Armastuse püha sõda

Armastus on tunne. Kirg. Ja vahel sõda. Ent Indias on armastus ka poliitika. Kuigi samuti kultuur. Tsivilisatsioon. Tõde ja vale. Ning kõik muu seal vahel. Pea igaüks on kuulnud võrgutamistraktaadist Kāmasūtra’st ning näinud Bollywoodi filmide näitlejatare sensuaalses tantsukeerises. Samas kostavad Indiast meieni uudised naiste seksuaalsest ahistamisest ja vägistamisest, rünnakutest vabaarmastust harrastavate paaride vastu ning pealesurutud ja korraldatud abieludest. Üks on selge: oma südame soovide järgimine pole Indias sugugi nõnda lihtne nagu läänemaailmas. Sellest pajatamegi.

Mõistmaks tänapäeva, tuleb esmalt vaadata minevikku. Sest traditsioonide külge klammerduvad kultuurid, nagu India oma, ammutavad ainest alati ajaloost. Siin ongi koht, kus mineviku tundmisest on kasu oleviku mõistmisel ja tuleviku ennustamisel.

Eepiline ajastu (4. saj eKr – 4. saj) ning sellele järgnenud keskaeg (5.–12. saj) oli Hindustani poolsaarel seksuaalsuse õitseaeg. Naiste, eriti kõrgklassidest pärit naiste vabadus partneri valimisel oli suur. Kuningatütardele korraldati uhkeid kihluspidusid (skr svayaṃvara), kus abikaasakandidaadid näitasid oma füüsilisi ja vaimseid oskusi, mille põhjal tulevane peigmees sobivate vürstide seast välja valiti. Mineviku pärandina oli levinud mitmenaise- (polügaamia), ent ka mitmemehepidamine (polüandria).

Ajanta (2. saj eKr – 7. saj) ja Ellora koobastemplite (5.–9. saj) seinamaalingud annavad tunnistust, et inimestel oli kombeks (eriti Kesk- ja Lõuna-Indias) käia poolalasti; mehed kandsid tihti vaid niudevööd, naised seelikut ja sandaale. Rinnad jäeti katmata, keha kaunistati hennamaalingute, soengute ja ehetega. Urbaniseerunud keskuste tekkimisega samal ajal hakati kirja panema ka armukunsti käsitlevaid tekste, mille seas kuulsaim Vātsyāyana Kāmasūtra (valmis 2. saj).

Keskaja lõpul kerkisid mitmel pool Indias erootiliste reljeefide ja skulptuuridega hindutemplid; neist kuulsaimad asuvad Khajuraho templikompleksis (10.–13. saj) Põhja-India keskosas ning Konarki Päikesetemplis (13. saj) India idarannikul. Muiste tantsisid neis ja paljudes teistes India templites templiprostituudid (skr devadāsī ’jumala orjatar’), kutsudes külastajaid enesega ühte heitma. Loomulikult tuli säärase „osaduse eest jumalaga” (sest usuti, et tantsijannas kehastub ümber pühamu peamise jumaluse kaasa või kallim) loovutada kopsakas tasu templile ja selle preestritele.

Askees ja erootika

Teisalt levisid Indias arvukad askeetlikud liikumised (näiteks budism ja džainism), mis kutsusid üles liha suretama ning kõike seksuaalset unustama. Iroonilisel kombel oli askeetide arhetüüpseks jumalaks seesama Śiva, kes eeskujuks viljakuskultuses. Hindu preestrid püüdsid juurutada kuvandit naisest kui kiimalisest olendist, keda tuleb meestel pidevalt kontrollida. Markantseimaks näiteks sellisest suhtumisest olid hindude seadusekogumikud, eelkõige Manusmṛti (skr ’(esiisa) Manu pärand’).

Samas oli ka religioosseid liikumisi, mis kasutasid seksuaalset sümbolismi. Jumal Kṛṣṇa läbikäimine arvukate lamburineidude, eriti Rādhāga, sümboliseeris uskliku pühendumist (skr bhakti) oma jumalale. Kuulsaim sellesisuline lüüriline poeem on luuletaja Jayadeva (12. saj) loodud Gītagovinda (skr ’laul isand karjusele’, st Kṛṣṇa’le). Eeldati, et usklik pühenduks oma väljavalitud jumalale nagu ülimale, armastades ja kummardades teda just nagu armastav naine meest. Samas tähendas see kuvand ka seda, et kõik abielunaised pidid austama oma kaasat kui jumalat.

