Kujuta ette olukorda, et oled läinud teise Euroopa riiki reisile, kuid seal viibides avastad, et sinu ravim on otsakorral või ununes sootuks koju. Minu endaga on näiteks hiljuti juhtunud olukord, kus arvasin, et lähen vaid üheks päevaks lähetusse, kuid reaalsuses naasin lumetormi ja tühistatud lendude tõttu kodumaale hoopis kolm päeva hiljem.
Terviseandmete piiriülene liikumine ongi eelkõige abiks just ootamatutes olukordades. Eestis oleme digiretseptide kasutamisega nii ära harjunud, et nostalgiliste rohelist värvi paberretseptide olemasolu me vaat et ei mäletagi enam.
Jaanuari lõpus mööduski juba neli aastat sellest, kui Soomes väljastatud digiretseptiga sai esimest korda osta ravimeid Eesti apteekidest ning pea sama kaua saab tänaseks ka Eestis väljastatud retseptiga soetada ravimeid Soomes asuvatest apteekidest. Eestist ja Soomest sai sellega kaks esimest riiki Euroopas (tegelikult lausa maailmas), kes omavahel retseptiandmeid vahetasid.
Lisaks Soomele on praegu Eesti isikukoodiga inimestel võimalus Eestis väljakirjutatud digiretsepti alusel osta ravimeid Horvaatias, Poolas ja osas Portugali apteekides. Lähiajal on loetellu lisandumas Hispaania ning siis juba ka ülejäänud Euroopa riigid. Välisriigis retseptiravimi ostmisel peab arvestama asjaoluga, et kõikides riikides ei pruugi olla samu ravimeid saadaval või on samadel ravimitel erinevad nimed. Välismaal ei ole võimalik osta piirangutega retseptravimeid, nt narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid, anaboolseid steroide ja ekstemporaalseid ehk apteegis kohapeal valmistatavaid ravimeid. Samuti ei kohaldu välismaal ravimit ostes kohe ka Eesti Haigekassa soodustused – hüvitamist saab hiljem taotleda.
2017. aastal algatati koos piiriülese retseptiandmete vahetusega ka teine väga oluline projekt – piiriülese patsiendi terviseandmete kokkuvõtte teenuse loomine. Selle teenuse eesmärk on tagada välisriigis viibivatele inimestele kvaliteetsem arstiabi tänu elektrooniliselt liikuvatele terviseandmetele. Näiteks kui me läheme Kuutsemäele suusatama ja murrame seal kogemata jalaluu, siis on Tartu kiirabil esmane vajalik info meie tervise kohta tervise infosüsteemi abil teada. Kuidas on aga lood siis, kui vajan arstiabi teises riigis?
Kohe-kohe on igapäevareaalsus see, et teise Euroopa riigi tervishoiutöötaja saab vajaduse korral kätte meie olulisema terviseinfo (diagnoosid, allergiate andmed, kasutatavad ravimid jms) ja seda oma emakeeles. Eesti kodanike terviseandmete kokkuvõtet näevad välisriigi arstid juba Luksemburgis, Portugalis ja Prantsusmaal ning lähiajal lisanduvad ka Holland, Hispaania, Horvaatia, Malta ja Tšehhi.
Terviseandmete vahetamine toimub üle turvalise andmevahetusplatvormi, mida haldab Euroopa Komisjon. Andmeid keskselt ei koguta ega salvestata, platvorm on kasutusel vaid andmete reaalajas edastamiseks ühest riigist teise. Oluline väärtus selle teenuse juures ongi see, et andmevahetuse käigus tõlgitakse nii digiretsepti kui ka terviseandmete kokkuvõtte andmed automaatselt sihtriigi keelde.
Eestis haldab ja arendab piiriülese terviseandmete vahetuse teenust Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK) ning teenuse omanikuks on Sotsiaalministeerium. Kõige värskemat infot, millised riigid on teenusega liitunud ning mis on piiriülese andmevahetuse teenuses olulist, saab lugeda TEHIKu kodulehelt tehik.ee/piiriulene-andmevahetus ja https://health.ec.europa.eu/ehealth-digital-health-and-care/electronic-cross-border-health-services_et
***
Riin Rehemaa: kahtlemata on selline riikidevaheline terviseinfo jagamine väga vajalik
Riin iseloomustab oma neljaliikmelist perekonda kui keskmisest rohkem reisida armastavat Eesti peret. Rohkete seiklustega kaasneb ka suuremaid ja väiksemaid äpardusi, mis eeldavad mõne välismaa haigla või kliiniku külastamist.
Kas ja millistesse olukordadesse olete reisidel sattunud nii, et vajasite arstiabi?
