AUROVILLE – utoopialinnake Indias

Kadri Kaarna sattus juhuse tahtel Lõuna-India Pondicherry lähedal asuvasse utoopialinnakesse Auroville'i. Algselt planeeritud paarist päevast kohalikus pulmas sai mitu kuud, sest paik lausa sundis pikemale kohalolekule ja vaatlusele. Läbi aegade on inimkond otsinud ideaalset ühiskonnakorraldust, kus kõik oleksid ühtmoodi õnnelikud, kus puuduks konkurents ja vägivald. Auroville on üks sellistest idealistlikest püüdlustest. Aga kas kõik on nii õnnestunud, nagu plaanis 1960ndatel lillelaste põlvkond?

Aastaid tagasi rääkis üks tuttav lugusid maailma suurimast ökokülast, kus kogukondlikult on kõrgeimateks väärtusteks võrdsus, tervis ja loodushoid. Samuti olevat selles India külas võimalik elada tänu naturaalmajandusele ilma rahata. Lood tundusid idüllilised ja tekkis unistus selle kogukonna külastamisest.

Ühel õhtul helistas mulle reisile läinud sõbranna ja teatas, et abiellub vähem kui kuu aja pärast… Indias. Lubasin kindlasti pulma minna. Mõtlesin, et kui juba Indiasse minek, siis peaksin oma unistuste sihtkohast Auroville’ist ka läbi seiklema. Elevus kasvas veelgi, kui sõbranna avaldas, et just see ongi see kuulus ökoküla, kuhu ta kolis ja kus ta nüüd abiellub.

Ostsin lennupiletid üheks nädalaks, saabusin paar päeva enne pulmi ja pidin lahkuma kohe pärast pulmi. Üks tegu  viis teiseni, avanesid võimalused ja nii jäin ma üksinda spontaanselt reisima lausa kümneks nädalaks.

Auroville asub India idakaldal vaid 20-minutise rollerisõidu kaugusel ookeanist endise Prantsuse koloonia territooriumil. Seetõttu on valdavaks igapäevaseks keeleks inglise keele kõrval ka prantsuse keel. Vaid kolmandik elanikkonnast on indialased ja ülejäänud aurovillianid ehk registreeritud püsielanikud on pärit 50 eri rahvusest.

Saabusime Eestist neljakesi. Abieluranda jõudev sõbranna Elen oli meile üürinud kolmetoalise korteri Kuilapalayamis, kuus kilomeetrit eemal. Enamasti ongi nii, et Auroville’is endas käiakse koosviibimistel ja kultuurisündmustel. Igapäevaelu toimub äärekülades, kus on poed ja öömajad ning loomulikult kohalike kodud. Ümbritsevad külad on indialikumad, teeääred on tihedalt majakesi ja kauplejaid täis.

Saabusime keset ööd ja pärast hommikusööki suundusime esimese asjana rollereid laenutama. Minu esimene emotsionaalne reaktsioon oli, et India liikluses mina üksi ringi vuristada ei julge. Siiski sain kohe aru, et ilma rollerita kuidagi ei saa ja enda sõidutada laskmine ei ole turvalisem. Lisaks loeti meile sõnad peale, et pimedas jala liigelda on ohtlik ja kottpimedaks läheb juba kell 18. Tõesti, jala ei liikunud mitte keegi.

Matrimandir ehk Ema tempel

Auroville’i geograafiline plaan ei ole üldse tavapärane. Mida rohkem liikuda keskuse südamesse, seda hõredamaks läheb asustus. Küla keskmes on suur kullast kerakujuline mõtluspaik Matrimandir ehk Ema tempel. Teisena on keskmes külastajate keskus, kust peaks iga saabuja alustama. Nende kahe hoone vahel on kilomeetripikkune metsavaheline tolmava punase liivaga tee. Ei mingit tiheasustust, nagu võiks eeldada, vaid ainult metsad ja liivalagendikud.

Märkasin kiiresti, et Auroville ei ole selline ühtne kogukond, kus inimesed elavad pead-jalad koos. Tegemist on suure territooriumiga, kus ühest majapidamisest teise liikumine võibki tähendada kümnekilomeetrist sõitu mööda  metsavahelist teed.

