Seiklusreiside juht Arne Uusjärv avab uue rubriigi, kus sõna saavad kogenud reisisaatjad ja giidid. Giidi elukutse on üks keerulisemaid – kui vaja, tuleb lausa mustkunstniku oskusi omada ja lahendamatuna näivatele olukordadele lahendus leida. Arne kirjutab närvekõditavast Tai ringreisist, kus üks ootamatus ajas teist taga.
Sügisel sain ühelt toredalt grupilt Tai ringreisi tellimuse ning reisi algus oli planeeritud 23. jaanuarile 2016. Koostasin sobiva reisiprogrammi ja võtsin pakkumise vanalt tuttavalt Tai reisibüroolt, kellega olen koostööd teinud umbes kümme aastat. Tai reisibüroo saatis arve ning detsembri keskel tasusime Tai firmale reisi kogumaksumuse.
21. jaanuaril ehk kaks päeva enne reisi saatis Tai reisibüroo omanik mulle kirja, kus teatas, et tal puudub raha meie reisi korraldamiseks. Kaalusime grupi organisaatoriga reisi ärajätmist, aga kuna lennukipiletite eest oli juba makstud, siis otsustasime kohale lennata ja vaadata, mis juhtub. Arvasin, et isegi kui pole hotelle, giide ja transporti tagatud, siis soe ilm on ikka. Reisi ärajätmise korral oleks 20-liikmeline grupp jäänud ilma nii reisist kui ka juba makstud täissummast.
„Paljutõotav” algus
Olin pidevalt ühenduses Tai reisibüroo omanikuga ja lootsin, et vähemalt Bangkoki lennujaamas on meil buss vastas. Pärast pikka närvesöövat ootamist lennujaamas oli suur rõõm kohata giidi ja bussi. Saime läbi vihmaste bussiakende vaadata natuke Bangkoki linna, kuid planeeritud paadisõidu jätsime tugeva vihma tõttu ära, tegime vahepeatuse kalliskivitehases ja suundusime hotelli. Hotellis andsin reisijatele kätte toavõtmed ning seejärel oli mul pikem vestlus Tai reisibüroo omanikuga. Mees tunnistas, et on täiesti maksejõuetu ega tea, kuidas olukorda lahendada. Olen Eestis töötanud majanduspolitseis, inkassofirmas ja olnud ka pankrotihaldur ning seetõttu puutunud kokku igasuguste olukordadega, kuid kahjuks ei tunne ma Tai seadusi. Uurisin võlgniku käest tema rahalist seisu, kohustusi ja võimalikke laekumisi ning pilt oli nukker. Sain teada, et tal puudub kinnisvara, kuid on olemas sõiduauto. Käskisin selle maha müüa, kuid nagu hiljem selgus, ei teinud ta sedagi.
Järgmiseks päevaks oli meil planeeritud Bangkoki linnaekskursioon ja hommikul olid õnneks olemas nii buss kui ka giid. Kahjuks oli aga nende eest tasumata jäetud. Mul ei olnud muud valikut kui maksta kinni kogu päeva ekskursioon, mis sisaldas bussirenti, giidi töötasu, kuningalossi pileteid ja paadisõitu. Olin sunnitud muutma reisiprogrammi, jättes sealt välja mõne tasulise templi ja pannes asemele mõne tasuta templi.
Õhtul viis buss meid Bangkoki raudteejaama, sest pidime rongiga sõitma Chiang Maisse. Eelmisel päeval nõudsin Tai firmajuhilt rongipileteid ja ta andis mulle mingisuguse taikeelse paberi. Läksin seda rongijaama kassasse kontrollima ning minu üllatuseks selgus, et piletite eest on tasutud ja kõik on korras. Olin Tai firmalt nõudnud ka hotellivautšereid, kuid ta väitis, et hotellide eest on tasumata ja seetõttu ei saa ka vautšereid. Selgitasin talle, et vautšerid võib ta ikka välja kirjutada ning paar minutit enne rongi väljumist saabus ta meie vaguni juurde ja andis need mulle üle. Meie grupi jaoks oli rongi külge haagitud eraldi esimese klassi vagun, kus oli 12 mugavustega kahekohalist kupeed. Meid oli koos minuga kokku 21 ning me tundsime end omaette vagunis väga mõnusalt. Esimene päev sai tehtud, grupp ei kannatanud ning hommikul saabusime Chiang Maisse.