Samal ajal (5.–6. saj) bhakti-liikumisega õitsele puhkenud tantrism taotles maskuliinse ja feminiinse energia reaalset ja sümboolset ühendamist. Kujundina kasutati jumal Śiva ja tema abikaasa Pārvatī (Śakti) ühet. Rituaalset suguühet harrastati riitustel ja kujutati kunstis; viimase kuulsaimaks väljendusvormiks on liṅga (Śiva fallos pikliku kivi kujul) yoni’s (seda ümbritsevas kivist Śakti vulvas), mis asendab Śiva templites jumalakuju. Sündisid Śiva ja Śakti kultused; šivaism ja šaktism. Budismi abil jõudis tantrism sümbolites ja kunstis (vähem praktikas) ka mujale Aasiasse, mõjutades tugevalt näiteks Tiibeti ja Jaapani ilmavaadet.

Islami mõjud

Muutus seesinasesse kahetisse lähenemisse (askees sümbioosis erootikaga) saabus Vana-India jaoks 11.–12. sajandil, mil Hindustani poolsaarele tungisid loodest (praegusest Afganistanist) muslimid. Turgi päritolu islamiusulised hõimud vallutasid Põhja-India 12. sajandi lõpul, rajades Delhi sultanaadi (1206–1526). Lõuna-India sai muslimivägede sissetungi esimest korda tunda 14. sajandil, ent lõunaalade vallutus viidi lõpuni alles Suurmogulite (1526– 1858) poolt 16.–17. sajandil.

Uue domineeriva usundi, kultuuri ja tsivilisatsiooni saabumisega Indiasse toimus ka mitmeid muutusi suhtumises naistesse ja seksuaalsusesse. Võeti üle arvukalt islamimaailma kombeid, tekkisid haaremid, kõrgklassi naised hakkasid kandma loori ning varjusid võõraste pilkude eest kandetoolidesse ja paleede sisemusse. Hindu ühiskond asus kaitsepositsioonile, kardeti naiste massilist ja vägivaldset pööramist islamiusku, kastisüsteemi vastu eksivaid segaabielusid. Reaktsioonina kahandati (eelkõige rangete hindudest raadžputtide poolt) naiste õigusi olematuseni, sunniti naisi põletama end pärast abikaasa surma kaasa matusetuleriidal (skr satī) ning sooritati tervete linnade kaupa kollektiivseid enesetappe (hindi jauhar), et vaid mitte saada muslimite orjadeks.

Hoolimata valitsevate muslimite vähemuse ja alamatest hindude enamuse (mõningatel India aladel ka vastupidi) vahel keskaja lõpuks saavutatud tasakaalust ja suhtelisest harmooniast, püsis kahtlustav ja ebakindel olukord eurooplaste saabumiseni. Oli liberaalseid muslimivalitsejaid, nagu näiteks Akbar Suur (võimul 1556–1605), kes hindasid ja võtsid omaks teise usundite kombeid; kui ka neid, nagu näiteks Aurangzeb (võimul 1658–1707), kes püüdsid kogu India vägivaldselt islamiusku pöörata. Ametlik ideoloogia oli vagatsev: kui Akbar takistas leskede põletamist lähtuvalt humanismist, siis Aurangzeb tegi seda põlgusest võõraste usukommete vastu.

Seksuaalsus oli muslimite võimu all (13.–18. saj) Indias väheste valitute, valdavalt valitseva klassi privileeg. Haritud ja valitsev eliit võis lubada endale õhkamist kaunite naiste poole, erootilisi ja rüütellikke mänge kirjanduses ja asemetel, ajaveetmist arvukate haareminaiste keskel. Seksuaalsest domineerimisest sai ka võimu küsimus; valitsejad lubasid endale pea kõike: homoseksuaalseid suhteid, läbikäimist loomadega, intsesti. Lasteabielud muutusid tavaliseks, osalt soovist kindlustada oma järglastele kindel tulevik ja sõlmida kasulikke sugulussuhteid, teisalt hirmust, et nad täisealistena usku vahetavad ja oma religioonikesksest kultuurist irduvad.

