabelid. Ei usu, et oleksin ilma selle kaardi juhatuseta iial sattunud näiteks Esna mõisa kabelisse ja saanud jalutada sealt mõisani läbi tõelise võimsa põlismetsa, kus jälgede järgi oli vahetult enne meid kõndinud ka kaks karu. Või et oleksime kuidagi saanud leida Lõuna-Eesti metsast kakssada aastat vana erakiriku koos pisikese surnuaiaga. Saha Püha Nikolause kabel on vast rohkem teada-tuntud, aga meile täielik avastus. Ja need on vaid mõned näited.
Pirita-Vastseliina tee nõuab matkajalt parajat planeerimist. Korraldajad on kaardil välja pakkunud hulga ööbimiskohti, kuid lõpuks pead ikka ise teadma ja arvama, kui palju päevas läbid (arvestades ka ekslemisi) ning selle järgi öömajad varem broneerima. Samuti tasub, eriti külmal ja märjal ajal, juba ette planeerida kuivad ja soojad puhkepausid. Siiani mäletan, kuidas Maardu mõisa kivitrepil oma võileibu sõime, olles enne pool päeva novembrikuises jäävihmas kõndinud. Olime millegipärast arvanud, et mõis on lahti. Pärast seda kogemust tegime enne iga etappi rohkem eeltööd.
Jah, need jäävihmad ja 20-kraadised külmad – sellega saab hea varustuse korral hakkama. Kõige hullem oli meie jaoks hoopis liigne kuumus. Korra olime ka üsna kuumarabanduse ääre peal, kui selgus, et kaardil lubatud järv on hoopis tühjaks lastud paisjärv. Värskendava supluse asemel ootas meid vaid väike porine nire. Aga päike lõõskas, kuuma oli 30 kraadi ja joogivesi otsakorral. Õnneks on eestimaalane seljakotiga rändaja vastu sõbralik ning joogivett talle ei keela. Kui vaja, laseb ka oma isiklikul krundil olevasse tiiki ujuma. Suur aitäh, Tõravere kandi rahvas! Nagu eelnevast juba arvata võib, siis ilmal me end oma aasta aega kestnud matkal takistada ei lasknud.
Looduslike takistustega ranniku matkarada
Teine võimalus teistmoodi matkatrassil Eestimaad näha on üsna värske Ranniku matkarada (https://baltictrails.eu/et/coastal), mis viib Tallinnast mööda mandri rannikut Läti–Leedu piirini välja. Pikkust on sel 1200 kilomeetrit, millest Eestis 620 kilomeetrit. Ranniku matkarada on osa Euroopa pikamaarajast E9, mis algab São Vicente neemel Portugalis.
Erinevalt Pirita–Vastseliina palverännuteest on siin korraldajad palju rohkem matkaja eest juba ära teinud, mis ei tähenda muidugi, et matkaja ei võiks oma võimete ja soovide järgi ise kõike muuta. Esiteks, kogu rada on tähistatud valge-sini-valgetriibulise märgiga ning siin-seal on ka infotahvlid. Etteruttavalt mainin ära, et kohati annab märgistus siiski soovida ning ühtlasi tasub silma peal hoida ka kaardil – vahel ei ole ärapööramiskohad muul viisil tuvastatavad.
Teiseks, rada on jagatud päevateekondadeks, iga etapi kohta on kodulehel kaart, teekonna raskusaste, ühistranspordi- ja ööbimisvõimalused jne. Päevateekondade pikkuste arvestused on mõeldud tavalisele inimesele, kes matkab rahulikult ja teeb mõnusaid pikki puhkepause. Samas tasub aga arvestada, et kui päevateekonnaks on pandud vaid 18 kilomeetrit ja maastikuks „raske“, siis see vastab ka tõele – päris palju etappe on mereäärsel maastikul, kus tuleb sumbata liivas, hüpelda kividel ja ronida üle maha langenud puutüvede. Sellistes oludes ei ole keskmine tempo viis ega isegi mitte neli kilomeetrit tunnis.
