Eestlastele tundub Aserbaidžaan mõnikord nagu natuke nurgatagune koht. Tema naabrid Georgia, Armeenia, Türgi ja Venemaa on arusaadavad, aga Bakuu on „kusagil seal“. Toivo Klaar on viis aastat olnud Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukasuses ja Georgia konflikti reguleerimisel.
Toivo, kui vaadata Brüsselist, kus asub sinu kabinet, kas Aserbaidžaan on samuti nurgatagune?
Kindlasti ei ole see kusagil nurga taga. Eriti praeguses maailmapoliitilises olukorras, kus ida-lääne teed, mis on jooksnud läbi Venemaa, on laias laastus läbi lõigatud või vähemalt pausile pandud. See tähendab, et ida-lääne trassil, ka kaubavedude suhtes, on Aserbaidžaani roll muutunud tähtsamaks kui enne. Juba varem tuli kaup idast üle Kaspia mere ja läks edasi lääne poole. Ja vastupidi. Nüüd, kui põhjapoolne trass ei tööta, on sellel nn keskmisel koridoril suur roll. Aserbaidžaani gaas tuleb Euroopasse, räägitakse sellest, et tuua ka Türkmenistani gaasi Aserbaidžaani kaudu Euroopasse.
See roll ja tähtsus on seega paljus determineeritud Aserbaidžaani naabritega. Kellest peaksime peale hakkama?
Alustame Armeeniast. Kahe riigi rahuprotsess on mingis mõttes kestnud 30 aastat, olen ise sellega nüüd mitu aastat seotud olnud. Aegade jooksul on olnud kaks Karabahhi sõda: aastatel 1989–1994 ja 2020. Euroopa Liit võttis prominentse rolli vahendajana alles pärast 2020. aasta sõda. Me üritame neid aidata sel väga raskel rahuteel. Verd on palju valatud ja lõplikku rahu on seetõttu raske saavutada, Mägi-Karabahhi ja Karabahhi armeenlaste, kes peavad ka uues olukorras kaitstud olema, tulevikku on tõesti keeruline lahendada.
Kui läbirääkimised peaks jõudma eduka lõpuni ja jõutakse rahulepinguni, siis saab loomulikult ka Armeenia osaks sellest ida-lääne trassist, sest et see on loomulik ja loogiline. Juba nõukogude ajal liikusid rongid läbi Armeenia Türgi suunas. Hetkel seda ei ole. Neid võimalusi, mis tekiksid rahu saavutamise järel, on arvestatavalt.
EL on Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli isikus mänginud viimasel ajal rahuprotsessis keskset rolli. Möödunud aastal oli tema eestvedamisel neli liidrite kohtumist. Nendega on plaanis 2023. aastal jätkata.
Kas usud, et see rahuprotsess saab teoks? Olen olnud nii Armeenias, Aserbaidžaanis kui ka Mägi-Karabahhis ja näinud seda kirglikku vaenu, mis seal üksteise vastu on.
Usun. Küsimus muidugi on, et kui kaua see aega võtab. Kui see teoks saab, on sel väga oluline mõju Türgi-Armeenia suhetele. Ja vastupidi ka – kui soojenevad Türgi ja Armeenia suhted, aitab see kindlasti kaasa ka Armeenia-Aserbaidžaani suhete paranemisele.
Pärast seda, kui Armeenia andis veebruarikuise kohutava maavärina järel abi Türgile, toimus Armeenia välisministri märgiline visiit Ankarasse ja on olnud ka mõningaid teisi positiivseid märke, et suhted võiks paraneda.
Kas ka Türgi ja Aserbaidžaani suhetes on sellist suurema ja väiksema venna rollimängu?
Nagu nad ise ütlevad, et on kaks riiki, aga üks rahvus. Ses mõttes ei tahaks ma küll öelda, et üks on suurem ja teine väiksem vend. Nende suhted on väga tihedad ja arvestatakse teineteise huvidega. Kindlasti on kogu Lõuna-Kaukasuse regiooni rahu ja stabiilsus Türgi huvides ning Türgi saab seal mängida suurt rolli.
Türgi asub ida-lääne trassil EL-i jaoks väga olulisel kohal. Türgi üritas juba 1990. aastate aluses luua tugevaid suhteid Kesk-Aasia riikidega. Toona ei tahtnud see väga hästi areneda, aga viimasel ajal on see suund jälle aktiivsem. Türgil on seal suured huvid.
Räägime Venemaa huvidest.
Venemaal on kahtlemata huvid Lõuna-Kaukaasias. Näiteks transiit, mis läheb lõunasse Iraani. Ma ei räägi hetkel sõjalisest koostööst, mis on taunitav, vaid legitiimsetest majanduslikest huvidest. Nende huvide täitmine tähendab aga seda, et oldaks hea naaber oma naabrite suhtes ja aidataks saavutada rahu. Kui aga Venemaa väidab, et EL sekkub Venemaa mänguväljale sellega, et aitab kaasa rahu saavutamisele, siis seda ei saa me aktsepteerida. See pole mingi Venemaa mänguväli. Venemaal võivad olla huvid, aga samasugused huvid on selle naaberregiooni suhtes ka EL-il, kes tahab, et piirkond stabiliseeruks ja õitseks.
Ma käisin Aserbaidžaanis maikuus 2022 ja olin rõõmsalt üllatunud, kui palju Ukraina-meelsust ma tänavatel kohtasin. Kuidas riiklik poliitika ses osas on?
Minu arusaam on, et Aserbaidžaan on päris palju teinud Ukraina toetuseks. Eks alati võib öelda, et võiks rohkem. Arvestades aga olukorda ja Aserbaidžaani geopoliitilist asukohta, võib öelda, et tehtud on päris palju.
Mida sa soovitaksid teha inimestel, kes võib-olla pole huvitatud sellest, kas perekond Alijevid on demokraadid või mitte, vaid tahavad Aserbaidžaanis lihtsalt ringi vaadata?
Bakuu on väga huvitav linn, see oli rikas linn juba 20. sajandi alguses, kui algas naftapuurimine ja siin tegutsesid vennad Nobelid. Praegu on linna arengusse suur raha investeeritud, alustades kas või Heidar Alijevi nimelisest lennujaamast ja loomulikult Heidar Alijevi keskus ise, mille arhitektiks kuulus iraagi-briti päritolu Zaha Hadid.
Mõnel pool Bakuus jalutades võiksid arvata, et oled sattunud Pariisi. Aserbaidžaani Kaukasuses võib leida ka moodsaid suusakuurorte.
Üks koht, kuhu ma tahaksin minna, oleks Põhja-Aserbaidžaanis asuvasse pärsia juutide külasse nimega Punane küla. Paljud on nüüdseks välja rännanud, aga see üsna suletud kogukond on üle elanud kõik erinevad ajastud.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Borka Kiss / Shutterstock
***
Lugemissoovitus
Anar
Kontakt
Tõlge Maiga Varik, Loomingu Raamatukogu 1981 nr 23
Üliõpilane üürib korteri, kus hakkavad toimuma olustikulised absurdistseenid, koguni psühholoogilised (skisofreenilised) moondused ajas ja ruumis. Moraal: võib-olla räägitakse meiega kosmosest juba väga ammu.
Ly Ehin, luuletaja ja tõlkija