Üksi kulgemiseks parim

Juba teisel päeval tundsin, kuidas meie reisiseltskond ei pea kramplikult kokku hoidma. Auroville on paik, kus seigelda üksinda. See ei ole vaid minu arvamus, seda lauset kuulsin ma korduvalt. Auroville’is on lõputult palju avastada ja igal nädalal ilmuv infotrükis pakub ülevaadet kõikidest sündmustest, koosviibimistest ja meelelahutusest. Korraldatakse loenguid permakultuurist ja jätkusuutlikkusest, harivaid töötubasid ja vestlusringe. Tantsu- ja joogatunde oli alati korraga käimas päris mitu. Kui mõne heliteraapia, vaimse praktika või kultuuriloengu külastamise soov erines sõbra omast, siis oli nii lihtne üksinda oma teed minna ega olnud vaja isegi mitte uuesti kohtumise paika või kellaaega kokku leppida. Kohalike elu tundus kulgevat mingis müstilises sujuvas spontaanses rütmis ja ka meie omandasime selle kiirelt.

Olin väga aktiivne kõiksugustel üritustel, loengutel ja töötubades käija. Minu jaoks oli eredaimaks suhtlus, kus prantsuse noormees Corentin de Chatelperron jagas oma kogemusi ja näitas dokumentaalfilmi, kuidas ta purjetas ihuüksinda kuus aastat mööda seni avastamata troopilisi saari. Ettenägematu teekonna tegi ekstreemsemaks põhimõte püüda elatuda vaid sellest, mida ise purjekal kasvatas ja loodusest kätte sai, eelkõige kookospähklitest. Prantsusmaal jookseb televisioonis temast lausa eraldi seriaal.

Silmapaistvaid inimesi kohtasin päris mitmeid. Auroville’is ringi liikuvatest inimestest on ametlikke püsielanikke  vaid alla kolmandiku. See tähendab, et tänu suurele hulgale külastajatele on seltskond alati väga kirju ja põnev.

Nii lihtsad olid üleüldiselt igal pool vestlused tekkima. Tundus, nagu oleks iga söögikoht või koosviibimine tuttavaid täis. Juhtus ka nii, et rolleriga sõites oskas keegi mind lausa nimepidi hüüda, mind käeviipega peatada ning kutsuda mõnele kogukonna sündmusele. Ülimalt avatud, sõbralik ja toetav paik.

Auroville’i kohta võib lugeda rohkelt kirjeldusi. See, milliseks kujuneb aga Auroville’is viibimise aeg, sõltub nii tugevalt sellest, mis inimesed sinna parasjagu kokku satuvad ja mida ühiselt looma hakatakse.

Linna saamisloost

Siiski pole Auroville tekkinud juhuslikult. Esmalt oli sellise kogukonna toimimise visiooni taga väga selge idee. Auroville’i loojate soov oli, et nemad ei muutuks kultuseks, neid ei kummardataks ega tehtaks neid pühakuteks. Praegu aga, lausa vastupidi, ei saa ringi liikudes jätta tähele panemata, kuidas igas ruumis, kas või kõrvalküla saiaputkas, on aukohal ühe mehe ja naise pildid, tihti lausa altarina, värsked lilled või pärjad juures. Kui tugevalt on tunda nende austamist!

Üks looja oli The Mother ehk Ema, sünninimega Mirra Alfassa, kelle unistus oli luua ideaalne ühiskond, kus ei  oleks religiooni, rahvust ega ebavõrdsust. Kodukoht, mis ei kuuluks kellelegi, aga oleks kõigi oma. Kogukond, kus oleks rahu,  harmoonia ja inimeste ühtsus. Tema visioon oli luua paik, kus hinge vajadused ja areng saavad olulisemaks kui materiaalsed naudingud.

Geograafiliseks keskmeks pidigi loodama Ühtsuse park koos ilusa meditatsioonipaviljoniga: Matrimandir. Seda hakati ehitama 1971. aastal ning poolteist aastat hiljem Ema suri 95-aastasena. Matrimandir valmis alles 37 aastat hiljem, 2008. aastal. Ehitus käis pidevalt ja kuigi ehitati annetustest, siis väidetavalt ei katkenud finantsilised ressursid kordagi. Teiseks loojaks peetakse joogit Sri Aurobindot, kelle juures Ema õppis, ja nendenimeline kuulus aašram asub Pondicherrys. Sri Aurobindo suri 20 aastat enne Auroville’i ehituseks kopa maasselöömist. Kokku avaldasid nad oma elu jooksul üle 50 vaimse raamatu. Esimesel 20 aastal oli Auroville’is vaid paarsada elanikku.  tänasel päeval elab Auroville’is registreeritud liikmeid umbes 2500. Hooajal viibib seal inimesi mitu korda rohkem. Ema lõi ökoküla visiooni 50 000 püsielanikule.