Tagurpidi matk
Ehkki korraldajad on ette näinud, et matka võiks alustada Läti poolt (kodulehel on etapid nummerdatud sealtpoolt vaadates), siis meie alustasime Tallinnast ja oleme niimoodi tagurpidi matkates jõudnud praeguseks Haapsalust läbi ja Rohukülast veidi edasi Tuurusse, mis teeb kokku veidi üle 300 kilomeetri.
Tegemist on väga teistmoodi matkaga kui Pirita–Vastseliina tee. Eksida on peaaegu võimatu – meri on ju kogu aeg paremat kätt. Märgistus aitab samuti kaasa, eriti kuna kohati on meie rannikud soised ning siis tuleb keerata ka päris kaugele sisemaale. Samuti on vahepeal võimatu otse merekallast mööda minna, kuna ees on näiteks elektrikarjustega piiratud rannakarjamaad, merre suubuvad jõekesed või muud (looduslikud) takistused.
Peamine erinevus on aga suurem üksluisus. See ei tähenda, et igav oleks. Aga kui vaatan oma fotosid, siis teen neid nüüd märksa vähem. Loomulikult imetled hingematvaid merevaateid, luigeparvi, rannikuniite ja ilusaid kive, aga kokkuvõttes pole looduslikku vaheldust nii palju. Üksluisemaks teeb selle matka ka vaatamisväärsuste vähesus, mere ääres neid lihtsalt eriti pole. Aga majakad on meil küll ilusad! Ja näeme palju armsaid rannakülasid, kus inimesed on imetlusväärselt palju aega pühendanud iluaedadele.
Ka ilmal on palju suurem roll, peamiselt tuulel. Küll on ikka tuuline see Eestimaa, sisemaal elades ei saa arugi. Samas on ujumisvõimalused kogu aeg võtta. Ehk et seiklusi on vähem, aga loodust rohkem.
Siin tabab meid esimest ja loodetavasti ka viimast korda olukord, kus peame plaanitud matkapäeva pooleli jätma, meid murrab Eestimaa hiliskevad. Keset õitsvat maikuud suudame oma matka planeerida päevale, mil sajab lakkamatult paduvihma, puhub tormi mõõtu tuul ja müristab äike. Sooja on seitse kraadi. Kui hakkab sadama rahet, oleme kõndinud 15 kilomeetrit ja seisame Pürksis teeristil – kas minna edasi ja jõuda välja päris mere äärde (veel hullema tormi kätte) või keerata vasakule ja minna kahe kilomeetri kaugusele Saare mõisa kohvituppa ulualust otsima. Valime viimase variandi ja õigesti teeme – tugeva tuule käes peaaegu horisontaalselt sadav vihm on meid korralikest matkakeepidest hoolimata läbi leotanud ja mõisas märgi riideid seljast koorides tuleb nähtavale külmast erkpunaseks tõmbunud nahk. Ostame mõisa perenaise käest villased sokid, kuuma teed ja Jägermeistrit ning kutsume sõbra Haapsalust järele. Haigeks õnneks ei jää ja järgmisel korral kõnnime tegemata jäänud kilomeetrid järele.
Ranniku matkaraja Eesti osas on meil veel üle poole kõndida. Oleme kokku leppinud, et Eesti–Läti piiril otsustame, kas jätkame Leedu poole või matkame hoopis ise trassi välja mõeldes mööda Eesti idapiiri põhjarannikule. Seni aga jätkame sama skeemi alusel ehk umbes kord kuus kaks-kolm päeva järjest. Näis, kuidas talveilmad ja -tuuled rannikumatkajaid kohtlevad.
Koer matkale kaasa – jah või ei?
Minu vastus on kindlasti jah. Meie matkaseltskonda on umbes pooltel etappidel rõõmustanud alaska malamuut Karusaare Kaia.
Kui soovid koera pikemale matkale kaasa võtta, siis nõuab see veidi lisaettevalmistusi ja mõni asi tuleb hästi läbi mõelda.