Euroopa mõjud

15. sajandi lõpul – 16. sajandi algul Indiasse saabunud eurooplaste mõju seksuaalsusele oli esialgu tühine. Samas olid portugallastest katoliiklaste usunõuded idas ranged, seksuaalne läbikäimine oli lubatud vaid teiste kristlastega. Ajapikku eurooplaste mõju kasvas; 18. sajandil haarasid Indias kontrolli inglased. Esialgu oli eurooplastest protestantide (valdavalt meeste) seksuaalne läbikäimine kohalikega (valdavalt naised) hoogne ja ohjeldamatu. Idamaine eksootika tähendas itta saadetud meeste jaoks tihti eelkõige erootikat, Euroopa rangus asendus ida vabameelsusega. Briti Ida-India Kompanii (India koloniseerija 18.–19. sajandil) hoidus liigsest kristlikust misjonist, sest see mõjus pahasti äritegevusele. Samamoodi nagu mogulitel, oli seks ka inglastel võimu küsimus. Nõnda nagu nad uskusid olevat end India „tsiviliseerijad”, harrastasid nad ka „seksuaalset kolonialismi”, mis aitas nende eesmärkide saavutamisele kaasa. Võim andis Briti sõjavägedele näiteks vabaduse äsjavallutatud aladel valimatult naisi vägistada. Ning sellega ei eksitud India kommete vastu, pigem vastupidi.

India Suur mäss (1857–1859) ning sellele järgnenud Suurmogulite riigi hävitamine ja Ida-India Kompanii laialisaatmine tõid ka Indiasse kuninganna Victoria (võimul 1837–1901) nimelise ajastu. Viktoriaanlik mõtteviis kuulutas idamaise liberaalsuse barbaarseks ja tagurlikuks, lääneliku konservatiivsuse aga tsiviliseerituks ja edumeelseks. Segaabieludele, seksuaalsele läbikäimisele India naistega ja segapäritolu lastele hakati viltu vaatama. Kõik erootiline ja seksuaalne suruti tagaplaanile, kalevi alla ja eesriide taha. India „barbaarseid” kombeid (leskede põletamine, lasteabielud, polügaamia jms) üritati keelustada. India erootika ajalugu „unustati”; Kāmasūtra, tantrismi ja erootilise templiarhitektuuri uurimine sattus põlu alla. Näiteks tantrismi uurimise pioneer Sir John George Woodroffe (1865–1936) kasutas enese säästmiseks India erootikat akadeemiliselt uurides varjunime Arthur Avalon.

Käärid seadustes ja tavades

Sel kombel jäetigi 20. sajandi keskel (14.–15.08.1947) iseseisvunud Indiale ja Pakistanile (praegu Pakistan ja Bangladesh) vastuoluline pärand. India minevik nõretas seksuaalsusest, ning mitte üksnes hindude kultuur, vaid ka muslimite oma. Teisalt oli minevikust võimalik võtta ka teistsugust eeskuju, toetuda askeetlikele traditsioonidele. Lisaraskuseks sai kaalukausil Briti ilmavaade: India vabariigist sai seksuaalses mõttes vaga riik. Otsuse tegemisele aitas kaasa meesšovinism: seksuaalsed vabadused oleksid tähendanud ka valitsejate arvates liigseid õigusi naistele. Nõnda tekkisid käärid seaduste ja tavade vahel. Seadusandlikus mõttes on naised Indias meestega igati võrdsed, ent traditsioon käsitab neid alamatena.

Indias valitseb kummaline olukord, mille kohaselt on suudluse ja embuse kujutamine meedias keelatud ning tsenseeritud. Käest kinni hoidmine on lubatud vaid samasooliste isikute puhul. Avalikke armuavaldusi meeste ja naiste vahel välditakse, need on India avaliku arvamuse kohaselt amoraalsed ja kriminaalselt karistatavad. Samas on laialt levinud seksism ja sellega kaasnevad kuriteod (valdavalt naiste vastu). Ning seksism avaldub Indias mitmes vormis. Eelkõige selles, et kõikjal eelistatakse mehi. Siinkohal ongi pentsikud käärid: avalik käest kinni hoidmine ja suudlemine on tabu, ent ahistamise ilminguid peetakse tavalisteks.

Hoolimata India karistusseadustikust (Indian Penal Code § 354), mis kaitseb naiste voorust, st on suunatud seksuaalse ahistamise ja jälitamise ilmingute vastu, on seksismi kõiksugused vormid Indias laialdaselt levinud. Põhjus on ilmselge: tava ja seadus on kardinaalselt erinevat päritolu – esimene pärineb minevikust, mil naisi käsitleti sisuliselt omandina või vähemalt alamat sorti inimestena; seadusandlus on aga Briti pärand (India karistusseadustiku võttis Suurbritannia parlament vastu 1860).

Poisslaste eelistamine

Kuigi keelatud, saab „õigete” arstide juures kindlaks teha veel sündimata lapse soo ning seejärel juba soovimatu tütre puhul selektiivse abordi. Seda hoolimata 1994. aastal vastu võetud vastava seaduse (Preconception and Pre-natal Diagnostics Technique Act) keelust, ning ränkadest karistustest (rahatrahv 10 000 – 50 000 ruupiat ja 3–5 aastat vanglakaristust). Kahtlemata on see edasiminek võrreldes muistsete aegadega, mil oli levinud vastsündinud tütarlaste tapmine või hülgamine.

Poisslaste eelistamine on nihutanud paigast naiste ja meeste suhte, mõnes India paigas elab iga 10 mehe kohta vaid 8 naist. (India keskmine suhe on 10 meest iga 9,3 naise kohta.) Sageli päädib naiste puudus pruudirööviga. Samuti koheldakse tütreid poegadest viletsamini, nad on tihti alatoidetud ja neid sunnitakse sagedamini kodutöödele, paljud surevad enne täisealiseks saamist. Loomulikult on viletsamad naiste haridustase ja kirjaoskus. Levinud on tütarlaste seksuaalne kuritarvitamine. 65% tüdrukuist on enne 18-aastaseks saamist (tihti vastu tahtmist) juba mehele pandud; hoolimata seadusest, mis seda keelab, ning riiklikult kehtestatud abieluvanusest (naistel 18, meestel 21 aastat).

Naiste halb kohtlemine jätkub abielus. 70% naisi kannatab koduvägivalla (sh vägistamise) all ning 55% indialasi (nii mehi kui ka naisi!) arvab, et abielunaiste füüsiline karistamine on lubatud. 2005. aastal vastu võetud seadus (Domestic Violence Act) on selgelt hiljaks jäänud.

Hoolimata aastatel 1961 (Dowry Prohibition Act) ja 1985 seadusega keelustatud kaasavara nõudmisest peigmehe ja tema perekonna poolt, on kaasavara saamine ja väljapressimine pruudi perekonnalt Indias tavaline ja levinud nähtus. Igal aastal hukkub Indias umbkaudu 5000–7000 naist „köögipõlengutes” (ingl dowry death) ehk intsidentides, milles peigmehe perekond (tihti ema) tapab minia ja lavastab mõrva õnnetuseks, et perepoeg saaks võtta uue naise ning asuda nõutama tolle suguvõsalt uut kaasvara.

Tavaline on naiste seksuaalne kiusamine (verbaalne ahistamine, käperdamine, vägistamiskatsed) ka töökohtadel. Pealinna New Delhi eriadministratiivala keelas ahistamise seadusega (Delhi Prohibition of Eve-teasing Bill) juba 1984. aastal, ent India vabariigi parlament alles „tegeleb” vastava seaduse vastuvõtmisega.

Samas on Indias piirkondi, kus peetakse normaalseks happerünnakuid (näiteks liibuvaid riideid kandvate või liiga vabalt käituvate) naiste vastu (sest hindu või muslimi radikaalid käsitavad neid „litsakate naistena”). Igal aastal leiab üle India aset sadakond säärast juhtumit, eriti sage on see Karṇātaka osariigis Lõuna-Indias. Äärmuslikel juhtudel toimuvad ka aumõrvad, milles tavaliselt perekond otsustab tappa oma naissugulase, kelle käitumine ohustab perekonna au. Sääraseid intsidente kutsuvad esile tavaliselt abielueelsed seksuaalsuhted või lesknaiste vabad suhted meestega, seda peetakse traditsiooniliselt taunitavaks. Eriti sagedased on aumõrvad Bihāri osariigis Ida-Indias.