Kuivõrd reisime väga tihti, vast 10–12 korda aastas, ja enamasti lastega, oleme mitmed võimalikud olukorrad välismaal olles läbi teinud, sealhulgas lugematu arv tervisehädasid. Küll oleme luid murdnud ja kõhuviiruseid külge nabinud, ka eriskummalisi haiguspuhanguid kogenud, mis on vajanud korduvaid EMO külastusi ja pannud kohalikke arste kukaltki kratsima. Õnneks oleme oma tervisemuredele siiski alati lahenduse saanud.
Kas on tulnud ette olukordi, et keelebarjäär on olnud välismaal tervishoiutöötajaga suheldes takistuseks?
Jah, paraku küll. Meie ise kõiki keeli ei valda ning seda ei saa eeldada ka arstidelt. Kui keset Kesk-Ameerika džunglit näiteks sõrmeluu murdsin, sõitsin kümme tundi lähimasse haiglasse, kus avastasin ootesaalides ringi vaadates, et minu sõrmeke on selgelt kõige mannetum vigastus. Kuigi saan hispaania keelega veidi ka hakkama, oli kohalik arst selgelt häiritud minu (tema hinnangul) ebavajalikust haiglakülastusest ning karjus mu peale ennastunustavalt, et ma oma sardellisuuruseks paisunud sõrmega tema aega ei raiskaks. Tuleb tunnistada, et sellest vestlusest läks minu jaoks küll pool vast kaduma, aga kahtlen, et ta mulle seal väga konstruktiivseid soovitusi hüüdis.
Õnneks on kehakeel lõpuks alati aidanud tulemini jõuda ja apteeker aitas Eestisse jõudmiseni sõrme ära fikseerida ning soovitas ka sobivaid valuvaigisteid kaasa.
Kas selline riikidevaheline terviseinfo jagamine on sinu arvates vajalik teenus ja kas teadsid, et Eesti sellise teenusega on liitunud?
Kahtlemata. Minu väike tütar oli hiljuti päris keeruliselt haige ning seetõttu oli tema immuunsussüsteem selgelt nõrgenenud. Kui umbes kuu pärast tema haigust reisile läksime ja ta hakkas uuesti köhima ja tõusis kiire palavik, oleks kindlasti tahtnud, et kohalikul arstil oleks hiljutine terviseajalugu silme ees. See annaks võimaluse läheneda raviplaanile õigesti. Krooniliste haiguste puhul või retseptiravimite vajadusel on selline taustainfo kindlasti kasulik.
Mina olen isiklikust vajadusest põhjal sellega täiesti kursis ning võin kinnitada, et Eestis väljastatud retsepti saab tõepoolest välismaal juba lunastada. Sel juhul on ju näiteks korduva retsepti puhul märksa lihtsam oma arsti käest interneti teel vajalik retsept kiirelt pikendatud saada. Nii ei pea et reisil olles kohalikku kliinikut taga ajama ja seal oma mure tõsidust tõestama hakkama
Millest oled välisriikides ringi rännates seoses tervishoiu või arstiabiga puudust tundnud, mis võiks olla paremini?
Arstiabi kättesaadavus. Eks eelkõige on probleem see, et sa lihtsalt oled võõras kohas. Haigestumine on alati ebameeldiv. Lisada sellele võõras keskkond ja ongi stress kerge tekkima – ei tea me ju kohalikke haiglaid või arste, kelle poole ja kuhu pöörduda. Võimalikuks takistuseks on ka keelebarjäär, kõrged kulud ja pikad ooteajad. Oleks muidugi ebarealistlik igas uues kohas end nendes aspektides ka mugavalt tunda. Ma ise usun, et siinkohal võikski heaks lahenduseks olla digitaalne arstiabi ja minu terviseandmete piiriülene nähtavus kohalikele arstidele.
Milliseid nõuandeid jagaksid teistele seoses reisimise ja arstiabiga?
Esiteks võiks elementaarne esmaabi/ravimivaru kaasas olla, et ootamatustega natuke paremini toime tulla, teiseks ära mine mitte kunagi reisile ilma kehtiva reisikindlustuseta, sest keegi meist ei oska ette näha, mis juhtuda võib ja see on asjatu risk. Kolmandaks, kui haigestud, aga mure ei ole nii kiireloomuline, et päris EMO-sse minna, oleks vaja sul tõenäoliselt kontakteeruda ka oma arstiga Eestis, kes juhendab vajalike tegevuste/ravimite suhtes. Moodsad sidevahendid ja digitaalsed platvormid on meil selleks ju olemas ja alati ei ole vajagi teed kohalikku kliinikusse ette võtta – ehk võtab see natuke ärevust maha.
Tekst: Katre Pruul, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus
Intervjuu: Grete Kivi
Foto: erakogu