Auroville jättis tutvustuse poolest mulje nagu reeglitevaba paik. Kohati tundus mulle aga, et tegu on kõige rohkem reegleid ja struktuuri omava kooslusega.

Kuidas saada aurovillianiks?

Püsielanikuks ehk aurovillianiks saamiseks on vaja läbida mitmeaastane keeruline protsess. Inimesel peaks olema kindel tahe jääda eluks ajaks Auroville’i elama. Tuleb teha vabatahtlikku tööd ja mõnes kogukonnas elada. Aurovillianiks astumise avalduse esitamisele järgneb üheaastane periood, mil ei tohi kordagi külast lahkuda. Määratakse kaks mentorit, kes jälgivad ja õpetavad. Vähemalt ühe aasta möödudes annavad nad hinnangu, kas inimene on valmis. Seejärel kirjutatakse ajalehte kuulutus uustulnuka nimega ja kui kellelgi on mõni vastuväide, kas või anonüümne, siis aurovillianiks ei saa. Viimane etapp tagab selle, et kõik püsielanikud on üksmeelel uue inimese vastuvõtmisega.

Noorel tantsuõpetajal ja hobifarmeril, kelle juures kodufarmis kaks nädalat tuba üürisin, võttis kogu aurovillianiks saamise protsess kaheksa aastat, sest tal oli kellegagi olnud arusaamatus.

Turistide eest peidetud pool

Sain aru, et on olemas kaks täiesti erinevat Auroville’i. Üks on turistidele ja teine on kohalikele. Aurovillianide koosviibimiste kohta info turistideni lihtsalt ei jõua. Suure uudishimu tõttu tegin otsuse, et tahan võimalikult palju turistipiirangutest sügavamale liikuda. Õnneks julgen olla väga otsekohene. Kohe kui kellegagi tutvusin, küsisin otse, kas võin neile koju külla tulla. Lubati. Sain näha väga paljude kohalike kodusid. Üks Prantsuse noormees, kes oli tosina hütiga kogukonna pea, seletas, et alguses talle Auroville üldse ei meeldinud. Ta tuli kohale ja üllatus, et rikkad  valged elavad siin üksinda mitme magamistoaga marmorist majades, samal ajal kui tumedama nahaga kohalikud teevad vaid lihttöid.

Tõesti, hakkasin ka ise seda märkama, et koristajad on India kohalikud ja avalikel üritustel käivad põhiliselt valged, enamasti prantslased. Näiteks kord käisin kinos, saalis oli ehk 150 inimest. Filmi tutvustati prantsuse keeles. Küsiti, kes ei mõista prantsuse keelt, et selgitada tõlkimise vajadus, ja saalis tõusis vaid paar üksikut kätt. Tundus nagu oleksin Euroopas, lihtsalt mangod, ananassid ja banaanid kasvavad igas hoovis, ka välisööklates. Räägitakse, et see, kes on külastanud vaid Auroville’i, pole päris Indiat näinud.

Aurovillianide kodusid on seinast seina. On tõesti suuri marmorist villasid, uhkete vaadete ja istandustega. Samas on levinud okstest punutud, maapinnast kõrgemad hütid, mille seinad paistavad läbi. Ühel noormehel oli kodus vaid madrats, lina, sääsevõrk, plätud, kaks paari pükse, kaks särki, raamat, pliiats ja äkki midagi veel. Ta naeris minu üle, et mul reisile minnes on rohkem asju kui temal terves kodus kokku.