Vägistamistest India ühiskonnas

Kuna India tava peab seksuaalset ahistamist ja vägistamist (eriti ülemate, näiteks külavanemate, ametnike, sõjaväelaste ja politsei, ent ka abielumeeste ja kõrgemast kastist isikute) poolt tavaliseks, ei käsitatud seda pikka aega kuriteona. Vägistamine kriminaliseeriti Indias alles 1983. aastal: India karistusseadustik (Indian Penal Code § 375–376) keelab vägistamise, määrates karistuseks 7–10 vangla-aastat. (Muide, oma naise vägivaldne magatamine loetakse vägistamiseks ainult siis, kui too on alla 15-aastane. Ning ka sel juhul on võimalik selle kuriteo eest saada vaid 2 aastat vanglakaristust.)

Hoolimata vägistamise kriminaliseerimisest on see kuritegu Indias suhteliselt tavaline. 21. sajandi teise kümnendi statistika kohaselt vägistatakse Indias igal aastal u 22 000 – 25 000 naist. Samas ei teavitata politseid hinnanguliselt 55–90% vägistamisjuhtumistest. Märkimisväärne on ka asjaolu, et 12,5% vägistamistest pannakse toime alaealiste (alla 18-aastased) suhtes.

Olukord oli suhteliselt nutune kuni kõige viimase ajani. 16.12.2012 Delhis aset leidnud 23-aastase neiu grupiviisiline vägistamine kutsus Indias aga esile kampaaniad naiste ahistamise ja vägistamise vastu. Vägistamise problemaatika tõusis taas päevakorda ning seksuaalse ahistamise vastu võitlevad organisatsioonid (näiteks 2003. aastal asutatud Blank Noise Project, vt http://blog.blanknoise.org/) said suurema tähelepanu osaliseks. Nende vastased on süüdistanud ohvreid väljakutsuvas riietuses või käitumises ning läinud kohati nii kaugele, et õigustanud vägistajaid, väites, et ebaloomulikke ihasid sünnitavad lihasöömine ja lääne filmid.

Muutunud on paraku vähe. Paljudel juhtudel kaitseb (eriti kõrgemast soost või kõrgematel ametikohtadel) vägistajaid ringkäendus. Sõjaväelased on Indias endiselt vägistamissüüdistuste eest kaitstud, seda tagab seadus (Armed Forces Special Powers Act 1958). Hetkel lasub lootus välisriikidel (kelle kodanike vägistamine on lähiaastatel suurt tähelepanu saanud), kes võiksid Indiale olukorra muutmiseks survet avaldada. Teisalt on raske muuta tihti tuhandeid aastaid vanu tavasid, samas kui seaduste tasandil on kõik just nagu korras.

Homoseksuaalsus kui tabu

Veelgi raskem on Indias homoseksuaalide olukord. Ning seda hoolimata kultuurilisest pärandist, milles on vihjeid homoerootikale juba veda’de ajastu (1500–500 eKr) mütoloogias. Samas tuleb tõdeda, et homoseksuaalsust (täpsemalt mittevaginaalset ühet) peeti kuriteoks juba Vanas Indias (vt Manusmṛti XI, 68 ja 174–175; Nāradasmṛti I, 12, 15).

India kehtiv karistusseadustik (Indian Penal Code § 377) keelab „loomuvastased” kuriteod, mille alla loetakse homoseksuaalsus, zoofiilia ning ka anaal- ja oraalseks (st mittevaginaalne suguühe). India ülemkohtu otsus aastast 2009 leidis küll, et homoseksuaalsus ei ole karistatav kuritegu, ent 2013. aastal vastav otsus kummutati.

Ülemkohtu otsusest innustust saanuna hakkasid 2009. aastal ilmuma online-ajakirjad Pink Pages (www.pink-pages.co.in) ja Bombay Dost (www.bombaydost.co.in). Esimene lesbidele, teine geidele. Alates 2008. aastast on mitmel pool Indias peetud geiparaade. Esimesed (2008) toimusid Delhis, Mumbais, Bangalores, Kolkatas, Indores ja Pondicherrys; 2009. aastal liitus Orissa pealinn Bhubaneshwar. 2010. aastal osales Delhis toimunud paraadil 13 500 inimest.