Pantvangina hotellis
Õnneks olid meil vastas buss ja giid, kuid selgus, et nende eest on tasumata. Külastasime mäe otsas asuvat templit ja tutvusime vihmase Chiang Mai linnaga ning läksime varakult hotelli puhkama. Õhtul küsis bussijuht minu käest raha ja ütles, et kui ma kohe ära ei maksa, siis ta järgmisel hommikul ei tule. Vastasin talle viisakalt, et mul ei ole raha, ja tellisin bussi hoopis teisest firmast. Seega õnnestus ühe päeva bussikulu kokku hoida. Kuna giid oli väga hea, siis olin sunnitud tema töö eest maksma, et ta tegeleks meiega ka järgmistel päevadel. Järgmisel hommikul oli hotelli juures minu tellitud buss ja ka meie hea giid ning me suundusime ekskursioonidele. Asendasin jälle mõne tasulise vaatamisväärsuse tasuta vaatamisväärsustega, kuid elevandi-show ja maofarmi eest tuli siiski tasuda. Ööbisime samas heas neljatärnihotellis.
Ka järgmisel hommikul olid ilusti kohal minu tellitud buss ja giid. Valmistusime ekskursioonile minema, kuid hotellist väljaregistreerimisega tekkis probleem. Hotelli juhtkond teatas, et grupp ei saa enne lahkuda, kui kahe öö eest on tasutud − see summa ei olnud kahjuks mitte väike. Näitasin neile Tai reisibüroo vautšereid, kuid nad kinnitasid, et see reisibüroo ei ole teenuse eest tasunud, ja nõudsid raha minult. Väitsin, et mul puuduvad nii sularaha kui ka pangakaardid. Seepeale leidis hotelli juhtkond, et kahjuks peavad nad politsei kutsuma. Et mitte kogu grupil päeva ära rikkuda, leppisin hotelli peamänedžeriga kokku, et jään üksi pandiks hotelli politsei saabumist ootama ning grupp sõidab koos giidiga ekskursioonile.
Et mõtteid koguda, istusin hotelli baari ja võtsin ühe õlle. Varsti tuldi mulle ütlema, et administraatori juures ootavad mind politseinikud. Vastasin, et mul on õlu pooleli ja soovitasin politseinikel baari tulla.
Mõne hetke pärast olidki kaks soliidset politseiohvitseri minu juures. Selgitasin neile probleemi ning näitasin koopiaid kohaliku firma arvest ja meie pangaülekandest. Asjalikud politseinikud said üsna ruttu aru, et oleme kogu reisipaketi eest tasunud ja probleem on kohalikus reisibüroos ning ootasid kannatlikult, kuni ma oma õlle lõpetasin. Esimene mõte oli mul lihtsalt hotellist vaikselt jalga lasta. Kahel väikesel politseinikul võib olla üsna tülikas kinni pidada kunagist GRU eriväeosade (spetsnaz) luurajat, kuid õnneks taipasin, et põgenemine oleks halb mõte. Seejärel paluti mind politseiautosse ja viidi minema.
Läbirääkimiste peen kunst
Sõitsime läbi linna ja kuna ma ei olnud kohaliku turismipolitsei ainuke probleem, siis käisime koos kiirel väljakutsel mingis hotellis turistide kaklust lahendamas. Pärast seda viidi mind Tai turismiameti kohalikku büroosse. Sealsed ametnikud olid väga sõbralikud, pakkusid kohvi ja üritasid ühendust saada meie Tai partnerfirmaga. Mina omakorda üritasin ühendust saada mõne Euroopa Liidu saatkonnaga, sest Eesti saatkonda Tais ei ole. Soome, Rootsi ja Saksamaa saatkonnad tööajal telefonile ei vastanud ning lõpuks õnnestus mul vestelda Briti konsuliga. Vahepeal rääkisid konsuliga ka turismiameti töötajad ja politseinikud. Kui konsul oli kõik osapooled ära kuulanud, siis kinnitas ta mulle, et ma ei ole arreteeritud ning politsei püüab meid aidata. Seejärel sõitsime koos politseinikega hotelli tagasi. Hotelli juhtkond pakkus mulle tasuta lõunasöögi ning ma tegin ka politseinikele hotelli kulul tee ja kohvi välja. Üks politseinik sõi ära ka minust üle jäänud saiad. Siis sõitsime politseijaoskonda, kus tutvusin ühe kõrgema ohvitseriga ja kirjutasin avalduse kuriteo kohta. Lõpuks oli kõik tehtud ja vormistatud ning õhtu käes.