Sügava mulje jättis noortekeskus, mis oli metsa sisse ehitatud oma linnak. 17-aastane neiu, kes on elanud Auroville’is sünnist saadik, ehitas lapsest saati oma kätega puu otsa maju, kus noored elavadki üksinda eraldi vanematest. Ehitatud on isekeskis ka välirestoran koos mosaiiknikerduste ja värviliste kunstriteostega võlvkaare all. Noorte piirkonnas on isegi lõbustuspark. Seda kõike tegid lapsed ja teismelised ilma täiskasvanute abita. Ühel kodul oli aknaks pesumasina ümmargune luuk. Palju on värve, skulptuure ja maalinguid. Ükski kodu lukku ei käi ja piirkond tundus meile nagu muinasjutumaa näitus.

Erinevad kogukonnad

Auroville’is on sadakond kogukonda, iga farm või huvigrupp saab moodustada oma kogukonna. Igasse neist saab minna vabatahtlikuks elama. Üldiselt algab farmides tööpäev vara, kella viie-kuue paiku. Kell kaheksa-üheksa on ühine hommikusöök ja pärast seda on päev vaba. Paar tundi päevas tööd annab toidu ja öömaja. Tööpäev ongi üldjuhul varastel hommikutundidel ja lõpeb päikese kõrgemale jõudmisega, sest siis on nii palav, et tegutseda ei jaksa.

Suure elamuse andis mulle metsa istutamise kogukond Sadhana Forest. Jahedamal hooajal on kogukonnas kuni 170 liiget. Võimas on näha pilte, kus aastakümneid tagasi oli tühi kivine liivakõrb silmapiirini ja nüüd on lopsakad metsad. Auroville’i piirkond on rohestatud kunstlikult. Iga puu juurestikku joodab maasse torgatud kaheliitrine plastpudel ning vabatahtlike töö ongi käia neid veega täitmas ehk puid kastmas. Sadhana Foresti kogukond lähtub kaastunde põhimõttest. Seal on kõige askeetlikum elu, mida olen oma silmaga kohanud.

Ollakse täielikult jäätmevabad ja veganid, loobuda tuleb isegi mootoriga sõidukitest ehk rolleriga liiklemisest. Hooned on ehitatud oma kätega käepärasest looduslikust materjalist ja paaril hoonel oli katus pressitud kasutatud tetrapakkidest. Päikesepaneelid varustasid elektriga vaid peahoonet, kus tohtis oma mobiili laadida ja helistada vaid ühe tunni jooksul päevas. Magalad olid elektrita, et peamajas olevad ainsad valgustid tooksid inimesi õhtuti kokku omavahel suhtlema. Nõusid pesti õues kookoskoorekiust svammi abil tuha ja sidrunimahlaga.

Loobuda tuli üleliigsest, mida otseselt ei ole ellujäämiseks vaja, lisaks alkoholile ja suitsule ka suhkrust, magusast, ükskõik mis importtootest, isegi teest ja kohvist ning välismaa puuviljadest. Keelatud oli pakendatud toodete ostmine. Kompostiti toidujäätmeid ja ka inimese väljaheidet, mida koguti eraldi tünnides ja üks vabatahtlik pidi neid iga päev segama. Kaastunde põhimõtet järgides toodi tänavalt lehmi, kes olid oma kõhud plasti närimisest kõveraks söönud. Nende eest hoolitseti hästi, aga nende piima ei joodud veganluse põhimõtteid järgides. Sadhana Forest oli sügavate põhimõtetega kogukond, kus metsa istutades kasvatab inimene eelkõige iseennast.

Kulinaarsed üllatused

Auroville’is on kaugelt parim toit, mida olen kusagil saanud. On tunda, kuidas toit on tervislik ja armastusega valmistatud. Levinud oli käia farmides söömas, kus oli silt juures, et iga koostisosa on korjatud siinsest hoovist, välja arvatud riis. Palju viljeletakse permakultuuri. Kohtasin ka õpetust, et kui sööd banaani, siis viskad koore selle sama puu juurde tagasi, mitte hoovi teise nurka. Nii tagatakse terviklikum aineringlus. Enamik söögikohti ja kõik buffet-lõunalauad, mida isiklikult külastasin, olid täistaimsed. Olla taimetoitlane tundus olevat nagu küla kirjutamata reegel. Siiski võis poodidest leida ka piimapõhist jäätist ja valget pehmet juustu.