Hoolimata homovastaste rünnakutest on ka Bollywood üritanud kuvandit muuta: 1996. aastal valmis film „Fire”, mis kujutab lesbilist armastust, 2010 film „Goa”, mis räägib armastusest meeste vahel. Mõlema filmi linastumine kutsus esile hindu radikaalide rünnakud kinode vastu, kõige aktiivsem on selles vallas olnud Shiv Sena, marathide ultranatsionalistlik parempoolne partei (asutatud 1966, vt http://shivsena. org/), mis on praegu Indiat valitseva hindu parempoolse Bharatiya Janata Party (BJP, asutatud 1980) liitlane Mahārāshtra osariigis. Hindu radikalismi võidukäigust hoolimata toimuvad Mumbais (2010. aastast) ning Madurais ja Kolkatas (2012. aastast) homoseksuaalide filmifestivalid.

Üheks seksuaalse (ja sõna-) vabaduse ilminguks 21. sajandi Indias on pornograafia. Porno omamine ja tarbimine on Indias legaalsed, ent levitamine keelatud (Indian Penal Code § 292). Teisalt on pornograafiline materjal (filmid ja ajakirjad) Indias suhteliselt vabalt saadaval. Indiast on pärit mitu kuulsat pornonäitlejatari (Sunny Leone, Priya Rai, Sahara Knite, Leah Jaye), kes teevad küll ilma Ameerika Ühendriikides. 2008. aastal alustas Puneet Agarwal pornograafilise sisuga koomiksi (peategelaseks seksuaalselt vabameelne koduperenaine Savita Babhi) avaldamist (vt http://kirtu.com/), jätkates sellega juba keskajal alanud erootilise sisuga kunsti (hindi kirtu) loomist. India amatöörporno (märksõna desi ’kodumaine’ porn) küllus internetiavarustes osutab vabameelsete India noorte rohkusele.

Tants ümber abielu

Vabameelse ja kitsarinnalise ning lääneliku ja idamaise kohtumine avaldub Indias mitmeski armuelu puudutavas küsimuses. Näiteks kutsuvad hindu radikaalid üles boikoteerima valentinipäeva tähistamist, mis alates 1992. aastast on India noorte seas populaarne (vt www.hindujagruti. org/campaigns/valentine-day), väites, et see on vastuolus India tavadega. 2009. aastal ründasid radikaalide aktivistid Mangalores valentinipäeva tähistavaid naisi. Seepeale käivitus Pink Chaddi kampaania, mille käigus tuhanded naised üle kogu India läkitasid Sri Ram Sena (asutatud 1969, vt http://www.shriramsena.com/) kontorisse protestiks oma roosasid aluspükse.

Samast aastast (2009) alates kuni praeguseni kütab Indias kirgi love jihad ehk romeo jihad. Väidetavasti teesklevad noored muslimipoisid valdavalt interneti vahendusel armastust hindu neidude vastu, ent siis nendega abielluda. Pulma toimumiseks on vaja aga naistel usku vahetada ning seetõttu on tegu religioosse misjoniga, rääkimata eksimisest traditsioonilise kastisüsteemi vastu. 2009. aasta septembris-oktoobris puhkes kõmu Kerala ja Karṇātaka osariikides, kus katoliiklased ja hindud väitsid, et sel kombel on islami usku pööratud juba 35 000 neidu. Sri Ram Sena alustas vastukampaaniat, Vishva Hindu Parishad (asutatud 1964, http:// vhp.org/) pani püsti abitelefoni (praegu 50 India linnas) potentsiaalsetele ohvritele. Hoolimata järgnenud ametlikust uurimisest (2009–2012), mis ei leidnud linnalegendil mitte mingit reaalset alust, kütab love jihad’i teema India poliitilisel maastikul kirgi tänaseni. BJP poliitikud on seda „soojas hoidnud” nii kohalikul (Kerala, Karṇātaka) kui ka riigi tasandil.

2010. aastast alates tegutsevad arvukates India linnades „armastuse komandod” (vt http://lovecommandos.org/), kes aitavad armunutel hoolimata kastist, seisusest, usust, vanemate ja kogukonna vastuseisust jne leida oma koht India ühiskonnas. Liikumisel on üle India 600 000 aktivisti ja arvukates linnades üle 200 varjupaiga, selles osalevad inimõiguslased, juristid ja teised moodsa sotsiaalse närviga inimesed. Avatud on 24 tundi päevas toimiv abiliin, mis saab hädasolijatelt ööpäevas umbes 300 kõnet. Ega seda kõike polekski vaja, kui India oleks õigusriik, nõnda nagu ametlik ideoloogia väidab. Tegelikkuses võib oma südame järgimine riigis, kus 90% abieludest on endiselt vanemate korraldatud, päädida armastajapaari „aumõrvamise”, neiu enesetapu või noormehe vastu esitatud vägistamissüüdistusega.

Kõige värskemad probleemid koonduvad õiguse ümber oma armastust avalikult demonstreerida. Politsei ja võimuorganid on traditsiooniliselt käsitlenud India karistusseadustiku (Indian Penal Code § 294) sel kombel, et avalikud suudlused, embused ja muu säärane mahuvad seaduses täpsustamata „ebamoraalse akti” alla. Karistusena säärase akti eest on ette nähtud rahatrahv ja/või kuni 3 kuud vanglakaristust1. Oktoobris 2014 käivitus India noorte seas aga protestiliikumine „Kiss of love” (vt https://www.facebook. com/kissoflovekochi), millest osavõtjad filmisid oma avalikke embusi ja suudlusi ning panid need YouTube’i üles. Politsei vastas arreteerimistega: poolsada inimest vangistati ja sadakond on saanud juba ka süüdistuse. Seda hoolimata Delhi ülemkohtu otsusest, et suudlus pole ebamoraalne akt. Hindu radikaalide vastulöök oli ootuspärane: videotel tuvastatavad kohvikud peksti segi või põletati maha.

Seksuaalsuse kuvand

Viimaks taanduvad kõik seksuaalsusega seotud keerdküsimused tänapäevases Indias kuvandile. Sellele, milline on ideoloogia ja maailmapilt, mille alusel seksiga seotud teemasid käsitleda. India meedias ja avalikkuses on seksuaalsus tabu. Suudluse, embuse või liiatigi seksi kujutamine on keelatud. Välismaistest filmidest ja reklaamidest on vastavad stseenid ja kujutised välja lõigatud. Teisalt valitseb sõnavabadus; kirjasõnas seksuaalsust ei tsenseerita, olemas on nii akadeemilised käsitlused kui ka pornograafia.

Hindu- ja muslimiradikaalide jaoks on asi üheselt selge: seksuaalsusega seotud teemade esilekerkimine Indias on lääne negatiivne mõju, mis ohustab traditsioonilist ilmavaadet. Neid toetab valdav osa India külaühiskonnast (ca 70% elanikest). Sekulaarsete ja moodsate linnaelanike (ca 30% riigi elanikest) jaoks on India Vabariigi kandvaks ideoloogiaks alati olnud multireligioossus ja kultuuriline mitmekesisus, demokraatia ja liberalism. Nende selja taga on riik ja selle institutsioonid, seadused. Vähemalt nimeliselt.

Väljastpoolt vaadatuna tundub olukord jabura ja kohati arusaamatuna. Peab aga mõistma, et India seksuaalne kuvand on mitmeski mõttes lõhestunud. Esiteks lähtub see pilt alati mehe seisukohast, naiste arvamus selles küsimuses huvitab vaid naisi ennast. Teiseks on India mehel valida kahe naisetüübi vahel (millesse naised sobituda üritavad): traditsiooniline, kodune ja siivas naine, kes kuuletub mehele kõiges (ent on meeste jaoks seksuaalselt ebahuvitav), või moodne iseteadlik ja vabameelne naine (kelle seksuaalsusega ei suuda paljud toime tulla). India filmitööstus, Bollywood, kenitleb mõlema naise kuvandiga, üritades säilitada nende vahel teatud balanssi – naine on küll moodne, ent samas ka traditsiooniline. Sellele sekundeerib kolmandana Hollywoodi kuvand (sest enamikul indialastest puudub vahetu kogemus läänemaailmast), mille kohaselt naine on oma suhetes meestega täiesti vaba. Seepärast oodatakse ka Indiat külastavatelt lääne naistelt filmilikku käitumist: edukale kohtingule järgneb peagi seks. Neljandaks leiavad India usu- ja kultuuriradikaalid, et säärane läänelik kuvand on India jaoks täielikult väär, ning kõik seksuaalsusega seotud teemad peaksid olema ja jääma avalikkuse eest varjatuks. Valik missugune! Ent mitte kergete killast...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga