Autoga Ameerikat avastamas

Anvar Samost annab nõu Ameerika Ühendriikide avastamiseks kõige sobivama sõiduvahendi – autoga. Auto on Ameerika Ühendriikide avastamiseks ülekaalukalt parim sõiduvahend. Paljusid huviväärsusi pole ilma autota üldse võimalik vaatama pääseda või on see äärmiselt aeganõudev ja tülikas. Isegi suuremate linnadega tutvumine on autota tihti keeruline.

Anvar Samost annab nõu Ameerika Ühendriikide avastamiseks kõige sobivama sõiduvahendi – autoga. Auto on Ameerika Ühendriikide avastamiseks ülekaalukalt parim sõiduvahend. Paljusid huviväärsusi pole ilma autota üldse võimalik vaatama pääseda või on see äärmiselt aeganõudev ja tülikas. Isegi suuremate linnadega tutvumine on autota tihti keeruline.

Lisaks praktilisele aspektile on autoga Ameerikas ringisõitmisel oluline emotsionaalne aspekt. Vaevalt on USA-sse reisida otsustanud inimeste seas palju neid, kes poleks end kordki kujutanud Monument Valley taustal lahtises autos piki noolsirget teed miile neelamas või siis Steve McQueenina San Francisco tänavail kurve võtmas.

Kõigepealt mõned praktilised soovitused. Vaevalt, et keegi oma isikliku auto üle ookeani toimetab, seega tuleb alustada sobiva sõiduki rentimisest. USA-s on see odav ja lihtne. Kõige hõlpsam on rendiauto valida ning soovitavaks perioodiks kinni panna Interneti teel, enamasti on nii ka soodsam. Valige välja neli-viis rendifirmat, kes teie sihtkohas teenust pakuvad ning võrrelge hindu, tingimusi ja autosid. 
Koonerdamine ei ole siinkohal kõige parem lahendus. Samas on hea teada, et otse lennujaamast auto üürimine on reeglina kümnendiku võrra kallim. Ise tuleb valida, kas võtta kõik pakutavad kindlustused (LDW, CDW, liability coverage) – tihti kaasneb vastutuskindlustus mõne krediitkaardiga. 
Et tegemist on Ameerikaga, siis ei ole mõtet raha kokkuhoiu mõttes üürida väike- või isegi kompaktautot.Full size on kompaktist ainult pisut kallim, kuid paarinädalane tuhandeid kilomeetreid kattev sõit kulgeb suuremas autos mugavamalt. Teed on USA-s väheste kurvidega ja laiad, parkimiskohad ruumikad ning bensiin odav. Ja ausalt öeldes on suhteliselt rumal Ameerikasse sattudes seal ringi sõita isikupäratu Jaapani või Korea autoga.

Ameerika autode koostekvaliteet ja salongis kasutatud materjalid on kindlasti nii mõnelegi Volkswageni või isegi Toyota rooli tagant tulnule halvaks üllatuseks, aga mõne aja kannatab selle välja. Eriti suurtel USA raua fännidel on võimalik endale isegi ehe full size truck rentida – ma arvan, et nad ei kahetse.

Aga see pole veel kõik. Näiteks Hertz pakub praegu suuremates keskustes Ford Mustangi Shelby erimudelit, Dodge Chargerit ja Nissan 350Z (Jaapani auto, aga milline katusejoon, milline pöördemoment, milline hääl…). Nende autodega sõidab enamus meist ainult üks kord elus. 
USA-s kehtib Eesti juhiluba, enamus autorendifirmadest eeldab, et olete vähemalt 25 (harvem 21) aastat vana, autodesse on võimalik tellida lapseistmeid, kohalikus võrgus töötavaid telefone ning satelliitnavigatsiooniseadmeid. See viimane ei ole eriti vajalik, sest teetähistus on hea ning korralikud kaardid on laialdaselt saadaval ja odavad.

Kui soovite autot rentida ühes punktis ning ära anda teises, siis olenevalt firmast võib drop off charge olla paarisajast kuni tuhande dollarini. On ka linnapaare, mille vahel liigeldes lisatasu ei pruugi tulla.

Autoga liikumine on Ameerikas turvaline. Suur osa reisijuhtidest jagab siiski hirmutavaid nõuandeid stiilis “hoidke alati sõidu ajal uksed lukus; ärge peatuge halvasti valgustatud piirkondades; väiksema õnnetuse korral ärge peatuge, vaid sõitke lähema bensiinijaama või poeni ja oodake autos kuni politsei saabumiseni”. Ega mõistlik ettevaatlikkus kindlasti halba tee – nagu ka Eestis.

Liikluspolitsei USA-s autojuhte tühja-tähja pärast ei tülita. Kiiruspiirangutest (55 miili tunnis tavalistel teedel, 75 miili tunnis kiirteedel) tasub kinni pidada või sõita vähemalt sarnaselt teiste liiklejatega. Väga rumal mõte on alkoholijoobes rooli istumine. Tähele tasub panna ka seda, et on osariike, kus isegi avatud õllepurgi autos hoidmine toob kaasa trahvi.

Korralik planeerimine tagab elamusliku reisi. Samas ei soovitaks kindlasti teha enamat, kui panna paika ligilähedane marsruut ja broneerida esimene ööbimiskoht. Hotelle ja motelle on isegi väikelinnades kümneid ja neid jätkub hinnaskaala alumisest servast ülemisse välja. Autoreisi võlu ongi tema paindlikkuses.

Ameerika on väga mitmekesine ja suur maa. Olen kohanud inimesi, kes on kahe nädalaga mööda interstate’i idarannikult läänerannikule kihutanud ning kurdavad, et suurte ootustega alanud reis osutus närvesöövaks ja üheülbaliseks – loomulikult. Paari nädalaga jõuab heal juhul pealiskaudselt ära vaadata kolme-nelja osariigi tuntumad tõmbenumbrid ning ka siis ei pääse mõnest 300-miilisest päevast.

Kõige mõistlikum on planeerida paarinädalane reis ringina, see tähendab alguse ja lõpuga samas kohas, milleks sobib ideaalselt suurem rahvusvahelise lennujaamaga linn. Ise olen selliseid ringsõite alustanud San Franciscost, Salt Lake Cityst, Miamist, Atlantast.

Näiteks Atlantast välja sõites on võimalik käia kantrimuusikapäriskodus Nashville’is, Memphises (Elvis ja Graceland!), sõita piki Mississippit alla Mehhiko lahe äärde (lugematud kodusõjaeelsed mõisad ja rataslaevad ning kordumatu koloriit), kolada New Orleansis ning Florida “pannisaba” liivarandadel, tutvuda Okefenoke’i soos alligaatoritega ning enne lähtekohta tagasijõudmist käia ka kaunis Savannah’s. 
Omaette teema on USA rahvuspargid. Neid on kümneid, mõned põnevamad, teised vähem. Osa neist saab ära vaadata ühe päevaga, teistes võib veeta nädala. Reeglina on parkide infrastruktuur kohandatud just autoga liikujale – kõigile peamistele vaatamisväärsustele pääseb hästi ligi, parklad on olemas. Selle kõige eest tuleb maksta – rahvuspargi sissepääsutasu võib ühe sõiduki ja selle reisijate kohta olla 20-25 dollarit või ka enam. Kui on kavas külastada rohkem kui kahte rahvusparki, siis võib ära tasuda 50 dollarit maksva National Park Passi hankimine. See lubab omanikul ja tema ühte erasõidukisse mahtuvatel kaaslastel külastada aasta jooksul kõiki parke.

Ei tasu karta, et autoga reisimine teid kuidagi inimestest isoleerib. Ameeriklased ise veedavad suure osa elust teel – seal luuakse suhteid ja sõlmitakse tutvusi. Üks hommikusöök lihtsas teeäärses diner’is võib pakkuda sügavamat sissevaadet selle maa hinge kui nädal Washingtoni muuseumides. Kui aga rendite Ford Mustangi Shelby erimudeli, siis see Ameerika ikoon teeb teist igas tanklas tunnustava tähelepanu keskpunkti.

Millal sõita USA-sse reisima?

Jaanuar-veebruar 
Veebruari lõpus tasub minna Floridasse – kui veab, siis on ehk ligi 20 kraadi sooja. Põhjaosariikides ning mägedes on lumi maas ning külm nagu Eestis. Väiksemad teed ja läbipääsud mägedes võivad olla suletud.

Märts-aprill-mai 
Floridas ja teistes lõunapoolsetes osariikides on eestlase jaoks juba väga mõnus. Mais on kindel, et ka talveks suletud teed mägipiirkondades on avatud.

Juuni-juuli-august 
Suvi on reeglina palav üle kogu USA. Kohati – näiteks Arizonas, Nevadas, Texases, Mehhiko lahe ääres – talumatult palav. Sellele võib lisanduda kõrge õhuniiskus.

September-oktoober 
Paljudes osariikides ilma poolest sobivaimad kuud reisimiseks kevade kõrval.

November-detsember 
Parim aeg Las Vegase külastamiseks.

Suuremad autorendifirmad: 
Alamo 
Avis 
Budget 
Dollar 
Hertz 
National 
Thrifty


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga