Mart Nutt jutustab armeenlaste ja türklaste vahelise vimma ajaloolistest juurtest. Tänavu 24. aprillil tähistavad armeenlased tragöödia, mida maailm tunneb Armeenia genotsiidi nime all, 95. aastapäeva.
Otomani impeeriumi koosseisus oli armeenlastel teisejärgulise inimese staatus. Esmalt seetõttu, et armeenlased olid kristlased ja ainuüksi sellest tulenevalt ei olnud neil muhameedlastega samasuguseid õigusi. Kuid armeenlased olid ka väga arvukas kristlik kogukond, moodustades 19. sajandi lõpus ca 10% Otomani impeeriumi rahvastikust. Armeenlased elasid sagedasti hajutatuna ning enklaavides ulatuslikel aladel Väike-Aasias ja moodustasid märkimisväärse osa linnaelanikest, sh pealinnas Konstantinoopolis. Armeenlaste kontrolli all oli kaubandus ja väikeettevõtlus ning nad moodustasid Otomani impeeriumi kõige rikkama elanikkonna kihi. Lisaks eeltoodule õppisid armeenlased eurooplaste asutatud erakoolides ja said tolle aja Türgi kohta suhteliselt hea hariduse.
Sellised asjaolud tekitasid pingeid nii armeenlaste ja osmanite vahel kui ka teiste islamiusku vaeste põlluharijate ja karjakasvatajatega. Kuid lisaks majanduslikele, kultuurilistele ja usulistele pingetele hakkas 19. sajandi teisel poolel lisanduma ka rahvusvaheline mõõde. „Haige mehena“ tuntud Otomani impeerium nägi kurja vaeva, et säilitada oma hiilgeaegadel vallutatud tohutud valdused, mis lisaks valdavalt osmaniasustusega Väike-Aasiale hõlmasid Balkani poolsaare (nn Euroopa Türgi), Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika. Osmanid kui valitsev rahvus moodustasid impeeriumi rahvastikust vähemuse ning teiste rahvastega asustatud alade administreerimine käis türklastest ametnikele ja sõjaväelastele selgelt üle jõu. Naaberriigid ja Euroopa koloniaalsed suurriigid üritasid „haigelt mehelt“ napsata tükikesi, allutatud rahvad aga pürgisid iseseisvusele. Kristlastest armeenlased ja kreeklased olid impeeriumi südamele aga kõige lähemal.
Kreeka oli iseseisvunud juba 1830. aastal. Kuid enamik kreeklasi elas jätkuvalt Otomani impeeriumis, sh Konstantinoopolis ja Smürna (Izmiri) rannikul Väike-Aasia lääneosas. Kreeklased ei varjanudki soovi ühineda Kreeka emamaaga. Armeenlastel oma riiki ei olnud ning nende algsed taotlused olid suunatud võrdsele kohtlemisele ja autonoomiale. Paljudes impeeriumi piirkondades moodustasid armeenlased vähemuse, mis raskendas nende huvide kaitsmist. Otomani impeerium nägi aga armeenlastes kõige suuremat ohtu oma riigi püsimisele. Armeenia kaarti üritasid Türgi vastu välja mängida ka Euroopa suurriigid, rõhudes kristlaste kaitsmise vajadusele. Kõige aktiivsem oli Venemaa, kelle plaanidesse kuulus vähemasti veel 1870ndatel Otomani impeeriumi lõhestamine ja armeenlaste abiga oma kontrollile allutatud riigi tekitamine Väike-Aasia idaosas. Kuid Venemaa poliitika muutus 1880ndatel, mil algas venestamine. See hõlmas ka Venemaa koosseisus elavaid armeenlasi. Otomani impeeriumi armeenlastes hakati nägema Vene-vastase separatismi õhutajaid ja nende toetamine lõpetati.
Türgi aga pidas jätkuvalt armeenlasi Vene impeeriumi väesalgaks oma südames. Vene-Türgi sõja järel 1878. aastal Berliini kongressil esitasid armeenlased autonoomianõude. Türgi aga ei hakanud autonoomiat ellu viima. 1894. aastal provotseerisid Türgi võimud armeenlaste ülestõusu, mille nad seejärel veriselt maha surusid. Suurimad lahingud ja veretööd viidi läbi Sasunis 1894 ja Zeitunis 1895–1896. Veresauna ohvrite arvuks on hinnatud 100 000–300 000 armeenlast. Mõnedel andmetel oli sultan Abdul Hamid II nõudnud, et armeenlased tuleb rahvusena maa pealt hävitada, 13. aprillil 1909 korraldasid islamiteoloogia üliõpilased Adana armeenia enklaavi vastu pogrommi, mille ohvrite arvu hinnatakse 15 000–20 000. See kustutas armeenlastel vahepeal tekkinud lootuse, et 1908. aastal võimu haaranud Noor- türklased kehtestavad ilmaliku riigi, mis ka nende huve arvestab.
Sündmused, mida maailm tunneb Armeenia genotsiidi nime all, käivitusid 24. aprillil 1915. Türklased olid saanud I maailmasõja rinnetel Vene vägedelt mitme kaotuse osaliseks ja süüdistasid selles armeenlasi, kes väidetavalt venelasi abistasid. Nimetatud päeval arreteerisid Otomani võimud Konstantinoopolis 250 armeenlasest haritlast ja munitsipaaltegelast. Nende pered aga küüditati Türgi idaaladele. Kuna küüditatuid ei varustatud vee ega toiduga, hukkusid peaaegu neist kõik enne sihtkohta jõudmist. Kuid sihtkohta ilmselt ei olnudki. See käivitas vägivaldsed kokkupõrked armeenlastega üle kogu riigi. Osavalt provotseerisid võimud armeenlaste ja kurdide omavahelise arveteklaarimise. Genotsiidi tulemusena hukkus ca 1–1,5 miljonit armeenlast ning teadmata arv põgenes teistesse riikidesse. Armeenia segaasustus üle Väike-Aasia lakkas genotsiidi tulemusena olemast.
Kuid 1915. aasta genotsiidiga armeenlaste kannatused ei lõppenud. Pogrommid jätkusid nii Türgis kui Venemaal. 1918. aastal iseseisvaks kuulutatud Armeenia Vabariik, mida Lääneriigid jõudsid tunnustada, hävitati Türgi vägede ja Nõukogude Punaarmee koostöös. Türgi Armeeniat (Lääne-Armeenia) seejärel enam ei olnud olemas, Vene Armeeniast (Ida-Armeenia) sai NSV Liidu provints Armeenia NSV nime all. Tänane Armeenia Vabariik hõlmabki ainult Ida-Armeeniat.
Türgi on genotsiidi eitanud ja väidab, et armeenlased olid lihtsalt sõjategevuse ohvrid. Tapatalgud olla korraldanud hoopiski armeenlased türklastest ja aserbaidžaanlastest talupoegade vastu. Armeenlased aga rõhutavad, et tegemist oli esimese modernse ajastu genotsiidiga, mis julmuselt on võrreldav holokaustiga. Rohkem kui 20 maailma riiki on tunnistanud 1915. aasta armeenlaste tapmise genotsiidiks. Genotsiidi haavad on takistanud senini loomast normaalseid riikidevahelisi suhteid Armeenia ja Türgi vahel.