Varustus. Sul on mugavam matkata, kui sa ei pea koera rihma käes hoidma. Seepärast tasub hankida (nt proovimiseks laenata) veovöö, mis käib inimesele ümber puusade ja on teiselt poolt kinnitatud koera trakside külge. Võib ju ka lihtsalt rihma ümber vöökoha siduda, kuid see hakkab ilmselt aja jooksul soonima ja segama. Matkapoodides ja ka osas kelgukoerte kasvandustes müüakse spetsiaalseid vöösid, mis toetavad selga, aitavad raskusel ühtlaselt jaguneda ja on mugavad. Vaata näiteks www.sookriimud.ee. Koerale tasub selga panna mugavad traksid, mitte kaelarihm. Kaia kui kelgukoer kannab spetsiaalseid veotrakse, mis on valminud Karusaare kennelis (www.alaskamalamuut.ee). Koerale tuleb kindlasti kaasa võtta joogivesi ja ka söök. Mõni matkaja kasutab ka spetsiaalseid koerte seljakotte, milles koer ise oma sööki-jooki kaasa veab. Ent see vajab kindlasti eelnevat harjutamist.
Koera treenitus. Kas sinu koer on harjunud pikki vahemaid läbima? Kui mitte, siis alusta lühematest etappidest, tee peatusi ja jälgi koera. Koer võib end üleväsimuse tõttu vigastada ja ka treenitud koer vajab puhkepause. Mitmepäevase matka puhul näen, et teisel päeval on Kaia kohe hommikust peale palju rahulikum – eelmise päeva väsimus on veel sees. Järelikult tuleb täna rohkem ja pikemalt puhata.
Ilm. Milline on sinu koera karvkate ja kehaehitus? Kas ta peaks kandma vihmajopet? Kas ta kardab külma või kuuma? Kaia on liikumist vajav ja armastav koer ning tuleks hea meelega alati kaasa, kuid kui sooja on üle 20 kraadi ja päike paistab, peab ta koju jääma – kelgukoerana on tal ka suvel paks aluskarv ja ta ei talu kuumust. Selsamal ainsal korral, kui külma paduvihma tõttu pidime matka pooleli jätma, oli üheks põhjuseks samuti Kaia – sellise vihmaga vettis ka tema karv lõpuks täiesti läbi ja vaene koer lõpuks lausa värises. Jahe (või lausa külm) ja kuiv ilm on aga sellise koera jaoks lemmikilm.Ohutus. Millised on matkateekonnal võimalikud ohukohad just koerale mõeldes? Kaia on näiteks kukkunud rippsillalt jõkke, meid on tema tõttu proovinud rünnata veisekari, suur isaluik on sisisedes tulnud meid ähvardama ning Paldiski pankranniku metallsõrestikust trepp osutus koerale peaaegu ületamatult hirmsaks takistuseks.
Sõnakuulelikkus. Kui hästi on su koer treenitud sõna kuulama, kutse peale sinu juurde tulema, võõraste inimeste ja koerte peale mitte haukuma? Kas julged koera lasta metsas või rannas lahtiselt jooksma – kuidas ta käitub, kui näeb mõnd metslooma või -lindu? Jahihooajal metsas liikudes hoia koer kindlasti alati rihmas. Kaia tuleb kutsumise peale kenasti juurde ja loomi jälitama ei lähe, ent ootamatult osutus vastupandamatuks ahvatluseks hoopis Peraküla randa uhutud hülgekorjus. Siis võisin ma hüüda ja kutsuda, ent kasu polnud sellest midagi. NB! Igatahes arvesta alati inimestega ja hoia koer rihmas (või rihmasta kohe), kui sa pole üksi või märkad teisi matkajaid/inimesi. Väga paljud kardavad koeri.
Transport ja majutus. Kuidas saad matka alguspunkti ja sealt ära? Bussidesse lubatakse vaid selliseid koeri, kes mahuvad väikesesse transpordipuuri (ja kuhu sa selle puuri siis matka ajaks paned?). Rongidega on parem lugu – koerale suukorv pähe ja sõit võib alata. Ka ööbimiskohta broneerides pead uurima, kas seal on koerad lubatud. Vahel tuleb koera eest maksta lisatasu. Kaia on ööbinud nii mõisates, hostelites kui ka spaades, aga samas on ka kämpinguid, kuhu koerad oodatud pole.
Tekst ja foto: Gea Otsa