Meie grupp, kes oli hommikul ekskursioonile suundunud, pidi läbi Kuldse Kolmnurga õhtuks Chiang Raisse jõudma. Olin grupile lubanud, et kohtume seal, ning mainisin seda ka politseinikele. Nad kutsusid mu jälle auto peale ja sõidutasid bussijaama. Seal võtsid raadio teel ühendust kohaliku politseiga ning mõne hetke pärast ilmus meie auto kõrvale bussijaama kordnik, kes viis meid bussijaama direktori juurde. Pärast mulle arusaamatut taikeelset vestlust suundusime piletikassa juurde ning mulle ulatati bussipilet. Lugesin piletilt, et selle hinnaks on null bahti ning buss väljub kümne minuti pärast. Tänasin sõbralikke politseinikke ja astusin bussi.
Juba kolme tunni pärast kohtusin oma grupiga ning sõitsime hotelli. Seal selgus, et ka selle hotelli eest ei olnud kohalik reisibüroo tasunud ning hotell oli broneeringu tühistanud. Õnneks leidus piisavalt vabu tube, kuid olin sunnitud hotelli eest teist korda tasuma. Maksta tuli ka meie tublile giidile (firma oli loomulikult jätnud talle palga maksmata), kuid bussifirmale jätsin muidugi maksmata ja tellisin järgmiseks päevaks lennujaamatransfeeri teisest firmast.
Info liigub
Hommikul viisid kolm minibussi meid lennujaama ning me lendasime Bangkokki, kus lootsin lennujaamast rentida bussi sõiduks Pattayasse. Bangkokis lennukist väljudes seisis koridoris soliidne politseivormis proua ning küsis kõigi käest mingisuguse Arne kohta. Astusin ligi ja tutvustasin end ning proua teatas mulle mõnevõrra arusaadavas inglise keeles, et viib meid bussi peale. Pagasit oodates sai ta oma suureks rõõmuks meiega koos pilti teha. Väljusime lennujaamast ja proua juhatas meid ilusa suure bussi juurde. Selgus, et bussi oli saatnud meie Tai partnerfirma. Järelikult liikus info Chiang Mai politseilt Bangkoki politseile ning viimane sundis firma omanikku mingi nipiga meile bussi saatma.
Istusime bussi ja suundusime Pattaya poole. Umbes poolel teel olid ahelikus liikluspolitseinikud, kes suunasid kõik kiirteel liikuvad bussid äärmisele sõidurajale. Peatati ja kontrolliti vaid busse. Tegin enda arvates nalja ja ütlesin grupile, et otsitakse jälle mind. Kui politsei meie bussini jõudis, siis osutus nali tõeks. Järgnes pikk vestlus kahe autotäie turismipolitseinikega, kellest nii mõnedki rääkisid päris korralikku inglise keelt. Pärast läbirääkimisi sõitis meie bussi ees politseiauto ja jätkasime teekonda Pattaya poole. Seniajani teadis meie reisi probleemidest peale minu vaid selle reisi tellija ja grupiorganisaator, kuid nüüd hakkas ka grupp midagi aimama ja olime sunnitud rahvale tõtt rääkima. Lõuna paiku olime juba Pattayas ja linna piiril kohtusime kohalike politseinikega, kes liitusid pealinna kolleegidega ja koos kihutasime meie poolt varem valitud hotelli ette.
Loomulikult oli ka see hotell maksmata ja broneering tühistatud. Pärast mõningaid läbirääkimisi hotelli juhtkonnaga õnnestus meil toad saada ja ka hind alla kaubelda. Jätsin hüvasti väga asjalike Bangkoki politseinikega, kuid Pattaya politseinikud jäid mind fuajeesse ootama. Majutasin grupi ära ja kui olin oma tööülesanded lõpetanud, saabusin tagasi politseinike juurde. Istusin autosse ja asusime mööda linna tiirutama. Üks inglise keelt rääkiv politseinik selgitas, et peame jaoskonda jõudma alles kella kuueks. Seepärast oli meil vaja patrullimisega aega parajaks teha ja nii sain kauba peale korraliku linnaekskursiooni. Sõitsime politseiautoga mööda Pattayat ja jõudsime ühele sealsele baaritänavale. Tuhanded ilusad tüdrukud seisid reas ja ootasid kliente. Politseiohvitser uuris, kas mul juba oma tai tüdruk on. Torisesin vastu, et tänu tema heale tööle ei ole mul aega olnud selliste pisiasjadega tegeleda. Siiski oli tore mööda linna sõita ning politseiauto aknast ilusatele tüdrukutele ja meie autole au andvatele tänavapolitseinikele lehvitada.
Lõpuks jõudsime kohalikku politseijaoskonda. Seal oli suur hulk ametnikke kibedas tööhoos ning mul paluti istet võtta ja oodata. Erinevalt meie politseist toimus kogu sealse jaoskonna töö ühes ruumis, kus läbisegi hädaldasid kannatanud ja jaurasid mõned käeraudades tüübid. Igavuse peletamiseks aitasin tõlkida ühe avariis kannatada saanud umbkeelse vene noormehe vestlust turismipolitsei ametnikuga. Kreeka rahvusest politseinik tänas mind abi eest ja muutus päris õnnelikuks, kui talle kreeka keeles vastasin. Lõpuks saabus ka uurija, kes asus minuga tegelema. Kuna see kena noor neiu inglise keelt eriti ei osanud, siis kutsuti tõlk. Veidi aja pärast istus minu kõrvale lühikeses kleidis kõrgete kontsadega soliidne proua ning asus minu ja uurija vestlust tõlkima. Iga kord kui ta minu poole pöördus, pani ta käe mu põlvele ja tõi kuuldavale oma meheliku, kuid vinguva hääle. Ei olnud vaja isegi ta kleidi alla piiluda, et aru saada, kellega on tegemist. Kahjuks olin sunnitud ta tõlkimist kaks tundi kannatama, kuid õnneks sain vahepeal käia õues suitsu tegemas ja tutvusin seal ka kohaliku politseiprefektiga.
Lõpuks sai uurija kolmeleheküljelise protokolli valmis ning ma palusin sellest ka omale koopiat. Seepeale saadeti mind ooteruumi ühe spetsialisti juurde. Märkasin ametniku laual koopiamasinat ja lootsin, et pääsen mõne minutiga, nagu meil kombeks. Tähtis asjapulk võttis protokolli ning asus seda käsitsi ümber kirjutama, nagu neil kombeks. Õnneks oli ta kiire kirjutaja ning kolme lehekülje ümberkirjutamiseks kulus alla tunni.
Öö hakkas juba lähenema ja asusin politseiautos hotelli poole teele. Palusin autojuhil viia end mitte otse hotelli, vaid hotelli läheduses asuvasse toidupoodi. Poe juures jäi rahvas seisma ja vaatama ning ka müüjad tulid akendele uudistama, kui vilkuritega auto otse kaupluse ukse ette kihutas. Ostjad ja müüjad jälgisid hämmastusega, kuidas politseiautost väljus mingi tolgus ja suundus õlleleti juurde.
Politseiauto saatel lennujaama
Järgmised kaks päeva olid meil Pattayas rahulikud ja vaiksed, sest programmis polnud ette nähtud ühtegi ekskursiooni ning grupp sai rahulikult puhata. Ainult mina jätkasin suhtlemist politseiga ja muretsesin meie Bangkoki tagasisõidu pärast. Ütlesin politseinikele, et meil on raha täiesti otsas ja nad lubasid transpordi suhtes midagi välja mõelda. Viimasel päeval olidki juba kaks tundi enne meie ärasõitu kolm politseiametnikku hotelli fuajees valvamas. Õigeks kellaajaks sõitsid ukse ette kolm minibussi ja me asusime teele Bangkoki poole. Sõit oli soliidne, sest kolonni ees oli vilkuritega politseiauto, seejärel kolm ohutuledega minibussi ning lõpuks veel üks vilkuritega auto.
Linna piiril meenus ühele turistile, et ta oli oma fotoaparaadi hotelli unustanud. Kolonn peatus, fotoka omanik võeti politseiautosse ning kihutati sireenide huilates hotelli poole. Üsna varsti oli meie grupi liige fotokaga tagasi ja me jätkasime teekonda. Selline kolonn kiirusepiirangutest ja teemaksudest loomulikult ei hoolinud ning me jõudsime lennujaama tund varem. Sellest hoolimata oli lennujaam jõudnud korraldada meile väärika vastuvõtu. Meid saatvad neli politseinikku viisid meid check-in’i leti juurde ja kohtusid seal oma kuue kohaliku ametivennaga, kes olid meid vastu võtma tulnud. Lisaks politseinikele ootasid meid seal neli imeilusat lennujaamaneiut, kel olid kaasas toidupakid nälginud turistidele. Tegime neidude ja politseinikega koos suure hulga pilte ja lahkusime sõpradena.
Kokkuvõttes sai grupp enamvähem selle reisi, mille nad olid tellinud, ega nurisenudki (üllataval kombel on sama grupp minu teenuseid ka hiljem tellinud). Ka mina sain hulgaliselt erakordseid elamusi ja uusi kogemusi, hoolimata sellest, et kulus mõningane kogus närvirakke, isiklikku raha ja kohalikku viskit.
Tekst ja fotod: Arne Uusjärv