Auroville’i keskuse joogivesi on väga kõrge kvaliteediga. Nad ise nimetavad seda elavaks veeks. Põhjavesi läbib mitmetasemelise kõrgtehnoloogilise filtratsiooni aktiivsöe ja settefiltri ning pöördosmoosiga. Järgmine etapp on nende enda patenteeritud tehnoloogia nimetusega biodünamiseerimine, mis kõrgsagedusliku energialainetega muudab vee struktuuri sarnaseks vaid üksikutes maailma paikades oleva kõrgmäestike allikaveega.

Seejärel lauldakse veele aum-mantraid ning lastakse klassikalist muusikat, nagu Bachi, Mozartit ja Beethovenit. Usutakse, et see muudab vee vibratsiooni tervendavaks. Viimases etapis lisatakse veele kasulikke mineraalaineid ioonidena. Kiidan ja tunnistan, et see vesi maitseb sametiselt ja lausa sulandub kehasse.

Auroville’i põhimõtted

Kuigi suhtlesin tihedalt paljude kohalikega, ei saanudki ma lõpuks väga täpselt aru, mis on aurovillianiks saamise eelised ja kohustused. Ega seda, kui tõene on nende rahavaba majandamine. Turistidele on kõik nagunii kallis. On eraldi kohad, kuhu saavad minna vaid aurovillianid oma aurokaardi ettenäitamisel. Ka Matrimandiri päikeseloojangu tseremoonia oli turistide jaoks ligipääsmatu. Vaid püsielanikele avatud söögikohad äkki olidki siis tasuta. Ükskord sattusin külastajate keskuses paariks tunniks elulugusid pajatama 75-aastase prantsuse prouaga, kes oli Auroville’i kolinud noorena küla asutamise alguses ehk sel ajal, kui elas veel visiooni looja Ema. Tema privileeg oli, et restorani vihikusse oma nime kirja pannes sai einet ka teistele tasuta pakkuda.

Aurovillianid saavad tasuta kodu, tervishoiuteenused ja toidu. Vastutasuks nende kogukonna hüvanguks tehtava tööga teenitud raha kuulub ühiskasutamiseks. Eks see ole väga individuaalne, kellele selline jagamismajandus meeldib ja kellele mitte. Auroville’i põhimõtted on utoopilised, aga sealne elu on ikkagi sinna kokku tulnud inimeste nägu ja ajas pidevalt muutuv.

***

Me märkasime kiirelt, kuidas Indiasse kolinud sõbranna Eleni ja tema uute kohalike sõprade aeg kulgeb nii erinevas rütmis meie reisisõprade seltskonnaga võrreldes. Eeldasime, et kõik toimub kella järgi ja vastavalt kokkulepetele. Õppisime kiirelt mitte sellele liiga suurt rõhku panema ning spontaanse ja kohati liialt veniva kulgemisega kaasa minema. Siiski olime üllatunud, kui pulmapaika õigel ajal kohale jõudes ei olnud seal isegi veel ettevalmistused alanud.

Pulmad toimusid India pähkli puu salus. Teadsime, et pulmariietus on plätud ja me järgisime seda soovitust. Seisime keset hõredat tühja metsa tolmusel liival ja arutasime, kas on ikka õige koht. Segaduses nägusid oli veel. Eemal olevad klapplauad ei lubanud meil enam asukoha õigsuses kahelda. Samuti nägime, kuidas helitehnikat tassitakse. Pruut tahtis stressivaba pulmapäeva ning oli naabritele ja sõpradele kõik korralduslikud kohustused ära jaganud. Keegi tõi lilli ja kaunistusi, keegi küünlaid, sätiti võrkkiiki ja patjadest loodi puhkenurgakesi, projektorid tegid värvidemängu ja tulukesed puudel tõid hubasust. Saabus külluses toiduvaagnaid ja toit oli paigale kohaselt ülimaitsev ja mitmekesine. Tühi metsatukk oli märkamatult muutunud täielikuks muinasjutuoaasiks. Tõdesime, et pulmade algusaja hilinemine neli tundi on Indias loomulik.

Peigmees ütles, et India pulmad on üldiselt väga suured. Kui tema vend abiellus, oli kohal 5000 külalist ja pidu kestis 7 päeva. Minu sõpradel ei olnud traditsioonilised pulmad, tehti omamoodi, nii nagu süda soovis. Tähistajaid oli kogunenud ehk saja ringis.

Tekst ja fotod: Kadri Kaarna

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga